Fata Morgana - Mirage

Fata Morgana - Werner Herzog 1971

Ekperimentaalfilmid on minusuguse kunstivõhiku jaoks alati paras peavalu ja nii ka seekord. Herzog näitab meile objektiivisilma läbi minutite jagu Sahaara kõrbemaastikku, möödalibisevaid liivaluiteid, poolhüljatud savionnidega külasid ja kilomeetrite jagu roostes lagunevaid tööstuskomplekse. Kõike seda saatmas saksakeelne inisevahäälse vanamuti "kunstiliselt kaunis" jutuvada. Paras tüütus. No õnneks taipasin umbes 25 minuti pärast vahetada audiorida. Film koos directors commentary´ga oli hoopist teist tera. Lavastaja isiklikud muljed filmivõtetest, näidatava seletamine ja võttegrupi seiklused andsid filmile just selle mis mind huvitab. Eksperimentaalkino muutus dokumentaalfilmiks. Tänu Herzogi seletustele sain nii mõnestki kaadrist ka aru, mis enne lihtsalt ilusate, kuid ebahuvitavatena tundusid. Ausõna, ma poleks ise osanud miraaži nähagi kui režissöör näpuga poleks näidanud. Kuumusest tekkivad pettepildid võetuna filmilindile oli vägev vaatepilt, tehnika poolt vangistatud illusioon. Kümnete kilomeetrite tagant peegelduv pilt, mis vaatajale tundub käegakatsutavalt lähedal. Võimas ! Mulje jättis samuti kirjaoskamatu leegionär, kes asus oma endiste kaaslaste vastu võitlema Alzeeria vabadussõjas. Nüüd elab ilma dokumentide ja muu maise varata beduiinide hulgas kes teda kui sõjaveterani toidavad. Herzog mainis kommentaaris mehe ka nõrgamõistusliku olevat. Kuidagi kurb oli teda vaadata näitamas oma 20 aastat tagasi omastelt saadetud lagunenud kirja keset avarat ja tühja kõrbe. Inimsaatused... Film mida soovitan kommentaarireaga vaadata ja luban ise ka algusminutid uuesti, Herzog´i seletustega koos läbi vaadata. Täna enam küll ei leia jaksu. 4/5

Allakukkunud lennuki vrakk keset Sahaarat.

Novecento

Novecento - Bernardo Bertolucci 1976

Rome - 1 season

Rome - HBO TV series 2005

Sari meeldis väga. Läksin isegi natuke endast välja kui Zoodablogis esimesest episoodist leigelt kirjutatud oli.
"Ja mida sa siis ootasid ? Uut Fellini Satyriconi või ? See on sari ja sarjana väga hea. See esimese 10 min. võitlusstseen näitas sulle ju fantastilist leegioni võitlustaktikat ja vabameelne seks kuulus lahutamatult selleaja juurde. Mitte, et rooma rahvas orgias eland oleks, nagu valgustussajandil väideti, kuid seda ei häbenetud. Vaata sarjas parem detaile, kombeid ja mõtteviise. Muidugi jänkilik inglisekeel häirib kohati ja Kleopatra loss näev liiglavastuslik välja, kuid see on pisiasi. Informatiivsust on rohkem kui arvata oskad, hoia vaid silmad ja kõrvad avali. : )"
Vastuseks soovitas blogipidaja Rome´i järgi ajalugu mitte õppida ja googeldada “goofs for rome”, et tutvuda ebausaldusväärsusega.
"Sinu ettepanekule googeldada goofse sain Movie Mistakes saidilt esimese hooaja kohta 9 (!!! “Rome (2005) – 9 mistakes in entire show” !!!) möödapanekut, millest pooled on mittetähtsad nime tõlkega seotud. Kas sa ise ikka viitsisid seda läbi lugeda ? IMDb aga annab vaid 4. Kust tulevad need ülejäänud vead ja möödapanekud ? Pane siia link, ole hea, tahaks teada.
9 goofsi 12 osalise sarja kohta on väga väike näitaja, tavaliselt koguneb samapalju ühe 2 h. filmi peale."
Zoodablogija pani mu jaoks selle Wikipedia lingi.
"Tänen wiki lingi eest ! Kuna olen vaadanud sarja esimese hooaja lõpuni, lugesin ka hilisemaid faktilisi möödapanekuid. Igaljuhul väga huvitav, mitmetki möödapanekud olid üpris olulised. Arvata võib, et sarja näitamisega teisteski maades tuleb tähelepanekuid rohkem juurde."
Goofsid goofsideks, sarja tase on ikka väga tugev ja Kevin McKidd pole üheski filmis nii tasemel olnud. Veetsin Rome´iga 4 õhtut kvaliteetselt aega. 4,5/5

Linn ja selle elanikud. Üksteist 15-nest jõuab ka teise hooaja osadeni. OZ´i deathrate on kõrgem.

The Wow-Choten Hotel

The Uchôten Hoteru - Koki Mitani 2006

Juhtusin kunagi ETV-st vaatama Koki Mitani komöödiat Rajio no jikan ja see meeldis väga. Soe situatsioonikoomikal põhinev kerge meelelahutus koos tosina koomilise tegelasega kes raadiomajas kuuldemängu lavastasid. Raadiojaamast on seekord tuldud hotelli koridoridesse, kuid muidu on filmid sarnased. Ka siin on peategelasteks kümmekond groteskset tüüpi kelle elu aastavahetusööl lukshotellis peapeale pööratakse. Ringisebivate külastajate ja hotellipersonali vahel vilksatab ka filmi tõeline staar - valge part nimega Rub A Duk. Kui muidu suutis jant vaid muige huulile tuua, siis inimesi ründava pardiga hetked olid väga naljakad. Parti oleks pidanud olema rohkem ja filmi ennast vähem. 135 minutit oli ilmselgelt liiga palju, isegi USA reliisi 15 minutit lühem versioon on kurjast. Etteaimatav koomika ja hõre sisu. Samas jälle selline lahedalt libisev heatuju film, ega mõrut mekki hiljem suhu jäänud. 2,5/5

Nipponi postril on kujutatud tervet tegelaste seltskonda ja Rub A Duk´i.

Time

Shi gan - Ki-duk Kim 2006

Monrak Transistor - Transistor Love Story

Monrak Transistor - Pen-Ek Ratanaruang 2001

Alustasin selle muusikafilmi vaatamist koos oma kaasaga nädalaid tagasi. Ei suutnud kahekümnest minutist kaugemale punnitada, liiga ninnu-nännu-nunnu film tundus. Looduskaunis maakohas kõndisid kenad noored armunud ja laulsid, päike paistis ja õnne jagus kõigile. Nagu tüüpiline india film või linti võetud muusikal. Mõned päevad tagasi aga otsustasin vägisi lõpuni vaadata, liiga palju on juba filme pooleli jäänud, võta või eraldi riiul nende jaoks. Teadsin, et tegemist on mingil määral kultusliku tai filmiga, nimi oli mitmeid kordi esile popsatanud aasia kino foorumites. Üldiselt olime naisega lõpetanud sealmaal kust film ennast alles tutvustavalt avas. Ergas vikerkaarevärviline rõõmsameelne elu lagunes koost ja traagiline tumedus haaras minut-minuti haaval terve filmi endasse. Meeletult südamevalu, õnnetust ja pealesunnitud vintsutusi heitis fortuuna noorte teele. Rõõmsate laululembeliste noorte elu kiskus julmalt kiiva, kõik head kavatsused jooksid rappa ja suhted sassi. Depressiivne muusikal mille lõppki on vaid tõelisusega leppimine, ei mingit taasleitud õnne. Filmi keskpaigas näitab rändav kinomehhaanik külaväljakule kogunenud inimestele valgele linale projekteerides filmi, ise asendades verbaalselt audiorida. Üllatuseks avastasin, et filmiks on üks omapärasemaid tai kinopärle, siiami western Tears of the Black Tiger. Tekkis kohe tunne, et Monrak Transistori puhul on tegu millegi erilisega, kui tavaline romantiline muusikal. IMDb-ist järele tsekates avastasin, et Monrak Transistor´i režissööri puhul on tegu mehega kes 2 aastat hiljem lavastab ühe Thai parima filmi - Last Life in the Universe´i. Väga erineva filmi, kui võrrelda käesolevaga. Armastuse transistor oli südamlik, painavalt traagiline ja naiivselt ilus. Thai indiefilm armastusest ja kuulsusest. Kahjuks olid aga mõlemad peategelastele raskelt kättesaadavad. Kurb aga ilus. 4,5/5

Imearmas neiu Sadaw ja tuulepäine kuulsusejanus Phaen.

The White Planet

La Planète blanche - Jean Lemire, Thierry Piantanida, Thierry Ragobert 2006

Nädal tagasi Borat´it vaatamas käies unustasin lahkudes töökaaslaselt laenatud "Imperaatorite marsi" DVD kinosaali pehmesse istmesse. Olgu, olen unustaja ja järjest rohkem internet mind selleks muudab. Pool päeva ekraani taga teeb pea pehmeks ja jalad loiuks. Niisiis loivan end diivanini ja lülitan teleka sisse. Kui päris looduseni ei jõua võib vähemalt proovida seda loodusfilmiga kompenseerida. Kehv asendus iseenesest. Valge planeet oli kehva asenduse kehv asendus. Pingviinide paraad oleks kindlasti parem olnud, peab ikka homme küsima minema, järsku on disk neil isegi alles. Mis siis Valges planeedis oli. Mõnus karupere, kelle toimetusi oli kohati ikka väga lähedalt filmitud. Huvitav kuidas küll kaameramees ei kartnud, tegemist on ju ikka ohtlikuima kiskjaga maakeral, halastamatu tapamasin, nagu Philip Pullman meid veenis. Siin aga tatsab ja hullab nii mõnusalt, justkui mängupoe mõmmik. Karud rokkisid ja kõik ülejäänud loomad olid tuimad ja kauged. Kõiki Põhjapooluse loomi, linde ja mereelukaid tutvustati, heeringast karibuuni, kuid mingit huvi nad ei äratanud, liiga külmad. Suurim miinus tuli aga kommentaari poolelt. No ma tahaks ikka rohkem infot loomade kohta, kui paaarilauseline poeetiline jaburdus. Miks on vaja vaatajale öelda totrusi a´la "Talvel lähevad ilmad külmaks" või "Kevadel läheb tundra õide". God damn prantslased ! Sellest jääb ikka väheks. Ilust üksi napib, aru on ka vaja sisse panna. Või arvasid, et kui nende pingviinid meeletult kassat tegid, kõlbab vaid sellest, et taas kaamera haarata ja lumeväljadele suristama minna. "Pappi tuleb poisid !" Wrong ! Ja siis prooviti veel loomade käitumist haledalt kokku monteerida, jätmaks muljet nagu filmil ka mingi sisu oleks. Karu jooksis ja hüljes sukeldus jääauku, vaatajale serveeriti aga karu eest vetesügavusse põgenevat hüljest. Ehh geeniused! Karud OK! aga kõik ülejäänu on NO! 2/5

Selle loodusfilmi staarid.

Torremolinos 73

Torremolinos 73 - Pablo Berger 2003

The Wind That Shakes the Barley

The Wind That Shakes the Barley - Ken Loach 2006

Kohustuslik vaatamine kõigile vanalinna söögikohtade omanikele kes virisevad briti poissmeeste käitumise üle. Kas nad peksavad noormehi "Pegasuses" surnuks ? Ei. Kas nad tirivad "Olde Hansas" inimeselt roostes tangidega küüsi ? Ei usu. Karjuvad, ropendavad ja ülbitsevad küll, aga ega siis muidu roomlased neid barbariteks ei pidanud. See on lihtsalt rahvuslik eripära, noh nagu venelasel... Iirimaal sajadijagu tagasi olid britid siiski tüki hullemad. Pole siis ime, et haldjatemaa parimad pojad haarasid siiani jahilkäiguks mõeldud kaheraualise ja suunasid selle briti palgaarmee, Black and Tans´i jõhkardite vastu. Jutt käib iiri vabadussõjast, millest Ken Loach on loonud realistliku ja teabeliku pildi kinolina jaoks. Mees on kuulus oma sotsiaalkriitiliste filmide poolest, kuid ka IRA afääride kujutamine pole talle varasemast võõras. Tugev teema, tugev tegija.Seekord võttis vanameister asja käsile suurejoonelisemalt ja siiamaani on autasusid jagunud. Loach´ile omaselt on peategelaseks sirgeseljaline võitlust pidav üksikisik. Süsteemi asemel on vastaseks aga terve riik oma relvadega ja võit või kaotus ei tule kuudega. Režissöör näitab aastaid kestnud võitlust rohelise saare vabaduse eest ja kättevõidetud vabaduse ränka hinda. Iseseisvus ilma vaba maata. Kuus maakonda Põhja-Iirimaal jäid brittidele ( ja on siiamaani ) mis tekitas IRA võitlejais paksu verd, pettumust oma riigis ja juhtides. Lavastaja lõpetab oma filmi "uue aja" alguses, nn. Vana IRA mehi aetakse taga nüüd juba Iiri enda valitsuse poolt, omad tapavad omi. Peategelane Damien ( suurepäraselt irish lad´i rolli sobiv Cillian Murphy ) jääb oma vaadetele ja vaba Iirimaa eest antud tõotusele kindlaks ka omaenese elu hinnaga. Mitte 26, vaid 32, nagu iga iirlase südamesse peaks kirjutatud olema. Uued mehed jätkasid võitlust põhjaprovintside vabastamise nimel. Teise Maailmasõja ajal aeti kõik iiri vabadusaktivistid ja "metsavennad" koonduslaagritesse, kust võrsus tänapäevane moderne urban-guerilja IRA. Mitmeid aastaid traadi taga muutis iga vangi relva, lõhkeaine ja ka propaganda eksperdiks. Võib lausa öelda, et Briti valitsus ise muutis oma ettevaatamatu käitumisega Iiri Rahvaarmee nii hirmuäratavalt võimsaks. Nüüd, tänu uutele terrorivastastele seadustele on muidugi raske vabadusvõitleja olla. Pelgalt IRA-sse kuulumine võib tuua eluaegse vangistuse. Aga see kõik on juba uue filmi teema. Ken Loach kujutas aastaid 1918 - 22 ja tegi seda hästi. Ükspäev oranje langeb ja Ulster saab täielikult vabaks ! 4/5

Briti poissmees läheb pubisse oma pindist õlle jooma.

Borat !

Borat!: Cultural Learnings of America for Make Benefit Glorious Nation of Kazakhstan - Larry Charles 2006

Kuna tänaseks iga eestlane seda filmi juba vähemalt 3 korda vaatamas käinud kirjutan siia ainult SPOILEREID !!!
Väga hea oli. Kõigeparem oli kuidas Borat ja Azamat ihualasti hotellitoas maadlesid ja hiljem paljana mööda hotelli ringi jooksid. Hea oli veel see, et Borat tõmbas Pamela Andersonile koti pähe ja hiljem turvamehed teda taga ajasid. Hea oli ka koht kus tüüp sittus pidulikul lõunal vetsus kilekotti ja tuli küsima perenaiselt kuhu ta selle panna võib. Täitsa hea oli ka see, et ta selle neegrinaisega lõpus kooselama hakkas. No tegelikult oli hea ka see, et nad Azamatiga karu ostsid ja prussakatelre raha andsid ja Borat liftis arvas, et on juba hotellitoas. Mitte nii hea ei olnud gayparaadil käimine, jobudega treileris joomine, rodeol laulmine ja "mustlase kimbutamine". Mitte nii hea ei olnud aga väga hea oli !
PS. Borati filmis oli see ka hea, et kuigi Azamat ütles karu ärajooksnud olevat, oli ta ise ikka tegelikult mesikäpa pintslissepistnud ja karu pea oli siiani külmikus. See oli ikka väga hea ! 4,5/5

"Rated R for pervasive strong crude and sexual content including graphic nudity, and language" - the way I like it !!!

The Element of Crime

Forbrydelsens element - Lars von Trier 1984

My Best Friend's Birthday

My Best Friend's Birthday - Quentin Tarantino 1987

Kolmas noorpõlvekatsetus filmitegemisel tuleb ameerikamaa imelapselt Tarantinolt. Mina teda kunagi mingiks suureks filmitegijaks pidanud ei ole. Ta filmid on lihtsalt easy vaadata ja neid võib mitmeidki kordi telekaette uuesti jälgima jääda. Mõnus tsilli-villi, nalja ja actionit. My Best Friend's Birthday´d teistkorda vaadata ei viitsiks. Tundus, et härra Tarantino oli ise ainus kes asja südamega võttis, ülejäänud "näitlejad" ainult logelesid kaadris. Ka vaid enda jaoks kirjutatud dialoog oli vaimukas, ülejäänud pomisesid tüüpilist indie-filmile omast jaburdust. Peale omavaheliste jutuajamiste ja ühe etleva kung-fu stseeni midagi ei toimunudki, lihtsalt pooltundi tühjust. Custom DVD-l oli kaasasas 2 Tarantinot plagiaadis süüdistavat lühifilmi ja seal peitus tiba rohkem põnevust. Loomulikult teavad kõik, et Tarantino viksis oma Marukoerte lõpu Hong Kongi kultuslavastaja Ringo Lam´ City on Fire´ist maha. Üllatusin aga nähes kui konkreetselt. Süüdistav režissöör oli nimelt pannud mõlemad filmid kõrvuti split-screenina jooksma ja võrdlust oli lihtne teha. Isegi laused ja näoilmed olid sarnased, üldtegevusest rääkimata. Ja lõpp ei olnud ainus, üks-ühele järgilavastatud hetki oli Tarantino võtnud tervest filmist. Loomulikult on ta suur aasia actioni fänn ja maaletooja Ühendriikides, kuid hale oli lause mehe suust pressikonverentsil kus ta mainis, et City on Fire´it varem näinud ei ole, kuid loodab peatselt seda viga parandada. Niisis plagiaator ja veel ka valetaja. Ahh jah, naistepeksja kah, kui tabloide uskuda. 1/5

Tarantino tegelaskuju - DJ Clarence Pool.

The Dirk Diggler Story

The Dirk Diggler Story - Paul Thomas Anderson 1988

Pornotööstuse kuldpoisi John Holmes´e elu on P.T.Anderson´ile kahe filmijagu inspiratsiooni andnud. Kõigepealt siis short Dirk Diggler´i elust amatöörfilmina ja kümmekond aastat hiljem täispika lõbusa kassafilmina. Mõtlesin, et lühifilmi puhul on tegemist mingitlaadi eelsoojendusega, käeharjutamisega Boogie Nights´i teemadel ja väga mööda ei pannudki. The Dirk Diggler Story on siiski paljuski erinev, John Holmes eeskujuna jääb kaugemaks kui hilisemas teoses. Kasutatud on mockumentary lähenemist, narraatortekst, lavastatud kaadrid pornofilmidest ja intervjuud Diggleri sõprade ning tuttavatega. Kõik nagu heale fun´ile vaja, kuid liiga kergekäeliselt kokkuklopsitud. Ega 17 aastaselt poisilt paremat paluda saagi, tuleb aus olla. Amatöörfilmina ikka peajagu üle teiste noorte katsetustest. Huvitav on hoopis filmi juures see, et tegemist on ühe ääretult range autorikaitseseadustega piiratud teosega. Ähvardustega valatakse üle needki kes julgevad mu bloggisse pandud screen´i silmitseda, igasuguse koopia omamine on juba raske kuritegu. Ülalasuva custom made piraat-DVD valmistajad istuvad preagu kõik türmis. Võib-olla Anderson ise häbeneb oma noorpõlve katsetusi, tõenäoliselt aga Warner Home Video arutud kasumiplaanid. Minu poolest kõlbaks mõnele DVD-le boonusena lisada küll, nii halb ei ole, et filmirulli šeifis lukutaga varjata. 2/5

Dirk Diggler´i homofilmide partner.

Bottle Rocket

Bottle Rocket - Wes Anderson 1994

Kõik armastavad Wes Anderson´i filme, alates teismelisest hingepiinades noorest ja lõpetades pensionärist tülpinud filmikriitikuga. Vahele mahuvad veel kunstilembelised punapäised piigad, vihased punkrokkarid, taltsutatud koduperenaised ja ka minusugune filmiviriseja. Isegi reserveeritud Criterioni-mehed on võtnud Andersoni loomingu oma südameasjaks. Südamelähedal on Anderson ka piraat-dvd reliisijatele kes andsin välja lavastaja esimese lühifilmi, ehk siis Bottle Rocket´i mis valmis enne Bottle Rocket´it. Peale 79. minuti kestvusest mingit vahet ei ole. Tõesõna, tegu oleks justkui täispikast filmist võetud kaadritega mis ka lühifilmina endas eralti stoori välja kannavad. Vendade Wilsonite plaanid saada kriminaalseteks fantoomideks on ka siin liiniks, puudu vaid imekaunis mehhiko kaunitar Inez, Lumi Cavazos´e esituses. Aga muidu vahet polnud, Owen Wilson´il oli isegi sama särk mis 2 aastat hiljemgi. Mul on tunne, et tänu 13 minutilisele versioonile hakkas täispikk Bottle Rocket veel rohkem meeldima. Ma armastan Andersoni ! 4/5

1994 ja 1996.

Saw III

Saw III - Darren Lynn Bousman 2006

Bill Hicks: Relentless

Bill Hicks: Relentless - Chris Bould 1992

Kanadas koomikute festivalil ( umbes selline pidu ) linti võetud Hicks´i tunnine show oli ootuspäraselt superhea. Loomulikult, mees oli ju 92. oma tippvormis, kuulus, rikas ja järjest enam vaimukas. Teravast huumorist vaat, et rohkem nautisin aga Bill´i lihvitud lavaesinemist. Tänu varem vaadatud showle One Night Stand olin mõned sketšid tuttavad. Tekkis võrdlusmoment, kus hilisem esitlus oli juba täiendatud, poleeritud versioon varasemast. Näha oli, et standup comedian ei kõnni mitte lihtsalt lavale möga ajama, vaid harjutab enne kõik peensusteni selgeks. Iga paus, käe- ja pealiigutus olid täpselt paigas, suurepärane väljenduslikkus ka füüsiliselt. Verbaarselt aga oli Hicks ikka kunn. Ka riietusstiilile oli rohkem rõhku pandud, pintsakule olid lisandunud nörtti prillid ja tumedamas toonis pullover. Väike samm hilisema Johnny Cash´iliku spagetti western look´i poole. Muidugi ei puudunud ka kohustuslik sigaret Bill´i sõrmede vahelt. "It is hard to quit smoking. Every one of them looks pretty good to me right now. Every cigarette looks like it was made by God, rolled by Jesus and moistened shut with Claudia Schiffer's pussy right now." Mees nautis suitsu, publikut ning omaenda esinemist, kõik oli cool, chill ja ka spicy hot. Maailm kaotas Hicks´i näol suure talendi, mingi hale koomik Michael Moore poleks suutnud ta varjust kuidagi esile trügida. Kus teised lahmisid, seal Hicks torkas,kus teised vaikisid ütles Hicks veel paar viimast sõna. Mida rohkem ta kohta netist loen, seda enam on austus kasvanud. Great man ! Puhka rahus Bill ! 4,5/5

Dr. Hicks. Tool´i Aenima plaadil on fragment sellest maalist.

Bewitching Attraction

Yeogyosu-ui eunmilhan maeryeok - Ha Lee 2006

Promise - Lupaus

Lupaus - Ilkka Vanne 2005

Vaprad Lotta Svärd´i liikmed oleks küll paremat filmi väärinud kui Ilkka Vanne suhkrusiirupi ja mannavahusegune hüperpatriootlik teleteater. Isegi naisteka võtmes oli asi liiga imal. Kuidagi ebalevalt kokkuklopsitud näitamaks pooleteist tunni jooksul viit aastat kolme inimese elust. Kohustuslik Lotta Svärd´i eri struktuuride ja hooldusalade demonstreerimine oli veel talutav, kuid sinna juurde kirjutatud lame teks ja tegevus ajasid südame läikima. Ja veel need fucking eriefektid. DVD-l on lausa lisafilmike FX meeste tööst, kuid tulemus ise on ilge sitt. Arvutigraafikas tehtud nõukogude hävitajad näevad välja justkui pikslitest seebikarbid kusagilt Atari aegadest. Graafika mehed aga noogutavad kõrval päid ja kiidavad kui hästi neil kõik välja kukkus, kui realistlikult. Lotta liikumist mustati aastakümneid nõukogude paine all, nüüd lõpuks antakse tublidele tüdrukutele ja naistele au. Tehke ainult korralikumalt, nad selle ära teeninud. Plussid tulevad heade lahinguvõtete ja üldise ajaloolise informatiivsuse eest. 2/5

Naine nimetas mul seda filmi soomlaste "Nimed marmortahvliks".

Gunman - The Sister-In-Law

Mue puen - Chatrichalerm Yukol 1983

Tai kultusrežissööri Chatrichalerm Yukol´i ( Suriyothai ) draama sugemetega põnevik oli vägagi sarnane hiljem Hongkongis toodetud samalaadsetele filmidele. Ei oska kindlalt väita, kuid arvatavasti on Gunman nii mõnegi stsenaristi inspiratsiooniallikaks olnud. Sisuks vigase palgamõrvari, kes kogub tapatööga raha oma poja ajuoperatsiooniks ja teda jälitava politseiinspektori, hüüdnimega "Must kinnas", vägikaikavedu. Kõlab üpris kornilt, kuid tegelaste perekonna suhete ja ühise mineviku kujutamine annab asjale mõnusa draama-touch´i juurde. Positiivne on ka actioni puudumine, plahvatuste ja kuulisaju asemel minnakse lihtsalt juurde ja lastakse tinatükk ajju. Thai hitman style ! Samalaadse tehnikaga palgamõrvari lugu on ka eelmise aasta põnevik Hit Man File. Polnud kunagi varem nii vana thai filmi vaadanud, tavaliselt satuvad ikka värskemad teosed ette. Natuke harjumatu oli kvaliteet, selline iidvana india ja Mei Ah´i HK reliiside tasemel, hajuvad pleekinud värvid ja sissepõletatud subtiitririda. Film ise oli aga tasemel. 3,5/5

Tõeline hitmani ohver Pattaya´s.

Memories of Murder

Salinui chueok - Joon-ho Bong 2003

Undead

Undead - Michael Spierig, Peter Spierig 2003

Filmi kaheksandal minutil ilmub esimene zombie välja ja umbes kaheteistkümnendal lüüakse kõndiv laip roolilukuga pooleks. Kõlab nagu hea ja paljulubav algus splätterfilmile, eks ole. Kahjuks aga hakkas edasine tegevus venima, takerdudes klassikaliste b-movie kohustuslike kaadrite taha. Minuteid raisatud aega, näitamaks vaid aegluubis vaaruvaid zombie´si, Austraalia Indy relvaballetti ja elavate surnute eest varju otsiva seltskonna erinevaid näoilmeid. Kuigi nalja sai piisavalt ja häid kohtigi leidus, tundus kõik ikkagi ääretult tavalise, klišheelikuna. Olen näinud, olen käinud! Aga oot ! Viimased 25 minutit olid hoopis teist masti. Zombie horror keerati sci-fi´ks ja anti kogu juhtunule omapärane seletus. Tavaline zombie flick muudeti ebatavaliseks looks. Tavalised zombied muudeti ... Nii, et kokkuvõttes ikkagi originaalne, kahjuks küll ainult lõpupoole aga hea seegi. 3/5

Paranoiline Indiana Jones Austraaliast. Tegelikult jäi see sarnasus vaid kaabu tasandile...

Scum - BBC version

Scum - 1977 BBC version - Alan Clarke 1977

TV jaoks toodetud film mis kunagi tänu oma liigrealistlikule noortekoloonia "kasvatusmeetodite" demonstreerimisele teleriekraanidel ei jõudnud. BBC hakkas kartma kõrgemate instantside viha Inglise Sotsiaalministeeriumi suunalt ja suskas valmisfilmitud materjali keldriarhiivi tolmuma. Kaks aastat hiljem filmis Alan Clarke terve Scum´i otsast peale uuesti, kasutas kohati samu näitlejaid ja sama käsikirja ( Roy Minton ), sedakorda siis kinolinal näitamise tarbeks. Aga ega siis seegi lõpptulemus ametnikke rahuldanud. See mis oleks teleriekraanilt näidatuna lausohtlik jäi ka kinoekraani jaoks kohati siivutuks ja ülivägivaldseks. Jälle löödi montaažiruumis tublide moraalijüngrite pilgu all käärid sisse ja lõikelaua alla põrandale jäid mitmetki tähtsad stseenid. Mina nägin oma Scum´i versiooni nägin kümmekond aastat tagasi. Tegemist oli Soome VHS cut´iga kus brittide poolt kastreeritud teost oli veelgi lühemaks nülitud. VHS väljalasked olid minu teada kõik rohkem või vähem lõigutud. DVD reliisile aga lisati 1979 aasta kinoversioonist välja jäetud kaadrid, sealhulgas kuulus kasvuhoones vägistamise stseen ja üldpilt muutus kohe märgatavalt arusaadavamaks. Kui lõigutud tükk hakkab filmi tegevuse mõistmist segama, siis on juba halvasti. Kinoversioon sai oma algse kuju tagasi ja peatselt järgnes ka duubel DVD reliis, kus lisaplaadil kõige esimene varem avaldamata lõikumatu Scum - BBC televersioon.

Carlini vanglanaine.

Erinevused kino ja televersiooni vahel on üldpildis pea olematud. Siiski sisaldab varasem versioon lõiku kus peategelane ja vangla mitteametlik pomo Carlin ( Ray Winstone ) võtab endale noorte poiste hulgast "girlfriendi". Tänu sellele toimub ka hilisem stseen mis annab Davis´e tegelaskuju enesetapule veelgi julmema varjundi. 79-nda lõigutud variandis oli isegi Davis´e vägistamine välja jäetud, siis tundusid enesetapule ajendavad põhjused täesti hämarad. Kinoversioonist sümpaatsem oli ka algne igavest rebelit ja kolooniafilosoofi Archer´it mängiv näitleja David Threlfall. Alul harjumatuna tunduv ( seekord erinev näitleja kui kinoversioonis ), kuid lõpptulemusena lähedasem ja paremini rolli sobiv. Vaatamata 20 minutit lühemale sisule on Scum´77 samaväärselt hea ja tõsine, midagi märgatavalt väärtuslikku puudu ei ole. Võrdväärselt võib mõlemat briti töölisklassi kujutavat teost kõrgelt hinnata, Alan Clarke on insider ja tunnetab teemat. Julma teemat. This is gonna be a borstal breakout ! 5/5

Tsensoreid eriti ärritanud vägistamisstseen. Õnnetu Davis.

Bill Hicks One Night Stand

One Night Stand - HBO TV series

Bill Hicks on nüüdseks nii kuulus mees, et isegi keskpärase HBO show jaoks linti võetud 29 minutiline esinemine antakse eraldi DVD-l välja. HBO sari polnud vist suurem asi ( ise näinud ei ole, kuid tegin kerget netiluuret) ja esinejad keskpärased USA "naljamehed". Esmatutvus härra Hicksiga oli aga suurepärane. Mehe naljad olid värsked ja ajakohased ka nüüd, 15 aastat hiljem. Muidugi olid ka teemad igihaljad: sex, drugs ja rock´n´roll. Standup koomikute Chomskyks peetud Hicks´i seekordne esinemine oli rohkem meedia teemadel irvitamine kui teravalt poliitika kriitiline. Naeruvääristati loodud müüte seksi ja narkootikumide kohta, kiruti usklikke ja ei puudunud ka Bill Hicksi ka kohustuslik suitsetamise "propaganda". Ahelsuitsetajast koomik naerab pea alati enda suitsetamisharjumuse üle ja kirub taga jobudest mittesuitsetajaid. Igavesti ei ela nagunii keegi, nagu ta ütleb. Bill Hicks ise lahkus 26. veebruaril 1994. aastal 32 aastasena. 4/5

Gentleman Killer - Gentleman Jo

Gentleman Jo... uccidi - Giorgio Stegani 1969