Monday, December 31, 2012

Captain Beefheart & His Magic Band - The Lost Broadcasts


Captain Beefheart & His Magic Band - The Lost Broadcasts

1. Mascara Snake (Bass Solo) - 3:06
2. Click Clack #1 - 3:44
3. Click Clack #2 –-1:26
4. Golden Birdies - 1:58
5. Band Intros - 0:56
6. I'm Gonna Booglarize You, Baby #1 - 4:26
7. I'm Gonna Booglarize You, Baby #2 – 5:02
8. Steal Softly Thru Snow – 3:33
9. I'm Gonna Booglarize You, Baby #3 – 5:19

Vaatasin seda Zappa plaadifirma dokki ja tekkis isu Kapitan Korsak...No No... Captain Beefhearti järele, et peaks nagu neid dokis nähtudsalvestisi täispikkuses tsekkima. Ja kus häda kõige suurem, seal The Lost Broadcasts bootlegisari kõige lähem. Põhimõtteliselt oli nii, et mida vanem ja kehvema kvaliteediga lindistus, seda parem ning lõpus olevad kenad stuudiosalvestised ei hoidnud eneses enam nii palju hinge.

Sunday, December 30, 2012

Brickleberry - 1. season

Brickleberry - 1. season - created by Roger Black, Waco O'Guin 2012

Ainuke etteheide on episoodi sisene temaatika ehk teatud sisu sisse kirjutamine ning selle järgimine stiilis, et ühes osas teeme seda, teises tooda ning kolmandas läheme sinna. Superjail suutis mõne minuti vaid teemat arendada ning siis kiskus kaoseks ja absurdiks kätte ja analoogsest lähenemisest tundis Brickleberry puhul samuti puudust. Mina olen valmis täiesti seosetut materjali avasüli vastu võtma ja kiidan igat laadi ebaseaduspäraseid käänakuid ja süžeetrikitamisi taevani. Huumori, kui sellise, saab üles ehitada ka ilma minijutustust loomata. Sari aga oli selline tüüpilise episoodi sisese looga a´la Family Guy, Simpsonid või Ugly Americans. Mitte halb, aga kaos on veelgi huvitavam.
Nüüd aga kiitused ja esmalt kaks enim silma hakanud asja. Kahe sarja looja nimed on algustiitrites kordamööda esimene või teine, jättes kena sõbraliku diili mulje, et ei ole üks tähtsam tegija ega teine samuti. Kordamööda - armas! Respekt ka naljade välja toomata jätmise eest situatsioonides kus vaataja neid juba niigi teab ja peas õieti kokku oskab panna. Nägi välja nii, et ontliku momendi peale justkui hakati midagi ütlema, aga siis mainiti vaid moka otsast, et ahh, teate küll... Ja muidugi vaataja teab ja naerab, sest ega loll ju seda seriaali vaatama ei asu, kuigi IMDb keskmist vaatades jääb mulje, et mitmed rumalad on siiski pilgu peale pannud.
Need kaks eelpool mainitud märki aga ei anna ju lõpuks ikka pilti animatsioonisarjast Brickleberry. Nii et mis on siis see? Brickleberry on nekrofiilia, sodoomia, tavaline ja ebatavaline homoseksualism, vägivald, anaalsärts, hillbillyhuumor, pedofiilia, natsiteemad, N-sõnaga seotud eelarvamused ja klišeemängud, insest, hoorad ja neitsid, alkohlism, narkomaania, juudid ja ja ja ... seda nimekirja võiks venitada ja venitada. Ühesõnaga Brickleberry on see mille kohta öeldagse ropp ja rõve, aga mina üten, et vaimukas ning teravmeele. 4/5

Arusaadav, eks ole?

Thursday, December 27, 2012

Trash Can Dance releases 2010 - 2012

Kaks aastat TCD reliise:

Sügis / Talv / Lumi / EDASI – Night At The Museum / EDASI – White Tie Black Noise / Sorts – Half A Person / Aamen - Diskoveri / Cosmos Laguna – Karma Cleaner / EDASI - Live At Hobusepea Gallery / HÕFF / Spice Mouse promo / Spice Mouse – Kivi mu rinnastaskus on sinu / Spice Mouse – After The First Bee Stings / Imandra Lake - Vajun / Stones & Holes EP / Tallinn Daggers - 10 Demo / Sorts / The Necroscopes split / Cubus Larvik - The Drone of Monk Nestor / Misha Mishajashvili - 2011 / Misha Mishajashvili - 2012 / Autharktos - Psychonaut EP / Estcon 2012 / EDASI - Prehistoric Relaxation / Rainer Jancis - Looper / November / Aamen - Aamen CD / Aamen - Aamen MC


Get Lamp

Get Lamp - Jason Scott Sadofsky 2010

Interactive fiction, ehk text adventure oli minu jaoks pea täiesti uus teema. Natukene olin sellest muidugi kuulnud, tänapäeva infoväljas viibides ju muidu ei saa, kuid otsene teabetutvus puudus. Käesolev entusiastide tehtud film andis nüüd aga päris hea ülevaate neist arvutimängudest mis kunagi troonisid, kuid nüüd... well, hardcore gamerid mängivad neid siiani, joonistavad kaarte, koguvad memorabiiliat ning suhtevad omasuguste fännidega, välimuselt üsna räsitud vanamehenässidega. Huvitavaim osa oli minu jaoks, et tänu programmidele mis muudavad kirjakeele kõneks, on need tekstil põhinevad mängud väga populaarsed pimedate hulgas ning see on kohe üks turunišidest, põhjus neid mänge siiani luua.
Põnev hariv vaatamine, aga natuke morjendas, et ma ei õppinudki DVD menüüd korralikult ära kasutama, sest sarnaselt mängudele oli ka dokumentaalfilm üles ehitatud interaktiivselt, lastes vaatajal puldinäppimisega nähtavat stoorit muuta. Mina, va tuhajuhan, vaatasin kõik lõigud järjest, ega taibanud süžeekäänakuid sisse viia. 4/5

Zork´i pärast olevat inimesed isegi personaalarvuteid ostma hakanud.

Filmiküsitlus - Kristjan White Sparks´ist


White Sparks on ikka üks kuradima hea bänd. Selle taastajumine toimus nädal tagasi kui lasin nende träkki "Space Invasion" ühel pisikesel peol läbi võimsate kõlarite ning mõjus mulle endalegi üllatavalt massiivselt, pani jala tatsuma ning lõi kõik mu neli aurat kuldselt särama. Kodus mp3-sid kuulates (plaadireliisi ei ole kahjuks veel ilmunud) saad aru küll, et väga korralik sündipop ja puha, aga võimenditest läbi lastuna mõistad, et enam õigem ja parem olla ei saagi.

Nimi: Kristjan Kamsol
Bändid: White Sparks
SoundCloud: White Sparks

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Vaatasin ära hiljuti filmi Hunger Games. Minu maitsest oli see täiesti mööda, kuna mina hindan filmide juures eelkõige stoorit ja seal seda ei olnud. See, kas film näeb hea välja või mitte, ei ole absoluutselt oluline. Selle peale keegi mulle ütles „see on ju sci-fi, mida sa ikka ootad?“. Vastuseks on see, et on olemas väga häid sci-fi’sid või siis ulmekaid (mida tegelikult Hunger Games ei ole), millel on ka mingi point. Üks tähelepanuväärsemaid minu jaoks on stoori poolest kindlasti Event Horizon. Mõnusalt sünge, ei ole sellist tänapäevast ülepingutamist meeletus hunnikus eriefektide ning hõljuvate arvutiekraanidega. Vastupidise näite leiab Prometheus’est. Film on ka muidugi aastast 1997, kuid ka tänapäeval on tehtud taolisi filme.
Üks mida võib mainida on Beyond The Black Rainbow. 2010 aastal tehtud 80’ndate stiilis tehtud ulmefilm, mille tegevus toimub samuti vastavas ajastus ning filmi soundtrack on lihtsalt suurepärane. Analoogsüntidega sisse mängitud ning annab filmile meeletult palju ajastu tunnetust ning sügavust:
http://www.youtube.com/watch?v=eKCHXpSEtOU
Hiljuti sai ka uuesti ära vaadatud Equilibrium, kus Christian Bale teeb suurepärase osatäitmise.
Üks parimaid filme, mida ma siiski julgen soovitada vaadata on Monsters. Filmil on ülimalt hea stoori ning ei kubise tüütutest Hollywood’i klišeedest. Filmis on äärmiselt vähe eriefekte, kogu film on tehtud kohapeal erinevalt enamusest tänapäeva filmidest, kus kogu kraam filmitakse 10x10 meetrises ruumis rohelise ekraani ees.
Filmid, mis on kindlasti ka lemmikud, aga pikemalt ei ole ruumi/aega rääkida, raiskab liiga palju Interneti ruumi, on veel Children of Men, Watchmen, Dark Knight triloogia, Princess Mononoke, Renaissance, Vidocq...

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Ehk ei ole originaalne, aga viimatine kõige parem filmielamus oli The Dark Knight Rises. See film on lihtsalt nii hästi tehtud ning on üks triloogia-filmide parima lõpuga, mis võimalik. Kogu see 3 tundi filmi on lihtsalt nii eepiline, et kordagi ei hakka igav, uni läheb ära ning hommikul ärgated tõded taaskord, et oli ikka kuradi hea film.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Üks viimase aja (tegelikult juba mitme viimase aasta) kõige lemmikum artist on kahtlemata UK artist Blueneck. Liigitada on seda natuke keeruline, aga eks ta sinna post-rocki kanti kvalifitseerub. Nende viimatine instrumentaalalbum Epilogue, mis anti välja ainult 1000 CD + 500 LP ekseplaris, on kahtlemata üks viimase aja parim, mida mul on au omada. Kuigi nende endi sõnul on tegu kõrvaprojektiga lugudest, mis on eelmistelt albumitelt välja jäänud (seetõttu on seal ka ainult 6 lugu), ei tohiks seda kindlasti selleks lugeda. Üks Bluenecki kahtlemata parim lugu:
http://www.youtube.com/watch?v=Xt7xb6nSnPY
UK’s tehakse üldse väga palju head muusikat. Üks vana lemmik, kes hiljuti andis ka uue albumi välja, on Alpha. Ma ei suuda seda taaskord stiililiselt kuhugi liigitada, aga jääb kuhugi elektroonilise jazz’i kanti. Kuigi ma üldiselt jazz’i ei kuula, siis Alpha suudab iga plaadiga ikka ja jälle meeldivalt üllatada.
Kes käredamat, mürasemat ja vilisevamat muusikat tahab, siis julgen kindlasti soovitada USAst pärit bändi A Place To Bury Strangers:
http://www.youtube.com/watch?v=m42ai-IpG84
Ning loomulikult White Lies, kelle kuulamisest lihtsalt ei ole võimalik väsida. Midagi külmadeks talvehommikuteks nende esimeselt albumilt:
http://www.youtube.com/watch?v=KlmSqyMT0FQ

Tänan Kristjan!

Kaader filmist Event Horizon.

Wednesday, December 26, 2012

Two Rabbits

2 Coelhos - Afonso Poyart 2012

Nuxx on spetsialist antud teemal ja võib kohe välja laduda kolm žanrinimetust filmile mis segab hustler-komöödiat krimithrilleriga, aga mina ei tea ühtegi ja ütlen lihtsalt, et see brasiilia põnevik oli "Lock, Stock and Two Smoking Barrels" tüüpi kinolugu kriminaalidest, kes üksteisel nahka üle kõrvade püüdsid tirida. Analoogsed briti filmid enam pinget pakkudaei suuda, kuid brasiilia suguvend oli selline täitsa muhe vaatamine. Koomilised karakterid, nipikas montaaž, vahele animeeritud lõike või teispildis flashbacké ning ka stoori selline kaasa haarav oma suhete ja kelmustesasipuntras, mida siis lõpuni välja pidevalt lahti harutati. Meelelahutuseks kõlbas see pulp-põnevik küll. 3,5/5

Premium Rush

Premium Rush - David Koepp 2012

Noortefilm värdjalikest jalgratturitest, sinna ümber punutud veel selline multikulti-nunnutav kriminaallugu. Aga põhiliselt ikka värdjatest, kes ei hooli millestki peale selle, et jalgrattasadulas cool´id välja näha ning oma loomalikele instinktidele, kaaskodanikke ohtu seades, voli anda. Väikesed värdjad loovad iga minut kümneid liiklusohtlikke olukordi, vigastavad inimesi ning põhjustavad närvivapustusi nende teele jäävatele linnaelanikele. Ego on hirmus pirakas ja kaamera jookseb truu koerana ratturite kannul, jättes näitamata nende teele jäänud autode mõlgid, kukkujate kriimustused ning luumurrud ning paaril juhul ka südameseiskumise, mis järgneb situatsioonile kus jalgrattur vanainimese eest paari sentimeetri kauguselt täisvuugis mööda kihutab. Õudusunenägu NY tänavatel.
Noortel jalgratturinagadel jagub jultumust aga veel ka korravalvureid mõnitada, justkui ei oleks politseitöö seda väärt, et sellele respekti osutada. Politseinike peale vilistatakse, las need totud rabelevad, meil jalgratturitel neid vaja ei ole ja üldse parem kui need sead jalus ei tolkneks. Valus vaadata sedalaadi tööinimese mõnitamist! Hiljem minnakse politseinikule isegi kätega kallale, no millist eeskuju peaks selline film näitama? Et sa võid maniakina tänavail kihutades seada kaaskodanikke elu ohtu, karjudes samaaegselt ACAB!? Vihale ajab ja järgmine kord mõnda ratturit tänaval nähes pressin autoga kohe eriti külje alla, surun värdja nii tee äärde, et kummid ääretise vastu vilisevad. Mingu kihutagu Pirita trekil kui on isu ja jätku linn leiba teenivate tööinimeste jaoks! 2,5/5

Ah ütlete, et nemad on ka tööinimesed, nemad tegid ka tööd? No samamoodi võib palgamõrtsukaid ju samuti tööinimesteks pidades austada.

Tuesday, December 25, 2012

2012 kauneim kodumaine muusikaplaat



Digitaalne muusikaostmine on moes - lähed netti, valid sobiva plaadi, kannad mingi summa üle ja saad mp3 või mõnes muus formaadis failid kätte. Või hangid muusika rootsi moodi. Kuulata saad igal juhul, aga millest ilma jääd, on kaanekujundused. Valisin siis oma maitsele toetudes välja 8 kohalikku reliisi mis on just kena kujundusega silma jäänud ja palun teil kallid blogilugejad hääletada ( ülal päremal küljel on poll) neist meelepärasem. Muidugi ei salga tõtt, et Trash Can Dance´i reliisid need kõige kenamad on, kuid seekord palun teil teha valik all järgnevate kenade plaadikujunduste vahel. Jätsin meelega välja Hypnoboosteri ja Estoner´i plaadi, sest kuigi mõlemad sisaldavad super art-work´i, on esimese puhul kena välimus niivõrd loomulik osa plaadist, et see tundub justkui liiga õige ja hea olevat ning teise plaadi kujundus taas astub täpselt nendes vormides mida stiil ette kirjutanud on. Minu valik järgib lihtsust, maalähedust ning DIY taaskasutuse printsiipi. Häält saab anda mitme artisti poolt korraga!


Tartu Popi ja Roki Instituut - Biidermeier-psühhedeelia

Seksoundile omane taaskasutatud paberist digipakk ja looduslikud trükivärvid. CD pealdisele trükitud vaid keerd-ornament, vahel poster, kus ühel küljel bändi foto ning teisel poolel laulutekstid. Kas rohelist mõtlemisviisi juurutav Seksound kunagi üldse veel plastmasskarbi juurde naaseb? Kahtlen.


EDASI - Home Alchemisy

Kassett valgeks võõbatud ja mitte just korralikult nii, et väljanägemine on sel justkui kümme aastat ehitusel kasutuses olnud pahtlilabidal. Kassetil ja kaante puhul kasutatud mustvalget paljunduseprinti, liimi kääre ning ilme lisamiseks punase värvipliiatsi abi.


Trans Germanium Express - Trans Germanium Express

Eemise kasseti vastaskoht mõistes, et peale musta ja punasega tehtud spraytööd on kassetil olevat värvikorda lihvitud nii, et see näppude vahel tundub imesile, meenutades pigem peale pandud kleebist kui värvikorda. Kaaned jätavad prinditekstuurilt mulje nagu oleks trükitud nõukogudeaegsele kilematerjalile.


Kannabinõid - Kannabinõid EP

Vinüüli imitatsioon, centerfold. Vinüüli asemel aga tõmbad välja 12" mustast papist ruudu, kus ühel küljel siiditrükis laulusõnad ja teisele küljele kinnitatud paberkleebisega mattpõhjaga CDR. Niinimetatud albumikaaned omavad samuti 4 erinevat pilti mis iseloomustavad igat nelja plaadil olevat muusikapala. Päris kobe tükk käsitööd - trükkimist, liimimist ja voltimist.


Põhjast - Der Turm ja Põhjast - Thou Strong, Stern Death

Hunt, koon taeva poole, ei ole küll midagi originaalset, kuid Põhjast puhul annab kaanekujundus väga täpselt edasi vinüülil olevat muusikalist materjali. Sama kehtib ja Põhjast EP puhul, oskuslikult on loodud tunne mis seab sind enne muusika kuulama hakkamist just õigele lainele, annab niiöelda täpse eelhäälestusega stardi.


Of Roofs, Genes And Stolen Meanings - One: Life To Learn

Populaarne pakkimisviis, kuid väga korralik töö tekstide ja imidžite paigutamisel ning suurepärane materjalivalik. Viimane, 250 grammine tööstuslik papp, on kindlasti kuulajat rõõmustav, kuid kujutan ette millist tööd bändipoisid nägid seda materjali voltides ja vormides. Kena üllatus oli näha veel plaati omakorda kileümbrikus, lisa millest on sedalaadi pakendamise puhul lihtne loobuda.


Ratkiller - Gallic Cones

Taaskord paljundusmasin, käärid ja liim. Seekord on kassett värvitud üleni kirsipunaseks ja täendatud mustvalgete kleebistega. Eriline nunnukas on kasseti B-pool, kus lihtsalt kiri, et this side is blank, sorry! DIY musternäidis UG kassettide tegemiseks.


Future Brain - Technodancing (Täna ma saan)

Future Brain teeb oskuslikult maxi-singleid ja täpselt nii nagu vaja, seda sisu ja kujunduse koha pealt. Technodancing on minimalistlikult selge, tekst annab täpselt vajaliku info, ei midagi üleliigset ega häirivat. Sarnast tagasihoidlikku teabetäpset joont kannavad tegelikult kõik Future Brain´i reliisid, käesolev on oma minimalistlikkuses tegelikult isegi äärmus. Keskpunktiks võiks olla FB-i album "2".


Valige palun oma lemmik kõrval asuvast küsitlusest mis kestab 9 päeva. Valida saab mitu vastusevarianti korraga. Kui viitsid jätta vastuse oma lemmikuga TCD Facebooki lehele, siis läheb nädala pärast loosi ka üks Aameni duubelplaat.  --->