The Razor's Edge

The Razor's Edge - Edmund Goulding 1946

Varasema filmiversiooni vaatamine tõestas vaid kui hea on hilisem, pani mind mitmeid kordi mõtlema, et kui meisterlikult oli ühe traagilise loo vaatajani toonud John Byrum, lisades sinna nii ajastule omaseid vooge kui ka kübekese koomikat läbi fantastiliselt rolli sobiva Bill Murray´i. 1946 aasta versioon hüppas esiteks täielikult üle nn. kadunud põlvkonna kujutamisest, arvatavasti WW2 järgselt oli koju naasva sõduri hingetühjuse kujutamine lihtsalt ebapatriootlik ning mittesoovitatav teema. Sõda ja selles ellu jäämise taak kui peategelase tundeelu segav ning samas kannustav jõud, mainiti ära vaid möödaminnes ning vaid romaani lugenuna (või hilisema ekraniseeringuga tuttav olles) oli võimalik Larry Darrell´i elust mingit aimu saada. Põhja polnud all ühesõnaga.

Arvati, et piisab narraatorist (teine üdini häiriv lisa, ehk kirjanik W. Somerset Maugham´i isiklik kohalolek tegevuse juures) kes oma tekstiga peaks tühikuid siluma ning kelle kiibitsemine tegelaste ümber tuleb kasuks juhtuvate asjade mõistmisel. Kolmandaks oli väga ebameeldiv Sophie MacDonald´i sulni kangelanna osatähtsuse vähendamine, tema traagika suruti tahaplaanile ning vajadusel lisati seiku mis oleksid pidanud kogu linaloo vältel aeg ajalt esile kerkima. Nüüd aga vajati korraks minevikusidet Larry´ga ja see toodi paari lausega dialoogis esile, selle asemel, et vaatajat juba varem meeleolult ette valmistada.

Gene Tierney mängides Isabel Bradley´d röövis Sophie isikupära, sättides ennast rambivalgusesse. Talle tuleb küll näitlejana kiitust jagada, väga jõuline esitus, kuid ühe näitlejanna eelistamine teisele ei olnud just parim lüke, jättes mitmeti arusaamatuks Larry valikud ning hilisema hingevalu. Tyrone Power oli lihtsalt nukuge ning Murray tasemeni ei küündinud kuidagi. Edmund Goulding oli teinud lihtsalt ühe rikaste armuloo kus sõjamasendusele ega kiindumuste taga seisvale traagikale ruumi ei olnud. Vaadake parem aastal 1984 valminud ekraaniversiooni. 2,5/5

Gene Tierney oleks võinud Isabelli mängida 1984 versioonis, siis annaks uuslavastusele kõhklemata kümme kümnest.