Autharktos - Comb Sign

Autharktos - Comb Sign
Trash Can Dance 2013
TCD34 CDR

1. Comb Sign 03:19
2. Enne Algust 05:36
3. HS18831701 16:56
4. Komputeroid Lavvv 09:47
5. T.A.L.P.P 07:36
6. Vaporoid 14:44
7. Woorpid 09:00

Download - Tiri alla!

Nummerdatud tiraaž 25 tk.
Plaadi hind 3. eurot.
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee. 

TCD alt oli siiani Autharktos´elt ilmunud üks EP kasseti kujul, nüüd väheke teist laadi meedial nägi ilmavalgust "Comb Sign" albumi varasem netireliis. Käesolev plaat on autorikõige ambientlikum mõistes, et kui kogu Autharktos´e loomingut võib ambienti alla liigitada, siis see plaat on tema kõige rahulikum ning kõrva kriipivatest üllatustest vabam. Alul suisa monotoonne, kuid hoolimata sellest, et lugude paigutus on masina poolt tehtud, jääb mulje justkui iga träkiga hakkav meeleolu ja helidemängu juurde tulema nii, et viimaste lugudeni jõudes on lausa lust ja pillerkaar lahti. Vaikselt käima vedav värvilind mis iga uue palaga ühe tooni taas juurde saab ja plaadilõpus täiskirevuses tiibu lehvitab.

Dog Eat Dog

Edward Bunker - Verikoirat
Like 2000

Ei tea miks Edward Bunker´it ei ole eesti keelde tõlgitud, minu arust küll täiesti tühik krimiromaanide vallas sees ja just seal kus realism fiktsiooniga kokku puutub, sest mees ju ise legendaarne pätt ning kirjutab oma ja tuttavate kogemustest inspiratsiooni ammutades. Nojah, käesolevat vast ei tasuks tõlkida, sest see oli rohkem justkui mõni Jim Thompsoni laadi pätipõnevik, ehk vähem tänavaelu teavet ja rohkem kioskiromaanile omast karmi kuritööd. Kiitust peab jagama aga vähemalt põnevuse ning suurepäraste Los Angelese kirjelduste pärast, sest autosõidul maaliti alati väga värvikas piltlinnaosadest kust läbi kruiisiti ning anti näpuotsaga paikkonna ajalugu.

Kirjanikuhärra üks noorpõlvefotosid.

Beau Travail

Beau Travail - Claire Denis 1999

Oma arust asusin vaatama leegionifilmi, aga sain hoopis gay-draama, kuigi seda homotsemist tuleb lugeda ridade vahelt ning otseselt ükski võõrleegionäär kamraadi lõõskava Aafrika päikese all silitama ei tiku. Linaloo kohta on kasutatud sõnu nagu kreekalik tragöödia ja poolmütoloogiline maailm, mis peaksid täpselt edasi andma millist geitamist ma silmas pean, ehk siis seitsmekümnendate stiilis kunstpasandamine, kus paljaste ülakehadega noormehed teevad võimlemisharjutusi ning hullavad helesinistes vetevoogudes, neid eemalt jälgib aga himust kihelev ohvitser. Viimast mängib kahjuks prantsuse esitola Denis Lavant ja mees ei suuda ikka kuidagi normaalsuse piiresse jääda - siingi oli lavastajalt välja mangunud ühe "stiilse" tantsunumbri mida lõputiitrite vahele pakutakse. Kui Pasolini veel elaks, oleks see justkui tema linatöö mis valminud aastal 1999. Aga võib-olla oleks see sel juhul hulga haaravam, suurema värdkaldega kui provotseerimist armastaval proua Denis´il välja kukkus. 1,5/5

Selline body to body 24/7.

The Americans - 1. season

The Americans - 1. season - created by Joseph Weisberg 2013

Washington 1981. Reagan´i võimuletulekuga algas uus võidurelvastumise ajastu ning sel ajal veel üsna patriootlikud KGB spioonid püüavad haarata võimalikult palju informatsiooni, mõjutada inimesi ning juhtida mängu. Sarja peategelasteks vene agentidest fiktiivne abielupaar, kes elanud Ühendriikides juba üle tosina aasta pealtnäha korralikku pereelu, teinud natuke äri, kasvatanud lapsi ning käinud naabrite pool grillipidudel, kuid aeg-ajalt hiilivad nad ööpimeduses välja, et käia armukestelt teavet välja seksimas, kedagi röövimas või mõne tülika eluküünalt kustutamas. Perekond Jennings´ite isa ja ema on vaid pealtnäha tavalised suburbia ameeriklased.

Väga huvitav teemavalik, kus jänkist vaataja pannakse kaasa elama aastakümnete taguse vihavaenlase edule, sest eks see nii juhtub ju ikka olema, et pigem hoiad pöialt peategelastele, kui neid püüdvatele ahistavatele vastuluureagentidele, seda enam, et räpast mängu mängivad mõlemad pooled. Põnev oli muidugi ka sleeper agentide olemus, kuigi siinses sarjas neil palju just "sleepida" ei lastud, vaid rabeleti ringi justkui marutaudis. Vaat see viimane oli üksasjadest mis mind häiris, sest vaikselt nupukalt lahti hargnevate lahendite asemel mindi pidevalt täispanga peale, kõmmutati keegi maha või sunniti vaikima ja seda pea iga episoodi siseselt nii, et ühest kompaktsest sesoonist jäi asi kaugele. Aga ega seda kompaktsust püütudki saavutada, vaid koheselt terendas silme ees teine sesoon ning vaatajaid vaja igat pidi lõa otsas hoida, kasvõi lihtlabaselt hooaeg lahti jättes. Kurvastas, et ühtegi põhimeest ei aetud tõeliselt nurka nii, et sel pisar silmas ja tilk püksis, vaid toimus pidev tasandamine ning balanssi hoidmine, kus FBI edu nullisid kaagebešnikud ja siis järgmises osas taas vastupidi. Kordagi ei mindud ülekäte, ei pakutud suure pasa sisse astumist, ega tõelise taiplikkusega vastaste üle mängimist. Ja siis veel vahele otralt seebiooperlikkust mis küll kohati oli väga südamesse minev ja sümpaatne, tegelaste motiive ning tundeid inimlikult peegeldav, kuid samas ka filler mekiga ning ennast kordav. Mitte nüüd, et leigelt oleks jobistatud, aga ega vaataja suurt midagi sesooni peale targemaks ka saanud. Aga lõpuks oli ikkagi põnev ja vaatasin episoodi episoodi järel, vahepeal isegi kohvi keetmata ja võikut tegemata. Kiitust annan muusikavalikule, mis ääretu maitsekusega seriaali teemadega ootamatult haakus ja kaheksakümnendate seriaalide kaugele kajale, näiteks Wiseguy tuli koheselt meelde. Ja loomulikult ei unusta mainimast, et kaheksa kümnest venelasest rääkis aksendivabalt vene keelt, mitte ei purssinud nii segaselt, et piinlik kuulata. 3/5

Üks relv käes, teine jalge vahel.

Of The Wand & The Moon - Live At The Lodge Of Imploded Love

Of The Wand & The Moon - Live At The Lodge Of Imploded Love 2012

We Are Dust 2:57
Hold My Hand 2:27
A Pyre Of Black Sunflowers 3:37
Watch The Skyline Catch Fire 2:55
Immer Vorwärts 2:58
I Crave For You 3:00

Bonus:

Sunspot 7:16
We Are Dust (No Yule This Year My Love) 3:28

Boonuste hulgas olev Sunspot on ikka nii kõva lugu, et hoolimata öisast kellaajast, lõin korteris tuled põema nimng asusin hea tujuga koristama. Ja loomulikult on kogu Of The Wand & The Moon´i looming, kaasaarvatud käesolev kontsert, nii hea, et indu kraamida jätkus pea tunniks ja isegi peale seda oli tuju laes, lasin aga enesele Sunspot´i veel paar korda.

Top of the Lake

Top of the Lake - created by Jane Campion, Gerard Lee 2013

Uus-Meremaa kolkalinn. 12 aastane rase tüdruk, kelle isaks kohalik narkokaubandusega tegelev kurikael. Kohalikele politaseinikele meenub, et samaaegselt on linnas oma vähki surevat ema külastamas väljaõppinud lastekaitseinspektor ning naise abi palutakse noore tulevase emaga suhtlemisel, selgitamaks lapse kallel seksuaalvägivalda tarvitanud isik. Laps aga vaikib ning mõne päeva pärast kaob sotuks, pakib asjad ja püssi ühes ning läheb linnalähedasele, järve teisel kaldal asuvale mäele end varjama. Lapse otsingud ning toimunud seksuaalkuriteo uurimine hakkab aga päevavalgele tooma muid süngeidsaladusi, millest puutumata ei jää keegi. Sarja tugevaimaks küljeks ongi need väikelinna räpased saladused, mis tõusevad nii sügavalt ja on nii valusad, et kohati ei kannata justkui enam seriaali edasi vaadata - hirm tuleb peale, et kui palju seda kurbust ja mesendust sarja tegijad veel ilmavalgele toovad. Kerib ja kerib vaikselt järjest jubedamaks, mõtled vahepeal juba, et kas valgete inimeste kinos nii palju traagikat üldse kunagi pakutud on, tavaliselt ikka selline aasia sotsiaaldraama rida. Või, et kas selline see NZ-i krimisari oma olemuselt ongi - segu briti politseidraamadest, taani kriminullidest, USA maakandi hillbilly-outlaw jõmmielust ja Austraalia aborigeenide seas levivatest probleemidest. Külm karge maa kus mentidele näidatakse keskmist sõrme ning kus mendid ise samuti pättide kombel trallitada oskavad. Kõvad tegijad ja head näitlejad, kiitust jagaks kohe sületäie kui mitte viimase episoodiga ei suudetaks palju ülesehitatust taas maha lammutada. NImelt tundub, et arvati seda ängi juba piisavalt olema ning asuti otsi teistlaadi kokku sõlmina, õnnelikke lõppe ja lahendusi kiiresti kokku klopsima, jättesselega nii mõnegi tõsisema teemaliiga labaselt käsitletuks. Minu arust oleks võinud veelgi kaugemale minna ja mitte häid lahendusi nii kergekäeliselt vaatajale pakkuda. Nüüd vaatad kuus episoodi karmi insestist, vägistamisest ja pedofiiliast läbi imbunud seriaali ja siis setismendaga saad ikka ühe ilusa happy end´i kätte. 4/5

Samuti Sundance Channel´i originaalsari. Ootame lisa sealt poolt.

Rectify

Rectify - created by Ray McKinnon 2013

Sundance´i filmikanali originaalsari ning vägagi Sundance´i mekiga, selline oma isa-ema suust kukkunud laps, mida võiks hästi ette kujutada ka festivalil linastunud filmina, kuid millele tõelise tugevuse annab just pikemat stooritellingut pakkuv miniseriaali formaat. Lugu räägib täiseas mehest, kes vabaneb peale 20 aastat surmamõistetute blokis istumist vanglast, kuna DNA analüüs välistab tema isiku ohvri vägistajana. Süüdistus mõrvas jääb siiski kohalike arvates pidama ja nii peab noore poisina istuma läinud mees elama väikelinna õhustikus, kus harvad tema tõelisesse süütusesse usuvad.

Kui alul tundub, et sari hakkab kriminulli pakkuma, kerima avatuks neid saladusi mille liiga kergelt tõlgendamise läbi poisike trellide taha saadeti, siis tegelikkuses on tegu ikkagi draamalooga, mille keskmes ühe isiku kohanemine vabadusega situatsioonis kus 20 aastat on elatud täiesti äralõigatud elu. Surmamõistetud on viibinud üksikvangistuses, ei mingit telekat ega ajalehti, aeg-ajalt vaid raamatud ning vestlusi naaberkongi asukatega ja nii tundub mehe jaoks kõik uus ja võõrastav, sealhulgas ka inimsuhted. Turvatunnet pakuvad vaid vanad riided, helikassetid ning Nintendo mängukonsool.

Väga ilus vaikne suurepäraselt kirjutatud seriaal kohanemisest, mille ainsaks tõrvatilgaks jääb jutt teise sesooni väntamisest, sest tegelikult pakkus esimene just sellise indiekinolikult kompaktse terviku mille lahtiste otsadega vaataja leppida suudab ning järg võib vaid ainult kommertslikumaid eesmärke kanda, panna rohkem rõhku hetkel vähe tähtsust omavale minevikule. 4/5

Plebs

Plebs - Sam Leifer 2013

Arukat, ajastuhõngulist ning sellest lähtuvat, nalja ei tehtud, vaid täiesti tavaline noortekas, mis viidud tegevustikus Vanasse Roomasse. Elutoas oli isegi diivan olemas, no see peaks ilmekalt illustreerima, et millist huumorit jagatakse. Paar korda aga ajas siiski turtsuma ning väsinud kerele ja meelele kõlbas õhkkergeks meelelahutuseks. Paar kõrvalkarakterit olid isegi päris hästi välja kukkunud - võõrastemaja pidaja ning töökoha boss. Ülejäänud kõik lihtsalt ruumi täiteks labasusi tegema topitud, mõeldes vääralt, et kui üks tobe sitcom viia paartuhat aastat minevikku, siis on see juba automaatselt supernaljakas. 1,5/5

Antarctica

Nankyoku monogatari - Koreyoshi Kurahara 1983

1958. Esimene Jaapani ekspeditsioon Antarktikas saab neile vahetust toonud laevalt käsu pardale tõusta, jättes neid ustavalt teeninud kelgukoerad kuni mõne päeva pärast maabuva teise ekspeditsiooni hoolde. Koerahooldajad kontrollivad üle koerte kinnitusrihmad ning ketid ja lähevad järgi saadetud väikelennukiga jäälõhkujale. Ilm aga ühe halveneb ja halveneb ning lõpuks võetakse vastu otsus naasta kodusadamasse ja kogu teine ekspedititsioon ära jätta. Otsus tähendab ühtlasi seda, et jaapanlaste baasi kinni köidetud kelgukoerad jäetakse saatuse meelevalda ning laeva kapten keeldub isegi autoriseerimast ühte tagasilendu, et koerajuht saaks oma ustavad kaaslased mürgitada, selle asemel, et neid lihtsalt jääle surnuks nälgima jätta. Mis edasi toimuma hakkas oli üsna uskumatu ning kui võtta arvesse veel, et põhineb tõestisündinud lool, siis ei ole ka ime, et Hokkaidol aretatud sahhalini huskide üle jaapanlased sellist uhkust tunnevad. Ega siin muidugi spoilerdamata suurt edasi rääkida saa ja seetõttu ütlen vaid, et tegu hea helitaustaga südamliku ja ääretult traagilise looduse ja loomafilmiga, mille miinuseks on vaid mõned kohmakad stuudiovõtted ning jaapani loomafilmidele liiga omane narraatortekst. Ilma viimaseta oleks linalugu minu arust veelgi mõjusam olnud. Aga teile soovitan peale filmi vaatamist netist veel koerte saatuse kohta lisaks lugeda. 4/5

Esimene ekspeditsioon oma koertega.

The Mamas & The Papas - Straight Shooter

The Mamas & The Papas - Straight Shooter : The Authorised Video Biography - Prism Leisure 2003

Muidu nagu tavaline muusikadokk, et bändi algusajad, kuulsaks saamine ning hilisem tuntuse periood, aga üllatavalt avameelne. Mõistetav veel kui John Phillips rääkis oma narkomaaniaastatest ja kõigest muigega meenutatavast, mis sellega kaasnes, kuid kui jutt kiskus juba radadele, et küll see Michelle Phillips oli ikka litsakas plikatirts, kes oma mehele sarvi tegi, siis vahid küll suu ammuli. Selliseid avaldusi justkui ühest kenast pisikesest muusikadokist ei ootaks. Vahele veel Cass Elliot kitus üht ja teist, tal vist siiani väike pind tagumikus, et bändi kauneim lauljanna ei olnud ning kõigi pilgud pöördusid esmalt ikka Michelle suunas.2,5/5

Nooruke Michelle Phillips.

Foto autor Suki Hill.

Trofim - Трофимъ

Trofim - Aleksey Balabanov 1996

Mees tapab oma venna, kuna see ta naisega mehkeldas, paneb oma teost šokeerituna poomisnööri kaela, ebaõnnestumine, kõmbib raudteeni ning sõidab Petersburgi. Vantsib linna peal, joob pudeli viina ja kurdab kõigile, et mõrvas oma lihase venna. Aleksei Balabanovi lühifilmkuulub kogumikku "Rongi saabumine", mis tehtud austusavaldusena vendadele Lumiere´idele ning "Trofim" sobib siia imehästi, ühelt poolt justkui pisike, lavastajale omase koomikaga, draamalugu, aga teisalt suur nupukas kübarakergitus kinematograafia suunas. Vaimuka lõpuga ning kõrvalosades peale lavastaja endi veel mitmed tuntud näod. Hoidke silm lahti. 4/5

Näiteks Aleksei Germanon siin filmis.

Metsik manner

Keith Lowe - Metsik manner: Euroopa pärast II maailmasõda
Tänapäev 2013

Olin kuulnud, et alates Normandia maaletõusust, tapsid konnasööjaist argpükslikud punased partisanid rohkem prantsuse tsiviilisikuid kui sakslased kogu okupatsiooni ajal. Siinses raamatus tuuakse samuti see välja, kuid lükatakse ka müüdina ümber, sest tegu lihtsalt kunagise prantsuse ministri keelelipsatusega, mida hiljem kordama asuti. Ometigi segadused jätkuvad ja kirjanik kasutab raamatus eri kohtades kolme erinevat ohvrite arvu, mis kõik jäävad küll alla sakslaste poolt tapetute kogusummale, kuid ikkagi veidrate tuhandeliste kõikumistega. Jäi silma, sest teema on mind varasemast juba huvitanud. Aga muidu üsna kohustuslik kirjandus kõigile, hulk infot ning kohati isegi ketserlikku - meie sirges maailmas julgeb kirjanik väitta, et koonduslaagritest vabastatud juudid varitsesid maanteedel sakslasi, röövisid ja tapsid neid ning murdsid sisse taludesse, kus samuti saadeti korda veretöid ja vargusi, rääkimata oma endiste kinnipidajate surnukspiinamistest kus isegi lapsed ei kohkunud tagasi nuga haarama. Kas tegu räpase haisva natsipropagandaga või ajaloolise tõega, seda teab vaid soovolinik?

Heitsin siin veel nalja, et päriselus oleks Allo! Allo! sarja kohvikupidaja sakslastega mehkendamise eest seinaäärde pandud ja kuul kuklasse kihutatud ning alles hiljem uuritud ta seoseid põrandaaluse vabastusliikumisega. Raamat tõestab mu nalja paikapidavust üsna hästi.

Happy Days - Счастливые дни

Schastlivye dni - Aleksey Balabanov 1991

Tavaliselt mul ei ole ülemäära kahju vara või õigel ajal lahkunud artistidest, on need siis muusika võui kinomaailmast, ning mina kuhugi RIP jätmaei kipu, see rippiminegi on minu jaoks teise tähendusega. Kui suri, siis järelikult oli aeg. Aeg-ajalt aga siiski väheke hinges kripeldab ja näiteks Aleksei Balabanovi puhul on see nii - mees lihtsalt tõesti oleks teinud filme mis mulle kohe kindlasti meeldinud oleks. Aga lohutan end sellega, et lavastaja filmograafiast veel paar kinolugu nägemata ja saan nendega tutvust teha. Õnnepäevadega tegin kusjuures just peale Balabanovi surmateate läbi lugemist, aga udu nagu olen, arvasin silmi üle libistades, et surnud on hoopistükkis Sergei Bodrov, Jajah, mõtlesin veel, et alul poeg ja siis isa ja siis tuli meelde, et see Balabanovi film nägemata ja paar päeva hiljem alles taipasin, et tegelikult läks manalateele hoopis kahest mainitud lavastajast geniaalsem. Mees kes tundis läbi ja lõhki Moskva linna tagahoove ja keldriurkaid, nagu mitmest ta filmist avastada võid ning mida käesolev film samuti suurepäraselt demonstreeris. 3/5

Anakronistlik, justkui "Värdjatest ja inimestest" filmi kõrvallugu. No nagu tema "Katlakütjas" on fragment "Jõest".