1958. Esimene Jaapani ekspeditsioon Antarktikas saab neile vahetust toonud laevalt käsu pardale tõusta, jättes neid ustavalt teeninud kelgukoerad kuni mõne päeva pärast maabuva teise ekspeditsiooni hoolde. Koerahooldajad kontrollivad üle koerte kinnitusrihmad ning ketid ja lähevad järgi saadetud väikelennukiga jäälõhkujale. Ilm aga ühe halveneb ja halveneb ning lõpuks võetakse vastu otsus naasta kodusadamasse ja kogu teine ekspedititsioon ära jätta. Otsus tähendab ühtlasi seda, et jaapanlaste baasi kinni köidetud kelgukoerad jäetakse saatuse meelevalda ning laeva kapten keeldub isegi autoriseerimast ühte tagasilendu, et koerajuht saaks oma ustavad kaaslased mürgitada, selle asemel, et neid lihtsalt jääle surnuks nälgima jätta. Mis edasi toimuma hakkas oli üsna uskumatu ning kui võtta arvesse veel, et põhineb tõestisündinud lool, siis ei ole ka ime, et Hokkaidol aretatud sahhalini huskide üle jaapanlased sellist uhkust tunnevad. Ega siin muidugi spoilerdamata suurt edasi rääkida saa ja seetõttu ütlen vaid, et tegu hea helitaustaga südamliku ja ääretult traagilise looduse ja loomafilmiga, mille miinuseks on vaid mõned kohmakad stuudiovõtted ning jaapani loomafilmidele liiga omane narraatortekst. Ilma viimaseta oleks linalugu minu arust veelgi mõjusam olnud. Aga teile soovitan peale filmi vaatamist netist veel koerte saatuse kohta lisaks lugeda. 4/5
Esimene ekspeditsioon oma koertega.
No comments:
Post a Comment