Handsome Siblings

Jue dai shuang jiao - Eric Tsang 1992

Virisev võimukas naine oli perobleemiks juba muistses hiinas. Üks selline võttis nõuks hävitada valesüüdistusele põhinedes röövlijõugu "Kümme bandiiti", kuid süütute kelmide kaitseks astus välja naise mõõgamehest abikaasa. Alul loobiti sõnu, siis tehti kiire abielulahtus ning minut hiljem ristasid endised abikaasad relvi ja kung-fu oskusi. Kaheksateist aastat hiljem aga kohtusid võitlustandril endiste kaasade poeg ning naise võetud kasutütar. Viimast oli kasvatatud poisine, kandis meesterõivaid ning peksis kampu laiali, aga ometigi tuksus temagi rinnas süda mis kasuvenna meelitustest õrnaks muutus.

Peaks ükspäev wuxia filmidest pikema postituse tegema, sellise "kogu tõde wuxiast" stiilis, kus toon välja pikema loetelu žanritunnustest ning tosinkond oma lemmikut sellest väikesest kinonišist. Üks kaheteistkümnest on ka käesolev film, mida võiks võtta kui wuxia aabitsat, sest valdav enamus žanrit iseloomustavaid elemente on siin kenasti esil. Eriti kohe aga tegi mu meele rõõmsaks wuxiale nii omane, kuid mitte igast filmist leitav cross-dressing ja nokunaljad, millest viimane läks peale homode pilamise veel ka sodoomiani välja. Ja muidugi ei puudunud hästi seatud võitluskoreograafia ning imearmas romantika mille õnnestumise eest peab tänama nukker-leebet Brigitte Lin´i. Isegi Andy Lau oli väljakannatatav, võiks isegi öelda, et muhe oma mesikeelse suli (taas üks wuxia žanri raudtegelasi) rollis. HK traadikino kuldaja film, suurepärane ja väga žanrikeskne mõõga ja naljatükk. 4/5

HK actionprintsessid Sharla Cheung ja Brigitte Lin.

Filmiküsitlus - Margus Naaber Malevast

Maleva debüütplaat oli minu jaoks üllatus. Eesti (underground) muusika kollektsionäärina sai plaat ostetud ilma suurte eelarvamusteta, netist olin paari-kolme lugu kuulanud ja need meeldisid, kuid käed taeva poole fännamisest oli asi kaugel. Pealegi peletas natuke eemale see ürgse eestlaslikkuse ja pagansõdalaste teema, sest eks seda ole juba nii mitme bändi poolt pakutud, kuid juba paari kuulamiskorraga haakis nende thrashisegune metal end hinge külge ja just tänu tugevale maalähedasele fiilile. Ei mingit trikitamist ega popilikkust, vaid vana hea udjamine ning väga kaasahaaravate seadetega. Maleva "Hingemaa" on üks minu kahekümnest aastal 2011 ilmunud lemmikalbumist.

Nimi: Margus Naaber
Bänd: Maleva
Koduleht: Maleva
MySpace: Maleva
FaceBook: Maleva

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Olgu kohe esimese asjana öeldud, et ma olen ikka väga nadi filmisõber. Kinos olen käinud elus kokku vb 4-5 korda ja ka televiisorist/arvutist satun filme nägema üsna harva. Siiski võib üks hea kunsttükk ka minul keha korralikult võdisema panna. Laias laastus meeldivad mulle ajaloolised (veel parem ajaloolised sõjafilmid nagu Braveheart jne) ja sellised, kus on koos paras annus absurdi ja mõnusat igapäevarealismi. Seda viimast olen märganud eelkõige Soome filmides.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Sattusin puhtjuhuslikult telekast nägema filmi nimega Rubber. Seal siis autorehv möllas ja tegi tegusid. Ja elamus oli see minu jaoks seepärast, et ma polnud vist kunagi varem näinud nii absurdset asja. Nagu mis mõttes? Lõpuni ma paraku filmi ei vaadanud kuna aeg oli hiline. Aga rezissöörile annaks küll fantaasia eest 10/10.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Lähen kergema vastupanu teed ja laon lihtsalt välja oma uued ja vanad lemmikud mida ikka aegajalt kuulama juhtun ja seega julgelt ka teistele soovitan:

Exodus, Slayer, Metallica, Sodom, Kreator, Testament, Heathen, Skyforger, W.A.S.P, Swallow The Sun, Sentenced, Poisonblack, Anathema, Katatonia, Paradise Lost, Where Angels Suffer, Hardcore Superstar, Children Of Bodom, SOAD, Mokoma, The Offspring, Metsatöll, Loits, Tharaphita jne

Tänan Margus!

Kaader filmist Rubber.

The Navigator : A Mediaeval Odyssey

The Navigator: A Mediaeval Odyssey - Vincent Ward 1988

Inglismaa 1343. Kuuldused levivast katkust on jõudnud isegi ääremaal asuvasse vaesesse külla ning külvavad selle elanikes hirmu. Noor poiss veenam külaelanikke oma nägemuste paikapidavuses ning tema juhendamisel asuvad mõned külaelanikud kohalikus kaevanduses murdma teed maapõue suunas. Lõpuks raituakse graniidi sisse auk, ronitakse sealt läbi tunnelisse mis lõppeb raudredeliga ning tõstakse pinnale, et jõuda...tänapäeva Auckland´i. Ajarändurid ei asu niisama ringi passima, ega uut veidrat maailma uudistama, vaid asuvad tegutsema poisi visioonile tuginedes, sest külaelanike elu ootab päästmist.

Nägin filmi aastal 1989 ja siis lõi see mind ikka täitsa pahviks. Kujutage ette, vaatad karmi karust musvalget filmi keskajast ja järsku liigutakse sealt edasi värvikirevasse Uus-Meremaa suurlinna ellu, lisaks veel sümboolikat, mitmeti mõistetavaid situatsioone, vaataja teadmatusse jätmist selge sirge loo lutustamisel ning lõpuks veel vastikult julm lõpp. Ahmisin kohe õhku. Nüüd aastaid hiljem taas kohtudes enam hinge kinni ei löönud, kuid meeldis ikka veel, kuigi tunne ütles, et oma aja linalugu ning kui valmimisaastaks oleks 2010, siis vajuks mitmete samalaadsete müstiliste lugude varju. 4/5

Selgeltnägemisvõimega Griffin.

Elite Squad 2: The Enemy Within

Tropa de Elite 2 - O Inimigo Agora É Outro - José Padilha 2010

Ma olin järsku nagu tüdinenud sellest brasiilia korruptsioonist. Vaatad fimi ja saad aru kui perses kõik on, aga samas ka nii tüütu seda kõike taaskord kuulda-näha, justkui ei jõua enam. Ootasin siis, et politsejaoskonna ja linnavalitsuse koridoride asemel keeratakse kitsastele slummitänavatele ning selle asemel, et projektidele tindiga allkirju anda, hakatakse pättidele tinaga pookstaave rinna peale vedama, aga seda võmmid versus pätid direct actionit oli napilt. Järjeosana muidugi sobis, sai ju esimeses filmis juba tänavatasandit tutvustatud ning õige lüke, et nüüd astuti prügigala juurest suuremaid saakloomi demonstreerima ning ka tegelaste areng oli täppis, kuid ikkagi läks meel natuke mõruks ja seda just situatsioonis kus olin paar kuud tagasi hõisanud, et poliitilist politseikorruptsiooni paljastavad filmid on need kõige paremad tänapäeva põnevikud. 4/5

Thriller muidugi, aga peategelaste isiklike pereliikmete kaasamine, et asjale dramaatilisust ja traagikat lisada, oli minu jaoks odav lüke.

OK!?

Filmiküsitlus - Lunastaja, ehk Kennet Kaare

Seente (sala)elust rääkiva Morgue's Last Choice´iga tegin esmatutvust alles aasta tagasi kui asusin uurima mu kogumikplaate üsna kriitiliselt hinnanud Kenneti enese muusikalisi saavutusi. Olin meeldivalt üllatunud nii Morgue's Last Choice loomingust, kui hiljem muusiku käest saadud teiste projektide helilisest küljest, kus leidub nii mitmeidki originaalseid momente ning tõelisest sügavalt kriipivaid saunde. Morgue's Last Choice album "Killer Fungus" on siiani üks mu suuri lemmikuid ja pean seda viimase paarikümne aasta jooksul eestis ilmunud novaatorlike albumite paremikku kuuluvaks. Hiljuti ilnus bändil split kassett koos EDASI-ga ning sellele peaks samuti kõrva peale saama.

Nimi: Lunastaja alias Kennet Kaare
Bänd: Morgue's Last Choice, Verised Naised, Grafenberg Spot (+ mõned varibändid)
Koduleht: Morgue's Last Choice
MySpace: Morgue's Last Choice
SoundCloud: Kennet Kaare



1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Kahtlemata on juba lapsepõlvest saati üks mu suurimaid lemmikuid ja oluline inspiratsiooniallikas nukuklassika Operaator Kõps Seeneriigis. Sinna kõrvale sobiks mainida veel Faces of Death (1978?), millest samuti leidnud märkimisväärselt materjali, mida oma loomingus kasutada.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Mu praegune elu ongi üks suur 4D filmielamus reaalajas. Päevasel ajal toimub Kafka Protsessi pidev ekraniseering, öised tunnid veedan enamasti Lovecraftiliku dokumentaaltõlgenduste saatel. Sellise päriskino kõrvalt ei ole väga igatsust kuhugi kinosaali lisaelamusi ammutama minna. Reaalselt käisin viimati vist kinos ca kolm-neli aastat tagasi, kui coca-cola ja populaarse maisi taustaks Kesköist Liharongi (The Midnight Meat Train) ja Udu (The Mist) näidati.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

See lõppev aasta on ikka üpriski mage olnud. Muidugi pole ka väga jõudnud end kõige uuega kursis hoida aga tuleb tunnistada, et juba kolmandat aastat jutti võtab minu jaoks parima albumi tiitli enda valdusesse Burzum (From the Depths of Darkness). Selle mehe muusikaline tegevus läheb mulle nii kohutavalt hinge, et isegi, kui mõni reliis tuleb Burzumi kohta keskpärane, on kõige muuga võrreldes lihtsalt suurepärane. Positiivseks üllatuseks oli ka My Dying Bride'i The Barghest O'Whitby EP - ajarännak tagasi 92 aastasse.
Kindlasti julgeks mittesoovitada Heraldi viimast videohitti Amanita, mis lausa mõnitab korralikke mükometalliste!

Tänan Kennet!

Kaader multifilmist Operaator Kõps Seeneriigis.

God of Gamblers

Du shen - Jing Wong 1989

Yun-Fat Chow näitlejatalent tuleb siinses filmis kõige paremini esile. Muidu ikka selline cool tüüp või muhe tüüp, aga siin sai ta piisavalt mõlemas rollis olla, nii külma kaalutleva ning relvakäsitlemisoskustega mängur, kui ka topakas komöödianäitleja. Lausa lust oli teda siin vaadata, teine HK kino staar Andy Lau lausa kahvatus, ega pääsenud üldse esile. God of Gamblers ise on korralik meelelahutusfil mis segab kokku natuke põnevust, komöödiat ning actionit, jätmata samuti välja romantilist liini. Väheke liiga pikk ning lapsik, kuid selle võib andestada. Kunagi sai vaadatud veel mitu järjeosa, kuid nüüd rahuldun põhifilmi taasnägemisega ning teisi kaardilauanipitamist näitavaid linalugusid kavva võtta ei kavatse. 3,5/5

Mängurite kuningas.

Krautrock... And Beyond 2

01. DIES IRAE: Trip (1971)
02. POPOL VUH: Bettina (1971)
03. ET CETERA: Jam Session (1971)
04. KRAFTWERK: Ruckstoß-Gondoliere (1971)
05. BRÖSELMASCHINE: Light Flight (1971)
06. FRUMPY: How The Gypsy Was Born (1971)
07. EPITAPH: Early Morning (1971)
08. HÖLDERLIN: Requiem Für Einen Wicht (1971)
09. EPITAPH: Stop, Look & Listen (1972)
10. FRUMPY: Goin' To The Country (1972)
11. SUBJECT ESQUIRE: Grass (1973)
12. POPOL VUH: Kyrie (1973)
13. KIN PING MEH: Sunday Morning Eve (1973)
14. TRITONUS: Untitled (1973)
15. SCORPIONS: This Is My Song (1973)
16. KLAUS DOLDINGER'S PASSPORT: Schirokko (1973)

Mul vis ühe eelmise Karautrocki kogumikuga oli sama lugu, et esimene disk sisaldas puhast kulda ja teise peale olid sattunud need kõige imalamad tilu-lilud. Eks muidugi oli siin samuti pärle, kuid need juba vanasemast tuttavad ja uusi huvitavaid avastusi teha ei saanud. Eks panen siis lootuse kolmandale diskile. Või siis neljandale.

Thunderheart

Thunderheart - Michael Apted 1992

Viimati vaatasin Thundreheart´i nii ammu, et isegi ei teadnud veel kes on filmis Jimmy Looks Twice´i nimeliast aktivisti mängiv John Trudell. Film meeldis aga mulle siis ja meeldib siiani, kuigi nüüd märkas mu silm ebakõlasid mis varasematel kordadel silma ei hakanud. Filmi terviklikkus kannatas selle all, et kokku oli proovitud sobitada kolm erinevat tegevusliini. Seitsmekümnendate reservaatide sisesed konfliktid milles põrkusid kokku indiaanipoliitika stagnatsioon ning tõusvas eneseteadlikud rahvuslikud aated ja naasmine niinimetatud juurte juurde. Kaheksakümnendatel ja üheksakümnendate alul esile kerkinud skandaalid kus reservaatides või nende vahhetus lägheduses kaevandati uraaniumi või heideti peideti sinna toksilisi jäätmeid, mõlemal juhul tõusid indiaanlaste risk nakatuda haigustesse ning saada sünnist kaasa mõni tervisedefekt. Ja kolmandaks oli loossse punutud klassikaline new age muinasjutt kõiketeadvast pühamehest ning reservaadi üldisest spirituaalsest atmosfäärist, justkui oleks see maailma perseauk (Pine Ridge) koht kus automaatselt hakkad vaime ja teispoolsuse sõnumitoojaid nägema. Pigem siis koht kus mürgitatud vee joomine vallandab kaua varjus püsinud skisofreenia.

Püüd kombineerida kõike kolme liini ühte filmi oli liiga palju. Kaks veel, näiteks lavastaja versioon Oglala intsidendist ja Pine Ridge´i sõjast traditsionalistide ning reservaadi juhtkonna vahel segatuna müstikaga või siis loodusreaostuse ja müstikaga, kuid kogu kompott oli veits naeruväärne, võttes seega nii ühelt kui teiselt tõsiselt teemalt usutavust. Aga film oli ikkagi mõnus. 3,5/5

Kolm kanget meest mõrva lahendamas.

Filmiküsitlus - Kristi Karro Deathcats´ist

Oli kunagi selline bänd nagu Nevesis. Vist on siiani, aga enam ei huvita. Aeg kulges sellest lihtsalt mööda, sest kolm aastat plaati oodata on minu jaoks liiga kaua ning kuigi live´is on neid lahe näha, ei anna see mulle lõpuks midagi, on need esinemisedki ju kõik sarnaselt head, kinnihaarata aga millestki ei lase. Seega oli mul suur rõõm kuulda, et nooruke Deathcats liigub pidevalt kontserte andes vaikselt reliisi poole, tuleb sellest siis täispikk või EP jagu materjali, ei oma tähtsust. Vähemalt tuleb midagi mida ma omada tahan, kuulata soovin ning tõenäoliselt ka sõbrale kingiksin, sest esialgsed demod ja neid aitava isiku muusikamaitse on piisavaks kinnituseks, et see reliis võib rokkida minu jaoks kuhjaga täis just selle lahtri mida Nevesis pole siiani täita suutud. Deatcats´i puhul räägitakse hype´ist ning tsikkidebändist ja loobitakse sõnu nagu garaažrock, kuid leibeldused jäävad kindlasti teisejärguliseks lõpliku produkti, kui hea tunde ja oskuslike seadete-saundidega rockiplaadi ees, on seal siis pillimängijateks kena välimusega tüdrukud, kiidetakse seda põhjendamatult või püüab mõni neid (vägisi) muusikaliselt kuhugi stiilitäpselt paigutada.

Nimi: Kristi Karro
Bänd: Deathcats
FaceBook: Deathcats
MySpace: Deathcats


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Ma vaatan filme peaaegu eranditult kinos, seega mingeid eriti lahedaid underground šedöövreid soovitada ei oska, aga praegu on lemmikfilmid Aronofsky „Black Swan“ ja Takita „The Departures“ (Okuribito originaalkeeles, vaatasin järgi). Esimene jooksis selle aasta alguses kinodes ja räägib täiuslikkuse all murduvast ülipüüdlikust balletitantsijast (Natalie Portman jee) ning see meeldiski mulle tohutult just peaosatäitja näitlejatöö (ja natuke ikka teiste ka) pärast, mis oli väga väljapoole, haavatav ja ilus. : D

Teine film on jaapani oma ning nägin seda eelmisel aastal (võib-olla üleeelmisel) armastusfilmidefestivalil Tartuff. Räägib pühendunud tšellistist, kes kaotab töö ning asub tegelema surnute ärasaatmisega, mis on nii morbiidne ja elukauge, aga õnneks lõpuks jõuab ta oma elus (ning ka teiste eludes) tänu sellele mingitele lahendustele.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

HARRY POTTER!!!

Ei, tegelikult võiks veel esile tuua ühe mageda õuduka „Piranha“ (Alexandre Aja), mida mingitel unustatud põhjustel näidati augustis öösel Vanemuise ringauditooriumis, ning mis oli nii klišee, mage, rõve, võlts, et see oli hea. Hiljem jõudsime vist tõdemusele, et kogu klišeelikkus oli taotluslik, mis natukene vähendas esmast WOW-efekti. Aga sisu selles, et maalihke tõttu pääseb maa seest välja kari väga rõvedaid inimsööja-piraajasid, kes asuvad kevadvaheajaks järve äärde pidutsema tulnud noori maha nottima. Verd, murdunud kehaosi ja soolikaid lendas pea igal minutil.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Üks mu sõber on välja pakkunud, et kõikidel maailma tervisehädadel on üks põhjus – ei kuulata piisavalt funki. See on nii äge mõte, et ma pean sellega nõus olema. Artistisoovituseks minu kui bassimängija poolt muidugi BOOTSY COLLINS.

Tänan Kristi!

Kaader filmist Piraaja.

Cowboys & Aliens

Cowboys & Aliens - Jon Favreau 2011

Western kus võideldakse tulnukatega - no mis võiks veel ägedam olla? Vähesed asjad, kuid kahjuks mitte selle filmi puhul. Cowboys & Aliens oli nii isikupäratu junn, ei western ega õige tulnukafilm, vaid justkui Sci-Fi Channeli telelavastus, selline kolm korda telkus ja siis otse DVD-le käkk, mida on küll üsna mõnus väsinuna vaadata, kuid külaliste ees masinasse ei topi. Käesolevalt filmilt sai aga oodatud enamat kui telekäkk ning seega on pettumus suurem. Mõte ei ole paha (näiteks Tremors kauboidemaailmaas oli ju täitsa OK), aga teostus on nii kuradi hale, et vägisi kiskus vihale. Põhimõtteliselt oli ju Battle LA sarnane, kuid seal vähemalt direct action töötas ning tulnukad polnud sellised pussy´d ja indiaanlasi vibudega hi-tech kosmosetsivilisatsiooni maha nottima ei saabunud. 1/5

Ковбои против пришельцев.

Coca-Cola Plazas ning Solarises uus 3-D põnevik

Filmiküsitlus - Kaido Paapstel Galvanic Elephants´ist

Galvanic Elephants´il on minu jaoks harukordne võime meelest minna. Bänd mulle väga meeldib ja tõden seda iga kord kui "B-side EP" taas muusikafailide folderist üles leian ja mängima panen, kuid kunagi ei tule mul mõttesegi ekstra selle plaadi pärast winamp´i käivitada, vaid alati satub see teiste mõnusate artistide vahel sobrades juhuslikult mu silmade ette. Samuti nagu ei ole mul kunagi meelde tulnud bändi sõpradele jutu sees kiita või seda varem blogis mainida. Nüüd parandan selle vea, avaldades filmiküsitluse sarjas Kaido filmilemmikud. Avaldan kohe, enne kui taas meelest läheb. Müstika!


Nimi: Kaido Paapstel
Bänd: Galvanic Elephants
Koduleht: Galvanic Elephants
SoundCloud: Galvanic Elephants
Facebook: Galvanic Elephants

"B-Side EP" download - kuulake ja nautige!


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Filme vaatan tihti ajastute kaupa, mistõttu jääb kestvam mälestus pigem filmiajaloo perioodist, kui selle üksiksündmustest. Itaalia neorealismeesotsas De Sica (Ladri di biciclette, Umberto D.) ja Felliniga (La Strada) ning sellest tugevalt mõjutatud French New Wave Truffaut'(The 400 Blows)ning Godard'iga (Breathless, Contempt) on ilmselt mälestamisväärsed.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud briti tänavakunstnik Banksy dokumentaal "Exit Through the Gift Shop". Filmi taustainfo on pool elamusest.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Viimane plaat, mida otsast lõpuni kuulasin, oli Justice'i "Audio, Video, Disco". Halb ei olnud.

Tänan Kaido!

Kaader filmist Jalgrattavargad.

The Gits

The Gits - Kerri O'Kane 2005

Bändis The Gits oli neli liiget, kuid sõna saavad ainult kolm. Lauljannat ei kusagil ning otse loomulikult paneb see pea tööle suunas, et OD. Loodad veel, et järsku tõesti selline äge tüdruk, et lihtsalt ei taha tema enda bändist pajatavas dokfilmis sõnagi öelda, kuid panuse teed ikka üledoosi kaardile. No umbes nii läkski, mitte küll dope ja taeva, aga traagiliselt lõppes ta elutee igal juhul ning kui tavalised bändijutud räägitud ning surm vaatajani toodud, liigutakse veel pool tunnikest radadel, et mis juhtus ja miks juhtus. Kuigi bänd oli mulle poolenisti tundmatu ning ei meenu isegi uduselt, mis seose läbi sai see film hangitud, siis ometigi suutis nii nene muusika kui bändi lauljanna saatus piisavalt kaasa tõmmata ning emotsionaalselt puudutada. 3,5/5

The Gits.

Filmiküsitlus - Jaak Cunt Carnage´ist

Alustan peale poole aastast pausi taas populaarse muusikaküsitluse sarjaga, kus uurin mind inspireerinud muusikutelt nende filmieelistusi. Esimesena vastas Jaak Jõhvis tegutsevast grindcore (või mystical depressive goregrind nagu nad ise ütlevad) bändist Cunt Carnage. Kirjutasin minagi nende debüüt EP-st paar sõna ning kiire netiotsing näitab, et kiidusõnu on tulnud igast maailma nurgast. Isegi Raul Saaremets, kes muidu eesti muusika suhtes üsna reserveeritud, lasi omakandi poiste mitut lugu Vibratsiooni saates.

Nimi: Jaak
Bänd: Cunt Carnage
FaceBook: Cunt Carnage
MySpace: Cunt Carnage
SoundCloud: Cunt Carnage
Download: Cunt Carnage - World Cock EP


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Hindan väga vene kinoklassiku Andrei Tarkovski filme, eriti tema kuulsaim teos "Stalker". Lisaks nendele ka idanaabrite kinoklassika "Brat" ja "Brat 2". Vastukaaluks tuleb meelde "Clerks" oma sügavamõttelise absurdihuumoriga ning "This is England", mõlemat võin iga lühikese aja tagant uuesti vaadata.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Viimane film millele keskendusin oli "Hobo with a shotgun". Verine, kohati jabur kuid samas positiivse (?) alatooniga, küllap oleks kõige õigem öelda selle kohta vaese mehe Tarantino. Igatahes hea antidepressant argipäevaõhtuteks.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Viimasel ajal olen läbi mänginud Riho Sibula plaate, tema uut "Kahemehesaagi" julgeksin kindlasti soovitada. Sekka Sven Grünbergi. Mängides siiski kolemetalli grupis märgin ära, et pimedale ajale omaste melanhoolsete mustmetalli esindajate vahele on ka Cock and ball torture'i gruuvi ja grindi sisaldavad lugulaulud viimasel nädalal winampi ära eksinud. Eelpoolnimetatud on vast viimase seitsme päeva melomaaniseikluste kirkaimad palad.

Tänan Jaak!

Kaader filmist Brat.