The Loneliness of the Long Distance Runner - Tony Richardson 1962Kunagi juhtusin nägema dokumentaalfilmi briti töölisdraamadest kus suurem osa ajast oli jutuks kuuekümnendate ja seitsmekümnendate filmid. Ka käesoleval filmil peatuti hetkeks. Ei mäleta enam mida räägiti aga paar lõiku tulid tuttavad ette ja tekitasid imeliku väärtfilmi tunde. Et kunagi on kusagil esile tõstetud, eks siis peabki tähtis film olema. Tegelikult ei meeldinud ja proovisin vägisi näha seda esiletõstmist väärivat momenti. Olen aus ja tunnistan, et selle aja briti filmidest on mul väga hämar ettekujutus. Mingil määral on vaadatud ühendriikide kuuekümnendate filme ja loomulikult hiljem poosetatud prantsuse kinoga, kuid brittidega tunduv side nõrk olevat. Võib-olla poiss kulliga, surnukeha otsiv fotograaf ja alasti haavlipüssiga trepil seisev gängster ongi mu varajasema briti kino ainsad paraleelid, hetkel küll ei meenu ühtegi muud Hammeri filmide kõrval.
Kuna briti kuuekümnendate working-class draamaga mul võrdlusvõimalus puudus, hakkasin pea vägisi kõrvutama hilisema Alan Clarki väärtfilmiga Scum. Mõlemate filmide tegevus toimub borstalis ja on alguses vägagi sarnased. Kui aga Scum´i noor süsteemi vastu vihane mees valis vägivalla, siis käesoleva teose kangelane hakkab jooksma. Poiss jookseb ja jookseb ja jookseb end kõigest vabaks. Jookseb lahti painavatest mälestustest seoses isa surmaga, ema kerglasest käitumisest, igatsusest kallima järele ja kolooniadirektori haardest. Jooksmine on aga siiski vaid võimalus maailmale näidata, et see pole teda murdnud vaid muutnud omaenese elu peremeheks omaenese valikutega.
Tom Courtenay noormehena kel kannatused lausa näkku kirjutatud, oli väga tugev ( eriti politsinikule valetamise stseen ), kuid üldpilt kuidagi hajus ja ei suutnud mind haarata. Otseselt igav ei olnud aga filmi lõppu ootasin küll juba kannatamatusega. Võib-olla tõesti teerajaja briti siotsiaalkriitilises kinos, kuid mitte minu maitse. 2/5
Tühjade taskutega päevavargad tööstuslinna tänaval.
