Roadkill - Roadkill: Move or Die

Roadkill - Bruce McDonald 1989

Kui indie kino millegagi mõõta, siis asetan ma Roadkill´i alati kõige kõrgemasse tippu, ja hindan teiste filmide taset selle järgi. See pole üldsegi objektiivne hindamis ega võrdlemisüsteem, sest Roadkill on lihtsalt üks esimesi minu poolt nähtud sõltumatuid filme ja tänu selle eeliseisuses. Kuna esimesi, siis ka meeldejäävamaid ja isegi nii hästi, et nüüd, kaksteist aastat hiljem, taas vaadates oli peaegu kõik detailitäpselt meeles. Samas on aga tihti nii, et viin läbivaadatud filmi töökaaslasele ja paar päeva hiljem hakkab ta rääkima sellistest kaadritest millest mul aimugi pole. Mälu on selekteeriv ja salvestab ainult kvaliteetkraami, vähemalt Roadkilli näitel saab seda küll öelda. Täna olen proovinud juba tunni jagu meeldetuletada ühe noorena nähtud anime nime aga ei. Märksõnadest nagu demon, sorcerer ja Tokyo pole ka just palju kasu netiotsinguks. Ehh, seda valivat mälu! Roadkill on laiaslaastus rock´n´roll remake Apocalypse Now´st. Nooruke ja kogenemata neiu saadetakse kanada kõnnumaal kaduma läinud punkbändi "Children Of Paradise´i" lauljat otsima. Kuri promootor kahtlustab, et solist on peast segaseks läinud. Ta annab Ramona tsikile kaasa mehe toimiku ja päevarahad, ning käsib ilma otsitavat leidmata end mitte näole anda. Ramona võtab kodumaja eest takso ja road movie läbi kanada kolkalinnade saab alguse. Vahepeal tutvub tüdruk filmitegijate grupiga, semmib 15 aastase sümpaatse poisiga, leiab kadunud laulja ja kohtub veidra mehega kel soov saada kanada kuulsaimaks sarimõrvariks. Selline lahe koomiline trip märtsikuiste lumiste kanada metsade, lagendike ja asulate vahel, taustaks meeletult mõnus rokine muss. Kaksteist aastat tagasi ei osanud ma loomulikult Don McKellar´it märgata, kuid kordusvaatamise tegin suuresti tema isiku pärast. Roadkill oli ta jaoks debüüt stsenaristi ja näitlejana, meeletult hea töö, mida hinnati kanadas mitmete auhindadega. Ütlus, et esimene vasikas läheb aia taha, ei pea selle geeniuse kohapealt küll paika. Tugevalt alustas ja tublit tööd teeb siiani. Bruce McDonald´iga tehti Roadkill´ile veel mõtteline järg Highway 61 ja suurepärane indiaanireservaadi elu kujutav Dance Me Outside. Viimane neist on mul isegi keldris mingil VHS-il olemas, peaks DVD-ks konvertima ja uuesti läbi vaatama. Don McKellar näitleja, ning stsenaristina on seda väärt. 5/5

Valerie Buhagiar kauni Ramonana ja Don McKeller nohikust sarimõrvarina.

28 Weeks Later...

28 Weeks Later... - Juan Carlos Fresnadillo 2007

Blood of the Beasts

Le Sang des bêtes - Georges Franju 1949

Haiguslehel olla polegi nii halb. Olen saanud palju pelada, filme vaadata ja neist kirjutada. Samuti leidsin vaba hetke minna külla sõber Opsile, olles end enne soojast kevadilmast hoolimata puhverdanud sallide, kampsunite ja labakutega. Opsi pool olid juba Risko ja Vabarnamees, ning loomulikult lõbustas mehi Nintendo Wii, Muku-koera hetkerivaal number üks tähelepanu haarajana. Tüübid mängisid Wario Ware´i ja lõbu oli kõigil laialt. Hiljem pidasin Vabarnaga ühe Wii Sportsi matši tennises ja oi poiss, oli see vast tasavägine heitlus. Lõpuks ma loomulikult võitsin aga kergelt see ei tulnud, higi oli väljas ja käsi paigast ära. Mängud said mängitud ja aeg oli asuda filmikunsti juurde. Valikuks Franju dokumentaalne lühifilm Pariisi lihunike tööpäevast. Nagu Ops ütles, ei tasu end lasta häirida loomade tapmisest ja veristamisest vaid jälgida kui professionaalselt ja hoolsalt lihunikud töötavad. Suitsutobid hambus lõikavad kiirete ja vilunud liigutustega loomal kõri läbi, eemaldavad sisikonna, nülivad keha ja raiuvad loomakered pooleks. Kõik toimub vaikselt ja nobedalt, sõnu ja aega ei raisata. Vaatasin seda loomade veristamist ja mõtlesin, et kas ise saaks hakkama. Olen küll lõiganud korraga nelikümmend kilo liha nii, et verepritsmed õlgadeni ja lihatükid habemekarvades, kuid vasikal kõri läbi lõigata? Ei tea. Võib olla annaks niisama peksa? 5/5

Blood of the Beasts´i remake jõuab peatselt kinodesse.

A Perfect Fake

A Perfect Fake - Marc de Guerre 2005

Dokumentaalfilm püüdlusestest luua täiuslikku kuju inimesest mis tehnoloogia arenedes järjest käegakatsutavamaks reaalsuseks on muutumas. Filmi esimene ja igavam pool räägib arvutigraafikaga virtuaalselt loodud kujudest kes nii mõnelegi inimesele on muutumas lahutamatuteks kaaslasteks. Lemmiklooma asemel võetakse virtuaalne (mängu) tegelane keda pidevalt täiustatakse, ning läbi kelle proovitakse ennast väljaelada. Tuli kohe meelde kuidas ma ise kunagi "Harvest Moon´i" kuude kaupa mängisin. Kahjuks läks lõpuks mälukaart katki, just siis kui sain suure kasvuhoone valmis ehitatud ja mu virtuaalne naine oleks meie peresse peagi lapse sünnitanud. Damn ! Tegelikult pole "Harvest Moon" ja mu muud mängitavad RPG´d muidugi see, kuigi valdavalt saavad sõna mängude disainerid ja loojad. Hämmastavalt inimesesarnaste vituaalkujude on võetud suund seksitööstusele kus suured rahad liikvel. Virtuaal- ehk küberseksi pioneerid saavad sõna ja demonstreerivad omi keerulisi masinaid, garanteerides tulevikus kõigile 100 protsendilist naudingut. Teine pool räägib jaapanlaste nuku ja sexdoll fetišist, ning on hulga põnevam. Kui virtuaalmaailma sõltuvusest rääkivate psühholoogide jutu peale veel muigasid, siis nukukollektsionäärid näitasid üles sellist kiindumust oma plastikust tüdruksõpradesse, et lausa naerma ajas. Väikesed üksikud pervod kes rääkisid õhinaga, et peavad koju ruttama, muidu toanurgas seisev lolitakuju solvub, et temaga ei mängita. Neid mehi vaadates oli arusaadav, et armastus oma seksnukkude järele ületab juba hobi piiri ja on asunud asendama inimsuhteid. Muidugi nad seletavad, et see inimsuuruste nukkude kollektsioneerimine on levinud harrastus, näitavad fännide internetilehekülgi ja spetsiifilisi (porno)ajakirju nukkudega. Ainult üks nägu varjav firmajuht räägib otse välja ( ja isegi demonstreerib füüsiliselt ) kuidas ta oma nukkudele pidevalt taha keerab, millised on head kepinukud ja millistel on suguelundid anatoomiliselt vales kohas. Selline muhedam vend kui ülejäänud vaikselt kiimlevad nukuomanikud. Kanada dokfilm mis alla 18 aastastele keelatud, kuigi filmis ei näidata ühtegi päris vagiinat ega rinda. Veidrikke aga küllaga. 4/5

Kui lääne otakud unistavad oriendi tüdrukust, siis jaapanlased ise eelistavad nukku.

God Hates Cartoons

God Hates Cartoons - Ivan Brunetti, Sam Henderson, Walt Holcombe, Kaz, Tim Maloney, Tony Millionaire, Lance Myers, Mark Newgarden, Jim Woodring 2002

Laffpix´i tiiva alla koondunud karikaturistide ja animaatorite kogumik oli selline fifty-fifty värk. Pooled tekitasid nõutust ja pooled panid südamest naerma. Underground animatsiooni asi, mõnikord on lihtsalt liiga deep, et meiesugused pärdikud ( kohal olid veel Ops ja Risko ) aru saaksid või pole meil lihtsalt jänkile omast peent huumoritaju. Kui aga tuli mõni selline multikas kus inimestele pähe kusti, kepiti robotiga või õmmeldi rotile kalasaba taha ja esitleti seda friiki näkineiuna oli meilgi lõbu laialt. Eestlane loll loom saab ikka sita huumorist kõige paremini aru ja seda meile õnneks piisavalt ka pakuti. Ahh jaa. Üks inteligentne nali kus kassid etendasid Hamletit oli hoolimata inteligentsele inimesele mõeldud sõnumist ka meie jaoks naljakas. Kokku veidi alla tunni ja umbes 20 animatsiooniklippi, hoolimata nõrkadest hetkedest jäi üldmulje positiivne. 3/5

Hetkega naersime need animatsioonid klassikaks.

Hirmutav reklaam kino välisuksel

Filmi Black Sheep lavastaja Jonathan King´i klõpsitud fotod inimsuurustest kujudest 2006. aasta San Sebastian Horror and Fantasy Film Festival´kino peasissekäigu ees. Nagu filmifriigid taipasid on tegu lastega klassikalisest sci-fi/ horror loost Village of the Damned, millest valmis 96-ndal ka uusversioon. Info ja pildid võetud Popcorn and Sticky Floors blogist. Creepy stuff !!!

Southern Comfort

Southern Comfort - Walter Hill 1981

Dynamic: 1 - The Best Of DavidLynch.com

Dynamic: 1 - The Best Of DavidLynch.com - David Lynch 2005

Varem laia maailma eest varjatud, ehk vaid DavidLynch.com´is registreerunuile kättesaadavad lühifilmid said hiljuti kõigile vaatamiseks müügile paisatud. Võib-olla die hard fännid hõõrusid kubet ja oigasid ekstaasis seda mõtetust vaadates, kuid minu jaoks on terve kogumik puhas sitt. Ma veel kurat proovisin mõista seda digikaameraga filmitud mõtetust, kuulasin enne igat filmi meistri sissejuhatust ja puha, kuid miski ei aidanud. Sitt mis sitt! See DVD on kõige ehtsam röövimine, kus Lynch peibutab vaatajat oma nimega ja määrib pähe meeletut junki, ise muhedalt lamba häälega veel kõrvale inisedes. Keegi palun mingu ja löögu tal see digikaamera puruks, muidu on varsti mingi Dynamic: 2 poelettidel ja kõik wannabee weirdod jooksevad poodi omi viimaseid rahatähti pasa vastu vahetama. Kuradi kunstnik ! Jaan Toomik vähemalt sittus purki aga Lynch pasandas mul terve DVD-mängija täis ja uhke ka veel. Ostke idioodid, ostke ! Lühifilmidest parim oli "Boat" aga see oli ikka ka paras kõnts. 0,5/5

Kas tõesti head ajad selle mehega on möödas?

Lumière and Company

Lumière et compagnie - Merzak Allouache, Theo Angelopoulos, Vicente Aranda, Gabriel Axel, John Boorman, Youssef Chahine, Alain Corneau, Costa-Gavras, Raymond Depardon, Jaco van Dormael, Francis Girod, Peter Greenaway, Lasse Hallström, Michael Haneke, Hugh Hudson, James Ivory, Gaston Kaboré, Abbas Kiarostami, Cédric Klapisch, Andrei Konchalovsky, Spike Lee, Claude Lelouch, Louis Lumière, David Lynch, Ismail Merchant, Claude Miller, Sarah Moon, Idrissa Ouedraogo, Arthur Penn, Lucian Pintilie, Jacques Rivette, Helma Sanders-Brahms, Jerry Schatzberg, Nadine Trintignant, Fernando Trueba, Liv Ullmann, Régis Wargnier, Wim Wenders, Yoshishige Yoshida. Yimou Zhang 1995

40 lavastajat, 1 Lumière´i aegne cinematograaf kaamera ja 3 reeglit: pikkus ei tohi ületada 52 sekundit, heli sünkroniseerimine on keelatud, ning ainult 3 võtet. Kõik nelikümmend režissoori olid tõesti teinud head lühifilmid. Kõik lood ja visuaalid olid selged ja arusaadavad, kuid mitte lihtsad. Oli muidugi ka selliseid klippe mis minule tundusid luftilöömisena, kuid suuremjagu olid siiski täpselt läbimõeldud ja näitlejatega läbimängitud tööd. Kõige enim meeldis Yimou Zhang´i Suurel Hiina Müüril lavastatud hoogne ja ootamatu episood, kuid ka David Lynch´i klipp oli piisavalt kiiksuga, et meelde jääda. Head olid veel James Ivory Pariisi linnavaade, Claude Lelouch´i kinokaamerad suudlejate taustal, Wim Wenders´i vananenud inglid ja Andrei Konchalovsky täiesti sajandialgust avangardkino meenutav filmike. Igalt lavastajalt küsiti veel küsimusi filmikunsti staatuse ja tähenduse kohta, ning lühifilmide vahele saigi suurmeistrite tagasihoidlikku pobinat kuulata. Täitsa mõnus vaatamine. 3,5/5

Lynchi teema on netis nii intensiivne, et otsides selle dokfilmi kohta pilte ja infot sattusin pidevalt ta fänlehekülgedele. Aga eks aitame siis ise ka veel kaasa, pilt Lynchi lühifilmist.

Blood Freak

Blood Freak - Brad F. Grinter, Steve Hawkes 1972

Tundub, et bizarre horrori vaatamine söögitegemise käigus on muutumas traditsiooniks, teine film juba sel nädalal mis nähtud leemekulpi liigutades. Something Bizarre Video poolt reliisitud järjekordne veider veristamine ehk totally sex, drugs and violence. Mees kes muutub viltu vedanud teadusliku katse tagajärjel kalkuniks (!!!) ja asub teda petnud narkarite kamba liikmeid ükshaaval tapma. Junkied on muidugi laisad loomad ja nende ükshaaval kinnipüüdmine pole kalkunmehele just keeruline töö. Ohver riputatakse jalgupidi üles, lõigatakse kõri läbi ja juuakse kaelasoonest pritsivat verd ahnete sõõmudega. Blood freak you know! Something Weird Video on otsinud filmiajaloo prügikastist välja need kõige suuremad värdlapsed ja debiilid, kõik need filmid mis teistele ei kõlba ja teenib tänu DVD mugavusele nüüd kenakest kopikat. Ükski SWV filmidest pole midagi väär, aga halbade filmide vaatamine on IN ja müük edeneb. Pealegi tehakse head tööd, plaatidel on alati lisad ja muude filmide trailerid. Loomulikult sama igavad ja jaburad kui film ise, kuid vähemalt saab ostja kogu raha eest kaks kihti materjali. Blood Freak oli 95% mega igav mölutamine ja vaid 5% turkeyman action, saast aga vähemalt aus saast. Selline kus tapetakse noahoobiga elus kalkun ja proovitakse vaatajat uskuma panna, et niimoodi leidis oma otsa kalkunmees. Uhhh...Something Weird Video... 2/5

Giant turkey narkarite ridasid harvendamas.

Shaft

Shaft - Gordon Parks 1971

Karaula - The Border Post

Karaula - Rajko Grlic 2006

1987. aasta suvi vennalikus Jugoslaavias. Albaania piiril asuva kontrollposti ülem avastab endal prostituudilt saadud pahaloomulise süüfilisnakkuse ja hirmus naisele vahele jääda valetab sõduritele, et albaanlased "koondavad piiril vägesid". Piirivalvepunktis kuulutatakse välja häireolukord, ning kolm nädalat on range keeld kõigil lahkuda valvepostilt. Nimelt loodab alkohoolikust leitnant selle ajaga süüfilise välja ravida, häireolukord aga annab võimaluse vältida seksuaalvahekorda abikaasaga kuniks noks taas töökorras on. Nooruke sõjaväkke värvatud doktor muutub ülema ihuarstiks ja usaldusaluseks, saades vastukaubaks ainukesena loa piirivalvepunktist lahkuda. Põhiliselt selleks, et linnast penitsiliini ja brändi varusid täiendada, kuid ka võimalust leitnandi kauni kaasa juurest läbi põigata ei jäeta kasutamata. Karauuli võib võtta kui nostalgiafilmi, sellist, nagu on sakslastel Good Bye Lenin! ja eestlastel Sigade revolutsioon. Kuigi pehme sovjetiajaga flirtimine ajab mul tavaliselt südame pahaks, siis seekord oli täitsa tsill fun. Suures osas oli tujutõstjaks suurepärase rolliga Emir Hadzihafisbegovic porutšik Pasic´ina - joodik suure algustähega. Selle mehe alkoholividuseid silmi vaatata ja pehmet keele poolt toodetud pläma kuulata oli lausa lust. Kitsa silmaringiga ropendamisemeister, hea südamega pisike ohvitser kes oma päevavarastest ja lojustest sõduritekambaga just eriti hästi hakkama ei saa. Või nagu ta ise ütleb, et tuli mägedest lambaid karjamast ohvitseridekooli ja sai selle lõpetades veel hullemad lambapead oma alluvusse. Režissöör oleks võinud filmi jättagi selliseks päikeseliseks mälestuseks. Kahjuks aga toodi lõpu poole sisse mõtetu traagiline liin. Kuidagi sobimatu oli siia, jättis suhu kibeda meki ja rikkus kogu varasema vahva sõdur Svejki fiili asendades selle mingi absurdsusega mida võib vaid Hollywoodi kinos näha. Põhimõtteliselt sülitati viina joomise, süüfilise ja kamraadlikuse peale, ning suruti sisse sobimatu pisarakiskuja. Filmi tegemisel olid abiks küll kõik Former Rebublic of Yugoslavia liikmed, kuid ei osanud nad isegi kamba peale asja rõõmuga lõpetada. Kodusõjani oli 87-ndal aastal jäänud veel neli aastat, oleksid võinud ikka veidi ladnamalt lõpuski nostalgitseda. 2,5/5

Sõbrad viivad porutšik Pasic´ut kainenema.

Riddles In Stone : Secret Architecture of Washington, D.C.

Secret Mysteries of America’s Beginnings vol. 2 : Riddles In Stone - Secret Architecture of Washington, D.C. - Alex Jones, David Bay 2007

Washington D.C. tänavateplaanis pole minu jaoks küll enam midagi uut ega huvipakkuvat, liiga palju on neid masoonlusega seotud dokumentaalfilme juba nähtud ja temaatilisi raamatuid loetud. Umbes sellise eelarvamusega alustasingi käesoleva dokumentaalfilmi vaatamist. Siiski juba doki esimene lõik, ehk maisi, veini ja õli ohverdamine ehitiste nurgakivi paigaldamisel oli minu jaoks täiesti tundmatu detail. Ohverdusest jõuti Baali kummardamiseni, lahati masoonide religiooseid tõekspidamisi ja usukinnituse kombeid. See oli aga veid filmi esimesed kakskümmend minutit, samamoodi uusi ja huvitavaid leide pakkudes läks ka film edasi. Kolmetunnine dokk keskendus peaaegu ainult Washingtoni arhitektuuri, linnaga seotud isikute ja Ühendriikide ajaloole. Kui mõni proovib tunniga haarata tervet masoonide ajalugu, siis kujutage ette kui palju detaile mahutatakse kolm korda kauem kestvamasse filmi vaid Washingtoni linnast. Selline pisidetailidel peatumine ( kuid olgem ausad, ka seda filmi saaks teemade kaupa veelgi lahata ) on mulle alati rohkem meeldinud kui igatsorti üldistused. Ka tundus ääretult sümpaatne filmitegijate ja narraator hääle objektiivsus, kõrvalseisjana asja näitamine. Kordagi ei langetud konspiratsiooniteoreetikute lemmik võtesse, ehk kurjakuulutavalt süüdistamisesse ja halbade märgistamisesse. Kõik teooriad ja vaatenurgad toodi vaatajani, kuid anti võimalus ise otsustada. Sõna said nii masoonluse paljastajad kui 33. kraadi mehed, lisaks veel religiooni ja ajalooteadurid. Positiivne lähenemine ja hoidumine üldistuste tegemisest oli selle doki tugevamaid külgi, nagu ka tavalisest väheke rohkema teabe pakkumine. Ka montaaž oli sellise sõltumatu filmi kohta üllatavalt hea ja vaheldusrikas. Oli dramatiseeringut, ajaloolisi pilte ning fotosid, ning palju välisvõtteid Washingtoni ausammastest ja hoonetest. Igav juba vaadates ei hakanud. See teos ei ole kindlasti vaid paranoiaklubi liikmeile, vaid pakub mõtlemisainet ka tavalistele ajaloo huvilistele. 5/5

Deemoni kuju võtnud vabamüürlane ründamas süütuid kristlasi. Kaader filmist...NOT !

The Missouri Breaks

The Missouri Breaks - Arthur Penn 1976

The Bothersome Man

Den Brysomme mannen - Jens Lien 2006

*SPOILERITEGA*
Millisena kujutad sina ette paradiisi? Per Schreiner ja Jens Lien kujutavad seda igaljuhul põhjamaise külma betoonist ja klaasist suurlinnana. Kohana kus inimesed teevad vaikselt sõbralikus õhkonnas tööd, sõõvad ühiselt lõunat uurides uut IKEA kataloogi ja saavad selle eest head palka. Ülemus tunneb pidevalt muret, et kas ikka kõik on korras, ega palk liiga väike pole ja töökoormus liig suur. Peale tööd einestatakse kas restoranides või töökaaslaste juures pidulikumal õhtusöögil. Koheselt leitakse kaunis elukaaslane, luuakse ühine kodu, remonditakse seda ja minnakse lahku sõpradena. Kõik inimesed ütlevad kõigi asjade peale pidevalt "Nice!" ja käituvad ka ise pidevalt nice. Mingit muret justkui ei oleks, ela ja naudi sa muretu mees. Kusagilt sügavalt tuleb aga igatsus millegi muu järele. On see siis emotsionaalsus, kaootilisus, laste kilked või isegi surm. Paradiisist aga neid ei leia ja tuleb hakata otsima väljapääsu, et hingeskripitsevale leevendust leida. Norra ja Islandi koostööna valminud film oli värskendavalt vaimukas kriitika heaoluühiskonna suunas. See nn. paradiis polegi ju tegelikult muud kui tänapäeva tasane ja korrektne ristilipuga põhjamaa ühiskond. Lavastaja peidab ja petab selle sarnasusega mängides vaatajat, kuid pointist läbinärimine ei võta just kaua aega. Peen satiir masinlikult käituvate hingetute inimeste suunas. Volvoga sõitvate robotite, kes kunagi ei tee peatust, et autorooli tagant tõusta ja looduse ilu hetkeks imetlema jääda. Nende jaoks on loodus lihtsalt nice nagu ka sex, uus seinatapeet või õhtusöök tipprestoranis. Nice ? 4,5/5

Metroos rongialla jäämine pole just nice aga ega see paradiisis ka konti murra.

Türgi Star Wars action figure

Dünyayi kurtaran adam ehk Turkish Star Wars

Otsustasin luua oma blogis uue labeli "trivia" mille alla postitan kõiksugu filmimaailmaga seotud veidrusi, lahedamaid "nukke" ja megacoolide DVD-box´ide pilte. Neid satub satub mulle filmide kohta fotosid otsides pidevalt ette ja lausa patt oleks bizarre kama teiega mitte jagada. Nagu posteritegagi saab pildile klikkides veidi suuremana näha.

Evil Aliens

Evil Aliens - Jake West 2005

Splatter-comedy on žanr mida meeletult fännavad Paranoiadisko ja mu sõber Pikk. Selline maitsete sarnasus viis meid Opsiga ükspäev mõttele, et Paranoiakas võib olla Pika poeg, vanuse poolest ja Pika isaduste odüsseiat järgides isegi nagu sobiks. Kuskilt on ju need b-horrori ja gore geenid pärit, lisaks veel armastus hardcore ja pungi vastu. Tundub tegelikult täitsa selge sott olevat. Kui just otsest eostamist ei toimunud, siis läksid mingid lapsed kindlasti sünnitusmajas vahetusse, seda juhtub seal ju pidevalt, kuid vaikitakse järjekindlalt maha. Näiteks olen minagi Armin Karu tõeline tütar, kuid tänu apsakale Pelgulinna sünnitusmajas jäetud ilma miljonitest ja biljonitest. Aga ega ma ei virise, mul on vähemalt meeldiv hobi. Inspireerituna isast-pojast olen minagi hakanud vaikselt samadele radadele minema, ehk odav horror ja punk rock, kõik mida üks mees eluspüsimiseks tegelikult vajab. Unustage Antonioni, Kieslowski ja Bresson, Evil Aliens´ist täitsa piisab, et cool olla. Film oli tõesti hea ja hästi tehtud. Sisikonnad ja soolikad olid mõnusalt limased, pritsiv veri korralikult punane ja sitt haises nii mis kole. Kickiti rajult tulnukate ässi, lasti küljest jäsemeid ja näidati tissi, kõik nägu olema peab. Ühes stseenis astuti isegi samm Braindead´ist edasi. Kui Lionel Cosgrove niitis zombietõppe nakatunuid muruniidukiga, siis Evil Aliensis sõideti lausa kombainiga tulnukate sekka, verd ja soolikaid põllule pritsimas. Kõiges muus jäid aga kurjad tulnukad sammuvõrra taha. Eriti paistis see silma huumori kohapealt. Head nalja jagus küllaga, kuid kohati pingutati lihtsalt üle. Prooviti teha sellist kohustuslikku koomikat mis hetkesse üldse ei sobinud ja magedalt välja kukkus. Punnitades ikka ei saa ja tulemus jääb kohe vildakana silma. Paari-kolme ebaõnnestunud vaimukust välja jättes oli Evil Aliens igati tsill vaatamine, tujutõstev ja haavuparandav. DVD-l oli veel Black Sheep´i trailer mis rokkis täiega. Pikk muidugi sattus sellest eriti pöördesse ja arvatavasti vaateb seda huviga ka ta "poeg". 3,5/5

Bloody massacre !!!

Elimination Dance

Elimination Dance - Bruce McDonald, Don McKellar 1998

Bruce McDonald´i ja Don McKellar´i koostöö on alati häid tulemusi andnud ja nii ka seekord. Lühifilm tantsumaratonist meenutas ühte mu eesti lemmikfilmi Vari seinal. Rainer Sarneti ja kanada poiste filmide sarnasus seisnes meeleolu ja hetkede edasiandmine vanadest mustvalgetest klassikafilmidest võetud klippidega mis vahele monteerituina andsid mõnusa ja lõbusa nostalgianükke. Muidugi teeb filmi vaadates alati tuju rõõmsaks Don McKellar, mees kes kirjutab, lavastab ja lõpuks veel ka ise mängib. Inteligentne kanadalane pole haruldus, aga Don on ikka klass omaette, mees kes oma kohalolekuga paneb isegi surnud tantsima ja muudab öö valgeks. Selle lühifilmiga alustan ma Don McKelleri promomist, mis tänu mu alanud Kanada filmide nädalavahetusele saab varsti suurema hoo sisse. Halva kvaliteediga võib lühifilmi näha siit, parem on filmi Roadkill DVD lisade hulgas. 4,5/5

Filmimaailma kvaliteedimärk.

Rise and Fall of Idi Amin - Amin: The Rise and Fall

Rise and Fall of Idi Amin - Sharad Patel 1981

Mondo film Aminist polnud üldsegi nii mondo ja exploatation kui ootasin. Loomulikult oli paar paljast tissi, peksmist, piinamist ja seintele pritsivat verd, kuid puudu oli odav fiil - B-movie´de ja exploatationi ustav kaaslane. Filmiga oli ikka konkreetselt vaeva nähtud. Olid täiesti arvestatavad summad taga, võttepaigad, massitseenid ja ka suhteliselt viisakad näitlejad. Amini osas üles astuv Joseph Olita oli minu arust oma koomilisuses lausa suurepärane, mees mängis sama tegelaskuju ka 10 aastat hiljem valminud Mississippi Masala´s. Tänu hiljuti linastunud The Last King of Scotland´ile on Amini isik enam vähem kõigile teada, Sharad Patel´i film andis aga diktaatorile veel ühe mõõtme, nimelt maagilise. Amin söömas oma vastaste liha pomisedes samaaegselt nõiasõnu, see oli traditsiooniliselt kohane ühele tõelisele neegerkuningale. Kokkuvõttes selline tasemel exploatation cinema, rohkem draama kui sex ja vägivald. Kergelt vaadatav ja isegi huvitav. 3/5

Tapetute pead Amini köögikülmikus - nice !

Fargo

Fargo - Joel Coen, Ethan Coen 1996

Magyar vándor

Magyar vándor - Gábor Herendi 2004

Ma vaatan eesti filme alati sellise pilguga, et kuidas võiks need meeldida välismaalastele. Mida arvaksid Georgicast või Tulnukast jaapanlased, austraallased või jänkid. Hiljuti vaatasin lõiku kohalikust klassikast "Siin me oleme" ja jõudsin järelduseni, et meid eestlasi naerutav film võib näiteks argentiinlastele tunduda täiesti sisutühi jant. Aga see töötab ka vastupidi. Ungarlaste Maleva, Holy Graili ja Vanade ja kobedate segu oli minu jaoks samuti mõtetu etlemine. Lugu madjarite ajaloost komöödiavõtmes oli lollim lollitamine halvimas kuues, veiderdamine veiderdamise aga mitte huumori pärast. Sisuks seitsme muistse nomaadirahva juhi, kes läbi sajandite oma kadunud madjarite sugu otsisid, imelised juhtumused. Iga kord kui hobused peatati oli taas umbes sajand möödunud ja selle peale pidi pulli tegema, ning estraadi laulma. Pullitegemine oli mage ja muusika seda enam, niikui lauljad suu avasid vajutas näpp forward nuppu. Niipalju oli filmist kasu küll, et veendusin meie ugri-mugri suguluses. Mehed rääkisid justkui mingi arhailist soome murrakut, tekkis isegi kiusatus subtiitririda välja lülida ja kuulata filmi "soome keeles". Aga suuresplaanis oli nende Ungari sugulaste pärast häbi, ohh teid Ondi ja Kondi... 0,5/5

Googli pildiotsing leidis Magyar vándor´ile sellise vaste.