The Rutles: All You Need Is Cash

The Rutles: All You Need Is Cash - Eric Idle, Gary Weis 1978

Eric Idle on briti suurim tole ja oleks ma varem teadnud, et ta selle filmi lavastajatoolis istus ja peaosalist mängis, oleks arvatavasti vaatamata jäänud. Ta ei meeldinud mulle juba Monty Pythonis ja veel vähem hilisemates rollides tola mängimas. The Wind in the Willows´is oli ta vähemalt normaalne, muidu aga täielik luuser, isegi Dudley Moore on naljakam. The Rutles´i nimelise biitlite paroodia oli ta kirjutajana ja kohalolekuga suutnud ära rikkuda. Jumal tänatud, et Eric´u lambanäo vahele lasti mõnusat muusikat, kerge kiiksuga biitlite covereid. Peale tõeliselt hea muusika oli teiseks tujutõstjaks hästikujutatud The Rutles´i image, nii täpset The Beatles´i mahaviksimist mockumentary stiilis oli lust vaadata. Välimus, sõnavõtud, albumite kaanekujundus ja isegi The Rutles versioon animatsioonifilmist Yellow Submarine, kõik see oli tipp-topp paroodia. Siis aga pistis naljamees Idle taas oma koonu kaamerasse, et idiootset kildu visata ja kogu ladna fiil kadus nagu tuulde pühituna. Eric Idle, raisk, tegi veel 2002 isegi järje. 1,5/5

Ansambel The Rutles oma kollases alveelaevas.

Rabbits

Rabbits - David Lynch 2002

Tegelikult ei ole ma David Lynch´i fänn. Mulle muidugi meeldib Blue Velvet kui parim B-movie ever made ja Twin Peaks´i filmid ja seriaal, muu on lihtsalt vaadatav. Ainult Lynchnet´ist raske raha eest vaadatav Jäneste seriaal sattus aga tänu nimh93 nimelise piraadi konverditud DVD-na mu ette ja tirisin ära. Tõuke selleks andsid xipe ja Nuks oma Lunch´i teemaliste blogipostitustega, tekkis tahtmine samuti sel teemal sõna sekka öelda. Nojah, mida siis ? Animeportaali Baka kokkutulekult väikese füüsilise ja vaimse nõrkusega saabunule olid jänesed ikka paras ajukaabits ( Nuksi väljend Dumblandi kohta sobib siiagi ülihästi). Still kaamera filmib 40 minutit ühe koha pealt ( korra hüpates lähikaadrina ka helisevalt telefonile ) panoraamina tuba kus Lynchi disainitud diivanil istuvad jänesemaskidega inimesed ja ajavad suust seosetut pläme ( olgu, tegelikult tuleb jutust ka üht-teist välja ), pidades lausete vahel kümnesekundilisi pause. Vahepeal lauldakse ja karjutakse, taustaks tsillib mõnusalt vaikselt Badalmenti muusika ja kaugelt kostub vedurivile. Weird shit ühesõnaga ja kohe kindlasti liiga weird minu maitsele. DVD-l oli üheksast episoodist kaheksa ( üheksas on Inland Empire filmis ), kuid sedagi oli liiga palju. Ühest episoodist oleks minu maitsele täitsa piisanud. Jänesepeadega inimesed, mõnus muss, laheda disainiga mööbel ja spooky valgus, sain aru aga milleks seda veel 32 minutit pikemaks venitada ? Kodus on ootamas Industrial Symphony No. 1: The Dream of the Broken Hearted, lühifilmide kogumik Dynamic: 1 - The Best Of DavidLynch.com, promoplaat Room to Dream - interview with David Lynch, Twin Peaks´i lisadest kokkupandud custom DVD ja Opsilt tahaks kunagi laenata teleseriaali On the Air. Nüüd tundub aga Lunchist taas aastaks isu täis olevat. 1,5/5

Mõnede filmifriikide jaoks erutavana tunduv screenshot.

Daft Punk's Electroma

Electroma - Thomas Bangalter, Guy-Manuel De Homem-Christo 2006

Sublime

Sublime - Tony Krantz 2007

Pisikesel operatsioonil käinud mees taipab pea koheselt narkoosist ärgates, et midagi on läinud väga valesti. Ta on üllatuslikult peaaegu liikumisvõimetu, operatsioonihaav tundub olevat vales kohas, ning keegi ei paista tast enam hoolivat. Naine ja lapsed tunduvad meest võõrastavat, doktorid on lipitsevalt hirmul ja valvesanitariks on pandud karmi mõrvarliku olekuga neeger. Seksika haiglaõe abiga asub mees uurima mis temaga juhtus, mida hämarat proovib haigla varjata. Tilgutisse lisatakse juurde aga järjest rohkem morphiini ja peagi hakkavad piirid reaalsuse ja uima vahel ähmastuma. Sublime meenutas kangesti thrillerit Jacob's Ladder, samalaadne ülesehitatuselt ja pingelt. Sublime´i sisu suutsid aga tugevalt lörtsida patsiendi flashbackid mis viisid teda päeva enne operatsiooni. Lootsin nendest mälestustest leida mingit võtit mehe hilisema olukorra kohta, kuid kahjuks olid need lihtsalt ruumi täiteks topitud ilusad pildid. Ka lõpp oli muidu omapärasel filmil nõrk. Mitte küll ebahuvitav ega liiga tavaline, vaid pigem õudusunenäkku positiivsusega sobimatu, oleks võinud jänkisi ehmatada ja jättagi masendava lõpu. Muidu vaadatav hospitali horror. 3/5

Eduka pereisa on voodisse aheldanud inimlik eksitus. Aga kas ainult ?

2001: A Space Odyssey

2001: A Space Odyssey - Stanley Kubrick 1968

The Spectacular Spiderman

The Spectacular Spiderman - Sam Raimi 2004

Varalahkunud Keeks kutsus mind kunagi Kadrioru tivolisse vaatama kuidas ta Ämblikmehe kostüümis lastele möllu korraldab. Öösel oli aga keegi Spidermani kostüümi juurde kuuluvad ilusad punased poroloonjalatsid ära varastanud, ning Keeksil ei jäänud muud üle kui kanda Kaitseliidu laost kiiruga hangitud vene sõdurisaapaid. Peale mustades tehismaterjalist kirsades Spiderman´i nägemist seostub see superkangelane mul alati Keeksiga. Sama kehtib ka Loch Nessi merekoletise kohta. Nimelt organiseeris Keeks kunagi ka selle imelooma tuleku Tallinna lahte. Teatud ajalise intervalliga ujus tuuker merepõhja kinnitatud monstrumi kujuni ja tõstis selle vee peale. Keeks korjas kaldal show näitamise eest vanematelt raha, lapsed aga vahtisid silm jõllis ja hirmuvärinad kehal. Ei tea mis monstrumid oleksid veel Tallinna saabunud kui elu poleks meilt head sõpra Lauri Pääslast võtnud. The Spectacular Spiderman on Spiderman 2-st Paulisdead´i poolt tehtud fanedition. Kuna ma ise originaali näinud ei ole, ei oska ka vahet näha. Lugesin küll, et on lõigutud liiga imalaid kohti, vahetatud mingi OST´i lugu, jäetud välja Peter Parkeri monoloog ja tõstetud mõnede stseenide paigutust filmis. Kokku on väljaroogitud materjali 15 minuti jagu ja minu arust oli sedagi liiga vähe. Kui mul on alati isu igasuguste uncut versioonide järele, siis mainstream hollywood võiks küll lühem olla, mina oleksin isiklikult ajanud käärid külge ka Peteri keskusteludele tädiga. Suures plaanis mulle film ei meeldinud. Meeldis Alfred Molina, küll pussy´na rohkem kui octopussy´na ja Kirsten Dunst, kuna ta nägi ebahollywoodlikult chubby välja. Ei meeldinud tüütu arvutigraafikaga liialdatud action, digitaalselt slim Spiderman ja superkangelase identideedi paljastumine. Minu arust oli Keeks Spidermani rollis ikka tunduvalt jõulisem kui junkie välimusega Tobey Maguire. 1,5/5

Fäneditioni miinuseks võib pidada subtiitrirea puudumist, kahjuks avastasin selle enda jaoks tähtsa detaili liiga hilja.

Children of Men

Children of Men - Alfonso Cuarón 2006

Mida sellest Alfonso Cuarón´ist ikka arvata, oli varem teinud modernse versiooni Great Expectations´ist, ainsa vaadatava Potteri ja mega igava teeny vingumise nimega Y tu mamá también. Lavastaja, kes minu jaoks paistis silma vaid võõrapärase nime, mitte saavutuste poolest. Children of Men´i vaatamine oli mul rohkem nagu kohustuslik ettevõtmine, sõber oli filmi eest juba hoiatanud, kuid kuna sci-fi, peab ju ikka läbi vaatama. Oma suureks rõõmuks avastasin aga, et tegu on väga hea filmiga. Tõsine traagiline storyline, kohati väga ilusad kaadrid, ning sümpaatsed Clive Owen, Julianne Moore ja Michael Caine, kõik see andis filmile jumet, kuid mina jälgisin ja nautisin rohkem pingsat põnevikku. Filmi kahekümnendal minutil tehakse ots lahti ja lastakse pinget kruvides lõpuminutiteni välja. Vahepeal küll rahulikum peatus hipide juures, kuid eks rohtu pahvides peabki tsillilt võtma ja möödanikke meenutama, et vaatajal aidata suurt pilti kokku panna. Hipide rohelisest metsast juurest sõidetakse aga otse Bosnia halli sõjakeerisesse. Tuleviku Britannia immigrantide laagri väravas toimuv tekitab koheselt paraleeli Srebrenica gemotsiidiga, ning laagris aset leidvad tulevahetused on justkui Balkani linnalahingute koopiad. Bexhill´i ja Sarajevo välimuski on sarnane, mürsuaukudega majad, olmeprahist ja sõidukõlbmetutest autodest ummistatud tänavad, ning isegi samad romaani verd inimesed. Rassiline, etniline ja sotsiaalne rõhumine, millele loodetava lõpu tegijat Clive Oweni tegelaskuju kaitstes läbi kuulidemere veab. Kahekümne aasta pärast toimivat tulevikku oli hästi kujutatud nagu viimase aja near-future ulmekates ikka. Kõik toimis ka loogiliselt, võimul ei olnud mingid fašistid nagu police opressionit nähes ekslikult arvata võib, mingit viidet vähemalt sellele ei antud. Euroopa police state nr. 1 on britannia juba niigi oma karmide seadustega kodanike jälgimise ja identifitseerimise koha pealt. Filmis näidatav on väga loogiline jätk juba toimuvale ja 20 aasta pärast enam keegi taunivalt pead ei vanguta. Minu arvamus on, et selleks ei lähe isegi viljatust tarvis, uus maailma kord saabub igal juhul. 4/5

"Püha lapsega" sõdurite spaleeri läbimine oli filmi nõrgimaid kohti. Emotsionaalselt võimsa laenguga, kuid ebatõepärane.

The Road

Fang xiang zhi lu - Jiarui Zhang 2006

H.H. Holmes: America's First Serial Killer

H.H. Holmes: America's First Serial Killer - John Borowski 2004

Samal ajal kui Jack The Ripper hoidis hirmu all Londonit, töötas Chicagos vaikselt doktor H.H.Holmes´i "laibavabrik". Mees oli lasknud endale ehitada üpris eriskummalise maja, mida naabrid välisilme järgi "The Castle" kutsuma hakkasid. Seespoolt oli maja aga veelgi veidram, kolmel korrusel asuvad toad olid paigutatud nii, et tekkis midagi labürindi taolist. Olid võltstoad, uksed mis avanedes kuhugi ei viinud, ning salajased kambrid seintesse ehitatud shahtidega mis lõppesid keldris. Selles tubaderägastikus meeldis doktoril ohvritele jahti pidada. Arvatavasti tappis mees 1893 aasta "Maailma Columbia Näituse" ajal 27 linna saabunud turisti, pakkudes neile esmalt oma "kindluses" öömaja. Ka oma girlfriendidest vabanes mees neid lihtsalt surmates ja põletas hiljem kõikide ohvrite jäänused keldris asuvas krematooriumis mida tutvustas kui kodust klaasipuhumistöökoda. Kõik oleks võinud veel aastaid kesta, kuid härra jäi labaselt vahele elukindlustuspettusega. Peagi olid tal tänu Pinkertoni detektiividele käed rauas ja algas pikk kohtutee. Teema toodi vaatajani küll detailitäpselt, kuid visuaalselt ebahuvitavalt ja leige entusiasmiga. Kohati näidatav ajastuhõnguline must-valge dramatiseering sobis küll imehästi dokfilmi Wisconsin Death Trip, kuid jäi Holmesi kujutamisel kahvatuks, isegi häirivaks. Kõik meenutas oma turvalisuses tüüpilist Discovery kraami, kõlbab hirmutegudest hoolimata ka kogupere vaatamiseks. Ma ei tea kuidas peaks sarimõrvarit huvitavalt kujutama ja ega see esimene USA killer mingi originaalsusega tapmisel just silma ei paistnudki, kuid see portreefilm oli lihtsalt igavalt tehtud. Sain teada kes oli doktor H.H.Holmes, kuidas ta elas ja kuidas ta suri, kuid vaevalt selle teabega tulevases elus midagi teha on. 1,5/5

Ühendriikide Holmes mõrvas ja Briti Holmes püüdis mõrvareid, Eesti Holmes läks ammu laiali.

Get Carter

Get Carter - Mike Hodges 1971

In the Mood for Love

Fa yeung nin wa - Kar Wai Wong 2000

Olin seda filmi varemgi näinud, kuid klõpsides telekanaleid ( mida ma teen viimasel ajal tõesti harva ) jäi pilk pidama Maggie Cheung´il ja otsustasin paar minutit vaadata. Juhtus nii, et vaatasin kogu filmi läbi, algusest jäi muidugi veerandtunni jagu nägemata aga see polnud peamine. Peamine oli, et veetsin mõnusalt uneledes aega, ei jooksnud iga minuti järel arvuti taha ega näppinud konsoolipulti. Televisiooni vahendusel ei saa ju pausile panna, tuleb järjest lõpuni vaadata. Nii ma siis jälgisingi diivanilt laisalt vaid mõnusaid toone ja kleite filmis, ning mõtlesin Maggie Cheung´i varasemate rollide ja Wong Kar Wai aastatetaguste filmide peale. Mõtlesin ühe tüübi peale kes alati pakub maailma parimaks filmiks Chungking Express´i, mõtlesin, et miks mulle Happy Together ei meeldinud ja meenutasin sünnipäeva kui sõbrad Hong Kongist tellitud As Tears Go By videokasetti kinkisid. Viimane on aga kahjuks siiani vaatamata ja jääbki, mul pole enam videomakkigi. Kõige rohkem aega kulus mõnusate rollide meeldetuletamisele kus Maggie Cheung üles on astunud. Meelde tulid Chinese Box, vampnaine Irma Vep ja kunagi mind sügavalt liigutanud Comrades: Almost a Love Story. Tore oli aeg hetkeks maha võtta ja lahedaid filmivaatamise aegu meenutada, taustaks vaikne In the Mood for Love jazz. 4/5

Kuigi mulle Wong Kar Way film Happy Together ei meeldinud, ihaldan ma kangesti seda uhket box´i oma riiulile.

The Lost Skeleton of Cadavra

The Lost Skeleton of Cadavra - Larry Blamire 2001

This was the day the Earth was disemboweled in terror!

Toimub progress, uus Plan 9 from Outer Space´i DVD reliisiti originaali asemel värviversioonis ja 300 puhul ei kasutatud filmilinti ega näitlejaid enam üldse, kõik tehti otsast lõpuni graafikaprogrammiga valmis. Ometi leidub maailmas ( no loomulikult idiootide riigis US ja A-s ) inimesi kes tõrguvad ja loobivad filmikunsti arengule kaikaid kodaratesse. Stagnantidele ei taha hea uus kino meeldida, nemad oleksid õnnelikud vist isegi tavalise DD 5.1 heliga või isegi, jumal hoidku, dolby digitaliga. Just sellised tagurlased on valmis saanud filmiga, mis deemonliku ajamasinana viib vaataja viiekümnendate drive-in kinno popkorni, soda ja B-filmide manu. Aega kui veel internetti, tasuta pornot ja poliitilist korrektsust ei olnud, ning ärge nüüd ehmuge, aega kui filmid olid must-valged. Aaargghhhh.... Õudne!Teadlane oma abikaasaga leiavad puhkusel olles allakukkunud meteoriiditüki, kallihinnalise atmosphereumi. Varsti on noorpaari suvila ukse taga kirev seltskond, kes kõik võimast mateeriat endale ihkavad. Kaks hädamaandumise teinud tulnukat kellele aine kõlbaks raketikütuseks, hull professor kes loodab legendaarset Cadavra luukeret sellega ellu äratada ja tema metsloomadest kokku moondatud seksikas abiline Animala. Kusagil võsavahel luurab ringi veel tulnukate kosmoselaevast plehku pannud lemmikloom Mutant. Film mille üle ED Wood omal ajal ühkust oleks tundnud, toimib paroodiana imehästi. Kui viriseda siis ainult nalja pärast kestvuse üle. Selle aja tüüpiline B-horror oli kümmekond minutit lühem kui Cadavra Skeleton. Muud midagi, kõik ülejäänu oli tibens-tobens super fun. You'll be sterilized with FEAR! Muahahahaaaaa... 4,5/5

None Can Stand Its Mental Power!

Emmanuelle

Emmanuelle - Just Jaeckin 1974

Afro-Punk - Afropunk: The 'Rock n Roll Nigger' Experience

Afropunk: The 'Rock n Roll Nigger' Experience - James Spooner 2003

Iisraelis on ka skinheadide kambad kel kollane taaveti täht musta bomberi varrukale õmmeldud. Käivad pesapallikurikatega palestiinlasi peksmas ja karjuvad samal ajal: Sieg Heil! Ei saa mina aru iisraeli skinheadidest, singapuri skinheadidest ega siinses dokumentaalfilmis nähtud USA neegerpunkaritest. Kõik on nad tavalised mustanahalised jorsid aga viitsivad jahuda, kui punk ja punk nad ikka aastaid tagasi olid. Otsivad sahtlipõhjast välja kulunud fototõestuse sellest kuidas 15 aastaselt irokeesiga käisid, kuigi 25 aastasena pole ühelgi intervjueeritaval "pungil" enam subkultuuri väliseid tunnuseid. Ja siis nad kõik virisesid kui raske oli olla neegerpunk, mitte väid vähemusrass neegrina, vaid ka vähemuskultuuri esindaja punkarina. Topeltkoormus oli vaesekeste õlule asetatud. Pole siis ime, et pungist enam kübetki ole, ei olekus, ei muusikas. Harrastatakse mingi vedela funki tegemist, sellise vaesemehe Rage Against The Machine´i vaevalist venitamist. Bad Brains korra oli aga sinna see mustade meeste punk jäi ja Living Colour is still my favorite black metal band. 1/5

Ehe Afro-Punk - 99% afro ja 1 % punk.

American Hardcore

American Hardcore - Paul Rachman 2006

Viisteist aastat tagasi käis eesti punkidel külas keskealine jänkist pede kel oli kaasas kohvritäis helikassette kaheksakümnendate alguse USA hardcore, pungi ja new wave´i lindistustega. Proovis noori poisse ära rääkida meelitades neid jutuga lääne punkaritest ja sõnadest väärtuslikemate kassettidega. Kõlakate järgi olevat J.M.K.E. praeguse trummari Mõmmi köögis öösel napsude võtmise käigus isegi üht teist toimunud, asjasse oli segatud prominentne pungikuulsus. Mõmmi ise see ei olnud ja nimi jäägu kindlate faktide puudumisel nimetamata, küll on aga selle kuulujutu peale aastaid nalja heidetud ja pula aetud. Toimus minett või mitte, hunnikute viisi US hardcore-pungi kassette jäi igaljuhul Tallinna. Paar tükki lindistasin ümber ja paar sattusid minu kätte niisama, kõva sõna olid need kogumikud omal ajal küll. Muidugi tõi ka Villu Tamme sel ajal Soomest vinüüle ja CD-sid, tänu Street´ile jõudsid needki minuni. Street nimelt käis pidevalt Villu juures lindistamas ja äritses siis neid kassette väikse vaheltkasuga. Sel ajal ta mingi joodik veel polnud, vajas lihtsalt elamisraha Pedas õppimise ajal. Noh, paar õlle ikka ka. Kord jõime mina, Street ja Tallinna hilisem skinnide pomo Siil hirvepargis lahtist õlle. Oli mõnus kevadilm, lonksasime õlle ja rääkisime 7 tundi järjest pungi bändidest. Kurat, see muss oli ikka sel ajal sitaks tähtis ja elu keerleski pea ainult kassettmaki ümber. Pole siis ime, et American Hardcore´i vaatamise ajal tuli puisar silma. Kõik mu kunagised kallid lemmikbändid ju aastate tagant : MDC, Minuteman, Circle Jerks, 7 Seconds, Minor Threat ja varasem Bad Brains. Kui veel Minor Threati olen viimaste aastate jooksul paar korda kuulanud, siis teistega oli üle kümne aastane paus sees olnud. On küll kuulatud uuemat NYHC´et, jaapani müraroki singleid ja rootsi "pungi tulemise uut vormi", kuid vana hea kaheksakümnendate toore soundiga ei suuda neist keegi võistelda. Nüüd muidugi olen paar päeva proovinud Last.fm´i kaudu aega tagasi kerida, vana lääneranniku HC möllab nii, et ära kätt kõlarile külge pane, kõrvetab! Nostalgia räägib minus ( las räägib) aga minu jaoks hetkel parim 2006 aastal tehtud dokumentaalfilm. Kahe tunniga suudeti ikka haarata terve ühendriikide scene aastast 1980-85, korraks põigati isegi kanada poiste hoovi peale. Iga vähegi mees sai võimaluse paar sõna öelda ( deleted scene´ide hulgas teeb mõni siiski lobisemisega margi täis), igat pisemadki bädi mainiti ja suuremalt jaolt oli suudetud kõigist pisike halvakvaliteedine live lõik välja otsida. Mehed rääkisid kaamerasse karme jutte karmist ajast aga need ajad jäid otsa. Circle Jerksi kidramees ütlebki viimasena kaamerasse:" Mida te must tahate? Punk on surnud, minge minema!" Punk siiski aeg ajalt mingis vormis end natuke liigutab, kuid hardcore kuldaeg on möödas mis möödas. Sellepärast loobun ka paari nädala pärast Sick Of It all´i kontserdile minemast, pole enam see. Pole vanade bändimeeste mälestustega võrdne värk ega ka minu noorpõlve meenutustega. 5/5

*Trash pühib pisaraid särgivarrukasse*

I'm a Cyborg, But That's OK

Saibogujiman kwenchana - Chan-wook Park 2006

Green Snake - White Snake, Green Snake

Ching Se - Hark Tsui 1993

Andrus Kivirähk oma uue romaaniga "Mees, kes teadis ussisõnu" tõestanud, et tema puhul on tegemist meie oma eestimaise David Icke´ga. Reptiilid, reptiilid, reptiilid... Innustatuna tänu Andrusele ussidest ja ussisõnadest tegin algust hiina muistenditel põhineva looga kahest õest-maost kes inimese kuju võttes oma õnne otsivad. Kuidagi kohmakalt ja kurvalt läheb see nende heasüdamlike madude shapeshifterite armuotsing inimeste seas. Vajadus pidevalt kontrollida oma käitumist, et mitte liigutada mao moodi, hirm munkade ja taoistlikke deemonipeletajate ees ja ebakindlus armastatud mehe truuduses. Kui poroloonist hiigelmadu ( noorim õde maona) ja mõtetu lõpuduell armutu buda mungaga välja jätta oli tegemist üpriski seeditava draamaga. Õed mõlemad on kaunitarid, rõõm vaadata ja kaastunne kerge tekkima. Noorimat õde mängiv Maggie Cheung on muidugi klass omaette, seksika vampi rollid sobivad talle imehästi. Maggie salapärase kaunitarina oli lausa maagiline, kujumuutjaid käsitlevasse filmi suurepäraselt sobiv. Pluss tulebki fantaasialoole jumet andvate nõiduslikult kaunite neidude poolt, seda võlukunsti peab nägema, et aru saada. Kahjuks käiakse aga seda ilu aeg-ajalt käpardlike võitluskohtadega solkimas. Ilma oleks ilusam. 3/5

Valge madu ja Roheline madu - seksikad ussid mõlemad. Aga loomulikult ei tasu unustada, et kujumuutjatest reptiilid on reaalses elus väga ohtlikud kaaslased.

Swordsman II - The Legend of the Swordsman

Xiao ao jiang hu zhi dong fang bu bai - Siu-Tung Ching, Stanley Tong 1992

Kõige kuulsama kanadalase David Cronenberg´i filmis M. Butterfly andis bridsheadi poiss Jeremy Irons aastaid hiina jõmmile kannivahele taipamata, et tegu pole teps mitte naisterahvaga. Lõpuks jäi nn. "hiina kaunitar" isegi käimapeale, pulli kui palju, naera või püherdades põrandal. Kui siis britti härrasmees lõpuks imestas, et kuidas teda suudeti aastaid niimoodi tillist tõmmata (sic!), vastas pilukast transu, et naistel on oma nipid. Hirmuäratavad nipid kui aus olla. Kümmekond aastat petavad nipiga ära, mis siis veel üheöösuhtest rääkida, tasub võib-olla oma öösel baarist leitud kaaslannad põhjalikumalt üle kontrollida. Ah, mõnus mees ikka see Cronenberg, õpetab inimesi ettevaatlikusele. Umbes M. Butterfly´le sarnast tegevusliini pidi hargneb ka super wu xia action´i Swordsman järjelugu. Peategelasest kung-fu kangelane Ling on jätkuosas ohtralt jooma hakanud, ning peagi tutvub veini mekkimise käigus kauni jaapani "neiuga". Asia the Invincible nime all tuntud võitluskunstide meister ei paljasta Ling´ile oma sugu, vaid tunneb end mehe tähelepanuavaldustest hoopis meelitatuna. Varemgi femiinsena tundunud Asia hakkab üha rohkem omaks võtma naiselikke käitumismaneere ja kohtumistel Lingiga mõlemapoolne keemia töötab täis tuuridel. Muidugi oli mõõgamehesse armunud peale Asia veel kaks täiesti ehedat neidu, ning raju sitcom ei jää tulemata. Peale koomilise sebimise loomulikult ka võideldakse. Action on nii pinevaks timmitud, nii nüansirohke ja uudne, et paremaks panemine nõuab juba üüratut pingutust. Täppis detailiderohke kordinatsioon, meeletu koreaograafia ja jõulisus, suurepärane vaatemäng otsast lõpuni. Harv on see juhus kui teine osa esimesest parem on aga nii seekord läks. Vaene Jet Li aga ei saanudki lõpus teada kellega ta kirgliku armuöö veetis, jaapanlane vaikis surmani. 5/5

Asia the Invincible´i mängis staar Brigitte Lin.

Cashback

Cashback - Sean Ellis 2006

Twinkle Twinkle Little Star

Xing ji dun tai - Gwok-Ming Cheung 1983

Põhjus selle filmiga tutvuse soetamiseks peitus pool aastat tagasi nähtud traileris. Tundus eriti koom Star Wars´i kopeeriv ulmekas olevat, trailer juba ise vajas paarikordset ülevaatamist. Pettumuseks aga see SW paroodia vaid parim osake keskpärasest Hong Kongi jandist. Jah, mulle on alati need HK jaburdused meeldinud, kuid seekord jäi tõeliselt vaimukate joke´ide vahele kümne minutilised andestamatud pausid mis muutsid filmivaatamise tüütult venivaks. Peale Star Wars´i parodeeriti veel teisigi tuntud lääne ulmekaid ja seiklusfilme, ning heideti mustajuukselise hiina naise poolt arvatavasti parim blondiininali. "Kas sa oled neitsi?", küsis tulevane äi oma poja pruudilt. Juba varem oma rumalust demonstreerinud neiu küsis kõheldes vastu, et nii raske küsimus tundub olevat, kas vihjeid saaks. 1,5/5

Pelgalt mõnusa Star Warsi parodeerimisega ei vedanud välja.

Curse of the Golden Flower

Man cheng jin dai huang jin jia - Yimou Zhang 2006

Kolmas Zhang Yimou film mida võib pidada kommertslikus võtmes tehtuks. Kui Hero ja House of Flying Daggers mulle isegi meeldisid, neist esimene visuaalse ja teine stoori poolest, siis Kuldse lillega läheb vanameister juba hoogsalt üle hea maitse piiri. Kõike oli palju ja korraga, liigselt brokaati, siidi, kuldehteid ja kalliskive. Liigselt statiste, armaada sõdureist, palgamõrvareist, teenijannadest ja eunuhhidest. Kuningapere tragöödia upub vägisi uhkete rõivaste ja kuldsete turviste alla, kuigi lausa shakespearelikul lool oleks potensiaali enamaks. Sädelevate kangaste all on inimesed oma murede ja pettumustega, üks perekond, kelle traagilisuse sügavus jäi minu jaoks teisejärguliseks. Oleksin võinud end häälestada rohkem draama lainele, kuid ootasin alateadvuslikus pinges pidevalt trailerist nähtud lõpuvõitlust - kuldse krüsanteemi ülestõusu. Action kohtade kordinatsiooni eest vastutas küll legendaarse filmi A Chinese Ghost Story lavastaja Siu-Tung Ching, kuid seekord oli tulemus lausa üllatavalt mage. Inimese asemel oleks justkui arvutiprogramm enter nupule vajutamise järel võitlust seadma hakanud, digigraafikast pulbitsevas möllus tundus see üpris reaalsena. Hero´s nähtud minimalistlikult kaunite duellide asemel olid seekord mõtetud etlemised, juskui lääne lollidele suunatud shaolini mõõgademonstratsioonid. Hea meel oli aga üle hulga aja näha Yun-Fat Chow´d tagasi kodumaa filmis ja tõelist kuldset õit - Gong Li´d. Tore, et Gong Li ja Zhang Yimou peale lahkuminekut taas sõpradena koostööd suudavad teha, põhimõtteliselt olid ju mõlemad teineteise inspiratsiooni allikaks ja hooandjaks. Kui nüüd režissöör veel oma juurte juurde tagasi läheks ja massiivsete vaatemängude vorpimise lõpetaks... 2/5

Film oli 50% ulatuses sama kuldne.

Akira

Akira - Katsuhiro Ôtomo 1988