Flags of Our Fathers

Flags of Our Fathers - Clint Eastwood 2006

"Kas oli siis kohe banaalne film?", küsis Ops kui olin jõudnud talle juba paar minutit filmi taga kiruda. Jäin hetkeks mõtesse ja pidin nentima, et tegelikult ju normaalne film. Selline turvaliselt ja kõigile, rinnalapsest hingevaakuva penskarini arusaadavaks tehtud film. Lamedat pisarakiskumist ei olnud, kuid ka midagi vapustavalt uudset nii visuaalse kui loo jutustamise külje pealt ei näidatud. Hästi tehtud aga liiga keskpärane, et kunagi elus korra veel vaadata viitsiksin. Ja kui, siis ainult lahingustseene, mis olid tõeliselt pinevalt linti saadud. Kuna aga kõik viimasel ajal ( peale reamees Ryanit ) sõjafilmides lavastatud battle scenes on ühtmoodi head, on ka see ju keskpärane. Oeh ! Ütleme siis nii, et suvalise igava tegevusliiniga filmi muutsid minu jaoks atraktiivseks kaks asja. Esiteks Iwo Jimal toimuvad lahingud olid minu jaoks uudsed, kuna pole varem näinud ühtegi filmi ( kuigi neid on toodetud mitmeid ) sellest sündmusest. Teine seik mis mõtlema pani oli peategevusliiniga seotud "sõjaklangelaste" propagandaturnee, eesmärgiga panna rahvast sõja toetuseks riigi võlakirju ostma. Vihale ajas näha kõike seda valetamist ja vassimist millega rahvast sunniti omi poegi sõtta viima ja hiljem kooriti patriotismiga aju pestes nende taskutest viimasedki dollarid. Esimene pakkus silmailu ja teine mõtlemisainet, pisut midagi siis ikka oli. Flags of Our Fathers´i kaksikvennast, ehk Letters from Iwo Jima´st ootan enamat. 2,5/5

Homer Simpson sai kunagi päranduseks seda fotot meenutava kartulikrõpsu. Loomulikult kadus see kohe kõhtu.

The Battle of Algiers

La Battaglia di Algeri - Gillo Pontecorvo 1966

The Science of Sleep

La Science des rêves - Michel Gondry 2006

Gondry on eluaeg muusikavideosid teinud ja seda märkab. The Science of Sleep ongi justkui üks videoklippide kogumik kus pidevalt tooni annab indie muusika. Mitte depressiivne shoegaze udutamine vaid rohkem rõõmsameelne pop. Peategelane Stéphane põgeneb tihti reaalsuse eest unemaailma ja tema värvi ning fantaasiaküllased unenäod ongi justkui muusikavideod. Unenäoklippide vahele ka voodivälist elu mis on nohikust Stéphane jaoks masendavalt tühi ja mõtetu. Unenägudes end kuningana tundev mees jääb reaalses maailmas elu ja tunnetega jänni, ning laseb unemaailmal vaikselt üle piiri hiilida. Tavaliselt on filmides unenägude kujutamine alati ääretult tüütu. Tehakse mingit tobedat värvidemängu, kõigutatakse kaamerat ja proovitakse mingi sürrealistlik kujutis kaadrisse saada. Välja kukub aga alati omanäolisuse asemel igavalt ja väsitavalt. Michel Gondry lavastatud unenäod olid vastupidiselt mõnusalt animeeritud ja lõbusad. Tänu unenäokohtadele film oligi minu jaoks lahe, kahe noore naabri omavaheline romantika oli üpriski tavaline nagu ka tegelaskujud ise. Jäi selline tunne, et näitlejad ei mängi lõpuni välja, asi jääb kergelt pealiskaudseks. Jane Birkini tütar ja Mr. Jasinuemaka justkui taipaksid, et detailideni läbimõeldud fantaasiaküllase unenäomaailma kõrval on nemad teisejärgulised ja eriti ei proovigi endast paremat anda. Kokkuvõtteks võiks öelda, et uut Amélie´d ei tulnud, Gondry Eternal Sunshine of the Spotless Mind oli parem ja see unenäomaailm, see oli tõesti haaravalt võimas. 3,5/5

Möku ja mökum.

Pixote

Pixote: A Lei do Mais Fraco - Hector Babenco 1981

Experiments in Terror

Experiments in Terror - Abstract & Experimental Horror - Other Cinema compilation 2003

Sõna "eksperimentaalfilm" võiks minu teadvuse jaoks olla justkui punane vilkuv tuluke mis käsib eemale hoida. Nii palju on jõutud juba kunsti taha varjunud mõtetut punnitamist näha, et teoreetiliselt nüüdseks peaksin juba oskama kõike seda filmikunstis vältida või siis neile filmidele eriti kõrged standardid seadma. Praktiliselt olen aga ikka monkey kes satub kohe hasarti kui midagi eriti eriti eriti erilist leiab. Kuna olen viimasel ajal õudusfilmide lainel hulpinud, lasin end seekord võluda sõnapaarist Experimental Horror. Big mistake just ei ütleks aga ega pool tosinat 10 minutiliseid lühifilme ka just tujutõstev kogemus ei olnud. Painav küll, kuid liiga segane, et seda puhast horrorit, mida ootasin, sealt piltide ja helide virvarrist tabada. Võib-olla mu soov konkreetset õudust leida keeras kogemuse nässu. Bill Morrison´i laadse montaažiga lühifilme oleks arvatavasti pidanud lihtsalt visuaalse tsillina võtma, lasta rohkem meelel kui silmal kaadritest horrorit noppida.Parim oli minu arust J. X. Williams´i The Virgin Sacrifice, 60-ndate psühhedeelne ja koomiline lugu tummast tüdrukust, keda korterikaaslased kutsuvad mustale missale. Värvid, dope ja saatan. Ka Damon Packard´i varasem Super8-ga ülesvõetud vere ja gore vaatemäng Dawn of an Evil Millennium oli tänu Gwar´i videot meenutavale kodukino huumorile vaadatav. Lisadena oli ruumitäiteks veel B-filmide trailereid, dokfilm alateadvuse mõjutamisest ja koomiline lühiõudukas "The Haunted Mouth" hammaste harjamise kasulikkusest. Paar vaadatavat lühifilmi ja paar konkreetset ajukeppi, õiget horrorit aga ei kusagil. 2/5

Umbes 80% ajast oli telekaekraan selline - experimental you know !

Sunflower

Haebaragi - Seok-beom Kang 2006

Saviour of the Soul

Gauyat sandiu haplui - David Lai, Corey Yuen 1991

Saviour of the Soul oli tosin aastat tagasi minu jaoks üks esimesi HK wu xia filme. Sai teist ikka päris mitu korda sõber Opsiga koos vaadatud. Filmi laenas mulle omal ajal Kuldari Poska nimeline tüüp, kes välismaa vahet sõites tõi alati kaasa hunniku huvitavat aasia kino, euroopa klassikat, animet ja USA indie filme. Hea maitse oli poisil. Mina käisin siis kassette lunimas ja sain koos Kuldari poolt kaasneva nöökamisega filmivõhiklikkuse teemal ka nii mõnegi VHS-i laenuks. Korra tassisin isegi oma 10 kilose Hitachi VCR-i Lasnamäele, et Kuldar Kitano filmidest mulle koopiad teeks. Saviour of the Soul´ist aga jäigi koopia tegemata, kuna noor filmigeenius Rainer Sarnet unustas kasseti kingaparandusse ja läinud see oligi. Nüüd aastaid hiljem avanas siis taaskord võimalus "lapsepõlve" tutvus taastada filmi uuesti läbivaatamise teel. Olime Opsiga paar korda varem arutanud, et kas film ka nüüd kui nähtud hunnikute kaupa samalaadseid flikke, ikka nii hea tundub. Olin meeldivalt üllatunud, et nii see on. Ikka veel powerit pungil täis ja otsast lõpuni nauditav. Võitlusstseenide koreograafia on nii raju, et esialgu meenugi ühtegi teist sama hoogsat ja fantaasiaküllast madinat. Täiesti tase omaette, mitte mingisugust odava maigulist trossi otsas rippumist ja moepärast mõõgaga vehkimist. Fast and action packed, eli suoraa toimintaa. Peale stiilselt lavastatud kokkupõrgete leidus veel klassikalist HK silly comedy´it ja pisarat kiskuvat nunnult naiivset romantikat. Hong Kongi kino oma parimas vormis ja seda veel 15 aastat peale valmimistki. Lahe ! 5/5

Tokyo Friends: The Movie

Tokyo Friends: The Movie - Kozo Nagayama 2006

Jesus Camp

Jesus Camp - Heidi Ewing, Rachel Grady 2006

"Demokraatia on parim riigijuhtimise vorm seni kuni taevalik kuningriik laskub maa peale. Kuna aga jumalariik on peatselt saabumas võime me hüljata demokraatia põhimõtted juba praegu," kõneles evangeelne vabariiklasest lastepastor Becky Fischer raadiosaates. Diktor küsis talt nimelt, miks toimub evangeelsetes laste suvelaagrites totaalne vabariiklaste ja George Bush´i ( ka abordivastased kasutavad lapsi ära oma eesmärkide saavutamiseks ) propageeriv ajupesu, miks ei lasta lastel täiskasvanuna ise otsustada keda valida. Kaks naisrežissööri on selle masendava republikaanide pähetagumise ja jeesus horrori vaatajani toonud. Paar last laagrist on võetud veidike lähema portreteerimise alla ja läbi nende silmade näidatakse kõhedust tekitavat vaatepilti religiooselt fanaatilistest 12 aastastest kristlastest. Bushi lastearmee, nagu Mike Papantonio tõdeb, on vägagi sarnane oma islami fundamentalistlike enesetaputerroristide ja jihadi fanaatikutega. Nii mõnigi valgenahaline laps laagrist seaks endale pommivöö ümber, et kaitsta ühendriikidesse saabuva Jeesuse riiki. Ilma jäetuna kõigist lapsepõlverõõmudest, pidevas hüsteerilises hirmus Saatana ees ja väärastunud pildiga elust, on see põlvkond ohtlik igale riigiaparaadile. Nende näpp ei väriseks hetkegi nupule vajutades, kõik jumalariigi nimel, kasvõi kolmas maailmasõda. Seda dokki on valus vaadata igal lapsevanemal, nii palju lapsi nutmas hüsteeriliselt hirmust saatana kurjuse ees ja armastusest vabastaja vastu on ränk vaatepilt. Ega seda laagris valitsevat usuparanoiat kirjeldada saagi, peab ikka ise nägema. Loodan, et ETV ostab selle kunagi sisse, viimasel ajal on nende dokumentaalide valik paranenud ja tihti piilutakse ka liitlase kulisside taha. Mina olen õnnelik, et selle pahempidi maailmapildi ära nägin, ootasin DVD reliisi juba pea pool aastat. 4/5

Ortodoksne evangelist ja osav laste tunnetel manipuleerija Becky Fischer.

Hypnotized - Faceless Beauty

Eolguleobtneun minyeo - In-shik Kim 2004

Ootasin tegelikult thrillerit ja algus paistis tänu kergele müstilisele hõngule isegi horrori suunas kiskuvat. Siiski midagi üleloomulikku ega närvekõditavalt põnevat ei pakutud, film osutus hoopis armastusdraamaks. Oli küll bizarre ja paranormaalsete elementidega, kuid siiski puhtalt love stoori. Mehe ja naise suhe, kus toimub ühe osapoole allutamine oma tahtele, sõltuvuse tekkimine võimust teise inimese üle ja veidrad mängud on korea kinos üpriski tavaline teema. Suurem osa eestlastegi lemmiku Ki-duk Kim´i filmidestki ( Bad Guy ) käsitleb sarnast sidet aga näiteid leiab euroopastki ( Bitter Moon ). Selle tõttu polnud Hypnotized midagi uut, kuid psühholoogi ja ta tasakaalutu patsiendi ebahariliku suhte arengut oli siiski huvitav jälgida kuigi filmi ingliskeelne nimigi on juba spoilerdavalt paljastav. Kaunitarist peaosatäitja Hye-su Kim ise ja ta etteaste oli iseenesest vaatamist väärt. Tõeline faceless beauty kes igas kaadris näeb erinev välja, iga uus make up ja soeng teeb tast äratundmatuseni teise naise. Hea kurb draama aga natuke liiga tavapärane. Ka sisus toimuv nn. suletud ring, ehk sarnane algus ja lõpp, oli halb variant. Inimese karmavõla tasumist oleks võinud väheke originaalsemalt kujutada. 2,5/5

Faceless beauty Hye-su Kim ja vaid skisofreenikule nähtavad liblikad.

Directed By... DaKino Film Festival posters

Half Nelson

Half Nelson - Ryan Fleck 2006

Teate küll seda nalja, et kui soovite Oscar´it võita, tehke film HOLOCAUST´ist või mustanahaliste raskest elust valgete rõhuva käe all. Võit on täiesti kindel ja ega see nii väga nali olegi, vähemalt dokumentaalfilmi kategoorias läheb pea alati täkkesse. Ka Half Nelson sobib Oscari kandidaatiks tänu oma poliitiliselt korrektsele sisule, ehk sõprusele rassistlikust perest pärit valgenahalise õpetaja ja drug dealerite neighbourhoodist pärit afro-ameeriklasest plikatirtsu vahel. Selline ilus ( loe: lääge ) sõprus, koos oma tõusude ja mõõnadega, ning lõpus toimuva teineteisemõistmise harmooniaga. Õpetaja narkolembus andis liinile võimaluse natukenegi karmimat mängu sisse tuua, kuid seda üllatuseks ei toimunud. Lihtsalt libiseti algusest lõpuni inimõiguslaste võite demonstreerivate dokumentaalkaadritega pikitud neegrite ja valgete "käest Kinni" leelotamist kujutades. Ahh kui igav ja ühekülgne indie soperdis. Ammu oleks aeg muutusteks ja mitte võrdõiguslikkuse rindel vaid ka Akadeemia auhindade nominente määrates. Oscar peaks ikka novaatorlikkuse ja mitte poliitilise korrektsuse sünonüüm olema. Kolm pointi teenis filmile välja Ryan Gosling peaosas. The Believer´i taset ei saavutanud, kuid oli ikkagi väga tugev ja sobilik junkiest õpsi mängima. 1,5/5

Õpetaja ja õpilane - sõbrad ilma Lolitalikkuseta.

Saviour of Souls 2 - Saviour of the Soul '92

Jiu er shen diao xia lu zhi chi xin chang jian - David Lai, Corey Yuen 1992

Olin valmis halvimaks, nagu järjelugude puhul ikka kombeks. Haleda koopia asemel esimesest loost oli aga hoopis täiesti uudne lähenemine nii stooris kui žhanri liinis. Actioni asemel oli absurdikomöödia mis andis kogu filmile nii laheda easy fiilingu, et lausa lust oli vaadata. Huumor oli siiski hästi HK pärane, selline ülevindi pullitamine mis kõigile kindlasti ei meeldiks. Parodeeriti ka paljusid HK kino kuldfilme mida nägemata jääb nalja mõistmine napiks. Ning peale hea tobeda huumori oli veel täiesti tasemel õhuakrobaatika ( loe: mõnus Hong Kongi B-filmi wu xia ) mis kohati täiesti uudsena tundus. Filmi oli otsast lõpuni hea vaadata. Tasemel võitlusstseenid, juustused eriefektid, hale butafooria ning väsimatu lolli jutu ajamine, ehk 101% puhast meelelahutust. Tuleb vist esimene osagi taas läbi vaadata, kuid kardan, et seekord on järg parem. 4/5

Hong Kongi fantasy filme promoval posteril pole küll käesoleva filmiga midagi ühist, kuid selle google´i otsingumootor mulle andis. Kingitud hobuse suhu ei vaadata ja las ta siis olla seekord.

Hae-jeok, Disco King - Bet On My Disco

Hae-jeok, discowang doeda - Dong-won Kim 2002

Born Into Brothels: Calcutta's Red Light Kids

Born Into Brothels: Calcutta's Red Light Kids - Zana Briski, Ross Kauffman 2004

Lugesin hiljuti David Quammeni raamatut "Dodo laul - Saarte biogeograafia ja liikide hääbumine" kus kiruti taga teadlast Dian Fossey´d ( film Gorillas in the Mist: The Story of Dian Fossey ), kuna tema otsene sekkumine oma uuritava gorillakarja igapäevaellu sai primaatidele saatuslikuks. Olles harjunud inimese lõhnaga ei osanud ahvikari enam salakütte karta ja notiti viimseni maha. Kerge õiglusena võib tunduda ka Dian Fossey´d tabanud hoolealustega sarnane saatus. Zana Briski käitub paljuski ahviuurijaga samalaadselt. Proovib pakkuda Kalkutta bordellis sündinud lastele lootusi paremale tulevikule, andmata enesele aru, et üks valge naine ei muuda indias ühiskonda. See on rohkem lääne inimese õiglustunde jaoks mängitud "heategemine" mis peaks jätma vaatajasse "kõik-on-korras" mulje peale seda sotsiaalporno tarbimist. Alaealised bordellides võib lääne inimest shokeerida, kuid indias on see täiesti normaalne käitumine ja tänu rahvastiku kasvule muutub olukord järjest drastilisemaks. 10 aastane oma keha müüv laps teenib sellega raha, et mitte nälga surra aga valge inimene käsib tal hoopis mängida ja laulda, andmata midagi kõhutäiteks. Film proovib jätta muljet justkui sunniksid pahad emad omi lapsi prostituutideks, kuid see on hoopis meeletu vaesus. Ükski ema ei sooviks näha oma tütart tänaval, kuid neil lihtsalt ei ole muud väljapääsu hinges püsimiseks. Ma loodan, et valgenahaline daam suudab võib-olla tõesti paari lapse elujärge parandada, kuid film oli ikka tehtud olukorra shokeeriva ülevaatena mis peaks müüma. Indias jänki kedagi ju ühest kastist teise tõsta ei suuda, kuigi vaatajale üritatakse seda muljet jätta. Nägu Võsa Petsi reportaažid paadialustega, hea järgmine päev tööl jotade üle naerda aga eluheidikute olukorda muutma ei kannusta. Võlt "heateod" ja tõeline porduhorror. 1,5/5

Sonagachi fresh meat - aga nii se ju ongi.

Master and Commander: The Far Side of the World

Master and Commander: The Far Side of the World - Peter Weir 2003

Hornblower: The Even Chance

Hornblower: The Even Chance - Andrew Grieve 1998

Kuna raha pole kunagi liiast olen tavaliselt DVD-de ostmisel üpriski palju eeltööd ära teinud. Uurinud kõigepealt filmi sisu kohta arvustusi ja tutvustusi, ning tihti ka DVD-d tehnilise külje pealt. Bitrate´e, boonuseid, screen formaate ja subtiitriridasid, alati on ju kusagil veelgi täiuslikum ja odavam reliis vedelemas. Nädal tagasi Helsingist ostsin aga Hornblower´i 8 DVD-ga boxi ilma, et oleksin sõnagi selle kohta kuulnud või lugenud. Täiesti lambist nagu öeldakse. Uhke purjeka pildiga kaant nähes lõi minus hetkega välja suguvõsa meesliikmete soontes voolav merekarude veri ja ma lihtsalt karp näpus jalutasin zombiena kassani. Lugesin muidugi enne karbi tagakaanelt ka tagasihoidlikku sisukirjeldust mis lubas Master and Commander: The Far Side of the World tüüpi mereseiklust TV seriaali formaadis ehk siis umbes 20 tundi kauem. Kodus rohkem infot uurides selgus siiski, et tegu pole lineaarselt kulgeva seriaaliga vaid eri lugudest koosnevate miniseriaalide kogumikuga. Peategelane mereväeohvitser Hornblower on igas 3,5 tunnises ( 4 x 50 minutit TV formaat ) seikluses sama, kuid eraldi diskidel asuvaid lugusid võib ka sõltumatult nautida. Vaatasin siis esimese plaadi, ehk Hornblower: The Even Chance nime all ilmunud lugu avava 4 osalise miniseriaali ära ja mulle, kaptenite järeltulijale, meeldis. 17 aastase Hornblower´i esimesed kangelasteod, ehk tuleristsed olid küll põnevuses keskpärased, kuid made for TV ei suudagi meeletut action tormi pakkuda ja seda vaatamise ajal mitte meelest lastes, võis kõigega vägagi rahule jääda. Mina jälgisin rohkem 19. sajandi alguse briti mereväe kombestikku mille detaile näidati tänu seriaali ajalisele mahutavusele rohkelt. Kokkuvõttes oli esimene osa klassikaline kollanokast meheks saamise lugu. Mehestumisele aitasid kaasa duell, paar merelahingut, kaunis prantslanna ja head sõbrad ohvitseride seast. Sõda Prantsusmaaga aga kestab veel mitme diski jagu ja proovin peatselt alustada järgmise Hornblower´i looga. 3/5

See kaas veetles mind.

Linda Linda Linda

Linda Linda Linda - Nobuhiro Yamashita 2005

Alatriste

Alatriste - Agustín Díaz Yanes 2006

Ei saa mina aru mis inimestele selle filmi puhul ei meeldi. Minu arust on lõpupoole kolme minuti jagu kestev jalaväe piigilahingu kujutamine juba ise kümmet punkti väärt. Ma ei ole lugenud Alatriste raamatusarja ega oska millegi väljajätmisest puudust tunda, kõik mida nägin oli aga puhas kuld. Selline minimalistlikult loodud vanaaegne seiklus, justkui "Kolm musketäri", kuid ilma liigse pitsi, satsi ja lillevanikuteta. Kuuma hispaania päikese all pleekunud kangelased, sama liivakarva ja tolmused kui vaesterajooni tänavad nende katkiste saabaste all. Kogenud mõõklejad, endised Flandria veteranid ja nüüdsed palgamõrvarid kes hinge sees hoidmise nimel on nõus tundmatuid tapma kuid liiga uhked, et patroonide armuandidest elada. Kapten Alatriste ja ta kaaslased meenutavad Sam Peckinpah´i kuulsaima filmi The Wild Bunch kangelasi, ajastule jalgu jäänud relikte. Mehi kelle õiglustunne jääb uudses maailmas läbi löömisel takistuseks ja uhke meel ei lepi kompromissidele rajatud tasakaaluga. Kapten Alatriste pole eriline ajude liigutaja, ning lasknud end rohkem juhtida õiglasel meelel ja südametunnistusel. Kahjuks aga mitte alati varaliselt kasulikus suunas ja nii liigubki mees läbi oma elu münditagi taskus, kuid südametunnistus see-eest puhtas. Ülikud tema ümber aga punuvad intriige ja salatsevad. Kõnegi on härrasrahval vihjetega looritatud, ning vaataja peab omama väheke teadmisi ajastust, et aadlikke ja vaimulike abitsioonidest selgust saada. Palju infot toimuva kohta ( taustal möllavatest sõdadest ja usukonfliktidest ) ei jagata. See film ei haara ajastut suures plaanis vaid annab pildi 17-ndast sajandist läbi poliitikalaual asuva etturi, kapten Alatriste silmade. Kui filmile midagi ette heita siis vast vaid kasupoja armastuseliini vähest kirevust muu toonituse taustal aga muidu meeldis mulle kõik. Tahaks kunagi kuulda Indrek Hargla arvamust filmist, tema alternatiivajaloolised seiklusjuttud sattuvad sellele ajastule ja tegevuspiirkonnale üpris lähedale. 5/5

Alatriste on Hispaanias nii kuulus kangelane, et sai lausa oma postmargi.

Motor Mods and Rockers - Rio Vengeance

Motor Psycho - Russ Meyer 1965

301/302

Samgong-il, samgong-i - Cheol-su Park 1995

Kui siiamaani teadsin Ang Lee Taiwanil tehtud Eat Drink Man Woman´it kui parimat söögivalmistamise ja suurepäraste delikatesside maitsmise filmi siis nüüdsest on selleks põnevik kahest korterinaabrist, ehk 301 ja 302. Ühes neist elab pelglik anorektikust vägistamisohver, teise kolib aga emotsionaalsest tasakaalutu kokandusfänn. Kaks üksteisele kõiges vastanduvat naist hakkavad peatselt poolvägisi tekkinud situatsioonide ajel suhtlema. Kokkav fuuria paneb mängu kõik oma kulinaarsed oskused, et luukerelikult kõhna naabrit toiduga taas harjutama hakata ja naabri lauale kuhjuvad peatselt hõrgutiste hunnikud. Pooleteist tunnisest filmis kolmandiku näitab roogade valmimist, kolmandiku võrra on toidud igas kaadris näha ja viimases kolmandikus lipsab jutt tihti söögitegemise, söömise ja retseptide peale. Super elamus kindlasti hard drama austajast gurmaanile, läbi võetakse terve korea kõõk, köögiviljadest kuni eksootiliste mereelukateni. Iga kausike ja liuake kaunilt garneeritud, snäkid ootamas suhupistmist ja hea veiniga alla loputamist. Söögi kõrvale paljastatakse vaatajale mõlema üksiku naise minevik ja suhtedraama hakkav veerema psühholoogilise thrilleri suunas. Tavaline nupukas filmisõber taipab tegevusliinide suuna kohe alul, kuid see ei takista jälgimast huvitavat pinge arengut, eriti kui saad iga vihjega veel hulga uusi toiduretsepte. Hea originaalne põnevik, minimalistlikult tostatud ja professionaalselt mängitud. Seekord sai kõht täis söödud, kui ühe pisikese magustoidu oleks küll veel juurde mahutanud. 4/5

Baby-octopus anybody ? Or murder ?

Recon 2020: The Caprini Massacre

Power Corps. - Christian Viel 2004

Filmi tehti kõikjal nii põhjalikult maha, et tekitas lausa huvi. Starship Troopers´i tüüpi shoot´em up ulmekas ei andnud põhjust teiste arvustajate kibedates sõnades kahelda, tegu oli kõige äärmuslikuma halva kinoga. B-filmiks kutsuda on lausa kiitus, pigem nagu kaheksakümnendate straight to video ja siis burn the tape tüüpi junniga. Kamp space marine ( loe : paadialustest pilves neegreid ) saadetakse tulnukate poolt hõivatud linna ( loe : graffiteid täis soditud aastakümneid tagasi hüljatud roostes tehasehoonet ) automaaditulega tagasi vallutama. Vastasteks mingid segased kohalikud rebelid, hunt ( arvutigraafikaga tehtud ), kaheksajalg ( must kummivoolik ), zombied ( üks marine mainib: "Kas tõesti meist arenenum tulnukate tsivilisatsioon ei osanud paremat vastaseks pakkuda?" ), libahunt ( karnevalipoe maskis ), cyborgid ( 80-ndate futu prillidega ) ja kõige lõpuks tatsab kohale veel kolmepäine ( !!! ) prontosaurus. Kõlab tegelikult ju hästi, aga kuna juurde poldud lisatud törtsugi huumorit vaid tehti tõsist sci-fi aktionit oli tulemus zero. Burn the DVD ! 0,5/5