John Carter

John Carter - Andrew Stanton 2012

Käisime perega Setumaal suvitamas. Reisiga võis rahule jääda, oli mõnus tsill ja kogu see lõunaosariikide loodus kikkis ikka kohe kõvasti. Autosõit süngete ürgmetsade vahel mööda väikseid käänulisi ning künklikke kruusa- ning tambitud mullateid oli täielik nauding, lausa lust roolis istuda ja käike vahetada. Ja tee ääres mustikad ning maasikad, lisaks ujumisvõimalus ja kena ööbimiskont Seto Turismitalus. Viriseda võiks vaid selle üle, et ei ole see Setomaa midagi nii erilisem ülejäänud eestist ning tundub, et kogu seda oma kultuuri üritatakse võimendada. Samad lagunenud kolhoosiehitised, samad poed-kauplused, unarusse jäänud talumajad ning korrastatud üksikpereelamud. Inimesedki samad tavalistes casual riietes ning ega seda setokeelt samuti kuulda saanud, vaid muuseumitöötajad aeg-ajalt moka otsast nii moe pärast poetasid paar sõna ja sedagi mõnda vaatamisväärset objekti tutvustades.

Vast kõige paremini tuli see Setumaa tavalisus esile Seto Talurahvamuusemi kõrval asuvat Tšai-maja külastades. Juttude järgi justkui audentne seto köök, aga ju siis see kohalik audentsus ongi sedalaadi toit mida pakuvad kümned teisedki maanteede ääres olevad söögikohad, ehk siis vana hea paneeritud šnitsel juustuga või peekon munaga, kõrvale lavakurgi-paprika salat. Viimast ma kohe kuidagi ei oskaks kohaliku köögiga siduda, aga võib-olla oli sada aastat tagasi lõunapoolsel söögilaual juba tõesti paprika olemas ja kahju vaid, et selle jõudmine Tallinnasse alles kolmveerandsajandit hiljem toimus. Põhimõtteliselt oli Tšai-maja toit sama mis Seto Turismitalus hommikusöögina juba toa hinna sees ja lisaks peteti söögikohas veel neli ja pool eurot mitte millegi eest välja ühe kavala skeemi abil, mille nipilikkuse ma alles hiljem Värskast ööbimiskoha poole sõites läbi nägin. Nii, et nupukad petturid need setod! Ju siis vene veri paneb varastama. 3/5