Küla täis mutikesi. Mehed kõigil surnud, lapsed ja lapselapsed linna kolinud ning ainsaks meeshingeks kogu küla peale downisündroomiga nõrgamõistuslik poiss. Majad lagunevad, põllud on söötis. Oodatakse pinsipäeva, kõpitsetakse aiamaal, käiakse üksteisel külas ning rüübatakse klatši kõrvale kodutehtud hundijalavett. Aeg-ajal astub läbi lähedal asuva tankiroodu major, et babuškatega juttu puhuda ning klaasikest peaparanduseks välja lunida. Komandör Fedka on mutikestele justkui poja eest, andeks antakse mehe alkohooliku loomus ning äkiline vägivaldsus. Ja järsku, otsekui taevast, kolib külla elama moslemite pere, tuues kaasa võõrad, lausa saatanlikud, tavad ja ellusuhtumise.
Sümpaatne vene draamalugu mis mängis klassikalisel headuse noodil ameerikalikku poliitkorrektsuse mängu kus algul võõrastatakse, aga pärast selgub, et erinevus rikastab. Läilaks aga ei läinud, pigem selline armas filmikene hääbuvast külast ja selle asukatest. Mutid ise olid lihtsalt nii ägedad ja seda sõnakasutust mida nende suust viinaklaasi taga kuulda sai, häbeneksid vist isegi meremehed. Kena tore komöödiasugemetega vene draama, süda läks vaatamise ajal soojaks ja tuju heaks. 4/5
Tegusate vanaemade küla.
No comments:
Post a Comment