Tänapäev 2010
Jonathan Bastable´i "Normandia dessant" oli hea raamat, kuigi kirjaniku hilisem "Stalingradi hääled" ei kõlba oma subjektiivsuses ning kirjanikupoolses nnaiivses suhtumises materjalidesse, kassi saba allagi. Antony Beevor´i "D-Day" on aga lausa võrratu. Tõsi, ka siin saab vastaspool, ehk sakslased, liitlasvägedest vähem sõna ning tähelepanu, kuid taktikaliste manöövrite ning üldise sõjaseisukorra mõistes on asi vähemalt vunksis. Antony Beevor´i kirjanikuvõimed avalduvad kõige paremini oskuses siduda kokku kuivad faktid rindeväeosade paiknemisest ja liikumisest, reamehe vaatepunktid toimuvale, sidudes väikseid mälestuslõike ning lõpuks näidata veel kogu uue rinde avamise ümber toimuvat kindralite kemplemist ning riigipeade poliitilisi ambitsioone. Viimased olid muide raamatu kõige põnevam osa, ega ma muidu olnudki teadlik de Gaulle mahhinatsioonidest ja kavalustest enese võimule upitamisel. Raamatu üks meeldejäävamaid ja mõtlemapanevamaid teabeosasid olid punapartisanide hirmutööd peale sakslaste tagasitõmbumist. SS muidugi tappis külade kaupa, naisi ja lapsi sisse arvestades, aga ega kommunistid samuti magha jäänud. Lapsi küll sakslastega koostöö eest müüri äärde ei pandud, aga alusetute pealekaebamiste (kade naaber, tülitsev töökaaslane) ning absurdselt väikeste vigade (müüs saksa sõduritele puuvilju - järelikult riigireetur) eest viidi küll püssitoru ette. Üks põnevamaid sõjaajaloo kirjutisi, soovitan lugeda!
No comments:
Post a Comment