Demon Spies

Oniwaban - Takashi Tsuboshima 1974

Grupp äsja karmi ninjakoolituse lõpetanud noori saadetakse võimuka ja iseseisva üliku valdustesse, et nad uuriksid välja relvapeidiku ning hävitaks selle. Nimelt kardab shogun, et läänest toodud püsside abil võib isand Shogen liiga võimuahneks muutuda. Viis noort saadetakse teele, kuid samas mängib shogunaadi "luureülem" mitme otsaga mängu, reetes oma alluvaid vastavalt sellele kuidas salaplaanid ette näevad, sest ohverdades ühe võivad teised taas salajases infiltreerumises üliku majapidamisse, saada eelispositsiooni. Ühesõnaga eesmärk pühendab abinõud ning noored spioonid on kõigest väärtusetud etturid laiemas mängus.

Azumi demonstreeris noorte salamõrvarite koolitus, aga Demon Spies teeb seda veelgi verisemalt. Kazuo Koike mangal põhineva filmi esimene kolmandik näitab julmusi, kus noored seatakse mitmete katsete ette, et vormida neist efektiivseid tapjaid, shogunaadi teenistuses olevaid näotuid "deemoneid". Deemonite elufilosoofia, kui nüüd nii saab nimetada, oli väga intrigeeriv ja seda oleks meeleldi näinud tugevamalt läbi linaloo kandumas. Näotud deemonid said aga peagi näo ning põnevus kandus salaplaanidele, et kuidas mängitakse end eesmärgile lähemale ning kes reedab keda ja mis kasu iga lüke missioonile saadetule annab. Seetõttu saabus lõpuga ka pettumus, et mitte suur ja võimas salaplaan ei andnud tulemust, vaid lihtsalt mindi teradega veristama. Nii mitmed topeltmängud oleksid pidanud targema lõpptulemuse andma. Vähem verd ja rohkem nutikust! Aga mis seal ikka, lõpuks ju tegu pulpiliku põnevusfilmiga mis kegre exploitation mekiga, ehk siis pritsis verd, lendas jäsemeid ja aeg-ajalt paljastus ka kellegi rinnanibu. Meelelahutusfilmina väga hea, ajastukeskse spioonithrillerina natuke kesina. 3,5/5

Deemonid maskidega ja ilma.