Deadball

Deddobôru - Yûdai Yamaguchi 2011

Lapsepõlvetrauma lööb kaks pesapallimängijast venda eri suundadesse, ühes saab südametunnistusega tapja ja teisest südametunnistuseta mõrtsukas. Hea tapja saadetakse noortekolooniasse kus tuleb end juba esimesel päeval maksma panna, halb killer on sinna aga juba paar kuud varem toodud. Veristatab vanem vend natuke koolikaslasi, teeb igal võimalusel ja situatsioonis suitsu ning nõustub lõpuks maha pidama koolidevahelist pesapallimatši ning kõike seda, et oma nooremat venda päästa. Laipademäed kerkivad, jäsemaid lendab.

Japside exploitation-horror on teada - alati paar lahedat momenti, hunnikute viisi suvalist janti ja kordamisi, aga lõpuks ikka mõnus vaadata. Deadball oli selles mõttes keskmisest viimaste aastate analoogsest gorekomöödiast parem, sest mitmed naljad olid tõeliselt vaimukad ning välja mängitud pisidetailidele mis kusagil kaadri taganurgas endast märku annavad. Oli üle keskmise teravmeelse huumoriga, kuid õnnetuseks hakkas naerutamine filmi keskpaigast tuure maha võtma, asendudes tavalisemat sorti vägivaldse actioniga. Mida hoogsamaks ja põnevamaks kiskus, seda rohkem eemalduti Ricky-Oh tüüpi veidrast gorest ning liiguti venivama lääneliku paroodiani. Üldplaanis see rikkus muljet vähe, sest eks oli ka lõpus toimuvaid veristamisi fun vaadata, kuigi tõeliselt säravat nalöja enam ei pakutud. Korralik japside hullus koos musta huumori ja verega. Pesapall õnneks nii esile ei tuninud, kui alul karta oli. 3,5/5

Näide filmi kehvemast huumorist. Avatari parodeerimine, kusjuures 3D prillid peaksid siis veel abndma selle lisanõksu, et Avatar 3D.