Blank City

Blank City - Celine Danhier 2010

Reedeses "Muusikanõukogus" avaldas Siim Nestor kahetsust, et Aivar Tõnso kaasa toodud muusikapala on nii napi infoga, sest tal oli kuulamise ajal tekkinud entusiasm hakata otsima mängitud artisti teisi helitöid. Kujutasin selgelt ette seda õhinat, et kui leiad midagi lahedat ning asud siis selle kohta netist teavet otsima, on selleks siis sama bändi teised plaadid, trivia-jutud või reliisinud plaadifirma muud artistid. Tean kui äge see on, et leiad ühe loo ja siis teise ja lõpuks istud tunde arvuti taga, kõlarites uut ja huvitavat muusikat ning tuju taevas.

Blank City oli dokk mis rääkis NY undergroundkino õitselepuhkemisest, aastad seal 1976 ja 1986 vahel, kus hulk inimesi hakkasid järsku omapäi filme tegema, kes nokitses üksi ja kes sõbraga, aga peatselt tundsid kõik teineteist ning näitlesid üksteise filmides. Tõuke selleks andsid kohalikud punk ja new wave bändid ning kogu musaga kaasas käiva skene energilisus, keegi ikka tegi head rocki, maalis või kirjutas ning loomulikult olid peatselt ka filmitegijad platsis. Eriti veel kui kohalik narkodiiler müüs odavalt 8mm kaameraid nii, et läksid amphetamiini ostma, aga väljusid narkourkast juba lavastajana kellel kaamera peos surisemas ning kogu linn ees lahti, peas vaid üks teadmine ning see on, et mitte mingil juhul teha filmi nii nagu keegi teine seda teinud on või teha kavatseks.

Kas just kulda kohe sadama hakkas, aga kõvad märgid pandi maha ning nüüdseks on paljudest kõhnadest nahktagil ahelsuitsetavatest sassis juustega noortest filmitegijatest saanud tuntud lavastajad kes mitte vaid ei surista kaametat New York´i tänavail, vaid vorbivad filme ka lääneranniku filmimekas. Kas tõesti oli aeg ja koht nii määrav, et tavalistest sõpruskonna kroonikutena alustanud tüüpidest said nimekad režissöörid ilma, et kellelgi oleks olnud mingeidki algteadmisi filmitegemisest? Küsimus on ju selles, et miks joostakse filmikooli kursusekohale naabreid kõrvale lükates tormi, kui kolmkümmend aastat varem said järjest tuntuks noored vihased poisid ja tüdrukud kes lihtsalt sülitasid tradiotsioonilise kinotegemise peale, haarasid kätte kaamera ja lõksid sõpradega tänavale, et paari pizzalõigu ja speedi toel teha sõprade abil nädalaga filmiklassikasse kuuluvaid linalugusid. Mis oli siis sel ajal teistmoodi kui nüüd, ajal mil filmitegemine on kordades lihtsamaks ja odavamaks muutunud?

Eks film natuke seletabki, aga põhimõtteliselt tundub, et nihilistlikul pungipõlvkonnal oli julgust ise teha, samas kui tänased noored peavad tähtsaks töötegemise õppimist. Kool aga muna ei kasvata ja häid ideid paberil ette ei anna, vaid ütleb kuhu tuleb prože paigaldada. Ja keegi ei varasta tänapäeval enam seda prožet ega vii pandimajja, et saaks vaid pisut filmilinti juurde osta, sest meistritööst on puudu vaid kümmekond meetrit. Aga selle Siim Neastori jutu juurde tagasi tulles. Blank City andis kümneid filmisoovitusi ja ma veetsin tunde arvuti taga, et tutvustatud lavastajate ja filmide kohta lisainfot uurida. 4/5

Hulgaliselt tuttavaid nägusid. Ja isegi selliseid üllatusi, et näiteks Vincent Gallo juba aastal 1985 kinolinal üles astus, mul oli tunne, et ta siis alles poisike oli.

Metal Gear Solid 2: Sons of Liberty

Mängu tegevus algab 2007. aastal. Sarjaga eelnevalt tuttavatele mängijatele tuntud peategelane Snake hiilib salaja hiiglasliku tankeri pardale, et seal uue superrelva väidetavas olemasolus veenduda. Lugu võtab keerulisema pöörde, kui tankeri vallutavad vene terroristid. Selle eelloo lõppedes algab mängu tegelik osa 2009. aastal, kus on uus peategelane: Raiden. Tegevus toimub eranditult suures tehase laadi kompleksis. Mängija ülesandeks on päästa pantvangid, nende hulgas ühendriikide president. Aga lugu viskab ohtralt keerdkäike ja üllatusi.

MGS2 on hiilimismängude absoluutse paremiku esindaja. Terve loo saab läbida ilma kedagi tapmata. Veelgi enam - terve loo saab läbida ilma, et vastased peategelast kordagi avastaks. Väljakutse on mõõdukas, aga mängimine ise ladus. Isegi kui lugu vahepeal totraks kipub minema, on see siiski huvitav. Mäng ilmus esimest korda 2001. aasta lõpus, ent on tänini pädev. Hiljuti anti see välja spetsiaalse HD kollektsiooni osana.

The Deadly Spawn

The Deadly Spawn - Douglas McKeown 1983

DVD boonuste hulgas on keskpärase f'anart´i meenutava koomiksina loetav eellugu sellest kuidas kosmoseparasiidid Maale sattusid, kuid filmivaatajale algab kõik meteooriplahvatusega ning ega palju aega möödugi kui peeniase ja nälkja ristsugutistena tunduvad hammastega ussid end inimlihasse söövad. Kes rohkem liha õgib, see kasvab ja mõned on päris pirakad ning üks on isegi väga väga massiivne loomake. Inimesed muidugi vabatahtlikult talödrikule ei roni ning panevad vastu, eriti südi on üks õudusfilmide austajast poiasiklutt.

Väheke Alieni rip-off, egas siis asjata reklaamnimeks pole võetud Return of the Aliens. Ja hilisem väärt kinolugu Slither on taas väheke matti võtnud käesolevast filmist nii, et kõik kordub, kõik käib ringi. The Deadly Spawn oli mõnus vanakooli monstrumilugu mis segas väheke huumorit splatteri ja gorega ning tulemuseks korralik nunnutobe ajaviitefilm. 3/5

False Pregnancy - Dance Your Meat Off

False Pregnancy - Dance Your Meat Off
False Pregnancy 2012

01. Intro
02. Soft And Juicy Angelina Jolies Pussylips
03. Ebala Song
04. Banal Infection
05. Не Побритая Пизда Это Сразу - Нет(Turning Paralysis cover)
06. Evelina Hromchenko
07. Fedorino-Gore
08. Flower Shop Guy (Anal Cunt cover) feat. Samael and Straponoff(MozgOFF Quartet)
09. The Girl Has Learned Her First Photoshop Lesson
10. Ataka-Sobaka
11. Spermnavigator
12. The Fuck Up
13. Call 03
14. Anal Menstruation

Download - Lae alla! mp3

Download - Lae alla! wav

Taas grindi ja kui võrdleks nüüd teiste kohalike staaridega nagu Anal Caves, Cunt Carnage ja Rotten Sperm, siis pean tunnistama, et False Pregnancy meeldib mulle enim ning põhjuseks mussi püsimine pideva udjamise asemel hoopis seal kusagil hardcore ning thrash metali käikude vahel, ehk crossoveri mängumaal. Kiidaks ka voksi, mis pakub kolme erinevat lähenemist. Harvad korrad on vokaal selge ja puhas, mis väga värskendav tüüpilise lõrina vahele ning mõned korrad on voks veetud nii masinlikuks, et on tunne justkui ei kuule läbi blokkide lastud inimhäält vaid roboti oma, või suisa masina piiksatusi mil pole kõnega midagi ühist. Viimane on minu arust suur pluss ja oleks minu teha, siis kasutaks lauljat vaid konsadel ning looksin kõik "vokaalipartiid" moondatud masinahäältest. Sämpleid võiks rohkem olla ja nalja vähem (ega eriti olegi), aga muidu mulle väga väga meeldis. Ja nii naljakas kui se ka pole, siis lemmiklooks oli hoopis plaadi intro. Lemmik träkinimi on otse loomulikult Ataka-Sobaka.

Bloodsucking Cinema

Bloodsucking Cinema - Barry Gray 2007

Täiesti puhas reklaamikas kus vaatajale näidatakse lõike vampiirifilmidest ning räägitakse taustaks kui head need filmid on, milliseid karakteriuuendusi siin kasutati ning milliseid ägedaid eriefekte välja mõeldi. Natuke tehakse juttu nosferatust ja mainitakse Bela Lugosid ning Christopher Lee´d, aga muidu vaid üks Van Helsing, Underworld ja BloodRayne. Aga nad kuradid oskasid seda juttu puhuda ja põnevaid lõike näidata nii hästi, et eneselgi tekkis huvi mõnede jurtsufilmide vastu, no kuidas sa siis ikka jätad vaatamata kui Uwe Boll pisar silmanurgas räägib oma meistritööst. 1,5/5

Sellel pildil ei ole filmiga midagi ühist. See lihtsalt demonstreerib vaimukust mis mind juba 3 päeva naerutanud on.

The Queen of Black Magic

Ratu ilmu hitam - Liliek Sudjio 1983

Noor neiu narritakse noormehe poolt ära ning hüljatakse. Peagi järgnevad süüdistused, et neiu on nõid ning nagu kohane, pekstakse vaene tüdruk läbi ja heidetakse lõpuks kaljust alla. Pääsemine ja kättemaks, kus seekord võetakse tõesti appi must nõiakunst. Igasugune aasia black magic värk on mind alati paelunud, kuid seekord jäi kogu nõiakunsti demonstreerimine päris lahjaks. Manamine koosnes vaid sellest, et kurjamite poole sirutati käsi ja jõllitati neid tõsise näoga kuni sall kedagi pooma hakkas, mesilane nõelas või verakaanid püksi pugesid. Ei mingit ritualistlikust, ega suurejoonelisust maagia valdamisel. Isegi nõiaks õppimisest libiseti kiiresti üle ja ühel hetkel oli paljukannatanud neiu kogenud loitsija valmis.

Lahe oli aga see, et olles vaadanud mitmeid analoogseid hiina kultuuriruumi filme, ootasin üht korralikku taoistlikku preestrit asju korda seadma, deemoneid karistama ja maagilist duelli pidama, aga selle asemel ilmus hoopis välja imaan, kes väitis, et kurjus saab külas laiata vaid seetõttu, et rahvas on jätnud mošee unarusse ning ei usu enam Allahisse. Üsna ootamatu oli see islami võit musta maagia üle, kuigi Indoneesia filmi puhul loomulik. 2/5

Musta maagia mõrvad.

Filmiküsitlus - Marek Piestrak

Ei ole vist filmisõpradele üllatuseks, et Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival tomib ka sellel aastal (27. – 29.aprill) ja nagu ikka, pommitan festaril linastuvate filmide lavastajaid lihtsate küsimustega. Seekord teeb otsa lahti lapsepõlvest tuttavate filmide "Navigaator Pirx" ja "Madude Oru needus" lavastaja Marek Piestrak. "Madude Oru needusst" on võimali festivalil ka suurelt ekraanilt nautida nii, et kibens-käbens pileteid ostma, hotelle buukima ja õlleraha koguma, et mitte lasta mööda võimalust Haapsalus hüva kinoga tutvust teha!

Nimi: Marek Piestrak
IMDb: Marek Piestrak

1. What movies and what kind of movies are you favorite ever? What movies have impressed you deeply?

I like films regardless of genre. I choose good movies The last movie that made ​​a great impression on me was “The Bridges of Madison County”.

2. What was the last memorable movie you saw?

“In Darkness” directed by Agnieszka Holland

3. What kind of music/bands have you listened lately and feel happy to suggest?

I like very much old jazz. Mostly music of Louis Armstrong and Ella Fitzgerald. I like also big swing bands from the 40 s like Glenn Miller Orchestra, Tommy Dorsey, Count Basie and Duke Ellington.

Tänan härra Piestrak!

Kaader filmist The Bridges of Madison County.

Hector Zazou, Bernard Caillaud - Quadri+Chromies

Hector Zazou, Bernard Caillaud - Quadri+Chromies 2006

01. Noir, Blanc, Gris (4:07)
Music played by Archea Strings, Bill Rieflin, Hector Zazou
02. Carrés du Noir Au Bleu (4:54)
Music played by Archea Strings, Bill Rieflin, Ryuichi Sakamoto, Hector Zazou
03. Arc en Ciel Vertical (5:00)
Music played by Archea Strings, Hector Zazou
04. Chutes Géométriques (6:00)
Music played by Archea Strings, Ryuichi Sakamoto, Hector Zazou
05. Chromatisme Horizontal (6:07)
Music played by Archea Strings, Peter Buck, Ryuichi Sakamoto, Bill Rieflin, Hector Zazou
06. Matière Pensante (5:53)
Music played by Archea Strings, Peter Buck, David Sylvian, Hector Zazou
07. Horizontales/Verticales (5:38)
Music played by Archea Strings, Brian Eno, Bill Rieflin, Hector Zazou
08. Triangles (6:47)
Music played by Archea Strings, Hector Zazou
09. Lignes et Rectangles (6:38)
Music played by Archea Strings, Peter Buck, Ryuichi Sakamoto, Hector Zazou
10. Texture (5:59)
Music played by Archea Strings, Brian Eno, Hector Zazou

Hector Zazou ja tema tuntud abiliste eksperimentaalne elektrooniline muusika mis paneb liikuma Bernard Caillaud digitaalsed "videomaalingud" ja seda programmipõhiselt, ehk siis igale helile vastab mingi liikumine pildis ning seda juhib arvutiprogramm. Muusika ilma pildita oleks isegi põnevam tundunud, sest lõpuks ei anna programmi matemaatiline täpsus värvide ja kujundite liikuma panemisel fantaasiale palju tegevusruumi, ikka ja jälle pildi enese piirid tulevad vastu.

Motel Hell

Motel Hell - Kevin Connor

Mind filmi vaatama meenutanud screenid, mida näete postituse all, ei olnud hoopistükkis screenid vaid promo fotod ning ei näidatud filmis seamaskiga meest vanamutti pooleks saagimas, ega peadega põllulappi nii hea ülevaate ja valgustusega. Mõlemat tegevust küll oli teatud määral, aga põllul sahmerdati pimedas ja ega seal õieti midagi näinud ning inimeste saagimise gorest oli asi kaugel, kuigi seamask filmis ringi keksis. No kuram, isegi mootorsaag oli tavaline ning mitte pildil paistva pika lõiketeraga killermasin. Täielik petukas! Leidus paar ägedat kohta nagu saagikoristus, farmer Vincenti "loovus" lõksude seadmisel ning filmi lõpulause kus kannibalist motellipidaja kahetses, et on kogu elu valskuses elanud, aga muidu üks jurtsupoolne õuduskomöödia. 2/5

The Greatest Movie Ever Sold

The Greatest Movie Ever Sold - Morgan Spurlock 2011

Lugesin Malcolmi filmiblogist kümnest parimast dokumetaalfilmist mida ta aastal 2011 vaadanud oli ning meenus, et The Greatest Movie Ever Sold´ist olen ise unustanud kirjutada. Aga ega seal midagi eriti mainida olegi, Morgan Spurlock teeb taas korralikku tööd, segab huumoriga tõsielufakte ning juhib tobedustele või valukohtadele tähelepanu. Seekord teemaks tootepaigutus filmides ning alguses suudab mees kogu teemat väga vaimukalt käsitleda, keerata koomikat ja pila. Lõpuni aga välja ei vea, sest geniaalselt üles ehitatud reaalselt toimuva tootepaigutuse paroodia ei saa seda tõeliselt tugevat vunki enam juurde ning lahendid jäävad keskpärasteks. Huvitav vaatamine aga igal juhul. 3,5/5

EDASI - Home Alchemisy

EDASI - Home Alchemisy
EDASI / Dipsomaniac 2012

1. Thankfully Only A Dream 20:28
2. But Not Much Different In Reality 23:50

Download - Lae alla!

EDASI kuu aega tagasi ilmavalgust näinud reliis on taaskord nimeka eksperimentaalset black metalit propageeriva plaadimärgi Dipsomaniac´i bandcamp´i lehel tasuta alla laadimiseks. Ise oman seda reliisi helikassetina, aga kahjuks ei ole jõudnud veel masinasse surata, kuid püüan peatselt seda viga parandada. Seetõttu küll ei oska reliisi kohta sõna võtta, kuid tegemist ju tuttava EDASIga ning mis siin ikka väärasti saab minna. Kindel see, et huvitav kuulamine. Aga nende kassettide asjus vvõtke Mihkel Kleisiga ühendust, midagi oma loomingust on tal kindlasti teile müüa ja hea õnne korral, saate mõne rariteetse audiokonservi.

Mihkel Kleis Jaan Klõšeiko tehtud fotol.

The Life & Times of Tim - 2. season

The Life & Times of Tim - 1. season - created by Steve Dildarian 2010

Timšiku teine hooaeg meeldis mulle rohkem. Kadunud oli teatud ühekülgsus seoses situatsioonide ning huumoriga, enam ei püütud igat episoodi või poolepisoodi seksinaljale üles ehitada, vaid avardati Tim´i äparduste maailma erinevate olme ning sotsiaalse suhtluse muredega. Karakterid olid samuti selgema piiri saanud ning välja kujunenud ning eriti südamelähedaseks oli muutunud Amy, kes kõik Tim´i rumalused ohkega ära kannatas, aga vahel ka ise lolluse teed kõmpis. The Life & Times of Tim´i teine sesoon meenutas New York´i kujutamist komöödiafilmides, näiteks Woody Allen´i omades. 4,5/5

Amy - üks seksikamaid animeeritud tsikke.

Front 242 - Tyranny Live

Front 242 - Tyranny Live 1992

1.Intro
2.Rhythm Of Time
3.Masterhit
4.Soul Manager
5.The Untold
6.Until Death (Us Do Part)
7.This Wolrld Must Be Destroyed/Moldavia
8.Im Rhythmus Bleiben
9.WYHIWYG/U-Men
10.Gripped By Fear
11.Slo Mo
12.Never Stop!
13.Headhunter
14.Tragedy >For You<
15.Welcome To Paradise*
16.Punish Your Machine*
17.Religion**
18.Animal**
* - taken from different show
** - clip

Kunagi sai Gert Sarve käest ümberlindistatud helikassette Front "¤" live´idega kus siis keegi fännidest rütmivaras oli kogu konsa rahva seast diktofoniga linti võtnud. Käesolev live video tuletas seda heliliselt väga meelde, sama turnee lindid olid ka minul, samad praginad, sahinad kume hääl ning fännide hõisked. Boonuseks veel videopilt. Ses mõttes, et klassikaline Front 242, rõõm näha ja rõõm kuulda. Boonuseks paar hilisemat klippi.

Under the Boardwalk : The Monopoly Story

Under the Boardwalk: The Monopoly Story - Kevin Tostado 2010

Kord endast vanema sõbra juurde külla minnes sattusin ma Monopoli mängu otsa. Istusid kõik kutid laua taga ja mängisid, mind pägalikku aga saadeti nurka kükitama, et ma neid ei segaks. Kuna minul mängida ei lastud, siis seda põnevam see tundus ja hiljem laenasin monopolilaua koju ning kopeerisin, ehk siis joonistasin järele, selle ka enda jaoks. Sellest algas minu Monopolide valmistamine ja arvan, et olen neid ise joonistanud rohkem kui kümme. Vahepeal läksid moodi sellised mängud kus kinnisvarakrunte asendasid välismaiste firmade sildid ja logod, aga millalgi kaheksakümnendate keskpaigas naasti tagasi klassikalise monopoli juurde, kuigi mitmed reeglid, kruntide asetus ning opereeritavad rahasummad, olid originaalmängust erinevad. Hotellid ja majad lõigati välja kustukummist, kõik ülejäänud joonistati paberile-papile. Mäletan, et ühe uhkema Monopoli võõpasin isegi lakiga üle, et anda mängulauale tehases valmistatuga sarnast läiget ning vastupidavust ning ühe mängu jaoks tegin lisaks papist kohvri kus sees taskud rahkupüüride, kaartide ning nuppude jaoks. Mäng oli alati seda vaeva väärt.

Dokumentaalfilm mängust järgis klassikalist plaani ja oli seetõttu natuke igav. Saan aru, et nii ongi õige üht dokki teha, näidata võistlejate teekonda Monopoly World Cup finaalini (esmakordselt uute ja tapvate reeglitega), tutvustada nende mõttemaailma seoses oma lemmikmänguga ning vahele lükata triviafakte ning ajalugu, kuid ülöesehituselt liigagi tuttav ja väsitav tuli see kõik ette. Töö oli aga iseenesest korralik, järgitud oli ikka parajat posu mängijaid, kellest siis kõige sümpaatsem võitis ning kõige ebameeldivam tüüp, uhkust täis vanamehepäss, langes välja juba semifinaalini jõudmata. Huvitav küll ja mõnusaid mälestusi toob pähe, kuid liiga tuttavlikus šabloonlikus vormis. 3/5

Maailmameistri tiitlile võistlevad monopolifännid.