May 18

Hwaryeohan hyuga - Ji-hun Kim 2007

Ma kohe täiesti tõsiselt kahtlen lavastaja Ji-hun Kim´i selges mõistuses kui ta otsustas vändata korea ühest raagilisemast ajalooseigast ehk Gwangju veresaunast ( 17 - 27 mai 1980 ) romantilist laadi jantlike komöödiaelementidega koguperefilmi. Sõjavägi tappis üle kahesaja inimese, poolteisttuhat sai kuuli ja mürsukildudest haavata ning umbes tuhende inimese ringis jäi teadmata kadunuks mis tegelikkuses tähendab seda, et nad piinati militaarrežiimi poolt surnuks ja maeti nimeta haudadesse. Teravat teemat ja traagilist revisionistlikku materjali oma veerandsaja aasta taguse elu hindamisele kui palju aga ei, nemad teevad sellest üliõpilaste ja linnakodanike tapmisest hoopis naeruväärselt haleda killuviskajate komöödia ja lakutud välimusega vellede romantilise armuloo. Fui, süda läheb pahaks. Üle ühe punni annan mega-pettumusest hoolimata ja seda vaid tänu korralikele lahingustseenidele ja mõningasele ajalooteadmisele mida film jagab. Grimassitamise ja veiderdamise asemel oleks võidud rohkem tähelepanu pöörata mitte-korealastest vaatajate toimunust teavitamisele, see info mida jägati jäi kahjuks liiga tagasihoidlikuks. Halvati tehtud patriootlik film mis oleks pidanud rohkem järgima Bloody Sunday laadse kriitilise taiese aga mitte korea romantiliste jura-komöödiate liini. 1,5/5

Arhiivifoto toimunust.

The Flight of the Conchords

The Flight of the Conchords - James Bobin, Taika Cohen, Troy Miller 2007

Tänud lähevad Lauri Jürisoole kes mulle seda suurepärast seriaali oma blogis soovitas, sest vaevalt muidu oleksi otsa komitanud. No vähemalt mitte nii kiiresti, kusagilt mujalt pole ma veel selle suurepärase töö kohta just infot leidnud. Tore, et soovitas, siiani ühe hooaja pikkuseks jäänud seriaal oli väga muhe koomika millesse armusin teise episoodi algusest. Esimene ei tõmmanud veel nii hästi käima, väheke arusaamatuks jäi ülesehitus tänu muusikalistele paladele ja katrakterite loomus. Teise episoodi alguses parodeeriti Pet Shop Boy´si ja kõik sai selgeks, nii huumori ja tegelaste mehhanismid kui ka muusikaliste numbrite parodeeriv taust ja tähtsus stoori edasiviimisel. Edasi läks kõik juba ludinal ja nagu mul kombeks kugistasin terve esimese hooaja ( ja loodan, et jääb ainsaks hooajaks, et mitte läilaks muutuda ) õgardliku naudinguga õõpäeva jooksul sisse. Naljad olid head nohikuhuumori varasalvest võetud pisikesed geniaalsused ja koomika sätting meenutas rohkem elitaarset britcom´i kui USA tüütut prime-time sitcom´ide labasusi aga suurim kiitus läheb hoopis muusikalistele numbritele. Nii sõnas kui pildis parodeeritakse pea kõiki muusikastiile ja alternatiivsema roki iidoleid, tehes seda meeletult hästi. Seriaal räägib kahest töötust Uus-Meremaa muusikust Jemaine´ist ja Bret´ist kes läbi raskuste püüavad New York´i karmis muusikamaailmas läbi lüüa. Isiklikuks lemmikuks kujunes naiivselt optimistliku mänedžer Murray tegelaskuju, kes proovis äpulikule kahemehebändile lõppematu entusiasmiga leida plaadistuslepingut ja kontsertülesastumisi. Kohustuslik õppematerjal kõigile indie-muusika harrastajatele ja hea meelelahutus huumorisõpradele. Kuigi kuulsin hiljuti, et sarnase muusikalise ülesehitusega on ka üks varasem briti sari, julgen ikka veel Flight of the Conchords´i nimetada värskeks ja originaalseks. 4,5/5

Luuserbänd The Flight of the Conchords.

The Day of the Jackal

The Day of the Jackal - Fred Zinnemann 1973

The Assassination of Jesse James by the Coward Robert Ford

The Assassination of Jesse James by the Coward Robert Ford - Andrew Dominik 2007

"Jesse Jamesi tapmine argpüks Robert Fordi käe läbi" oli täpselt selline lääne lugu millest olin uuemas kinos puudust tundnud ja arvatavasti troonib film westernikategooria tipus minu Oscarite jagamise eel tehtavas ülevaates aastale 2007. Kõik need varasemad jutud, et kui fantastilise filmiga on tegu jätsid mind külmaks ja libisesid poolenisti kõrvust mööda. Ei lugenud ma peale nappide paarilauseliste foorumikiituste läbi ühtegi arvustust ega vaadanud promopilte, alustasin nii öelda puhta lehena ja isegi väikese reservatsiooniga Brad Pitt´i rollisobivuse koha pealt. Brad Pitt legendaarse lindpriina oli algul tõesti väheke harjumatu, kuna meenutas rohkem paparazzode valgusvihus lehvitavat Brad Pitt´i ennast kui mängitavat karakterit. Mõne aja pärast see tunne küll vaikselt hajus, kuid filmi lõpuni ei pidanud ma tema tegelast kuigivõrd usaldusväärseks võrreldes ülejäänud suurepärase näiteseltskonnaga. Bitt oli karmistunud näojoontest ja vanuselisest sobivusest hoolimata ikka veel liiga poisilik, rohkem nagu džentelmen-petturid Joe Black, John Smith ja Rusty Ryan kui kibedas tuules ja lumes aastaid farmitööd teinud Jesse. Ülejäänud kamba ees ( Sam Rockwell, Jeremy Renner, Sam Shepard, Paul Schneider ) müts maha ja Casey Affleck´i ees veel kummardus maani. Ma muidugi ei tea tegelikke Robert Ford´i ( alumisel pildil ) käitumist taganttõukavaid jõude, kuid kirjanik Ron Hansen´i loodud ja Casey Affleck´i mängtud kompleksides ja segaduses mees tundus igati sobilik valik olevat. Kadedus, iha, fetish ja viha, kõik need ja veel paljudki muud emotsioonid toodi selle emolikult käituva kapipede poolt väga peenelt välja. No tegelikult keerleski kogu lugu tema ümber ja Jesse James ja teised Ford´i vennad olid vaid Roberti siseheitluste taustaks. Visuaalselt tuli mulle koheselt meelde dramatiseeritud dokumentaalfilmis Wisconsin Death Trip kasutatud sarnane, kergelt ajastu hõngu loov fookusest väljumine ja meeleolu looma sätitud pooltühjad staatilised kaadrid. Alul veits punnitatuna tunduv pildikeel sai aga koheselt mõistetavaks kui narraator taustana loetavad Ron Hansen´i romaanikatked ja ekraanil toimuv sümbioosselt ühises taktis ajastu ja inimeste tunnetust looma hakkasid. Fiiling pandi koos paika, kuid kohati kiirustas teks ette ja andis vaatajale teavet asjadest milleni pilt alles oli jõudmas. Raamat juhtis filmi liikumist ja mulle see meeldis. Nostalgiahõnguliselt melanhoolne ja visuaalselt kaunis ning sobilikult tagasihoidlikuks jääv unenäolaadne rännak pikki kesk-lääne tasandikke. Mõjuv vaikne film. Soovitan kõigil kellel võimalus seda täna ( 27. jaanuaril ) Tippfilmide nädala raames Plazasse vaatama minna. Aga võib ka hiljem kui saabub üldisesse filmilevisse ja kõlbas täiesti ka DVD-lt nautida mis viimase aja moe järgi jõuab enne ookeanitagant kohale kui filmirullid projektori jaoks. 4,5/5

Just täpselt see pealkirjas mainitud hetk.

Valley of Flowers

Valley of Flowers - Pan Nalin 2006

Budistliku romantilise mõistulooga Samsara tuntuks saanud Pan Nalin´i uus film jätkas müstlis-religioosse kesk-aasia, India ja Tiibeti kujutamist. Iidsed jumalad, vaimud ja deemonid, kõik need ajatud ja kehatud energiad sobivad imehästi nii Himaalaja mägedesse kui selle paikkonna legendidest jutustavasse filmi. Isegi nepaali ja tiibeti elu kujutavad dokumentaalfilmid ei saa tavaliselt ilma müstikata läbi, mängufilmide puhul on aga kujumuutjad šamaanid, pühad jõudu täis paigad ja reaalsusest maagilisse dimensiooni astumised lausa hädavajalikud, et kandi hinge ja ilu täielikult haarata saaks. Kunagisest indias vaestena tööd rüganud meestegrupist oli autoriteetse juhi käe all saanud himaalaja mägialade hirm, teeröövlite bande kes ei põrkunud tagasi isegi mitmekordse jõu ees. Järjekordselt rünnakult karavanile saadakse peale kulla saagiks veel veidralt käituv neiu ( kaunis Mylène Jampanoï ) kes nõuab enese kaasavõtmist, väites, et röövlitel on tema teadmistest tulevikus vaid kasu. Peagi on röövlijõugu karismaatiline pealik neiusse kõrvuni armunud ja pöörab kaunitarile enam tähelepanu kui endistele kaaslastele ja röövplaanidele. Noori armunuid ei paista nende ümber toimuv häirivat. Ükskõikselt suhtutakse nii nurisevatesse jõuguliikmetesse kui gruppi jälitama saadetud müstilise nõid-küti pääsemisele oma saagile ühe lähemale. Nemad unistavad vaid armastusest mis peab nende vahel olema igavene ja koos minnakse otsima mägedes peituvat kloostrit kus hullunud munk on valmis saanud surematuks muutva elu-eliksiiri. Kõik himaalajas toimuv on võimas ja kaunis, kiirates enesest rituaalset energiat kui ka tumedamat tooni müstitsismi. Kahjuks aga tõi elujook surematuse ja paarisajandi tagune lugu kandus edasi tänapäeva Jaapanisse. Need viimased paarkümmend minutit tegevust oli justkui kunstjäse mis orgaanilise kehaga kuidagi kokku ei sobinud ei tahtnud. Jah, jaapani lisa tõmbas küll enam-vähen kenasti loo otsad kokku, kuid minu poolest oleks võinud ka poolikuks jääda ning Himaalaja lumetippudega majesteetlikest mägedest ei oleks pidanud patusesse neoontuledes Tokyosse laskuma. Poeetilis maagiline armastuslugu, täis nõidust ja kirge. 3,5/5

Brigitte Bardot´ilikult meelas Mylène Jampanoï.

Rockabilly Vampire - Blonde Fury

Rockabilly Vampire - Lee Bennett Sobel 2001
Blonde Fury - Lee Bennett Sobel 1994

Alati kui ma Helsingis Keijo juures tinti panen, tekib peremehel mingis veidras joobestaadiumis soov panna DVD-mängijasse soome legendaarseid komöödiaseriaale ja parimaid palu demonstreerida. Puiklen vastu, kuid tavaliselt peale veerandtunnist vaidlust loobun ja proovin nendest soome juradest parimat võtta. Eks ole paar aastakümmet neid soome kanaleid klõpsitud aga suurem osa Keijo valikust on alati seninägematu olnud. Mitte üldsegi halb huumor, paar soomekeelset lauset on isegi nähtud klippide tõttu külgehaakunud ja minu igapäevases keeles kasutust leidnud. Lee Bennett Sobel´i lesbiteemaline lühifilm Blonde Fury meenutaski neid soome naiste ja meeste sagimisel põhinevaid sarju, samalaadne videopilt ja sarnased blondiinid bimbod ning nende juhmarditest mehed. Troma reliisile omaselt oli peale lavastaja lühifilmi veel ka muud kraami - rockabilly bändide live-esinemisi ja nagu alati, Troma filmide trailerikogumik. Main feature oli isegi kehvem kui boonusena kaasapandud lühifilm ja selles eest hoiatati mind ka ette. Nimelt selgus, et üks minu filmisõbrast internetituttav oli võttetiimis kaasa löönud ja siiamaani lavastjaga head sõbrad. Ütles, et film on soooo low budget ja käskis teada anda mida ma peale vaatamist asjast arvan. Ega hästi ei arva. Paljutõotav indiefilmilik algus asendus peatselt ühe mõtetu venitamisega milles ei leidunud komöödiat ega horrorit. Peaosatäitjast rock´n´roll vampiir nägi väga Elvise sarnane välja, kuid šarmist jäi kõvasti puudu, kuninga tasemele oma esinemisega ei küündinud. Lühifilmina oleks iisim meelelahutus olnud, umbes tunni jagu tundus väärtusetut pildimaterjali raskuseks olevat ja tempot pidurdamas. Eks nende Troma asjadega olegi nii, et stuudio poolt produtseeritud kraam on parem kui autoriõiguste näol üles ostetud saastafilmid. Iga halb Troma-film ei ole automaatselt hea halb film. 1,5/5

Posterikunstniku Marc Reusch´i ( Mister Reusch ) lõbus portree oma sõpradest ja nende kahest kassist. Stiiliks gootilikud rockabilly vampiirid.

Frogs

Frogs - George McCowan 1972

A Love

Sa-rang - Kwak Gyeong-taek 2007

Spoilerdan nüüd kohe kogu sisu välja aga ega ükski terve mõistusega inimene seda filmi nagunii vaatama ei hakka nii, et vahet pole. Uude kooli saadetud kümneaastane poiss kiindub klassiõesse, kuid kahjuks peab viimane tänu perekonna ärilisele pankrotile koolist lahkuma. Keskkooli lõpuklassis tutvub peategelane In-ho kaklushimulise noormehega, pekstakse ja pussitatakse üksteist veidi, saadakse peale haavade lakkumist sõpradeks ning peagi selgub, et peategelase lapsepõlvekiindumus on uue kamraadi noorem õde. Järgnevalt saab In-ho uus kaaslane pikselöögist (!) surma ja noormees vannub, et hoolitseb sõbra õe eest surmani. Peagi proovitakse tüdrukut vägistada, noormees tõttab appi, pussitab üht gänsterit ja pannakse vangi. Tüdruk lubab küll oodata, kuid kaob peatselt silmapiirilt. Peale vanglaaastaid saab südi noormees sponsoriks firmajuhi ( Koreas on selline teema, et rikkad ärijuhid "sponsoreerivad" pätte, et neid saaks vajadusel kasutada mustade tööde tegemisel ) ja alustab tema alluvuses tõusu kärjääriredelil. No kui varem oli juba läila, siis nüüd keerab täiesti banaalseks. Selgub, et noormehe elu-armastus on vanamehenässist pomo lemmikarmuke. See muidugi ei hoia noori tagasi, algab üks mõtetult imal kammajaa mis lõpetb neiu ja noormehe enesetapuga, viimane kusjuures heidab end veel kaljult alla rannakividele. Joo Jin-mo peaosalisena oli lahe ja ladna fiiliga näitleja aga muidu täielik sentimendivahune pisarakiskujast saast. Üle 14 aastastele rangelt keelatud. 1/5

Joo Jin-mo tundus stiilse uue näitlejana.

Alien from the Deep

Alien degli abissi - Antonio Margheriti 1989

Ma ei mõelnud üldse, et käesolev film peaks selline klassikaliselt B-filmi standartitele vastav olema ning lootsin palju rohkem pakkuvamat kaheksakümnendate sci-fi põnevikku. Eks peale väsitavat tööpäeva kõlbas seegi, monster oli ju vähemalt olemas ja killis ka looma moodi. Seda aga alles lõpu poole, sest filmi esimene tund möödus täielikult rohelise öko-meeleolus. Kaks ajakirjanikku uurisid troopilisel saarel asuva pahadele kapitalistidele kuuluvat tehast kus odava toodangu nimel lasti vulkaani kaatrisse tünnide kaupa radioaktiivseid saastaineid. Tagasilöök loodust reostavatele rahaahnetele tehaseomanikele ei tulnud aga mitte žurnalistide kirjutatud paljastava artikli põhjal, vaid meresügavusest tõusva muteerunud krabi näol. Lõpuvõitlus kahel jalal kõndiva hiidkrabi ja kangelaste vahel tuletas kangesti meelde analoogset hetke Aliens´ist. Mother-alieni ja Ripley vahelises kätšis oli tähtis osa inimjuhitaval stiilsel laotõstukil, itaalia versioonis ajas aga kollane Caterpillari buldoozer asja ära ja lõputu kosmose asemel lendas monstrum vulkaani sügavusse. Viimase poole tunni joopksul toimuvale actionile vaatamata üpris tuim tükk. Parimaks kohaks kogu filmis jäi hoopis madude lõbus rünnak, kes ebaussilikult hüppasin maast inimestele selga. 1,5/5

See kõige õudsam "krabi".

Land of the Giants´i DVD-box

Eks neid mahukaid DVD-box´e ( kirste oleks veelgi õigem öelda ) ole varemgi nähtud, kuid seekord jäi pilk pidama pappkastile köiejupist tehtud sangal mis minu arust on päris omapärane lahendus. Tegu Land of the Giants´i nimelise ulmeseriaali kogu toodanguga, ehk 51 episoodiga üheksal dual-side diskil ja lisaks veel massiivsed boonused ning kõiksugust kultussarjaga seotud nänni, millest põnevaim vast Mad Magazine´i sarjast innustatuna tehtud paroodiaeri. Karbi hind jääb varieeruvalt 200 dollari kanti.

Stardust

Stardust - Matthew Vaughn 2007

Oh jumal küll! Kui vaid seda 55 aastast kortsulise näoga Courtney Love´i teisikut ei oleks teismelist neiut mängima võetud, saanuks sajaprotsendiliselt ja täiel rinnal nautida gigantselt head filmi. Kas siis castingul proovivõtteid ei tehtud? Kas oli oma osa alkoholil, millel on teada-tuntud võime naised kenaks muuta? Või seisis castingu eest vastutaval Lucinda Syson´il nii tugevalt silme ees Angela Chase´i tegelaskuju seriaalist My So-Called Life, et ta lihtsalt unustas vaadata milline näeb Claire Danes välja tänapäeval, 14 aastat tipprollist hiljem? 55 aastane on liialdus, kuid Danes nägi oma plaatinumblondide juuste ja pidevalt grimassis ning kortsus näoga küll üllatavalt narkouimas ja depsessioonis Courtney´ga sarnane välja. Lill oli täiesti närtsinud ja mingis tähesärast ei saanud seekord Claire Danesi puhul juttugi olla.
Inetud asjad öeldud ja muus osas jagub mul vaid kiidusõnu. Ammu polnud nii head ja tasemel fantaasiaseiklust näinud. Minule meenutas kogu film kangesti mõnda Final Fantasy seiklust kus noor tohman satub paleeintriigide ja eepiliste sündmuste keskpaika ja peab päästma nii printsessi kui maagilise kristalli. Oma teekonnal kohtutakse veidrate tegelastega, ristatakse võlujõud kurjade nõidadega ning otse loomulikult viibitakse huvitavalt disainitud õhusõiduki pardal ja külastatakse kirevaid bazaare. FF-ilik aga tagasihoidlikum, kuid mitte viletsam. Tuhme peategelasi ei tasu arvestada, kuid kõrvalosatäitjad olid küll kõik säraga kaetud ja lausa kiirgasid sümpaatiat. Briti komöödianäitlejate paremik ning hollywoodi veteraanid - koos loodi vaimustavast huumorist ja veetlusest küllastunud maailm. Naljad olid värsked ning suurepärased ja neid pakuti üllatuslikult lausa kahes jaos. Lastele korralikku visuaalset koomikat ja täiskasvanutele sõna ja žestivihjetega seksuaalse alatooniga peent huumorit. Mitte ükski, siis mitte ükski nali ei olnud labane ega sobimatu. Selline kiiduväärt saavutus aga tundub ühe keskmise kassafilmi puhul lausa võimatu olevat. Kinoelamus mille laadset polnud Transformeritest saati olnud, kahju vaid, et selle blondi tähega nihu läks. 4/5

Rollisobilik ja sobimatu Claire Danes.

North by Northwest

North by Northwest - Alfred Hitchcock 1959

Silmido

Silmido - Woo-Suk Kang 2003

Silmido puhul oli tegu ühe esimese ICHI scene-reliisiga mille ma endale hankisin. Ebameeldiva üllatusena avastasin, et diskil on vaid DTS heli ja minu stereotelekas ei suutnud seda isegi vaatamata DVD-playeri väheke parematele omadustele välja mängida. Ma vist isegi proovisin kümmekond minutit ilma helita vaadata, kihu seda hittfilmi näha oli piisavalt suur ja ega neid korea filme siis niiväga vabalt ka saada olnud. Nüüd aastaid hiljem avanes siis võimalus uuesti Silmidot vaadata, seekordne Dolby Digital 5.1 versioon sobib mulle imehästi. Sellest esmahuvitumisese ja nüüd lõpuks filmi nägemise vahele tekkinud ajalisest tühikust oli ka kasu. Olin unustanud täielikult millest film tegelikult räägib ja loonud oma peas sarnase, kuid põhitoonides täiesti erineva asendusstsenaariumi. Niimoodi oli aga kõik filmis toimuv üllatuseks. Teadsid, et juhtub midagi nii nagu lootsid, kuid läks hoopis teisiti. Sellest tingituna tundus lugu kindlasti palju põnevamana kui muidu. Minu ettekujutuses järgi saadetakse grupp eriväljaõppega commandosi Põhja-Koreasse kus nad siis viimse meheni võideldes kangelaslikult hukkuvad. Tegelikkuses meenutas film alguses hoopis The Dirty Dozen´it. Surmanuhtluse ära teeninud vangidest drillitakse ebainimliku distsipliiniga emotsioonituid killereid, et saata Kim Il-son´i kõri läbi lõikama. Valitsuse poliitika aga vahepeal muutus ja eliittreeningu saanud endised pätid jäeti lihtsalt tegevusetult Sil-mi-do saarele. Peagi aga leiadis riik, et unustatud pättsõdurid tuleks lõplikult elimineerida. Silmido põhines kaudselt reaalsetel sündmustel ja filmi linastust loeti kui taaskordset näidet riigi demokraatlikul teel olemisest, sest omaaegsed poliitilised intriigid ja väärkohtlemised toodi varjamatult vaatajani. Kui muidu võiks teosesse suhtuda kui militaarpõneviku ja korealaslikku sentimendiga keskpärasesse filmi, siis just aus suhtumine oma mineviku vigade tunnistamisel ( riiki tunnistama panemisel ) tõstab teose väärtust. Hiljuti vaadatud Korea patriotismidoki valguses tundus kõik arusaadav ja loogiline, vaid lõpp Seouli tänaval läks tõepärasuse rajalt välja. Hea draama. 3,5/5

Kasutud mehed.