Spirit of Jeet Keun Do

Maljukgeori janhoksa - Ha Yu 2004

The Shutka Book of Records

The Shutka Book of Records - Aleksandar Manic 2005

Aastaid tagasi kõneles üks euroopas ringi hulkunud tuttav kui mõnus on ikka multikultuurne ühiskond. Kuidas talle meeldiks, et sarnaselt Pariisile tuleksid Tallinnaski tänaval vastu araablased ja neegrid. Minnes õhinasse, lubas poiss isegi murjanitega kohe juttu tegema minna, suruda käsi pihku ja küsida käekäigu järele. Viipasin selle jutu peale käega Viru tänava alguses võlts käekelladega kauplevate mustlaste suunas ja soovitasin noormehel kohe rahvaste ning rasside sõprust edendama minna. Millegi pärast ta seda ei teinud, jäi vaikseks ja enam multikultuurse ühiskonna edusid ei kiitnud. Araablased, negriidid ja romaanid võivad küll võõra linna tänavail eksootilised tunduda, kuid kodulinna poolkriminaalset äri ajama neid ei soovita. Ka Stutka nimelise Makedoonias asuva mustlaslinna elu-olu jälgimine filmilindilt tundus lõbus ja lahe, kuid naabrina ei sooviks ma ühtegi portreteeritavat näha. 4,5/5

Deduška diskoteka.

Valerie and Her Week of Wonders

Valerie a týden divu - Jaromil Jires 1970

Pühapäeva hommikusse sobis see tsehhi film imehästi, kuna meenutas oma seitsmekümnendate värvigammas ja muinasjutulises sisus kangesti kunagi kell 11 näidatud lastefilme. Millegipärast on mul jäänud mälestus, et just lätis ja leedus toodetud lastele suunatud muinasjutufilmid olid käesolevaga väga sarnased. Lastele aga Valerie seiklusi küll näidata ei tasuks. Jaromil Jires nimelt oskab head vampiirifilmi teha ja see kraam pole allameetri meeste silmile mõeldud. Puise kõnnaku ja kriitvalge näoga verejanulise krahvi asemel on ta toonud ekraanile võluri võimetega Nosferatu, kujumuutva deemoni, mitte karpaatide külma aadliku ning hulga veetlevaid neide kes hipilikus naiivsuses seksi jagavad ja paljast pinda näitavad. Tundub, et tsehhimaal tsensor nii väga filmitegijaid ei ahistanud, film kategoriseerub ikka tugevat erootika lahtrisse. Sisuks noore ja kogenematu Valerie lootused leida oma kadunud vanemaid. Soov näha oma isa ja ema muudab ta isegi sõltuvaks vampiirist kes alustab manipuleerimist nii noore neiu kui tema vanaemaga. Pakkudes vanaemale, nagu kunagi Faustilegi, taaskordset noorust moondab ta hooliva daami lapselapse iluga konkureerivaks kaunitariks. Valerie peab oma noorus südikuse ja nutikusega aitama nii iseennast, vanaema kui ka needuse all vaevlevaid naabreid. Koos oma sõbra Kotkaga asutakse mõistatusi lahendama ja välist kuju muutva kurjuse vastu võitlema. Kuigi DVD reliisinud firma on gooti bände ja filme produtseeriv ettevõtte on nende seekordne materjal klassikalisest gothic look´ist kardinaalselt erinev. Musta riietunud ja tugevalt meigitud neiu asemel tuleb vastu hoopis värvikirevais rõivais noor kunstikoolitudeng. Kulunud kampsun, triibuline sall ning kollased kummist potikud, alati naerusuine ja valmis vallatusteks. Lõbus kergus millega Valerie seiklusi kujutatud on, muudab jälgimise avangardsest sisust hoolimata nauditavaks. Nagu Alejandro Jodorowsky kunstilise muinasjuttuga Fando and Lis, jättis ka Valerie vaatamine sürreaalsuse kiuste meeldiva mulje. Seks ja vampiirid kaleidoskoopilises värvilises segus, ilus ja erutav. 4,5/5

Vampiir - naarits - kiimas pühamees - Valerie kadunud isa.

The Guitar Mongoloid

Gitarrmongot - Ruben Östlund 2004

Streets of Laredo

Streets of Laredo - Joseph Sargent 1995

Järjekordne Lonesome Dove´i saagasse kuuluv miniseriaal oli üllatav. Arvasin, et seekordne lugu paigutub ajaliselt esimese osa eelseid seiklusi kajastama, kuna Pea Eye Parker´it mängiv Sam Shepard ( väga hästi ennast rollis tundes, täpselt varasemalt osa mänginud Timothy Scott´i moodi nii kõnes kui kõnnis) näeb välja tublisti noorem kui sama tegelaskuju Return to Lonesome Dove´is. Tuli aga välja, et tegevus on teinud hoopis 15 aastase hüppe edasi esimese osa aegadest, mõnedel tegelastel on juba teismelised lapsedki. Kui Pea Eye on aastatega vaid noorenenud ( võttes veel naiseks esimesest osast tuttava prostituudist Lorena ), siis kapten Woodrow F. Call ( James Garner sobib ikka sellesse rolli kümneid kordi paremini kui eelmises osas mänginud Jon Voight ) on sama müstiliselt säilinud "parimates aastates". Kui see natuke koomilisena tunduv tõik välja jätta on tegu ikka sama hea westerniseriaaliga nagu eelmisedki. Kristliku "Hallmark" meediakanali poolt toodetuna suutis stoori alguses vägagi vaga ja tagasihoidliku mulje jätta. Tegevus on vaikselt seebiooperlik, mööda Texast ja Mehhikot edasi-tagasi ratsutades kohatakse mitmeid varasematest osadest tuttavaid inimesi ja vihjatakse juba toimunud sündmustele. Jääb mulje justkui oleks metsik lääs üks üsna pisike koht, nii palju tuleb tuleb tuntud nägusid vastu ja endine ranger Call tundub kõiki Texase elanikke nimepidi tundvat. Kolmandas ehk lõpu episoodis ( seekord 3 episoodi tavalise 4 asemel ) keerab aga üpsris stiilseks põmmutamiseks ja veriseks vägivallaks. Mina kui Lonesome Dove´i fänn olen taas rahul. Ega nii heale tasemele kui esimene mini-seriaal, järjed kunagi ei küüni, kuid mõnus ajaveetmine püstolikangelaste seltsis on garanteeritud. Stoori läheb edasi... 4/5

Tolmused rändurid lähevad kurku kastma.

Pretty Baby

Pretty Baby - Louis Malle 1978

Otsisin tunni jagu netist suurima tüdrukute ahistaja Pedobear´i pilte ja gif´e. Sain südamest naerda, üllatusin kohati meeldivalt ja lõpuks vahetasin oma kiisu pildiga avatari ulmefoorumis Pedobear´i vastu. Ütleme nii, et veetsin Pedobear´iga meeldivalt aega. Koos oleks tulnud ka Pretty Baby läbi vaadata, kiimas karule oleks kindlasti rohkem peale läinud kui mulle. 12 aastane Brooke Shields completely naked teema noh. Omal ajal kohu tekitanud alastistseenide ja kiddieporno viidete tõttu kuulsust kogunud film oli aga tegelikult igav. Peen ja väljapeetud nagu tegevuspaigaks olev New Orleans´i šhikk lõbumaja, kuid vastupidiselt bordelli elule kirgedest ja meelelisusest vaba.Või ei osanud mina 12 aastase plikatirtsu ja kolmekümnendates mehe armuafäärist seda õiget iha välja lugeda, suhte põnevust teravust tajuda ? Võib-olla, sest vaatasin terasema pilguga sajandialguse grandioosse bordelli kujundust, kohalikke kombeid ja olustiku kujutamist. Selle kohapealt on soode vahel asuv linn ikka klass oma ette, hooletu elegants, suvelämbe tsill ja muidugi neegrinaiste voodoo. Seda oskas kaamera haarata, kuid loo jutustamine oli nigel. Louis Malle on osanud shokeerivaid erootilisi filme ka paremini lavastada. 1,5/5

Pedobear approved !

G@me

G@me - Satoshi Isaka 2003

R.U. Ready?

R.U. Ready? - Sang-ho Yu 2002

"Hordes of rats have overtaken the earth. A sudden breakout of war. Vast darkness that even swallows up the screams. Nobody can survive!" Ja siis veel täiesti nõutud IMDb kommenteerijad kes kirusid taga filmi ebaloogilisust. Tundus ahvatleva käkina, kuid seda oli kahjuks vaid esimesed 15 minutit kui metsikud karud ( inimesed tobedais karukostüümides ) turistide bussi ründasid ja peategelastest seltskonna lõbustuspargi hüljatud tondilossi varjuma ajasid. Edasi kiskus korea Jumanji´ks kus iga tegelase head ja vead meterialiseerusid. Kellele hirmud sõja pärast, kellele mõtteid õnnetust armastusest või süümepiinu nooruspattude tõttu. Seiklused algasid kuid minu lootused näha tobedat bizarre komöödiat kustusid lõplikult. 1/5

Figures in a Landscape

Figures in a Landscape - Joseph Losey 1970

Thriller kus peategelasteks on kaks meest ja must helikopter. Mehed jooksevad pea terve pooleteist tunnise filmi vältel, helikopter kui ustav koer kannul. Vahepeal muidugi ka puhatakse hetke, juuakse ojast vett või varastatakse külast leiba ja siis läheb lõputu maraton edasi. Jooksu sihtmärgiks on riigipiir mille ületamine tähendab kahele endisele sõjavangile vabadust, pääsemist nimetu ladina ameerika valitsuse võimu alt. Nädalaid kestev rännak kurnab mehi, riided lagunevad seljas, kõhud korisevad ja sammgi hakkab nõrkema. Peale raisakullina peakohal tiirleva kopteri on meeste vastu ka karune loodus ja vihmane ilmastik, pidevatest sõjaväe ja politseipatrullidest rääkimata. Silme ees aga vabadus ja tuleb hambad ristis edasi rühkida. Film meenutas segu Robert Louis Stevenson´i raamatust "Röövitud" ja briti kultusseriaalist The Prisoner. Kui esimesest tuli meelde ette David´i ja Alani varjuv põgenemine kanarbikuväljadel siis "Vangiga" otsese seose leidmine on raskem. Rohkem visuaalset, ajastu hõngulist ja anonüümset saladuslikkust kui paraleeli stsenaariumis. Nagu "Number 6" igas episoodis , nii jäävad ka vanglapõgenikud vaatajale tundmatuks. Kust nad tulevad ? Kes nad on ? Ka põgenemistee eesmärk selgub alles hiljem, pool filmi jälgime ainult panoraamvõttes avanevat vaadet figuuridest maastikul. Suurepärane ja vähetuntud põnevik, tasub vaatamist kasvõi fantastiliste helikopteri kabiinist filmitud kaadrite tõttu. 3,5/5

Trust

Trust - Hal Hartley 1990

Trust oli esimene indie-film mida ma teadlikult sellest žhanrist ootasin ja vaatasin. Dialoogid ja tegevus tundus siis nii weird ja freaky, et jäid meelde väga tugeva filmielamusena. Nüüd, üle kümne aasta hiljem ei tundunud aga enam pooltki nii eriline. Lihtsalt üks väike ja hea indie filmike, mõnus tsill vaadata. Independent kino nagu ikka, veidike koomilist suhtedraamat ja veidraid muredega tegelasi, ühiskonna liikmeid teistlaadi nurga alt. Dialoogid on siiani oma jõulisuse säilitanud meenutades Aki Kaurismäki sulest ilmunud tekste. Sarnased, kuid pikemad kui tuimade soomlaste üksikud lausekatked. Martin Donovan oli lahe, Edie Falco oli lahe ja peaosatäitja raseda Maria rollis ülesastuv Adrienne Shelly oli eriti nunnu. Kõik oli mõnus. 3,5/5

Varalahkunud Adrienne Shelly - 1966-2006.

Memories of Murder

Salinui chueok - Joon-ho Bong 2003

Rock & Rule - Ring of Power

Rock & Rule - Clive A. Smith 1983

Kauges kauges tulevikus on peale inimrassi hävinemist muteerunud koerad, kassid ja rotid võtnud üle päranduseks saanud maailma. Ise-enesest on nad inimestele väga sarnased, tegelevad tehnika ja teaduse arenguga, käivad discodel ja teevad heavy metal bändi. Stoori keerlebki pop-grupi ümber mille laulja ja kitarrist eelistab imalatele ballaadidele raju rokkmuusikat. Ebakõlad bändi kauni klahvpillimängijast kiisuga viivad rokimehed eri teedele. Klahvkamängija Angel aga röövitakse peatselt kuulsa popstaar Mok´i poolt, et läbi tema imeilusa muusika ja lauluhääle deemon välja kutsuda. Ülejäänud bänd paneb taaskord jõu kokku, et vabastada Angel ja laulda kurjusevaim põrgusse tagasi. Kanadalased kes seda animatsiooni soovitasid olid muidugi koos multikaga üles kasvanud, minule esmavaatamisel mingit erilist muljet ei jäänud. Ega vast nemadki oskaks Maksikoer Fix´i seikluste koha pealt vaimustusse sattuda, lapsepõlves saadud taust on see mis mõjutab. Sci-fi oli kahjuks napp, peale tulevikus toimuva ei andnud miski muu märku teema kohalolust. Põhirõhk oli pandud muusikale, minule pole aga ei Lou Reed, Iggy Pop ega Blondie nii suured lemmikud, et animatsioon tänu nende esitatud paladele särama oleks löönud. Kohati natuke Ralph Bakshi joonistamisstiili meenutav, kuid ilma roppusteta. Sobib ka pisiperele vaatamiseks väga hästi. 2,5/5

Lou Reed andis vananevale muusik Mok´ile oma hääle.

The Illusionist

The Illusionist - Neil Burger 2006

Hollywoodis käib kõik topelt. Kui ilmus katastroof-film Deep Impact saatis teda Armageddon, western Tombstone tuli paaris Wyatt Earp´iga ja nüüd siis järgnes The Prestige´ile Illusionist. Topelt ei kärise, öeldakse ja eks ta õige on, head filmi ja teemat suudaks topelt vaadata küll ja küll. Kui purustavad metoriidid ja vana lääne revolvrikangelased kannatab välja, siis kahjuks mustkunstnike filmi puhul oli topelt juba liiast. Mõlemad on küll erineva sisu ja motivatsioonidega, kuid samasse ajastusse paigutumine tõmbas minu mõtteis paratamatult paraleeli. Kuigi ka The Prestige tagantjärele nii super põnev ja eriline ei tundu on aga The Illusionist veelgi nõrgem. Edward Norton seekord välja ei vea, liiga ühtlaselt tuim tundub ta olemine läbi terve filmi. Fight Club´ist ja American History X´ist nähtud jõulisusest pole jälgegi, rohkem kisub kohe pisaraisse purskuva paipoisi poole. Paul Giamatti on muidugi hea nagu alati ( American Splendor stiilis ) ja samasugune nagu alati ( Lady In the Water, Sideways stiilis ), aga ei midagi uut. Ka stoori on lame. Põnevus mida pakub kerge müstilisuse tunnetus keeratakse lõpus tüüpiliseks krimka vembuks ja mitte veel kõige paremini. Kohustuslikuna tunduv minutiline kollaaž mälestuspiltidest, mis inspektori peas kõik õigesse paika loksutas ja mõrvamüsteeriumile selguse andis oli pigem vaatajat rahuldama pidav kui pedantset politseiuurijat. Inspektor Uhl´ist oleks uskunud pigem raudkindlate faktide tuvastamist aga mitte lennukat fantaasiat toimunust. Kinokülastajale aga tuli mingit lõpu twist´i pakkuda ja seda tehti. 2/5

Uhl und Eisenheim.

Barbarella: Queen of the Galaxy

Barbarella - Roger Vadim 1968

Thumb Wars

Thumb Wars: The Phantom Cuticle - Steve Oedekerk 1999

Suurepärase paroodia Kung Pow: Enter the Fist lavastaja on teinud mitmeid omapäraseid ja lõbusaid pöidlafilme. Thumbtanic, Frankenthumb ja Bat Thumb tunduvad olevat kuulsaimad, kuid käesoleva DVD lisade hulgas on veel teistegi ahvatlevaid treilereid. DVD on sellise jabura lühifilmi kohta üldse ääretult hästi kokku pandud sisaldades peale posu treilerite ka teravmeelselt lõbusaid behind the scenes lõike. Ka film ise oli mõnus. Aluseks on võetud läbi ja lõhki tuntud Star Wars: Episode IV - A New Hope ja seda siis parodeerivalt retsitud. Naljad just parimate killast pole, huvitavaks muudab lühiparoodia hoopis fantastiliselt hea tehniline teostus ja näitlejatööd. Ausõna, pöialdes on rohkem annet ja isikupära kui originaal filmi näitlejais endis. 25 minutit ( pluss 15 lisadega ) head meelelahutust. 4/5

R2-D2 on tõeline Star Whore.

The Bunker of the Last Gunshots

Le Bunker de la dernière rafale - Marc Caro, Jean-Pierre Jeunet 1981

Caro / Jeunet tiimi varasem lühifilm oli justkui eelsoojendus Tsukamoto Tetsuo´le ja kõigi industrial ning EBM videote esi-isa. 25 minutilise animatsiooniga segatud must-valge sci-fi tegevus toimus hiigelsuure betoonbunkri koridorides, treppidel ja kambrites. Pügatud peadega sõdurid askeldasid päevatöödega, mustades ss-mundrite sarnastes vormides ohvitserid tegid rünnakuplaane ja jälgisid kaameratest kõiki ning hull professor sooritas laboris katseid bioloogiliste kehaosade ja küborgitega. Vahepeal hiiliti öö varjus koos soomukiga vastase valvepostini ja tapeti tunnimees. Tuntmatu sõja tundmatud sõdurid, sunge pime bunker ja klaustrofoobiline hullus. Helideks ainult masinate surin, elektroonika piiksud ja raadiolainete müra. Screamers´ist tuttavat valveposti meenutav kindlus tühjuses. Stiilselt disainitud mundrid, relvad ja muu varustus. Väikese rahaga tehtud suur film, sci-fi parimal viisil. 5/5

The Cabinet of Dr. Caligari

Das Cabinet des Dr. Caligari. - Robert Wiene 1920

Apocalypto

Apocalypto - Mel Gibson 2006

Kino annab võimsama elamuse kui film seda väärt on. Näiteks kinost tulles hindasin The Prestige´i palju kõrgemalt kui teeksin seda nüüd. Õnneks Apocalypto oli jõudnud enne blogi täitmist paar nädalat laagerdada, võimsad massistseenid ja ilus värviline looduspilt meelest hajuda ning film paljastada oma nõrga skeleti. Suurteos maiade kultuuri allakäigust oli üpriski banaalsel ja ebatõepärasel stsenaariumil põhinev. Ääretult massiivse ja suurejoonelise linateose käsikirjameister oleks võinud ikka natuke tavaliselt maamehelt nõu küsida. See niinimetatud maalähedane taip oleks kohe seletanud, et Keilas elav inimene ei saa olla absoluutses teadmatuses kõrvalasuvast suurlinnast Tallinn. Filmis aga elas hõim pooleteistpäeva jalgsimatka kaugusel asteekide pealinnast teadmata sellest midagi. kõrvalasuvast suurlinnast Tallinn. Ütleks, et suurlinna kõrval ei saa paarisaja meetri kauguselt alata tihe dzungel, kuna aastakümneid kestnud küttepuude tarve oleks selle ammu paljaks teinud. Taiplik meel saadab ka mahajäätud lapsed rüüstatud külla tagasi, kuna laps läheb kohta kus on vähemalt mingigi peavari, mitte ei jää metsa kännu kõrvale kükitama. Selliseid lolle pisiasju oli film täis ja kui lugeda triviat oli möödapandud ka ajalooliste seikadega nii arhitektuuris kui kombestikus. Suur raha ja suur töögrupp, kuid kedagi polnud ütlemas, et poisid nii ei ole reaalne. Ajaloofilm 21 sajandil peaks ikka olema rohkem läbimõeldud. Algus nagu lubab sisu poolest midagi, kuid varsti otsustab Gibson pöörduda tagasi tuntud ja turvalisse emotsioonikiskumisse. Terve see rase naine kaevus teema haises nii tugevasti tüütu ebaoriginaalsuse järele ja ka filmist The Naked Prey mahaviksitud lõpp muutsid filmi nii tavaliseks, et lausa häbi. Samas siiski eelmise aasta parim ajaloolise taustaga film ja mõnus oli vaadata. 2,5/5

Seiklused Sekontias.

Return to Lonesome Dove

Return to Lonesome Dove - Mike Robe 1993

Otseselt Lonesome Dove´i nimelisse reaalseltki eksisteerivasse kirikukülla tagasi ei minda, Texas rangerid on end jäädavalt Montana viljakatel niitudel sisse seadnud. Küll aga põikavad Lonesome Dove´ist sarja avaminutitel läbi Gus´i tütar ja sõpra matmast naasev Woodrow F. Call. Endine rangerite kapten pole aga mees kes tühjade kätega oma meeskonna juurde Montanasse naaseks ning palgatud kohalike ja endise kaaslase Gideon Walker´iga ( C.S.I. -st tuttav William L. Petersen ) alustatakse metsikute mustangite karja ajamist põhja poole. Reis hobusekarjaga sarnaneb vägagi esimesest osast nähtud veisekarja ajamisele, kuid seekord jõutakse kiiremini ja vähemate ohvritega pärale. 4-osalise miniseriaali teised 2 episoodi kujutavad juba Texasest saabunud isepäiste meeste ja kohalike karjaparunite vastuseisu. Minule, kui suurele Lonesome Dove´i westernisaaga fännile meeldis väga, kuid on ka arusaadav miks IMDb keskmine seekord madalam on. Story ise pole suurem asi kuigi kõik näitlejad annavad endast parima. Lugu on hea pisiasjades, kuid kipub üldpildis liiga tavapäraseks muutuma. No kes poleks kuulnud ülbest suurmaaomanikust kes väiksemate veisekarjadega kauboisid taga kiusab. Tuntud westerni teema. Karjaparuni enda isiksus aga näiteks oli suurepärane. Oliver Reed oma briti aksendi, kõrkuse ja nõrkusega mängis tüübi suuremaks kui lihtne pahatahtlik rantšo omanik, pigem modernseks visionääriks. Woodrow Call oli tema vastasena võrdne, kuid ääretult harjumatu ja sobimatu Jon Voight´i esituses. Tommy Lee Jones esimeses sarjas oskas keerulise iseloomuga Calli nurgeliselt mängida. Jon Voight tundub lihtsalt kui kapteni riietesse topitud heasüdamlik moosipall kes vaid püüab karmi meest etelda. Üllatuslikult kujuneb hoopis sarja staariks tagasihoidlik Pea Eye Parker. Natuke aeglase aruga, kuid heasüdamlik ja truu vanamees, seesama keda esimeses osas kummitus läbi preeria sõprade juurde juhtis. Suurem roll on ka kapten Calli sohipojal Newt´il kes armub kaunisse Reese Witherspoon´i kehastatud naabritüdrukusse. Täitsa seebiooper aga ka revolvrid pauguvad ja laipu koguneb ka sarja peaosaliste hulgast. Peatselt alustan ajaliselt esimese Lonesome Dove´i ette asetatud seriaaliga Streets of Laredo kus sümpaatne Pea Eye on lausa peategelaste kampa võetud. Loodan aga kunagi terve linti võetud saaga läbi vaadata, vähemalt DVD-l on nad kõik reliisitud. 4/10

What Ever Happened to Baby Jane?

What Ever Happened to Baby Jane? - Robert Aldrich 1962

Pan's Labyrinth

El Laberinto del Fauno - Guillermo del Toro 2006

Keetsin nuudleid, kuumutasin kapsast porgandiviilude, zucchini, sibula ja minimaisiga ananassimahla aurus. Lisasin köögiviljade sekka veidi maitsetilli, peotäie leotatud läätsesid, hakitud küüslauku, tükeldatud ananassi ja törtsu sojat. Loobusin viimasel hetkel aurutamast pirnilõike köögivilja hulgas ja kastmest mille valmistamiseks oli käepärast purk tomati ja baklazaani viljalihaga püreed. Lükkasin hoopis ahju krakovi vorstirõnga mille sisse lõigatud renni olin surunud pöidlajämedused juustutükid. Lisasin nuudlitele taluvõid ja aurutatud köögiviljale tšillikastet ja võtsin külmikust korea salati. Oli aeg lauda istuda ehk taldrikuga teleri ette kobida vaatama Paani labürinti mille screeneri, suutmata oodata korralikku retaili, olin kiirustades hankinud. Kahjuks aga jäigi toit ainsaks maitsvaks asjaks õhtu jooksul. Pan's Labyrinth oli üllatavalt igav. Režissöör oleks nagu lihtsalt püüdnud oma varasemalt lavastatud The Devil's Backbone´i ümber tehtuna pakkuda. Värvitoonid, ruumid, ajastu ja ka sisu otseselt olid jäänud sarnaseks, poisist peategelase asemel oli ainult tüdruk. Kannatasin ja kannatasin vaadates, ootasin niheledes lõppu mis pidanuks midagi pakkuma. Midagi sellist mille pärast pool Tallinnat seda PÖFF´ile vaatama jooksis, midagi mille pärast film nii palju kõneainet on pakkunud. Aga ei, isegi lõpus ei müristanud, ei sähvinud välk ega helisenud kellad. Nii mannetult nagu alustati veeti ka lõpuni, parim koht, ehk tõeliselt põnevad 5 minutit jäid filmi keskpaika. Tasemel oli vaid "pimeda" deemoni välimus omapärase creepy disainiga, paan ise jättis puisema puppe mulje. Ei saa just öelda, et teema fantaasiavaene oleks, kuid ka mitte originaalne. Sedalaadi fantaasialugusid on varemgi pakutud aga mõttetult haipimata jäetud. Ütleme nii, et Labyrinth ilma Paanita ja toit mille valmistasin olid kolm korda paremad. 1,5/5

Ainsad väärt hetked filmis möödusid selle laheda kuti seltskonnas.

The Banquet

Ye yan - Xiaogang Feng 2006

Sisu tundus tuttav aga alles peale tunnist vaatamist kui mõrvatud kuninga poeg trooni anastanud onule ja võõrasemale isa surma asjaolusid lahtiseletava näidendi lavastas, taipasin - Hamlet. Taani õukonna asemel oli tegevus viidud keskaegse hiina keisrikotta ja ema asendatud printsi armunud võõrasemaga, muid erinevusi polnud. Nagu wu xia filmile kohane oli muidugi ka möögavõitlusi rohkem kui Shakespeare oma sulest välja imes, suurimad ja efektiivsemad peeti kohe filmi alguses, hilisem mõõklemine "Hamleti" ja "Laertes´e" vahel oli nõrk. Tegelikult oli kogu film nõrk. Kokku oli aetud ja suurepärastesse kangastesse riietatud terve statistide armee, kuid stsenaariumile ja võttepaikadele poldud üldse rõhku pandud. Mulje oli selline, et tuldi mütsiga lööma. Kui lääne inimestele meeldisid väga Crouching Tiger, Hidden Dragon ja House of Flying Daggers , siis teeme samalaadse filmi koos kõigile tuttava tragöödia sisuga ja raha ning kuulsust tuleb. Tuli aga hoopis tuim, tühi ja isikupäratu vaatemäng. 1/5

Ziyi Zhang veetleva võõrasemana.