Duraki umirayut po pyatnitsam - Дураки умирают по пятницам

Duraki umirayut po pyatnitsam - Rudolf Fruntov 1990

Seth Graham on liigitanud käesoleva teose küll tšernuhhade hulka kuuluvaks, kuid minu silmad nägid vaatamata žanrile iseloomulike elementide olemasolu, vaid ühte keskpärast krimipõnevikku kus vapper kangelane päästis süütu neitsi vereimeja küüsist, peksis pahadel kriminaalidel kulmud rulli ning paljastas sügavale küündiva vandenõu. Oli seda ühiskonnakriitikatki, kuid suurema osa ajast võttis enese alla peategelase ässamine ja lollid kurjategijad. Filmi ainus mõnus koht oli see kui kutt kiitis neiu toasisustust nähes, et rikkalt elate, rikkalt elate aga samas oli elamine nagu tüüpilises selle aja Õismäe või Mustamäe korteris. 1,5/5

Kangelanna ja kangelane.

Filmiküsitlus - Anders Forgotten Sunrise´ist

Alles mõned kuud tagasi jooksin Andersi töökohta üht rariteetset DVD-d ostma, sest neti uuring näitas vaid seal seda ühe viimastest leiduvat. Kuna mul kinno minekuni veel aega, rääkisime lisaks ostuga seotud asjadest veel ka mõnusatest filmidest, ühistest tuttavatest ning black metali taastulemisest. Aeg möödus mõnusalt ning pea aegu oleksin lõpuks Keeduse dokke vaatama hilinenud. Anders tegi DVD-le veel oma töötaja alet, which was nice! Aga mis ei ole nice on see, et mees teeb kiusu pärast kõik oma Beats From The Vault üritused just siis kui mina tööl pean olema. No korra sain käia ja tantsu lüüa aga edaspidi on mees oma pidude jaoks valinud vaid minu töögraafikuga kattuvaid reede õhtuid.

Nimi: Anders
Bänd: Forgotten Sunrise
MySpace: Forgotten Sunrise
Koduleht: Forgotten Sunrise

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Neid filme, mis on muljet avaldanud, on suht palju. Lemmikfilmideks pean aga vaieldamatult enamusi filme, mille taga on 2 David`it ehk David Lynch ja David Cronenberg. Nendega on mul mingi seletamatu keemia. Ma ei saa väita, et nad oleks teinud ainult puhast kulda aga nad on minu jaoks nagu Katatonia ja Dead Can Dance muusikas. Et palju erinevaid teoseid aga kõigile võiks panna maksimum-punktid. Mõnel on lihtsalt maksimum rasvasem kui teisel. Kui ma peaks
välja tooma ühe filmi, mis muutis mu elu ja mis on mu jaoks siiani kõige olulisem linateos, siis see oleks Lost Highway. See oli värav Lynch`i maailma ja mäletan siiani seda, kuidas ma peale Kinomajast välja tulemist ei näinud enam maailma endise pilguga. Nagu esimene happe tripp, mis lööb nagu maailma mõnusalt kõveraks. Justnimelt mõnusalt, sest selle eelmise maailma järgi
enam nagu küll isu ei teki. Pigem on see nagu omamoodi valgustatus või midagi sarnast. kes seda tunnet tundnud pole, mõtlevad praegu, et ma ajan segast aga pohh mul sellest. Mis oli veel friiki seoses Lost Highway`ga, siis enne kui ma filmi reaalselt nägin, nägin ma seda unes. Tegevus toimus mu tolleaegses elukohas Lasnamäel ja loomulikult oli mul osa selles filmis ning teadmine, et see on Lost Highway. Kinos käisin seda 4 korda vaatamas ja usun, et kokku olen seda näinud mõnikümmend korda ja praegu sellest rääkides hakkab kurk kuivama ja on tunne, et tuleb õhtu poole taas ette võtta see film. Paarkümmend aastat varem Lynchi varrukast tulnud Eraserhead võtab mu isiklikus topis vast napi teise postitsiooni. Kahju et selle filmi esilinastumisel ma alles aastane olin, oleks ka tahtnud sel ajal ja kinos sellega esimest tutvust teha. Cronenberg jõudis minuni samuti suht hilja (olin lihtsalt enamuse oma lapsepõlvest ja varasemast noorusest fännanud ainult absurdi komöödijaid Zucker-Abrahams-Zucker tiimi poolt, pool elu oli vaieldammatuks lemmikuks Top Secret! ja siis juba otsa Airplane`id, Hot Shots`id, Naked Gun`id jt.). Tema esimene film, mida teadlikult vaatasin oli, eXistenZ. Film sai kinos läbi....ka lõpukirjad lõppesid.....täis saalis oli vaikus......ja siis tuli meeletu aplaus nagu peale mõnda ooperit. Suht sama tunne oli ka mul ning tundsin end müüdud mehena. Hiljem nägin küll Videodrome`i ning mõistsin, et eXistenZ on Cronenbergil tegelikult paras enda kordamine 20 aastat hiljem aga mis siis. Kuradi hea kordamine. See nagu Lynchigagi.....mees kordab pidevalt end aga kuna see lihtsalt töötab nii hästi mu peal, siis mulle pigem meeldib see äratundmisrõõm kui tekitab negatiivset tunnet. Lisaks neile kahele Cronenbergi filmile lisaksin kindlasti veel Dead Ringers`i. See on jälle selline film, et lisaks sümpaatiale Jeremy Irons`i vastu, jätab see film nii vastiku maitse suhu peale vaatamist, et tükk aega on imelik olla. Sõidab sisse ühesõnaga. Peaaegu et kõigist neist filmidest olen ma pätsanud ka Forgotteni lugudesse jutusämpleid.

Lisaks Lynch`ile ja Cronenberg`ile naudin veel suvalises järjekorras
neid :

Life of Brian
Naked
Stalker (Tarkovsky oma)
Alien
Aliens
Hellraiser
Top Secret!
Shining (Kubrick`u oma)
Pulp Fiction
Funny Games (vanem versioon)
Fight Club
Death at a Funeral
Shaun of the Dead
Snatch
Series 7 (täiesti jaburalt alahinnatud film, mida leiab 15 eeguga mõnest keskusest või Pehki plaatidega koos prügimäelt ;)

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Lisaks taaskord hiljaavastatud Family Guy multika sarjale, mille lummuses mu viimased kuud veedetud on, on filmidest vast üks meeldejäävamaid olnud Taxidermia. Ka David Lynch`i tütre Jennifer`i Surveillance oli hea. Alice Imedemaal 3D versioon pold ka paha, kuigi eelistaksin endiselt Tõnu Aava loetud varjanti, sest seal on mõõtmeid rohkem kui need nigelad kolm.

3: Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Viimasema aja suurleid on kindlasti darkstepi duo Broken Note. Pikka aega pold, miski nii läbi raputanud. Eelmisest aastast võtsin sooja tundega ühes Editors`i ning Katatonia viimased albumid. Nüüd ootan keel ripakil uut Brendan Perry albumit (04.04 pilet Nosturi livele ka olemas) ning Abscessi 3 päeva tagasi ilmunud uut albumit. Soovitan juba ette ka neid, sest ma olen kindel et need on super head :) Burzum`i ja Darkthrone`i uut veel ei soovita, sest pole jõudnud kuulata. Johnny Cash`i "värske" album on väga hea. Ka Massive Attack`i Heligoland. 22.03 ilmus ka mu suure iidoli Tom Warriori (ex-Celtic Frost/Hellhammer) uue bändi Triptykon`i debüüt, mis kindlasti jääb igaveseks mu kõrvale. Kuigi jah...kas sellelt olen hetkel vaid paari pala kuulnud, mis on iilgelt head. Rajuma ja industriaalsema mussi poole pealt olid viimasemad leiud Chainreactor ja Le Diktat. Artistid kellel tuleb kindlasti silma peal hoida.

Tänan Anders!

Kaader filmist Lost Highway.

The Marathon Family

Maratonci trce pocasni krug - Slobodan Sijan 1982

Filmikunst ja naised on ikka saatanast ning käesolev linalugu tõestas seda suurepäraselt. Topalovitšite perekond on juba aastasadu pidanud linnas auväärset matusetalitaja ametit ja sellega tegelevad ühe katuse all suisa kuus põlvkonda, kellest vanim on 120 aastane. Noorim aga unistab hoopis filminäitleja karjäärist (satub tegema pornot) ning üritab naituda kohaliku gängsteri tütrega (lits mis lits!), kaks tegu mis tema isale, vanaisale, vanavanaisale ning vanavanavanaisale üldse ei meeldi. Pere patroon, ehk poisi vanavanavanavanaisa ei saa sõna sekka öelda, sest sureb, jättes segaduse oma laste lahendada. Balkani palaganist ma tavaliselt ei vaimustu, kuid see film oli küll muhe vaatamine. Sedalaadi komöödia mida kohalikud arvatavasti paar korda aastas pühapäeviti rahvustelevisiooni vahendusel nautida saavad, umbes nagu meie oma "Kuulsuse narre". Ja oleks keegi meil sedalaadi jandi linti võtnud, vaataksime ja naeraksime ise ka iga kord kui see taas telekast tuleb. 3,5/5

Perekond matusekorraldajad.

The King of Kong : A Fistful of Quarters

The King of Kong - Seth Gordon 2007

Aasta tagasi vaatasin dokki nimega High Score, kus üks tavaline kutt lubas püstitada arcade mänguautomaadil maailmarekordi aga see tal saatuse tahtel paar korda ebaõnnestus ning mees lõi lõpuks käega, leidis asju mis talle enam huvi pakuvad kui joystick´i käes pigistamine. Käesolevas dokis oli samalaadne entusiast, kuid tema tegi rekordi ära ja kui seda ei peetud autentseks, siis veel teise rekordi ning filmi lõpus veel kolmandagi. Muidugi ma austan ka selliseid filme kus kaotaja saavutab mingitl aadi sisemise hingelise võidu, kuid üldpildis tahan ikkagi näha vaid medalit ja teostega kus plaane ellu ei viida, mind ei püüa. The King of Kong oli just selline film kus võideti, kuid ega see siis kohe alul nii selge ei olnud ning tänu sellele jagus põnevust ja närvikõdi kuni lõpuminutiteni.Kui minu poolt varem vaadatud analoogsed filmid on arcade-ässade elu imetlenud, siis Seth Gordon´i filmis näidati ka kuulsuse pahupoolt. Kritiseeriti ja naeruvääristati, kuid selleks ei pidanud lavastaja ega tema portreteeritav Steve Wiebe midagi tegema, kuulsate mängurite haavatud ego hoidis kogu homma nende eest. Suurepärane pilguheit arcade mängude maailma. Põnev, dramaatiline ning hulgaliselt koomilisi puudutusi sisaldav. 4,5/5

Tšernuhha

Viimased paar nädalat olen perestroikaaegsete naturalistlike draamade küüsis olnud, kuid alles üleeile sain teada, et kõik need teosed lähevad ka ühise žanrinimetuse alla, milleks on tšernuhha. Tšrnuhha on perestroika ja glasnosti ajal (1986-1991) valminud draama mis kritiseerib nõukogude ühiskonda, demonstreerib olmeprobleeme ning näitab häbenemata alkoholismi, narkootikumide liigkasutust ning paljast pinda. Depressiivsed ja ilma väljavaateta paremasse tulevikku, tihti vägivaldse lõpuga ning tumedates mustades toonides olustikud. Filmid mis veel aastaid varem oleksid riiulitele jäänud, said uute tuulte tulles võimaluse jõuda kino ning teleekraanidele ja lavastajad said suu puhtaks rääkida. Ajaga devalveerunud liigse vägivalla ja masenduse suunas, kuid siiski hulgaliselt originaalseid väärtteoseid sisaldav. Kuna sedalaadi kino on mul veel ka tulevikus kavas, siis otsustasin tšernuhhale oma blogis eraldi label´i anda. Samuti läheb see märk külge niinimetatud neo-chernukhale ning ka varasematele realistlikult nõukogude elu kujutanud teostele.

Chernukha

PS. Ja kui kellelgi on ükskõik millises failivormis olemas žanri jaoks ülitähtis film "Tamara Aleksandrovna's Husband and Daughter", siis andke palun teada!

Kaadrid filmist S.E.R. - Svoboda eto rai.

Filmiküsitlus - Küberkaru The Strap-On Faggots´ist

Küberkaru peaks end kokku võtma, et see aasta tagasi välja käidud idee teha JMKE tribüütplaat, ikka ellu viia. Nõuab ju asi vaid lahedate eesti bändide tülitamist, et kas oleksite huvitatud ja vastus on ette teada, nagunii on kolmest kaks kohe valmis projektiga kaasa minema? Kõik tehtaks ise hea meelega ära, maksa lõpuks vaid masterdamine ja CD trükk kinni. No seda eeldusel, et Villu ja Stupidod mingeid autoriõiguste rahasid nõudma ei hakka aga vaevalt, et nad nii väiklased on.

Nimi: Kyberkaru
Bänd: Chungin ja The Strap-On Faggots
MySpace: Chungin ja The Strap-On Faggots


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Päris esimene oli „Viimne reliikvia“. Ma pakun, et need võisid olla humoorikad võitlusstseenid, mis mind väiksena seda filmi alati vähemalt kaks korda aastas (sest ETV seda eriti rohkem ei näidanud) ootama ja vaatama panid. Hiljem on lemmikfilm sõltunud alati mingitest asjaoludest, näiteks vanusest või meeleolust. Üldiselt kipun eelistama dokfilme mängufilmidele.


2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

„It Might Get Loud“. Lugupidamine Jimmy Page’i vastu tõusis hoobilt, kuigi endiselt ei kavatse Led Zeppelini jumaldama hakata. Samas teisipäeval nähtud prantslaste löömafilm „District B13“ jättis tänu hoogsale parkour’ile ka täitsa mulje.


3: Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Poleks uskunud, aga Metsatöllu, Talboti, ja Phloxi plaadid on Eesti asjadest viimasel ajal põhilised olnud. Kõigi kolme suhtes on mul varem mingil hetkel esinenud vastunäidustusi. Ja kellele meeldib eksootika ehk enam-vähem tüüpiline kaasaegne Ameerika punk vene keeles, siis tasub Moskva ansambli Tarakany! looming üles otsida. Ma ei tea kas see info on juba avalik aga 2. mail mängime koos nendega Tallinnas Rock Cafes.

Tänan Mart!

Kaader filmist Viimne reliikvia.

Chekist - Чекист

Chekist - Aleksandr Rogozhkin 1992

Nii nagu Karaul´is kujutas Aleksandr Rogozhkin tuima monotoonsusega vangivalvurite poolset kinnipeetavate konvoeerimist ja kontrollimist, nii pakub ta seekord samasuguse pedantliku kordusena vangide mahalaskmist. Filmist vähemalt poole võtab enda alla tegevus kus keldriruumi lastakse viis inimest, kästakse neil ennast paljaks koorida, sunnitakse paari rusikahoobika takka, jooksutatakse siis seina äärde, antakse käsk sirgelt seista ja mitte liuigutada ning tulistatakse kuul pähe. Pestakse seinad, loobitakse kehad kärule, veetakse keldri tagumise osa juurde ning vinnatakse surnud luugi kaudu õues ootava veoauto kasti. Sorteeritakse lahkunute riided ja pisiesemed, tehakse suitsu ja juhatatakse sisse uus viiene grupp. Teos demonstreeris otseselt kuidas toimus kahekümnendate aastate alguses massiline aadli ja inteligendi likvideerimine. Põhjuseid vangi võtmiseks oli mitmeid, alates võitlemisest valgekaardi ridades ja lõpetades süütu anekdoodi rääkimisega, kuid troika poolt määratud kohtuotsuseid vaid üks - mahalaskmine. Tšekistide ultravägivaldne ja tihti filosofeerimisse kalduv lähenemine revolutsiooniaatesse tegi neist linnaelanike seas põlualused, kuid oma ideaalide eest seismine oli punamõrtsukaile kordi tähtsam kui tuhanded valdavalt süütult mõrvatud kaaskodanikud. Väga hea teos punamonstrumi esimestest ohvritest ja kommunismi olemusest. Kahjuks aga taaskord küsitava lõpuga, sest meeldejääva julmuse kujutamisel ei tohi kunagi minna inimhingest headusekübet otsima ning kujutada mõrvarit kahetsevana. Mis kuradi "kõik on lõpuks head" sõnumit sa ikka välja pigistad kui kommunistide kätel on kümnete miljonite süütult tapetute veri? Tapavad ja tapavad ja siis kahetsevad? Ei, nii need asjad ei käi! Tapavad, tapavad ja jäävadki tapma, vaat see on tõeliselt õudne ja läbi õuduse mõtlemapanev. 4/5

Surmatehas.

Kaksi näytelmää

Antti Tuuri - Kaksi näytelmää: Sotatuomari / Setämies
Otava 2008

Ma juba ammu olen imetlenud Tuuri oskust susata väike romantiline moment igasse oma kirjatükki. Tihti on tema romaanid nii naistemaailma kauged kui veel olla saavad, kuid ikka leidub korvest mõni piiga või kantiinist lahke sõnaga lotta, kes sõduri kõrvale mürsust magusamaid helisid pakub. Käesoleva teose puhul on tegu kahe näidendiga ja kuigi mõlemad ei vaja õrnemat nooti, on see kirjaniku poolt siiski väga sobivalt siia paigutatud. Esimene näidend põhines Paavo Alkio päevikutel ja teine Rukajärve sarjast üle jäänud mälestuskillul, mõlemad lood asetusid Jätkusõja aastasse 1943.

Pilt Seinäjoe Linnateatri etendusest Sotatuomari.

The Barbarian Invasions

Les invasions barbares - Denys Arcand 2003

Joonase soovitatud french-canadian draama ei olnud nii haarav kui lootsin. Oli teine liiga french minu maitse jaoks. Tüüpilised prantslaste naljad kus seisvad inimesed kogunevad gruppidesse kädistama või siis keegi pistab pea ukseavast sisse ja teeb: "Kuku!" Film koosnes justkui miniatuuridest millest mõned olid vaimukad ja koomilised, kuid suurem osa soigumine või siis venitavalt jantlik, püüdes aga olla satiiriline ja traagiline. Korralik film, kuid selline Return of the Secaucus 7 või The Big Chill kolmkümmend aastat hiljem, kusjuures iga dekaad on koostise lahjenemisesse oma osa andnud. Voodihaige vanema mehe narkootikumide kasutus oli muidugi mõnus lüke, kuid ka seda oldi juba french-canadian filmis varem tehtud ja Jean-Claude Lauzon´i Un zoo la nuit´is oli see vaatamata dope´i kergemale raskusastmele hulga mõjuvam. 3/5

Big Chill prantsuse moodi.

Filmiküsitlus - Ander Tolmunud Mesipuust

Anderi lavaesinemise ja kitarrimängu iseloomustati aasta tagasi, et tegu oleks justkui eesti Dylan Carlson´iga ja tüüp küsis vastu, et kas ta peab siis nüüd Nevesise kitarristile haavlipüssi kinkima? Selline rockiajaloo trivias kodus olevale muusikasõbrale mõeldud nali. Ander on tüüp kes vabal ajal ehitab muusikainstrumente ning helikaste, tema poolt ise kokku pandud elektritšellot võib kuulda demoloo "Mida sa tatt ka Rise Above´ist tead!?" lõpuminutitel kaeblikult itkemas.

Nimi: Ander Roots
Bänd: Tolmunud Mesipuu
MySpace: Tolmunud Mesipuu
Free Download: Tolmunud Mesipuu album "Puusse panen" mp3

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Mul ilmselt ei olegi lemmikfilme, vähemalt mitte selliseid, mida üha uuesti vaadata vajaks. Muljeavaldajaid on aegade jooksul mõned ikka ette juhtunud, paraku on mul komme kinos magama jääda. Või kui just magama ei jää, siis istun mingis poolteadvusetus olekus ja jälgin ekraanil mõnd juhuslikku ruutdetsimeetrit. Poolteist tundi suitsetamata ja üsna liikumatult püsida on sedasorti kannatus, mida ma võimaluse korral väldin.

Iidvana, ja seetõttu üsna ähmane, mälestus on mingist elamusest, mida pakkus arvatavalt Muuseumikülastaja nimeline film (arvatavasti aastast 1989 ja režissööriks Konstantin Lopušanski). Kuna ma arvatavast 90% filmist maha magasin, ei suuda elamust täpsemalt kirjeldada. Aga meeldiv oli.

Muidugi ei ole ma mingi snoob, seetõttu eelistan lihtsale või veel lihtsamale vaatajale mõeldud peavoolulustifilme. Dead Man, Knjiga rekorda Sutke või Anvil! The Story of Anvil näiteks. Teistsugustest ma eriti aru ei saa ja üritamiseks olen liiga laisk. Kino on tavaliselt liiga kaugel, pealegi koheldakse moodsas kinos vaatajaid nigust loomakarja. Solvav. Ning ka telekapuldi haaramiseks on tavaliselt vaja mitu sammu teha, saadav ei ole pingutust väärt.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Juhtusin kunagi mitte väga ammu It Might Get Loud'i vaatama. Oli ikka kuidagi positiivne, paraku toimis organism eelpoolkirjeldatud kombel.

3: Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Kõige rohkem kuulangi ehk oma isikliku unistustebändi bassi- ja löökriistapartiisid, alati nauditavad. Täna olid lisaks Fluidage (ülimõnusalt meloodiline rootsi ühemehebänd) ja Voog (see sujuvalt mürisev bänd, kus bassimees on nagu superstaar ja klahvpillineiu käsi käib vaheldumisi ninas ja klahvidel, teate küll). Mõlemaid julgen soovitada.

Tänan Ander!

Ülemise pildi autor on Mart Sepp, all kaader filmist The Shutka Book of Records.

Afghan Breakdown - Афганский излом

Afganskiy izlom - Vladimir Bortko 1990

Taaskord vene draama millest vaimustuda ning taaskord lõpp mis täiega kogu fiili halvas nii, et kui kellelgi on piisavalt närvi, pangu aga mängija kinni stseeni juures kus helikopterid küla maatasa teevad ning ausõna, te saate hulga parema filmielamuse osaliseks. See on muidugi soovituslikku laadi, sest teose tähtsus ei ole mitte peategelase ja tema kommando saatusel ega lahingstseenidel üldiselt, vaid hoopis nõukogude inimese Afganistanis okupandina elamisel baseeruv. "Need olid mu elu parimad aastad!", õhkas filmis üks pisut napsuna haiglapersonali hulka kuuluv medõde. Ja tõesti, miks mitte. Mitmekordne palk ja võimalus kohalikult mustalt turult hankida piiramatus koguses välismaa kaupa, lisaks veel tugevad väljavaated leida elukaaslane, sest iga naise jaoks oli baasis vähemalt sada noort meest. Kõik see on aga lõppemas. Filmi tegevus on kantud aega mil Puunaarmeel oli Afganistanist lahkumiseks jäänud nädal. Juba tassitakse baasist välja kirjutuslaudu ja külmkappe, inimesed istuvad pakitud kohvrite otsas või teevad viimseid väljasõite kohalikule turule, et veel paar mikrolaineahju või lumipesu teksaseid enesega Liitu kaasa vedada. Aga harutatakse lahti ka suhete sasipuntraid, neid naistest-meestest eemal viibivate inimeste sõjaväljaromansse. Aus ja vahetu sõjafilm milles lahingutegevuse möll jäi küll olme kujutamise kõrval teisejärguliseks, kuid andis samas seeläbi hulga realistlikuma pildi Afganistanis toimunust, kui seda mõni tulistamisele rõhku asetav teos eales suutnuks. Peaosas esialgu üllatuslikult mõjuv valik, ehk itaalia näitleja Michele Placido, kuid pikas plaanis kaval lüke. Oli ju see mees tänu Merekoletise sarjale sel ajal N-Liidus ääretult populaarne ning eks loodeti selle läbi ka käesolevale linaloole rohkem tähelepanu. Mees sobis välimuselt ukrainlasest dessantnikku mängima küll ja tema roll oli samuti just sedalaadi keeruga, et välismaalane passis sinna suurepäraselt. Pool militaar ja pool tsiviilolustikku, kokku otsekohene pilt Afganistani sõja lõpupäevadest. 4/5

Soomukiga turule.

Karaul - Караул

Karaul - Aleksandr Rogozhkin 1989

"Esimene väljas...esimene sees..esimene kongis...teine väljas...teine sees..." selliste käsklustega saadeti koerte ning automaaturite spaleeris käed seljal jooksvaid vange autost rongivagunis asuvasse kongi. Tuima järjekindlusega ja ükshaaval. Siis saadeti neid käsklustega tualettruumi ja tagasi ning vahele loeti moraali, et vagunis ei ole ilus sigatseda ning tuld teha ega noaga lavatsitesse ja seintesse tekste või pilte lõigata. "Neli viiendasse! Viies täis! Viies suletud!" Klõps ja taas löödi järjekordse tapivagunis asuvava kongi ees uks kinni. Aleksandr Rogozhkin´i varasem film oli väga minu maitse järgi. Pedantlik pilt vangide konvoeerimisest, detailideni viidud täpsus ning toimingute monotoonsus lõi just õige tooni valvesõdurite argipäevast. Pidev samade liigutuste tegemine ning sõnade lausumine, sinna juurde veel klaustrofoobiline tegevuspaik, ehk vaguni tambur kus kaks meest üksteisest vaevu mööda mahuvad. Ei ole siis imetada, et demblil peagi katus sõitma hakkas ning noorte piinamine järjest tuure kogus. Filmis on konvoisõdurite töö ja vaba aeg. Esimene on vangide kantseldamine, uute peale võtmine ja paar päeva sõitnute maha panek mõne laagri läheduses. Vaba aeg aga oli omakorda jagatud kaheks, noorsõdurite ja dembli vabaks ajaks. Noortel muidugi seda vaba aega sõna otseses mõttes ei olnudki, hea kui sai vanakeste teenindamise ja karauuli vahele paar tundi magada. Peagi teenistusest vabanevad aga nautisid igat momenti, käis traditsiooniliste demblitoimingute läbi viimine ning niisama igavlemine. Taaskord vene perestroikaaegne aus draama millest ma vaimustusin. Väga informatiivne teos mis näitas vanglasüsteemi üht pisikest osa ning väga karm ja julm dedovšina kriitika. Lisaks veel imeilus pilt kus vaguni paaris kupees ja tamburis filmitu vahetus hetkeks möödavilksatava lumise lõputu maastikuga ning see mõjus taotluslikult väga müstilise ning nõiduslikuna. Lõpp oli väheke pingutatult sümbolistlik, kuid suurepärase draamaga on tegu igal juhul. 4,5/5

Aleksey Buldakov´i oli väheke harjumatu nii tõsises draamas näha, kuid kuna tema tegelaskuju oli sümpaatne, siis vajus kõik justkui omale kohale ning lõpuks ta isegi sobis siia.

Filmiküsitlus - Mihkel Kleis

Kui teist keegi veel ei ta, siis paljastan saladuse, et Mihkel ongi see tüüp kes muude hobide kõrvalt peab ka eesti kõige friigimat filmiblogi nimega Rodendronite invasioon kus vaatluse all need maailma kõige veidramad vere ja seksufilmid, ehk puhas b-kategooria kreisiness. Tasub uurida! Ja võin veel lisada, et kunagi meeldis Mihklile bänd nimega Anal Cunt aga samas kellele selle bändi nobedad möiratused ei meeldiks? Kellele ei meeldiks Anal Cunt?


Nimi: Mihkel Kleis
Bänd: Edasi
MySpace: Edasi
Koduleht: Rate Your Music
Koduleht: YouTube


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Mulle meeldivad ebakonventsionaalsused, piiriületamised, mängud tabuteemadega, igasugused ekstsentrilised asjad. Eurohorror kuuekümnendatest kaheksakümnendateni, exploitation kõikvõimalikes avaldumisvormides, Saksa low budget splatter jne. Üks suurimaid lemmikuid, kelle kogu filmograafiat olen püüdnud jälgida on Ken Russell. Teine samasugune - Jean Rollin. Olen olnud väga vaimustatud ka Pasolini filmidest, eelkõige tema nn. Elu Triloogiast. Ühe konkreetse ülilemmikuna eristub siiamaani millegipärast J-J. Annaud' "La guerre du feu". Esimese hooga tulevad usaldusväärsete nimedena veel meelde Doris Wishman, Milos Forman, Herschell Gordon Lewis, Michael Haneke, Christoph Schlingensief, aga kuna ma vaatan kogu aeg nii palju ja samal ajal kogun pidevalt infot siiani nägemata filmide kohta, siis mul ei püsi see kõik meeles.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Väga värskendavalt mõjusid kolm Yasuharu Hasebe vägistamise teemalist pinku filmi: "Attack!", "Rape! 13th hour" ja "Assault! Jack The Ripper". Mõnusa koomiksiliku kergemeelsusega filmid, kus vägistajatest pätte on kujutatud umbes nagu lindpriidest superkangelasi - nad kihutavad stiilsete autodega, kannavad läikivaid nahkkostüüme ja moodsaid päikeseprille, seda saadab meeleolukas funk ja jazz - no ja kui asjad lähevad räpaseks hakkab kõlama Bachi sonaat või mingi muu pehme klassikateos.


3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Ma kuulan viimasel ajal üha rohkem ja rohkem nö. metalit. Põhiliselt black noise'i, millest Wold on juba vana lemmik, aga kuna hoian sel praegu eriti viljakalt areneval scene'l pidevalt silma peal, siis avastan uusi põnevaid asju pea ülepäeviti. Palju huvitavaid asju olen leidnud ka 90ndate esimese poole Prantsuse koolkonnast Les Legiones Noire. Soomlaste Ride for Revenge on väga hea... . Pean selle kõige kohta päevikut siin: list of black metal bands with a difference

Eks huvi ulatub muidugi metalist kaugemale, endiselt ajan taga nö. raamatukogumuusikat, ei jäta kuulamata vanu outsider-muusikute asju jne. ja et sellest kõigest rääkida... aitab võibolla tänaseks.

Tänan Mihkel!

Kaader filmist Assault! Jack The Ripper.