
Tänapäeva indiaanlastest rääkivad draamad on alati minu filmivalikul olnud üheks prioriteediks. Seekord siis Oklahomas elavate seminolidest ja kui nüüd võrrelda teiste hõimudega, siis polnud nende elul nagu vigagi. Reservaadi äärses kõrtsis said valgetele daamidele ligitikkumise eest peksa küll, kuid vähemalt majad nägid korralikud välja ja taskurahagi oli igal mehel paari õlle jagu. Aga ega seekord teravik polnudki suunatud pärisasukate rasket majanduslikku korda ja sotsiaalset surutist osatama, vaid vaatajale pakuti lihtsalt vaikset ja rahulikku peredraamat. Lugu mille viimine indiaanlaste hulka ei muutnud midagi paremaks, vaid oleks universaalselt sobinud ükskõik mis rahvale või rassile.


Tagasihoidlikus on voorus, kuid seekord oleksin küll tahtnud väheke elavamat filmi kui vaikselt kulgev perekonna teekond teineteise mõistmisele. See ei ole etteheide ja tavaliselt mulle sellised filmid isegi meeldivad, kuid paari indiaani sõjahüüet oleks võinud ikka taustal kuulda olla, ühest sümpaatsest naljast valgenahaliste pihta jäi kahjuks väheseks. Stsenaariumi liigne universaalsus võttis selle indiaanlastega seotud nišhi võimaluse ja isegi kohalikus keeles toimunud narratsioon ei päästnud teost langemast keskpärase ning tüüpilise indie-filmi tasemele. Hea korralik film aga liiga vähe isikupära seoses indiaanlastega. 2,5/5

Ühes peaosas oli kanada indiaanlannast lauljatar Tamara Podemski.