Wednesday, November 07, 2007

Four Sheets to the Wind

Four Sheets to the Wind - Sterlin Harjo 2007

Tänapäeva indiaanlastest rääkivad draamad on alati minu filmivalikul olnud üheks prioriteediks. Seekord siis Oklahomas elavate seminolidest ja kui nüüd võrrelda teiste hõimudega, siis polnud nende elul nagu vigagi. Reservaadi äärses kõrtsis said valgetele daamidele ligitikkumise eest peksa küll, kuid vähemalt majad nägid korralikud välja ja taskurahagi oli igal mehel paari õlle jagu. Aga ega seekord teravik polnudki suunatud pärisasukate rasket majanduslikku korda ja sotsiaalset surutist osatama, vaid vaatajale pakuti lihtsalt vaikset ja rahulikku peredraamat. Lugu mille viimine indiaanlaste hulka ei muutnud midagi paremaks, vaid oleks universaalselt sobinud ükskõik mis rahvale või rassile. Noor poiss proovis hakkama saada oma isa enesetapuga ja leida elule uut suunda. Kogu aeg koos isaga kalal ja jahil käinud noormehele oli kaotus raske ja haavade paranemine aeganõudev. Eriti aga kui ümbritsevad, nii ema kui õde ei paistnud isa surmast nii väga hoolivat ning ladusid oma käitumisega poisi õlgadele uusi rusuvaid mõtteid.
Tagasihoidlikus on voorus, kuid seekord oleksin küll tahtnud väheke elavamat filmi kui vaikselt kulgev perekonna teekond teineteise mõistmisele. See ei ole etteheide ja tavaliselt mulle sellised filmid isegi meeldivad, kuid paari indiaani sõjahüüet oleks võinud ikka taustal kuulda olla, ühest sümpaatsest naljast valgenahaliste pihta jäi kahjuks väheseks. Stsenaariumi liigne universaalsus võttis selle indiaanlastega seotud nišhi võimaluse ja isegi kohalikus keeles toimunud narratsioon ei päästnud teost langemast keskpärase ning tüüpilise indie-filmi tasemele. Hea korralik film aga liiga vähe isikupära seoses indiaanlastega. 2,5/5
Ühes peaosas oli kanada indiaanlannast lauljatar Tamara Podemski.

Hana-bi - Fireworks

Hana-bi - Takeshi Kitano 1997

Tuesday, November 06, 2007

The Hemp Revolution

Hemp Revolution - Anthony Clarke 1995

IMDb´i tagline ütleb õieti: Extremely low-quality, at times cheesy, but chock full of good info. Käesolev dokfilm oli isegi koduse kaameratööga amotöörfilmi mõistes viletsa kvaliteediline, sisaldas juba paarkümmend aastat tabuna peetud videograafikat ja efekte ning montaaž meenutas pigem seitsme- kui üheksakümnendaid. Teemaks kanepi mitmed kasulikud kasutusviisid nagu näiteks paber, riie, söök, kütus ja loomulikult "inspiratsioon". Selle rohelise inspiratsiooni ümber suurem osa juttu keerleski, kuid otseselt kanepipopsutamist ei propageeritud ega asja uimastavat omadust esile ei tõstetud. Vaatluse alla võeti USA marihuaana vastased seadused, poliitika ja ravimifirmade lobitöö, et looduslikku meditsiini ja tujutõstjat kasutajatest kaugemal hoida. Teine pool filmist aga käsitles hemp´i mitmeid muid kasutusvõimalusi ja sõna said nii teadlased kui farmerid. Korralik ja informatiivne film, kahju lausa, et hägune luitunud kvaliteet jääb alla igasugust DVD taset ja meenutab pigem väljaveninud VHS´i magnetlinti. 3,5/5
Maailmapäästja - toitja, katja ja ravija.

The Inner Scar

La Cicatrice intérieure - Philippe Garrel 1972

Ausõna, ma pole üldse selline mees kes oma filmielamuse saab punnitajate lavastatud sürrealistlikust mediteerivast kinost kus iga sõna ja liigutus peaks midagi tähendama ja mille kunstilis-märgilise külje mõistmiseks peab erudeeritud persoon olema. Mina ütlen tavaliselt selliste filmide kohta hippie-shit ja löön jalaga. Seekord oli aga teisiti. Kohe filmi alul lummas Nico justkui sireen mind oma lauluga ega lasknud enne lahti kui tunnine nappide lausetega maagiline rännak mööda Egiptuse liiva ja Islandi lumevälju oli lõppenud. Müstiline muusika ja meeldivalt tagasihoidlik visuaalne taust, mõlemad minimalistlikult puhtad ja selgepiirilised. Meenutas Pier Paolo Pasolini töid, kuid oli samas ka omanäoline, tõeliselt artistlik, poeetiline ja imekaunis. Seekord sai selle filmi juurde asumisel ahvatlevaks teguriks korraliku lääne reliisi puudumine. Ainukese leitava DVD, La Collection de Philippe Garrel box´i on välja andnud jaapanlaste Uplink koostöös Capital Cinéma´ga ja selline rariteet oli koheselt ihaldavate filmide top´is. Jaapanikeelsete hard subbidega ja kolmandiku võrra saksakeelne, kuid vähamalt mina ei kurda, et midagi arusaamatuks oleks jäänud. Nico luulelised tekstid polnud pooltki nii tähtsad kui helitaust ja visiaalne puhkus. Suurepärane reis mööda tühjust. 4/5
Muusa nimega Nico.

The Bourne Ultimatum

The Bourne Ultimatum - Paul Greengrass 2007

Teate seda Damon´i poissi küll - selline ladna kutt, oma jope. Mitte ühtegi säravat filmirolli mitte üheski geniaalses filmis, tavaline lahe kutt tavalistes heades keskpärastes Hollywood´i filmides. Välimuse poolest tänu lühikesele kasvule, kartulininale ja pidevalt sarnasele käitumisele autolukkseppa või kaubaveokijuhti meenutav poiss keda kõik sõbrad armastavad, kellega minnakse koos kinno, ööklubisse ja saunapeole. Võib-olla tänu sellele suvamehe välimusele ja meeldejäävate tegelaskujude puudumisele mehe filmipagasist tundubki Damon imehästi Ludlum´i loodud Jason Bourne rolli imehästi sobivat, salaagendid peavadki ju märkamatud ja hästi halli massi sulanduvad olema. Väheke keigarliku oleku ja "kahtlase kõmuga" Richard Chamberlain tundub mulle palju võõram aga eks nagu Muda kirjutabki, et tema Bourne oligi teistlaadi mees. Kolmas Bourne´i lugu oli minu jaoks parem kui teine ja tsipake nõrgem kui avalöök. Loomulikult hakkab terve see ilma mäluta mehe teema juba ära tüütama, kuid näiteks tänu mälukaotusele nunnult väljamängitud endise pruudi hetk oli meeletult armas ja andis vähemalt minu jaoks kolmandale loole inimliku mõõtme. Tõstis Bourne´i korraks sellest külmalt kalkuleeriva masina rollist välja, lõi väikese sekundilise romantilise hetke ja jättis hulga otsi neljandas osas arendamiseks. Pettumust valmistas filmis pidevalt langev pinge. Kui Waterloo jaamas toimunut võis pidada tip-top hi-tec põnevikuks, siis kahjuks hakkas sellest hetkest kõik allamäge veerema ja lõpus toimuv meenutas juba pigem vene lastemuinasjuttu kui thrillerit. Masinate ehk tehniliste vidinate asemel tulid mängu rusikad ja kohe kiskus igavaks. Suurt pettumust see siiski ei tekitanud, mõnus oli vaadata ikka. Veidra faktina võib välja tuua, et kõik filmi negatiivsed tegelased on juudi nimedega nii, et seda teades võib juba alguses arvata kes käkki keerab ja kes Bourne´i abistab. Selline nimedega seotud võti teie filmielamuse spoilimiseks. He he ! 3/5
Unustatud armastus.

Blade Runner

Blade Runner - Ridley Scott 1982

Contamination : Alien on Earth

Contamination - Luigi Cozzi 1980

Anchor Bay reliisil on kilode kaupa lisasid ja ühes neist mitmest intervjuust lavastajaga, ütles Luigi Cozzi´i, et oli meeletult vaimutunud Ridley Scott´i Alien´ist ja proovis kangesti teha sarnast filmi. Mitte, et just üks ühele aga ikka samalaadset, sellist itaalia Tulnukat, tulevast kohaliku rahva uhkust. Eelarve aga dikteeris teised suunad ja suurejoonelise blockbuster ulmeseikluse asemel valmis keskpärane vaid fännidele huvi pakkuv eurotrash. Mina olin siiski alul valmis filmile kriitikuist natuke enam krediiti andma, kuid lõpupoole hakkas film üpris käest ära minema. Alguses tundus justkui gorene versioon The Andromeda Strain´ist aga lõpupoole muutus mõtetuks James Bondilikuks põnevikuks, kus vaid inimesest maailmavallutaja asemel oli kangelase vastaseks pimedas nurgas passiv Marsilt pärit tulnuk-diktaator. Seekord nii tuim kumminukk, et vaatamata oma jäsemetele ja nelja meetrisele kõrgusele, oskas vaid keset laupa asuvat hüpnotiseerivat silma ( loe: elektripirni ) vilgutada. Itaalia Alien oli ikka pussy mis pussy ja ka kohalikud mehed olid parajad eputavad jobud. Lõbus vaadata aga ausalt öeldes paras käkk. 2/5
Selline junn siis valitseb Marsil.

Monday, November 05, 2007

Depth Solitude - Loneliness of the Deep


Dypets ensomhet - Thomas Lien, Joachim Solum 1995

Nii nagu tavaline inimene oma kodus igapäevaseid toimetusi korraldab, nii teeb seda ka sinises basseinipõhjas elav töökas tuuker. Sööb, joob, magab ja kraamib tuba. Üksindus ja igatsus kellegi puudutuste järele sunnib aga meest tõusma pinnale ning võtma enesega basseinipõhja kaasa kauni ujuma tulnud neiu. Koomiline ja väikse artsy punnitamisena alanud lühifilm võttis koheselt ähvardava horrori tooni, sest hirm selle ees, et keegi sind vees ujudes põhja tirima hakkab on vist juba kõigile kaasasündinud. Basseinipõhja üksindusele leiab vaid ajutist lohutust, peagi on armastatu kopsub vett täis ja keha muutub liikumatuks. 3,5/5
Underwater love.

Cheeky - Transgressions

Trasgredire - Tinto Brass 2000

Tinto Brass´i pagasis leidub selliseid kultusliku erootikafilmi maine saanud töid nagu Snack Bar Budapest, Paprika ja eepilistes mõõtmeis Caligola mis tänu mitmetele lõigutud ja lõikamata versioonidele ei anna siiamaani filmigurmaanidele rahu. Ikka veel otsitakse ja reliisitakse Caligula´st uusi ja täiendatud DVD versioone, viimane neist on kolme diskine "The Imperial Edition". Hoolimata kiidetud töödest pole aga mitte kõik Brassi filmid head ja käesolev oli selle tõdemuse ilmekas näide. Brass´ilikku ümara tagumike fetišit oli küll rohkem kui ta tavalistes filmides, kuid sellevõrra oli taas sisu vähem ja teos jäi hoolimata kaunitest pepudest ja ohtrast lesbie actionist tavalise armujandi tasemele. 1/5

Night on the Galactic Railroad

Miyazawa Kenji - Ginga-tetsudo no yoru - Nokto de la galaksia fervojo de Miyazawa Kenji - Gisaburo Sugii 1985

Film mis kohe vägisi vedas pisara silmanurka, sest midagi nii ilusat ja kurba polnud pikka aega näha saanud. Vaesest perest pärit Kenji Miyazawa, kelle novellidel antud anime põhines, pidi lapsena tegema rasket füüsilist tööd ja elama puuduses, lohutades end vaid budistliku elufilosoofia, hingepuhtuse ja enese vaimse täiendamisega. Noore mehena asus ta tööle kooliõpetajana ja kirjutas töö kõrvalt mitmeid nüüdseks klassika staatusesse tõusnud armastatud ja ohtralt animeeritud lastejutte. Käesolev teos koondab ühte filmi kirjaniku mitmed Kassiküla jutud. Anime peategelase, noore sinise kassi Giovanni ema oli voodihaige ja isa läinud tööotsinguil riigi teise otsa ning kuna talt pole sõnumeid saabunud langes teismeline üha suuremasse masendusse kartes halvimat. Nimelt teadsid klassikaaslaselt narrivalt öelda, et kassikese isa oli salaküttimise eest vangi pandud ja ei saabuvat nii pea koju. Paar aastat vanem korralikust perest pärit Campanella toetas oma noort sõpra ja ka ema ei kartnud veel kõige hullemat, julgustades poega küla tähefestivalist osa saama. Giovanni´le tundus aga tõbise ema eest hoolitsemine esmatähtis olevat ning hoolimata külas valitsevast peomeeleolust, seadis ta sammud lähedal asuvasse farmi kannutäie piima järele. Külatagusel mäekünkal astus ta aga poolkogemata müstiliselt ilmunud rongile ja leidis sealt juba ees ootamas oma sõbra Campanella. Kostus vedurivile ja sõit maagilises rongis läbi sümbolistlike jaamade ja üle imekaunite maastike algas.Ilma originaale tundmata võis anime kaudu ometi saada osa raamatusarja meelsusest ja pakutavast kristlikust budistlikust omakasupüüdmatust mõttelaadist ning leida tegelaste toimetamised peegeldamas kirjaniku enda lapsepõlve - materiaalset puudust ning samas täitmatut janu teadmiste ja õpetuse järele. See isiklike kogemuste paraleel anime, raamatusarja ja kirjaniku vahel andis teosele võimsa tundelaengu, kõigi meeltega tajutavat traagikat aga ka nappe rõõmuhetki. Minule meenutas kangesti Ghibli stuudio Spirited Away animatsiooni kus aga vaimudemaailma asemel astus peategelane müstilisele galaktikate vahel kurseerivale rongile. Maagiline hingedemaailm oma heade ja halbade tegelastega oli mõlemas, kuid seikluslikkuse võtmes jäi Night on the Galactic Railroad tagasihoidlikumaks, pakkudes põnevuse asemel vaatajale pigem vaikseid mõttehetki, võimalust ja aega oma hinge koos animatsiooniga vaagida. Soovitatakse isegi mitmeid kordi üle vaadata, et kõigist sümbolitest ja peidetud sõnumitest aru saada, kuid oma emotsionaalse tipu sain ma kätte juba esmavaatamisel. Kunagi aga vaatan kindlasti veelkord. 5/5
Giovanni pakub teistele reisijatele istet.

Walker

Walker - Alex Cox 1987

Wrestlemaniac - The Mexican Porn Massacre

El Mascarado Massacre - Jesse Baget 2006

Kolmas saastafilm mille pohmelliõhtul ette võtsin osutus aga vastupidiselt ootustele täitsa kobedaks tükiks, kuigi DVD alguses olevad mõningad trailerid olid eksitavalt väga halvad. Aastal 1965 oli Mehhikol vaja maadlustšempioni ja kohalikud teadlased lõikasid tükkideks kolm kõige lootustandvamat atleeti ning panid nende kehaosadest kokku võitmatu "El Mascarado". Tehisinimene aga kukkus laamendama ning saadeti "La Sangre De Dios´i" nimelisse kolkakülla kust peale seda hakkas ükshaaval kaduma elanikke kuni majad jäid tühjaks ja asula muutus vaid kummituste ja maadlusmaniaki koduks. Hoolimata kohalike hoiatustest sõitis külasse pornofilmi väntama grupp jänkisid ja härra "El Mascarado" veristavat maadlust iga noorega ei andnud kaua oodata. The Mexican Porn Massacre tundus tegijaile liiga räige nimena ja vahetati neutraalse Wrestlemaniac´i vastu, kuid minu arust ilmestas esialgne working title filmi palju enam. See lubab paljaid tisse, tundub juba alul koomilise kõlaga ja annab tsilli fiili filmile lähenemisel, tegu oli ju väga ladnalt ja punnitamata tehtud kinoga. Taustaks paljale pinnale ja vere pritsimisele veel mehhikko mussi, no mida enamat ühelt korralikult slasherilt ikka oodata. Tubli töö, gramm keskpärasest raskem. 3/5
El Mascarado

Sunday, November 04, 2007

The Spirit of '76

The Spirit of '76 - Lucas Reiner 1990

Jätkasin teise saastafilmiga, seekord ulmelise komöödiaga. Aastast 2176 saadetakse ajamasinaga kaks tüüpi ja kaunitar aastasse 1776, et uurida kuidas täpselt 4. Juulil Iseseisvuse Deklaratsioonile alla kirjutati. Viperuse tõttu satutakse aga aastasse 1976 ja tobenaljakas möödarääkimistele ja seitmekümnendate nostalgiale üles ehitatud lollitamine võis alata. Taaskord käiakse välja kõik aastakümne märgid - eneseabi kursused, disco-fever, bong ja hemp, ajastu muusika, rõivad ja keelepruuk. Tunne on justkui vaataks intensiivsemat versiooni That '70s Show´st ( isegi Tommy Chong oli episoodilises rollis), ainult, et telesriaali huumor oli vaatamata oma kasinusele ikka mitmeid kordi parem kui käesoleva filmi oma. Totakas ja mitte heas mõttes. 1/5

Ice Spiders

Ice Spiders - Tibor Takács 2007

Selleks aastaks on siis sünnipäev taaskord peetud. Tänan kõiki kalleid sõpru, et kohale tulite ja toredad kingid tegite. Sain posu DVD-sid, Transformers´i T-särgi, hunniku raamatupoe kinkekaarte, koomikseid, hiina peamassaaži ja verevarustuse stimulatsiooni aparaadi ja massiivne Mika Saastoniemi raamatu "Parasta lapsille: suomipunk 1977-1984". Kõige mõnusam oli aga muidugi kõigi sõpsidega restoranis süüa, meie korteris kangemat kraami libistada ja Kati tehtud küpsisetorti mekkida ning hiljem koos teiega kesklinna joomakohtades õlle trimbata. Hoolimata hommikul kella kaheksani joomisest, polnud pohmell just kõige hullem, kuid erilist isu tõsisema kino järele järgmine päev diivanil ei tekkinud ja otsustasin ette võtta paar saastafilmi. Ice Spiders oli aus crap mis kasutas ära igat vähegi võimalikku tobedat klišeed ja oli täpselt selline junn nagu oodata võiski. Armee salalaboris geenimanipulatsiooniga aretatud hiidämblikud murravad vabadusse ja hakkavad kohaliku suusakuurorti klientide hulgast enesele sööki otsime, einestades tavaliselt ära vaid ohvri jalgadega. Ootasin lõpus mingit suurt mother-spiderit kuid seekord pidi leppima vaid pisikeste halvas 3-D´s loodud koera suuruste tapjatega kes aga ometi olid elavamad kui terve suusamäele aetud näitlejate trupp kokku. 1/5

Friday, November 02, 2007

The Loneliness of the Long Distance Runner


A Sense of History


A Sense of History - Mike Leigh 1992

Seda Jim Broadbent´i poolt kirjutatud ja esitatud võrratut monoloogi olin ka varem mitmed korrad näinud ja kusagil keldrisügavuses peaks isegi videokassetil olema. Nüüd siis sai tänu custom DVD-le üle vaadatud ja peab taas tunnistama, et suurepärane töö. Jim Broadbent briti aristokraadi Leet´i jarlina oma veidralt vägivaldset minevikku ja tõekspidamisi kaamerasse jutustamas oli meeletult hästi näideldud ja detailitäpselt seatud. Mike Leigh oskas monoloogi visuaalselt elama panna, lisada sõnadele sügavust ja kasutades dokumentaalfilmi formaati, luua reaalsemat pilti mille hilisem purustamine musta huumoriga oli seda mõjusam. Julm ja naljakas lugu, suurepärane koostöö kahe briti - näitleja ja lavastaja vahel. 5/5
Mike Leigh

Secret Space Vol. 1 - The Illuminati's Conquest of Space

Secret Space Vol. 1 - The Illuminati's Conquest of Space - Chris Everard 2007

Kill The Poor! nimelise ajaveebis varem üksikuid filmiarvustusi jaganud muda otsustas astuda filmiblogijate ridadesse ja lõi oma kinoelamuste väljendamiseks eraldi blogi klassikalise nimega Jupiter. Suur oli mu üllatus kui täna hommikul avastasin sealt käesoleva filmi tagasihoidliku mainimise, sest just eile õhtul jõudsin lõpuni ja, et kaks meest samaaegselt ühte sõltumatut paranoia dokki vaatavad on küll kokkusattumuste kokkusattumus. Tegelikult võib muidugi ühendavaks jooneks olla käesoleva DVD hiljutine jõudmine Piraadilahte ja ega ma ei saa kindel olla ka selles, et muda seda just nüüdsama vaatas ning kirjutab oma postitusi nagu mina, viimati nähtud filmidest. Secret Space oli Illuminati sarjaga kõmu ja kuulsust kogunud tiimi taaskordne intensiivkursus vandenõuteooriate maailmas. Seekord aga mindi maakera sajajastest valitsejatest samm kaugemale ning tutvustati ka kuu ja kosmose valdjaid. DVD oli jagatud viieks episoodiks millest esimene tutvustas endiste Kolmanda Reichi professorite sõjajärgset koostööd NASA uurijatega, teine ja kolmas rääkisid UFO-dest, neljas tutvustas Kuul maandumise võltsimist ning viies langes kosmose teema asemel tüüpilisse Illuminati paranoiasse. Eks neid teemasid oli juba ka varem kuuldud, kuid kohati suudeti ka üllatada. Näiteks terve space serpentite, ehk kosmoses elavate ussilaadsete elukate, teema oli väga intrigeeriv. Enam vähem normaalne dokfilm keerati aga lõpuepisoodis taas suvaliseks juraks, tuues sisse Jack Parsons´i nimelise antikristuse teema. Mulle tundub, et Parsons on lavastaja Chris Everard´i isiklik kiiks, mitte keegi teine ei jahu sellest mehest nii palju ega pushi maailmalõpu paraleele raketitööstusega. Alustas seda juba Illuminati teise osaga ja jätkab nüüd siin. Tüütu! Montaaž ja helindus hüper-kehvad nagu ikka aga tasuks siiski vaadata. Mina aga jään järge ootama. 2,5/5
Area 51.