Bloody Parrot

Xie ying wu - Shan Hua 1981

Üleeile öösel sai minust täiskasvanud filmivaataja! Teate ju küll, täiskasvanu on õppinud hindama peale välise ilu ka sisemist ning sedalaadi silmade avanemine toimus minul tänu Bloody Parrot´ile Shaw Brothers´i filmistuudio toodangu suhtes. Siiani olin üleolev, wuxia kuldajastu, ehk 1993 aasta kino erineb ju piisavalt visuaalse külje, aga ka stoorisättingu poolest oma vaarisadest, viimased siiani ikka tundunud liiga butafoorsed, etlevad, ülemängitud ja camp-faktorit pakkuvatena. Nüüd aga järsku taipasin, et SB on mind sisse haaranud, olen suutnud selle enese jaoks läbi seedida ning esimesed õppetunnid selle hindamiseks kätte saanud. Justkui uus avar maailm on mu silmade ees lahti rullunud ja see ei koosne enam plekist mõõkadest, kirevatest kimonodest, papist majadest ega stuudiopõranda liivahunnikusse pistetud puuokstest, vaid ülimalt oskuslikust loo jutustamisest, kõrgest fantaasialennust ning huvitavatest karakteritest. Bloody Parrot algab muinasjutulise müstikafilmina, aga pöörab üsna pea klassikalise film-noir mängumaale, kus nii detektiivid, saatuslikud naised, pisikriminaalid, ülbed politseinikud ning loomulikult samuti mõrvaga krimilugu. Film meenutab sisult ka neid üheksakümnendate alguse neo-noir´e kus võõras satub väikelinna ning on peagi mässitud sealsete kurikaelte niitidesse ning kus iga veider linnaelanik püüab uustulnuka meelt sättida endale sobivale rajale. Aga võib võtta eeskujuks ka peeglitaguse maailma psühhedeelia, mingist hetkest, näiteks peale kurtisaani söödud (narkootikum) verekivi, tuleb ikka üsna peapeale pööratud tunne sisse, et mida nüüd, asja keeratakse ikka hea hoo ja mõnuga segasemaks. Aga ega veel loetelu lõppe. Muidugi saab siit mõõgavõitlust, saab romantikat ja goret ning sekka heidetakse veel exploitation mekki, ehk siis paljast tissi ja tussi, rääkimata paarist spagetivesterni šniti kopeerimisest. Bloody Parrot oli suurepärane filmielamus, väga haarav lugu ja selle jutustamine, esitlus. Ainsaks veaks pean ma filmi venivat lõppu, sest kui ülejäänud linalugu toob pidevalt sisse uusi tegelasi ja lausa loobib tegevust, siis viimased 20 minutit on üsna ühtne koopas ronimine ja selle maaaluse seikluse finaalik pakutav lõplik lahendus, maskide langemine, saladuste paljastumine, ei kaalu üles liiga pikalt ühtede ja samade dekoratsioonide vahel veedetud aega. Seega punn vähem täisskoorist. 4,5/5

Kohe hakkab tüdruk dope´i mekkima ja deemini häälega kurjustama.