Trash Can Dance Blogi Eesti Parim Album 2012 on selgunud.

 


Crystal Cloisters 144 (23%)
Realm of Carnivora 142 (23%)
Pedigree 70 (11%)
Kaldt 67 (10%)
Kannabinõid 48 (7%)
Nevesis 44 (7%)
Estoner 43 (7%)
Väljasõit rohelisse 42 (6%)
Forgotten Sunrise 32 (5%)
Taak 30 (4%)
Sibyl Vane 29 (4%)
False Pregnancy 27 (4%)
Project Dekadenz 27 (4%)
Shirubi Ikazuchi 24 (3%)
Marko Mägi & Zahir 22 (3%)
Sinine 22 (3%)
Tallinn Daggers 21 (3%)
Imandra Lake 20 (3%)
Luna Vulgaris 20 (3%)
Badass Yuki 20 (3%)
Punkentsefaliit 19 (3%)
Tartu Popi ja Roki Instituut 18 (2%)
Barthol Lo Mejor 17 (2%)
O.R.G.A.S.M. 16 (2%)
Neoandertals 16 (2%)
Future Brain 15 (2%)
Põhjast 14 (2%)
Sorts 13 (2%)
Morgue's Last Choice 13 (2%)
EDASI 12 (1%)
Rainer Jancis 12 (1%)
Ratkiller 12 (1%)
Rotten Sperm 11 (1%)
Tont 10 (1%)
Cubus Larvik 9 (1%)
Picnic 9 (1%)
Tallinn Subway 8 (1%)
Misha Mishajashvili 8 (1%)
Multiphonic Rodent 8 (1%)
Blood Pavilion 6 (0%)
Autharktos 6 (0%)
Martiini 5 (0%)
Trans Germanium Express 5 (0%)
Neon Noir 4 (0%)
Kuma 4 (0%)
Rajaleidja 4 (0%)
Aamen 3 (0%)
Mavra 3 (0%)
K1llRGVP 3 (0%)
The Fullmoon Cunt Mysticism 3 (0%)

Votes so far: 610

Tänud kõigile vastamast. Või oleks õigem öelda, et tänud kõigile erinevatele arvutitele, et lubasite sõrmitsejal lahkelt oma IP-d kasutada, he he! Thon Realm Of Carnivorast heitis isegi nalja, et Põlvas said arvutid otsa ning abi tuli paluda piiri taguselt plaadifirmalt. Aga ükskõik kui palju spekuleerida ka aktuaalse austajate hulga ning hääletamiseks vajalike arvutite olemasolu üle, fakt on ikkagi see, et kõik tabeli eesotsas (nagu tegelikult ju kõik artistid siin nimekirjas) on väga head ning nad ei peljanud küsida oma fännide või isegi leibeli abi. Nimekirjas on ju samas esinejaid kes seda ei teinud, sest vastasel juhul trooniksid nad tabeli eesotsas. Laias laastus ei ole aga see kõik nii tähtis, sest nagu eelmine aasta üks tundmatu hääletuslingi jagaja Facebookis ütles - vaadake bändide nimekirja pilguga, et järsku avastate siit enese jaoks peale väikest googeldamist uusi lemmikbände. Minule isiklikult meeldisid kõik nimekirjas olnud reliisid.

Plaadivõitjatega oli sellel aastal eriti lihtne - kõigile püüdsin pakkuda seda plaati mida nad ihaldasid ja kõik vastuse saatnud mingi heliplaadi postis ka saavad. Kas just selle mida soovisid, kui pretendente oli mitu, aga panin paar peagi valmivat diski juurde ja midagi potsatab postkasti igal juhul. Võitjatega võtan ühendust ja küsin kodust aadressi:

Kristina K. - Estoner
Uko H.- L. - Tartu Popi Ja Rokiinstituud
Thon - Of Roofs, Genes and Stolen Meaning
Sander S. - Talv
Henri R. - Sügis
Hannes P. - Aamen
Kristjan K. - Tallinn Daggers EP
Jaanika S. - Kroma
Meelis T. - Sorts
Sten S. - Estcon kogumik
Kennet K - Aamen CD
Janne T.- Tallinn Daggers
Indrek V. - Honey Power
Erkki E.- Kroma

Tänan teid vastamast ning luban, et järgmine aasta ei unusta reliisidele lisamast ka download või kuulamise linke! Sellega läks jah seekord nihu, udupea uimerdis nagu ma olen.

Once Were Warriors

Alan Duff - Kerran sotureita
Like 1995

Ekraniseering oli aastaid nii umbes 50 lemmikfilmi hulgas, kuid peale raamatu lugemist on tunne, et viska või DVD aknast välja - nii kohitsetud ja väär on see võrreldes algmaterjaliga. Ma mõistan kui filmistsenaariumi peab võrreldes raamatuga väheke siluma, võtma maha tegevust ning kustutama tegelasi, kuid siinsel juhul oli hakkama saadud millegi ääretult ebameeldivaga, nimelt keeratud lugu teistpidi, andes hoopis võltsima kuva. Seal kus Alan Duff toob sotsiaaldraama ilmekalt esile, jääb film kahvatuks ning see mis raamatus dramaatilised pöörded sisse toob, vaikitakse filmis lihtsalt maha ning asendatakse teise liiniga, andes seejuures negatiivsetele kangelastele võimaluse endpositiivsest küljest õigustatuina näidata. Raamat viib lugeja laste tasandile, näidates nende alkohoolikutest vanemate vägivaldset kooselu, samas kui film näitab vaid pereisa joodikuna ning põhirõhk on ema tunnetel. Tekib mulje justkui ei oleks lavastaja tahtnud oma rahvast liiga tumedates toonides maalida, samas kui kirjanik lööb valusalt haamriga ühe hoobi teise järel. Suurepärane maooride sotsiaalset kitsikust kujutav romaan, mõistetav miks see niivõrd palju kirjandusauhindu on võitnud.

Battlestar Galactica : Blood & Chrome

Battlestar Galactica: Blood & Chrome - Jonas Pate 2012

Hajameelsuse uus tase. Lükkan DVD masinasse ning selleks hetkeks kui võtsin telekalaua juurest diivanini kolm sammu ja heitsin pikali, olin täielikult unustanud ära, et mis filmi ma vaatama asun. Menüüd libisesid samuti nii kiiresti, et see meenutusele kaasa ei aidanud ja nii ma siis passisin algustiitrite ajal, mõeldes kõrvale, et kas siin uues ulmekas on järsku võimalik lahedaid tulnukate-kolle näha või on see mingi filosofeeriv tasane sci-fi. Täitsa topski! No lõpuks ikka lõi ära, et Battlestar Galactica ja kohe otsa ka väikese pettumuse, sest BG sisu ja maailm on ju enam-vähem teada ning siit suuri üllatusi välja ei nopi. ii ka oli.Korralikult tehtud piloot, nagu ma aru olen saanud, aga egas midagi purustavat pakutud. Lõpus veerandi jagu oli üldse nagu The Screamers´i pealt maha vehitud, *SPOILER* et maa sees inimesi ründavad robotloomad, maha jäetud tehas ning reetur kambas. *SPOILER END* Mõnus vaadata ja sarja ootan samuti, kuid millegi uuega see ei üllatata. 3/5

Concept art on ägedam kui filmis nähtud lõpptulemus.

Imandra Lake - Seemnesegu

 

Imandra Lake - Seemnesegu
Seksound 2013

01. Igane (Seeland rmx)
02. Rabajärv (Music For Your Plants rmx)
03. Ilus Aeg (Out-Or rmx)
04. Seesam (Leslie Da Bass rmx)
05. Öö laul (Tallinn Daggers rmx)
06. Majades (Wolfredt rmx)
07. Vajun (Manual rmx)
08. Liugle liugle (Forgotten Sunrise rmx)
09. Puhangus (Treee rmx)
10. Ole mu laev (3 Pead)
11. Puhangus (Joel Tammik rmx)
12. Igane - instrumentaal (Seeland rmx)


Suur tänu sellele inimesele, kes CD-mängijas skip forward nupu välja mõtles ning andis seega mulle võimaluse ühe näpuliigutusega hüpata ebameeldiva träki pealt koheselt ilusa hea järgmise manu. Käesoleval plaadil olen seda nuppu ühe träki ajal kasutanud ning selleks on Leslie Da Bass´i nägemus Seesamist. Tegu Imandra Lake´i ühe ilusama ja sügavamalt tundeid puudutava muusikapalaga, aga siis tuli Leslie ning remiksis kogu ebamaise nõidusliku ilu hoopis teismeliste pätistuseks, noorte kõlupeade sisutühjaks longeropurgihängiks ja 15 minutit feimi leidvaks telestaariks. Remiks küll täidab klassikalised lootused, et muudab-mängib vormi ja sisuga, painutab kus võimalik, murrab kui vajalik, andes uue näo ja teo, kuid minu jaoks meenutab see töötlus pigem situatsiooni, kus mees ütleb tundmatule neiule, et nüüd löön sulle rusikaga ninaluu paigast ära ning seejärel vägistan su, kuid peale seda kogemust oled hulga rikkalikuma tundepagasiga, rohkem elu näinud ning kogemuse võrra targem. Vabandan, et niivõrd positiivse bändiga nagu Imandra Lake sedalaadi vägivaldsed assotsiatsioonid sisse toon, kuid minu jälestus käesoleva remixi vastu lihtsalt viib mind vägisi üle piiri!

Õnneks ei ole aga Leslie Da Bass´i töötluse puhul tegemist värvipommiga mis plahvatades kõik ülejäänud träkid ära sodiks, sest seal kus üks rikub meelt, üksteist träkki taas seda jõudsalt parandavad. Seemnesegu puhul on minu jaoks väga tähtis just see, et remiksid on meeldivalt tasakaalus, andes võrdväärselt sõna muutmiskunsti läbi viivatele artistidele, kuid samas jätavad piisavalt ruumi töötluseks alla asetatud originaalmaterjalile. Iga artisti käekiri on on ära tuntav, aga sama võrdselt leiad sealt ka Imandra Lake´i. Muidugi ei ütleks ma ilma plaadikaanelt lugemata ja vaid muusikale toetudes miksimeistrite nimesid, kuid neid teades ning nende tööd kuulates on kõik ääretult selge, sobilik ning ainuõige. Music For Your Plants´i, Tallinn Daggers´i ja Joel Tammiku puhul joonistub see artisti enese muusikanägemuslik suhe sõbra loominguga mängimisse kõige selgemini välja, aga samuti on see olemas kõigi teiste artistide puhul. Seemnesegu on võrdväärselt nii Imandra Lake´i, kui Rein Fuksi sõprade album, kus keegi peale Leslie küünarnukihoope jagades esiplaanile ei trügi, vaid lükkavad sinna imeilusa muusika. Remix-albumiga, nagu alati, on pisitillukeseks tujurikkujaks fakt, et ükskõik kui hästi see õnnestub, paratamatult hakkab hing ihaldama artisti uut materjali, sest läbi sellise vormiga oleks vanade lugudega justkui kõik tehtud, kaas kinni pandud ning aeg sobilik täiesti uute helidega kuulajate ette naasta.

Trash Can Dance loosib lugejate vahel samuti välja ühe kotikese semnesegu, ehk eelpoolmainitud albumi CD kujul ning selleks palun jätke TCD Facebooki lehele või saatke meilile gtm242(ätt)hot.ee (märgusõnaga Imandra Lake) oma lemmikartisti nimi nende hulgast, kes siinsel kogumikult on traate krussi keeranud või sirgeks tagunud. Vastusevariant Leslie Da Bass läheb samuti arvesse, sest Jeesus on õpetanud meid lähedaste patud andestama. Loosimine nädala pärast ning plaat võitjale postipakiga koju. Õnne!

Üks remixijatest - Tallinn Daggers.

Taken

Taken - Pierre Morel 2008

Mulle tuli see "I kill you!" meem nii mitu korda 9gag´is juba vastu, et otsustasin filmi samuti ära vaadata. Luc Besson´i käsikiri ja see sitt on koheselt ära tuntav, sest nagu teada, ei ole maailmas midagi igavamat kui mööda Pariisi tänavaid toimuv tagaajamine. Näe, võta C'était un rendez-vous´i lühifilm ja sul on käes üks põnevamaid, isegi romantilisemaid, lühifilme, aga kui paned veel teise auto lisaks või ajad juhti jõelaeva jälitama, siis on see Pariisis just eriti väheütlev. Õnneks muidugi Liam Neeson kogu aeg autoroolisei istunud, vaid suuremalt jaolt seisis kahel jalal ning andis rusikatele voili või põmmutas käsitulirelvast kurjameid. Seda olipäris lahe vaadata, aga muidu oli stsenaarium ikka päris priske pask. 2/5

All About Eve - Keepsakes: A Collection

All About Eve - Keepsakes: A Collection 2006

1.Flowers In Our Hair (video)
2.In The Clouds (video)
3.Wild Hearted Woman (video)
4.Every Angel (video)
5.Martha's Harbour (video)
6.What Kind Of Fool (video)
7.Road to Your Soul (video)
8.December (video)
9.Scarlet (video)
10.Farewell Mr Sorrow (video)
11.Strange Way (video)
12.The Dreamer (video)
13.Phased (video)
14.Some Finer Day (video)
15.Let Me Go Home (video)
16.Every Angel (performed for Going Live! in 1988)
17.Martha's Harbour (performed (live) for Top of the Pops in 1988)
18.What Kind Of Fool (performed for Top of the Pops in 1988)
19.Scarlet (performed for Daytime Live in 1990)
20.More Than The Blues (performed for Daytime Live in 1990)
21.Farewell Mr Sorrow (performed for Top of the Pops in 1991)
22.Martha's Harbour (performed (mimed) for Top of the Pops in 1988 - the "infamous" version [see notes])
23.What Kind Of Fool (an alternate version of the video deemed suitable for children as it does not feature Tarot Cards)

Kunagi oli All About Eve üsna pirakas keskmist sorti lemmik. Videoid vaadatesselgus, et kuigi muusikaliselt suudeti liini hoida ja seda isegi hilisema tantsulikuma moodsama biidiga, siis stilistiliseltjäi neile vist lõpuni arusaamatuks, et kas hevi, folk, hipid või gootid. Lõpus isegi grungetamine. Ise nad nimetasid endid romantikuteks.

Teisikud - Pilvede peal on taevas

Teisikud - Pilvede peal on taevas
Eesti Pops 2013

1. Lilled võitjatelt 03:47
2. Taeval ei ole soosikuid 03:48
3. Valguse sensatsioon 03:14
4. Ma kõnnin mööda Moskvat 03:33
5. Sügismaraton 03:15
6. Õhtu teeb maailma ilusamaks 03:24
7. Sinistest sügavikest 03:55
8. Tuleta mind aeg-ajalt meelde 04:18

Download - Lae alla!

Teisikute album nutab vanade heade päevade järele ("Sinistest sügavikest"), kuid see nostalgiatõmme ei ole minu jaoks üldsegi nii väga sovjetliku levimuusika poole kiskuv, kui Eesti Pops´i plaadimärgi alt ilmunud artistist arvata võib. Teisikute teisikud ei ole minu jaoks, bändi ja Eesti Popsi kiuste, mitte uljas rallisõitja ja samaväärselt hakkamist täis poplaulja, koos nende vahel pendeldava ajakirjanikuhakatisega, vaid pigem võtaksin plaadi helipildile vastavalt teisikud hoopis Alan Rudolph´i ulmelisest linaloost "Equinox", kus üks meestest on naiivne, kuid südamlik ning heatahtlik ja teine otsekohene, elunäinud ning isegi vägivalda tundev. Nende vahel olev naine aga unistavat laadi, õhkõrn, imeilus ja habras. Teisikute muusika manab silme ette hoops ohtlikuma kõlaga sõna - doppelgänger. Aga toob tänu naturaalsetele trummidele meeltest esile ka fragmentaalselt hetki kaheksakümnendate alguse briti sündipopist ("Valguse sensatsioon"), sündipargile toetudes saksa sauruste poolt tehtud õudusfilmihelisid ("Taeval ei ole soosikuid") ning viib enim USA poolkõvade ulmelise puudutusega actionfilmide manu, kus targad raalid püüdsid maailma oma kontrolli alla saada, supervõimetega prototüüpautod sattusid pättide valdusesse või imeravimi kõrvalmõjud muutsid patsiente tundmatuseni. Võib-olla on Teisikute muusika unikaalse võimega ning avab iga kuulaja jaoks isiklikke paralleele tekitava minevikumaailma - on selleks siis plaadikaanelt nähtav, Jääretkele pühendatud memoriaalkompleksi, obeliski ees seismine, komnoorepilgud helges tulevikus ja tähega punalint peade kohal või lääne maailma blondeeritud tukk, ujuvad videolindid ning areneva tehnika igapäevased üllatused. Mina valisin viimase.

Teisikud laval. Foto autor Kiwa.

Jedi Junkies

Jedi Junkies - Mark Edlitz 2010

Star Wars´i fän ikka vaatab, kõigile teistele võib võõraks jääda. Aga ega ausalt öeldes ka fän siit midagi pirakat leia - on kaamera ette taritud hulk friike kes suuremal või vähemal määral sinna küll sobivad, kuid samas mingit erilist lisa die-hard SW austajate ridadesse ei lisa. Paar tuntud nägu, kümmekond tundmatut. Isiklikuks lemmikuks oli keskealine mees kes näiteks oli X-wing fighter´i mudeleid ostnud korraga 30 tükki, sest lapsepõlves unistas ekraanilt nähtu uuesti läbimängimiseks ning Surmatähte läkski ründama just 20 hävitajat. Selge see, et selle uuesti läbimängimiseks on vaja osta samapalju mudeleid. 2,5/5

Nagu 2 tilka vett.

Boss - 1. season

Boss - 1. season - created by Farhad Safinia 2011

Väga tugev esimene episood. Ammu ei ole näinud ühtegi sarja, mis suudab kümne minutiga sind enese külge siduda, tutvustada ääretu selgusega karakterite olemust ning 55 minuti jooksul maha märkida kõik piirid kus sees mäng algab. Jutt ei ole nüüd sellest, et ette antud mängumaal hakkab üks korduv sahmerdamine, vaid lihtsalt ülitäpne kokkuvõte kõigest tulevast, kaasa arvatud esimeses episoodis seatud plaanide muutmise, nihutamise ja lõhkumisega. Sarja avav osa on justkui hea sõel mis selekteerib välja sarja sihtrühma, pakkudes episoodi jooksul läbilõiget maailmast kuhu sind viiakse ning milliste toimemehhanismidega tutvustatakse. Hea filmitrailer peab väljasõeluma linaloo potensiaalse austajaskonna ja nii teeb ka telesarja piloot - kas sulle seriaal pakub midagi, või jääb igavaks, on koheselt selge. Mina võtsin koheselt sarja omaks ning edasi vaadates sain vaid imestada, et niivõrd hea maitsetunnetusega suudeti seriaali tegevust pinevana hoida, ei heidetud sisse labaseid lahendusi ega traageldatud rebendeid odavate õmblustega. Kogu sesoon hoidis ühtlaselt põnevust ilma, et sisse oleks toodud saatuse puudutusi või üle võlli keeramisi. Võiks isegi öelda, et sari kulges vaikselt. Oma osa mängib siinjuures kindlasti ka väike erinemine tavalisest USA telestandardist, sest tosinkonna epissoodi asemel oli neid vaid kaheksa ning stoori kompressitus suudab hoida tegelaskujud kompaktsetena ning välistab filler-situatsioonid. Ajal mil seriaalides domineerivad peategelastena kurjategijad ning vaatajaid pannakse kaasa elama nende pääsemisele teiste pättide või politsei küüsist, oli Boss´i peategelasest linnapea värskendavalt hallis toonis. Munn mees ja jubedusi korda saatnud, seda küll ning see tehti koheselt selgeks, kuid sari ei näidanud peale võimu muid tahke, mida isiklikuks heaoluks haarati. Toonitati linna heaolu, mis küll läbi kompromissidele mineku võis tuua traagilisi tagajärgi, kuid välja joonistatika teine külg - linna kui valdava organismi heaolu tõus. Linnapea ei teinud otsest kurja raha pärast, vaid ehitas oma kodulinna üles, murdes siin-seal nurki maha. Loomulikult kaasneb võimuga ka raha, kuid seriaal keskendus lõpuks ikkagi võimule ja raha oli vaid vahend millega linna funktsioneerimist suunata. Kelsey Grammer oli suurepärane, aga eriline rõõm oli siin seriaalis kohata Martin Donovan´i, kes kangesti meenutas Peeter Võsat. Kahju vaid, et Donovani tegelaskuju jättis viimases episoodis üles küsimusi, sest vaatajana olin juba mõnede süsteemidega harjuda jõudnud ning tundus väheke kahtlasena, et need teist pidi mängima hakkasid. Lahendid justkui jätkasid kogu sarja rütmi, aga ometigi oli sisse toodud muutus ning see oleks pidanud mõjatama ka muud arengut. *SPOILER* Pean silmas selleks tööks ebasobivat isikut, kes Stone´i vannitoas ära tegi aga ka stagnatsioonipattu teinud Bossi ebaselget kõikumist haiguse mõjul, mis jättis ja ei jätnud muljet, et järsku mõned asjad kujutati lihtsalt ette.*SPOILER END*. Kokkuvõttes heas ühtlases kvaliteedis poliitiline thriller Chicago linnaisadest. 4,5/5

Tulevikku ehitamas.

No Such Thing

No Such Thing - Hal Hartley 2001

Petukas! Tegelikult see ei olegi Hal Hartley film, sest siin ei mängi Martin Donovan ja nagu teada mängib ta igas Hal Hartley linaloos. Nii, et petukas! Aga mitte vaid Martin Donovan´i puudumine ei ole filmi nõrkuseks, vaid korraliku stoori puudumine. Võib ju trallitada, et natuke fantasy, näpuotsaga vaimukas, Friðrik Þór Friðriksson´i puudutus samuti sees ning veel see ahvatlev indie-label, aga kui ikka vaatad filmi ära ja ükski emotsioon sinu sees enesest märku ei anna, siis ole nende ahvatlevate märkidega midagi peale hakata. Munatu värk. 1,5/5

The Silver Mask

Peter Englund - Hõbemask
Argo 2007

Peter Englund on küll suur lemmik, kuid tema ajalooraamat Rootsi kuninganna Kristiinast ei suutnud kaasa haarata. Lihtsalt kuninganna isik jäi mulle lõpuni välja võõraks ning kirjanik ei suutnud mind selle naise maailmaga siduda. Tänud muidugi 17. sajandi Euroopa õukondade elu ning kombestikuga tutvustamise eest, aga peategelane kui raamatu telg, jäi minu jaoks ajastu mõistes feministi ja novaatori aemel ähmaseks sebijaks.

Wu Xia : Swordsmen - Dragon

Wu xia - Peter Chan 2011

Väikeses vaikses maakohas toimub poerööv. Kohalik paberivalmistamistaja asub vanuritest poepidajaid kaitsma, astudes kähmlusesse kahe röövliga ning tappes neist kogemata ühe, samas kui teine kukub end õnnetult surnuks. Selgub, et üks röövlitest oli tuntud retsidivist ning samas ka kung-fu meister, mis tõstatab maakonna detektiivis kahtluse, et kas paberivalmistaja on see kellena ta esineb või hoopis ise samuti tagaotsitav kriminaal, sest tavaline külamees ei oleks võimeline olnud kogemata elu võtma võitluskunstide meistrilt. Samm-sammu haaval asub uurija paljastama tegelikult poes toimunud ning harutama lahti paberimeistri minevikku.

Dragon oli üllatavalt värske martial arts film. Nimest Wu Xia ei tasu end petta lasta, sest kuigi näeb ka top-notch mõõgavõitlust, on linalugu väheke teistel radadel, milleks siis esimene tund detektiififilmi raames ning alles järgnev rusikavõitlustele pühendatud, kusjuures viimast on meeldivalt harva. Rusikaid palju ei vibutata, kuid see eest saab vaataja üsnagi korraliku draamaloo. Donnie Yen on super hea. Ei meenugi kohe teist linalugu kus mehe karakter niivõrd hästi loodud, pakkudes ühtaegu uusutavalt nii armastavat pereisa, kui oma andeid varjava mõrtsuka tumedamat poolt. Korralik kenasti tehtud võitlusfilm, millele saab ette heita vaid liiga veidrat, isegi lapsikut, lõppu. 4/5

Isegi Takeshi Kaneshiro, kes mu lemmikute hulka ei kuulu, oli siinses filmis täitsa muhkel.

The Bedroom Secrets of the Master Chefs

Irvine Welsh - Mestarikokkien sänkykamarisalaisuudet
Otava 2007

Mulle väga meeldis pleikkari peal Harvest Mooni mängida. Mängus jooksis juba neljas-viies aasta, farm õitses ning mina olin jõudnud sarved maha joosta (niita heinamaale swastikaid, käia homokohtingul, flirtida kõigi küla tsikkidega...) , kätt paluda ja peagi oli perre oodata ka järeltulevat põlve. Ja siis läks mälukaart pekki, seive enam ei lugenud ning sinna mu harvestmoonimine jäigi. Käesoleva raamatu üks peategelastest, noor nohiklik Brian, mängib ning armastab samuti Harvest Moon´i, kuni töökaaslasest kusipea Skinner mehe elu pea peale pöörab. Sisekaanel on kiri, et Irvine Welsh on seekord keemilistelt kokteilidelt rohelisele teele üle läinud ja eks see peegeldab ka raamatus, mis siis vastavalt selle võrra igavam. Tundub, et vana mees tahab lõpuks ka kirjanikuhärra olla, kuigi saastakroonikuna töötasid ta tekstid kordi paremini.

My Degeneration

My Degeneration - Jon Moritsugu 1990

Jon Moritsugu filmid on mul nüüdseks kõik nähtud, kuigi lühifilmide suleprahti, mis mu silmeees käinud ei ole, kindlasti leidub. My Degeneration on muusikafilm, aga mitte vaid mõistes kus peategelasteks kolm tsikki kes alustavad garaaise pungibändi tegemist ja kihutavad tänu "liha-rock´i" turuletioomisega superstaari staatusesse, vaid muusikafilm, kuna OST on tihkelt täis head kaheksakümnendate lõpu USA undergroundmusa. Moritsugu on alati kasutanud sõprade ja lemmikute mussi ning kaseekordleiab läbisegi tundmatuid bände tuntud nišinimedega - ühtviisi head kõik.

Film ise aga liiga UG, et kõigi irooniaid ja koomilisi momente oskuslikult esile tuua. Saad aru mida öelda tahetakse, aga kõik see jääb amatöörliku filmitegemise taha kinn, ega pääse piisava vabadusega liikuma. Hilisem Moritsugu oskab selles mõistes kompaktsem olla, et igaasjage peetakse piiri ning stoorit joonistatakse väljasuurema hoolega. 2,5/5

Amy Davis´d ei tundnudki seekord ära. Alles lõputiitrid paljastasid.

Hell

Hell - Tim Fehlbaum 2011

Sakslaste rip-off The Road´ist, ehk siis samalaadne post-apokalüptiline maastik ja seesama kannibalide farm, kus lõunasööki keldris kinni hoitakse. Lihtne stoori, veetakse rändurid kannibalide poolt minema ning siis nuptatakse pääsemisvõimalusi. Väheke põnevam on üldkonsept, mille järgi Päike on aktiveerunud ning Euroopa vaevleb kuumalaine käes, mis kuivatanud metsad ja muutnud olematuks veevarud. Kiirgus on isegi nii tugev, et palja nahaga valguse kätte sattudes riskid koheselt päikesepõletusega. Muidu aga liigagi tüüpiline, rõhk topakal survival horroril, vahele maailmalõpujärgset vee, söögi ja bensiini otsimist. 2/5