La battaglia di Algeri - Gillo Pontecorvo 1966
Noorena rääkisin ikka, et Lahing Alžeeria pärast on maailma parim linnasisest partisanivõitlust kuvav film. Nüüd üle vaadates märkasin kohati väga naivistlikke momente ja lihtsustatust, kuid põnevikuna püsib linalugu siiski väga tugevalt. Praegu filmi üle vaadates mõtlesin hoopis selle peale, et kui ma tavaliselt igas linaloos olen kaljukindlalt okupeeritute poolt ja elan nende vabadusepüüetele hingest kaasa, siis seekord jäin kahtlevale seisukohale. Põhjuseks hilisem olukord kus peale iseseisvuse saavutamist sooisid kõik alžeerlased järsku prantsusmaale emigreeruda. Kõigepealt peame traagilist ning ohvriterohket vabadussõda koloniaalvõimu alt pääsemiseks, aga kui vabadus käes, siis kodumaal enam elada ei passi ning püütakse salaja hiilida endiste peremeeste võimu alla tagasi - muutuda taaskord Prantsuse valitsuse alamateks.
Eestlastel näiteks ei ole soovi Venemaale elama minna. Seda soovi ei ole üllatuslikult isegi siia jäänud venelastel kes küll võivad praegust valitsust kritiseerida (nüüd siiski juba koos eestlastega) lõpmatuseni, aga kui nende ebajumal Putin neid kodumaale meelitab ning Eesti riik isegi rahaliselt toetaks ümberasumist, siis ei soovi keegi lahkuda. Keegi siis mõistes, et need 38 või 39 perekonda välja arvatud, aga see protsent on tõesti nii väike, et võime öelda vabalt, et mitte keegi. Alzeerlastel aga teisiti. Isad ja vanaisad panid pomme ning tulistasid sõdureid-sandarmeid selga, et iseseisvust saada, aga laste unistuseks on vaid iseseisvast riigist pääsemine ja mitte nii, et 38 peret paarikümne aasta jooksul, vaid 38 peret päevas võtab ette immigrandisaatuse mõnes teises euroopa riigis, valdavalt aga oma endiste röövvallutajate maal. 4/5
Alžiiris köetakse õhkkond kuumaks.
13 comments:
Kas seal selliseid toredaid kaadreid ka oli?
http://skypeassholes.com/files/images/french-algeria.preview.jpg
Veider küll, aga millegi pärast ei olnud. :(
Üks koht, kus daamid end mukivad, vist enne terroriaktsioonile suundumist, jäi meelde väga vinge perkussiivse helitaustaga.
Ma, töntskõrv nagu olen, muidugi ei pannud tähele. Ohh....
jõle tahtmine peab ikka olema, pea maha lüüa ja siis mingit riista ka nüsida ja siis suhu toppida. homod, rsk
Need olid kollaboratsionismis Prantsuse võimudega kahtlustatavad külamehed, keda Algeria vabadusvõitlejad nüsisid
tere tulemast araabia kultuuri hulka, erinevus rikastab!
Poleks muidu maininudki, aga see foto võiks ju sobida ka Eesti konteksti. Illustratsioon, Helmut Aniko "Rusikad," kas seal mitte sama stseen polnud? OK, seal jäeti pea maha võtmata aga muidu kollaborandil sama saatus. Alzheerlased on kõvad päid maha võtma, neil on kõverad mõõgad, aga muidu nagu meie.
Mul tekkis koheselt röögatu ise selle Silver Anniko romaani järele. Ja siis veel lugesin, et ametlikust trükist välja tsenseeritud lõigud on kaduma läinud ja üks hirmus sahker-mahker selle romaani ning kirjaniku mõrva ümber.
Näh, kirjutasingi kirjaniku nime valesti. Loetud viimati mingi veerand sajandit tagasi.
Ma jõudsin netis surfates aga välja veel mitme huvitava raamatuni, peaks ükspäev kirjastuste uste taha kraapima minema ja just uste taha, sest hinnad on võrreldes raamatupoodidega ikka üsna soodsad.
Leidsin sõjaka trummipõristamise ja tšikkide koha üles: http://www.youtube.com/watch?v=7hYtN2zWX8c
Tänks! Kui nüüd nii kenasti kätte tuuakse, siis muidugi peab fännama. Veits nagu tööstus-noise. :)
Post a Comment