The Raid : Redemption

Serbuan maut - Gareth Evans 2011

Todd Brown on ka minu feissarisõber ja härra juba päevi postitab pilte ning sõnumeid oma kullakallist The Raid´ist, filmist mille produtsentide hulka ta kuulub. Eks väheke nagu oma ristilaps ja ikka jagad kiitust, silitad pead. Mind sellised perekondlikud sidemed linalooga ei seo ning olen seda hinnates palju karmim. Stoori veits banaalne, kuid olgem ausad, tegu action filmiga ning siia sobib see suurepäraselt, ehk siis maja täis kõrilõikajatest kriminaale ja salk märulipolitseinikke nendega pikki koridore lahinguid löömas - kõik on justkui paigas. Aga mitte täielikult, saati veel täiuslikult. Esiteks reklaamib film ise kui ka seda vaadanud fännid, et maja muudetakse täielikuks võitlustandriks ning toimub selline WTF-värk, et pidevalt käib madin. Ütlevad, et kujutage ette - filmi algusest kuni lõpuni lüüakse ninasid paigast ning antakse tuld!

Tegelikkuses ei ole neid võitluskohti linaloo peale aga pooltki nii palju kui esialgu tunduda võib ja lausa imestamisväärselt palju aega kulutatakse põhjendamatule lobale, et kes pettis keda või kes on kelle sõber-vaenlane. Need mula-augud aga pidurdavad tõsiselt linaloo rütmi ja ma mitte vaqid ei räägi sellest, et ei ole ju pidev madin, vaid üldpildist kus madinate vahelised hingetõmbepausid ei tundu mitte vaid ebaloomulike, vaid lausa kahjulikena. Film võidaks selle pealt millisena ta end reklaamib, ehk continious straighforward action hoopis rohkem, kui vahepaladena mille jutud suuremalt jaolt saaks ka jooksu pealt räägitud ning püstolilaskude vahele klaaritud. See film ei ole pidev madistamine üksikute kohvipausidega, vaid pidev plikade pläägutamine üksikute rusikavõitlustega. No nii, nüüd jõudsime rusikateni.

Miks kuradi pärast oli lavastajal vaja filmi alul kena tulistamine asendada kaklusstseenidega? Ega see automaatidest udjamine mida filmi esimesed tulevahetused olid ka muidugi midagi erilist ole, aga idee peatselt tulirelvad ja soomusvestid asendada raudsete rusikate ning terasest rinnakorvidega imes samuti vilinal. Võin ju öelda, et mees-mehe vastu võitlused ei olnud kehvad, kuid see ei muuda fakti, et gun-fu on alati etem kung-fu´st. Ja intensiivne käsitulirelvade, nugade, metalltorude, granaatide, automaatrelvade, matšeetede ning rusikate pidev vahetus mafdina käigus, oleks veel see kõige etem olnud.

Nüüd aga mis, kümne minutiga visati tulirelvad nurka ning hakkas võitlus kus viis minutit kasutati raudvardaid, viis minutit "mõõkasid", viis minutit nugasid ning lõpuni välja rahmeldati rusikajõul. Kind of boring! Liiga leveli-keskne. Oleks siis võinud kasvõi reverse situatsioonist alustada, alul käsivõitlus ning hiljem korjatakse relvi justkui videomängus. Johnnie To suutis oma analoogses filmis "Breaking News" samalaadsed situatsioonid käsitulirelvadega kenasti lõpuni viia ja isegi sinna veel sotsiaal- ning meediakriitilist nooti sisse kududa. The Raid kaotas aga iga käest kukkunud relvaga järjest võlu.

Täiesti kick-ass filmi oleks muidugi saanud, kui anda igale aasia või ka hollywoodi actionlavastajale 7 minutiline segment lavastada, mille käigus politseinikegrupp puhastab saastast ühe maja korruse, ehk siis igal korrusel toimuv oleks kandnud erinevat autorivisiooni ning tehnikat möllu filmilindile saamiseks nii, et kui kukutakse läbi põranda, satutakse taaskord hoopis teise käekirjaga mehe hoolealusteks. Äge muidugi ka kui dessantpargase ramp lastakse alla ning Tom Hanks oleks tormanud oma C-kompaniiga maja uksest sisse, kui tähelaeva trooperid oleks koridorides putukaid täkseldanud nii, et plöga lendab või kui kasvõi politseinike kallale oleks kusagilt nurga tagant Pyramidhead oma sajapuudase mõõgaga raietööd tegema hüpanud. 3/5