Hatfields & McCoys

Hatfields & McCoys - Kevin Reynolds 2012

Kaks meest Ameerika Kodusõjas õigete poolel. Hatfield´ide perepeal Devil Anse´il saab sõdimisest villand ning ta dererteerub, Randolph McCoy aga satub sõjavangi ning naaseb kodukülla alles aasta hiljem. Selle ajaga aga on desertöör üles löönud kena puiduettevõtte ja poolpettusega välja ajanud teise mehe suguvõsale kuulunud maad, ühesõnaga olnud oportunistina igati edukas. Kadedus, aga ka sugulase mõrv teise klanni poolt ning väidetav searööv ajavad vangistusest naasnul pidevalt tunded keema ja kui ülejõe "rikkurite" võsukesed ja kaaskondlased just oma põlgust tagasi hoia, siis peagi leiavad kaks vana, paikonna asustanud suguvõsa end vihavaenus ning laipu hakkab kogunema.

Hatfield–McCoy vihavaen sai üle maa kuulsaks. Siiani on see kõnepruugis suure tüli sünonüümina ja toimunud verevalamiste reaalne ajalooline taust andis päris kenasti juurde, kuigi käesolev western võiks olla igati nauditav ka fiktsioonina. Ometigi kõik need tulevahetused, salamõrvad ja linsimised päriselt toimusid ning vaatajatel on paarikümend aastat kestva filmitegevuse juures võimalik jälgida kuidas emad oma poegi ja isad vendasid hauda kandsid. Kuidas hinges põletas viha välja kõik muu jättes ruumi vaid kättemaksumõtetele ning kuidas seeläbi inimesed moraalselt mandusid. Ikka üsna karm värk, poisikestele pistetakse püssid pihku ning elatakse aastaid kuulihirmus, sest ette teada ei saa millise põõsa või kännu taga sind vastaspoole püssimees varitseb. Kohati justkui maffiasõda.

Sarja alguses kerkis ekraanile History Channeli logo ja ma mõtlesin, et teada värk, poolenisti täis tulnukaid ja poolenisti kristlikku seebiooperit, aga kui esimese viie minuti jooksul näitas lapsemõrva, siis sättisin meele tõsisematele radadele. Pigem sellline HBO kvaliteet, kus küll palju tapmisi ja kaklusi, verd ja sitta, aga puudub erootika. Tapmisi on piisavalt, aga päriselus toimunule jäädakse alla, keskendudes vaid lähimate klanniliikmete saatusele nii, et kui mõni venapoja-nõbu-onutütre-mees maha löödi, siis sorry vaan - mitte nii tähtis, et seriaali pääseda. Samuti jäi materjali ka lõikelaua alla, sest boonuste hulgas olevas muusikavideos saab näha katkeid tulevahetusest mis seriaalist puudub.

Kui esimeses episoodis tundub, et kogu tegevus on justkui etturite käigud ning nende kordamööda noppimine, siis peagi läheb põnevamaks, mängu tuuakse šerifid ja osariikide poliitika ning ilmub välja ka mõni uus või vähem tähelepanu saanud tegelane. Eriti tõstaks esile Nancy McCoy suurepäraselt loodud karakterit, kes ajaloolises tegelikkuses jäi tahaplaanile, kuid sarjas sai läbi stsenaristi sule ühe põnevamaks tegelaseks. Tema viha vastasklanni vastu oli hoopis toorem ja teravam kui see noorte poisikluttide või habetunud vanameeste tinasajune kättemaksu väljaelamine. Kaasahaaravalt põnev ning stilistiliselt kõnepruugiliselt ajastutruu miniseriaal kättemaksust mis oleks hävitanud pea terved suguvõsad. Õnneks nii ei läinud, aastal 2003 sõlmiti perekondade vahel isegi sümboolne rahu ja kuigi kismat ja tüli jätkub siia maani, ei tapa keegi enam ei lapsi ega täiskasvanud. 4,5/5

McCoy´d ja Hatfield´id.

Cubus Larvik - The Drone of Monk Nestor MP3

Cubus Larvik - The Drone of Monk Nestor
Karl Saks 2011 / Trash Can Dance 2012

1. The Drone of Monk Nestor 42:52
2. Poleaaria 5:55 (mp3 reliisi boonusträkk)

Download - Lae alla!

Oli siin suur plaan, et samaegselt Cubus Larviku kassetiga tuleb koheselt ka mp3 versioon, aga jahmerdasin teistel rinnetel ning nüüd, alles kuu aega hiljem on teil võimalik kena kompaktset reliisi koduarvutisse laadida ning nautida. Mõned kassetid on veel samuti saadaval, küsige aga kui huvi on.

Polisse

Polisse - Maïwenn 2011

Needus langegu kõigi nende peale kes käesolevast filmist kirjutades tõid sisse (hea või halva) võrdluse The Wire seriaaliga! Olgu! Andestan teile, sest tõenäoliselt ei ole te The Wire´it vaadanud, vaid püüdsite lihtsalt alandlikult reklaamiga kaasa minna. Igal juhul ei ole Polisse mingil juhul The Wire, vaid hoopis pioneerilaagri kasvatejate ühe suve armuseiklustest jutustav film. Kasvatajad on Peda koolist puhkusel, flirdivad ja tantsivad lõkke ümber, aeg ajalt joovad end täis või närvisevad nagu teismelistel kombeks ning juhuti, kui keegi järsku karjub, et lapsed-lapsed, mõelge keegi ka laste peale, tormavad siis telkidesse kontrollima, et kas ikka kõigil on käed korralikult teki peal. Tüüpiline prantsuse komejant. Ühe suvelaagri lugu. Aga kui soovite tõesti prantsuse realismiga politseifilmi, siis võtke pigem ette The Young Lieutenant või vähekenegi The Wire´i suunas tüürinud Engrenages´i teine sesoon. 2/5

Ja loomulikult oli äärmiselt piinlik vaadata linaloo rassistlikust, mis ilmnes läbi stereotüüpide kinnitamise. Mustanahaline loomulikult tahab vaid valget naist ning jätab ühe kellele juba tite teinud, teise valgenahalise tõttu maha. Tülgastav streotüübi võimendamine! Samuti tehti filmis haarang rumeenia kerjuskampadele, aga miks mitte näiteks hollandi, taani või rootsi omadele? See kõhn igerik lavastaja Maïwenn vist isegi lootis, et kui ta ei kasuta filmis sõna mustlased, siis saab mingi prantsuse poliitkorektsuse aastateo auhinna? Tülgastav!

Rebellion

L'ordre et la morale - Mathieu Kassovitz 2011

1988 Uus Kaledoonia, asumaa Ookeaanias. Kohalik separatistide jõuk on tapnud 4 ning võtnud vangi paarkümmend politseinikku ning vedanud need džunglisügavusse. Pariisis lennutatakse kohale grupp GIGN´i, ehk politsei erioparatsioonide, sandarmeid kapten Philippe Legorjus´i juhtimisel. Lennukist väljudes selgub, et kohal on ka prantsuse regulaararmee relvajõud ning politseinikud allutatakse adrenaliini täis vägivallatsevale sõjaväele. Peagi tekib sandarmitel mässulistega kontakt ning selgub, et nemadki kahetsevad ning on šokeeritud korda saadetud veretööst ning soovivad jõuda võimudega mõlemaid pooli rahuldavale kokkuleppele, kus okupeeriv riik tunnistaks toimunut kanakade väljaaastumisena okupantide vastu ja nemad vastukaaluks on nõus pantvangid vabastama ning leppima vanglakaristusega. Sandarmikapten asub vahendajaks ning eesrääkijaks, kuid poliitikute huvid nii koha peal, kui ookeani taga Pariisis, ei ole mitte aega võtvate läbirääkimiste pidamine, vaid jõu näitamised ja läbi selle tulevaste valimiste eel oma hääletajatele mulje avaldamine.

Filmis jookseb justkui kolm liini - esiteks militeerrpõnevik relvakokkupõrgete ning erioperatsioonidega lopsaka taimestikuga metsades, aga lisaks veel masendavad poliitilised mängud kus inimhing võimu säilitamise kõrval midagi ei maksa ning lõpuks ka antropoloogiline suund, mis tutvustas maad, selle kombeid ning kanakasid, ehk saare põlisrahvast. Kõik kolm suunda olid väga kaasahaaravad ning teadmisi jagavad, eriti aga just see suur poliitika väikerahvaste eludega kauplemisel. Mathieu Kassovitz lasi meelega vaatenurga kanakade tasandile, et seda suurema kontrastina esile tuua väikerahva ideaalide ning reaalsuse vahel valitsevat lõhet. Pateetiliseks ei läinud, aga korra sinna piirile eksis.

Suurepäraselt valitud vaatenurk läbi kapten Philippe silmade, kes ühtaegu on politseinikuna tsiviilisikute muredele lähemal, neid kaitsval seisukohal, aga samas ka erirühma võitlejana sõjaväelasliku mõtteviisi ning masina osa kes vaagib peale rahumeelsete lahenduste ka relvasekkumiste võimalusi. Samuti kiidan tekstitihedust, ehk pea iga öeldud lause valgustas kas kohalikku elu-olu või siis presenteeris sõjaväelaslikke mõttemalle.

Täishindest jätan punni puudu vaid seetõttu, et film põhimõtteliselt kohe alguses näitab lõpu ära. Minu jaoks oli kogu see aastaid tagasui toimunud konflikt täiesti esmakordne kokkupuude hilisemast vabadusvõitlusest koloniaalmaades, aga prantslased kindlasti teavad ka une pealt kuidas asjas eskaleerusid ning millega päädisid. Nende jaoks ei ole see filmi alul lõpplahenduse näitamine kindlastui midagi uut, kuid rahvusvaheline cut võiks siis vähemalt vaatajale jätta mänguruumi oma mõtete seadmiseks ning peas arutamiseks, et kuidas see kurb situatsioon küll lõppeda võiks. Seetõttu soovitan filmi vaatama hakata kolmandalt minutilt ja te ei kahetse mu soovitust. 4,5/5

Mathieu Kassovitz ise oli ka peaosas.

DoggieWoggiez! PoochieWoochiez!

DoggieWoggiez! PoochieWoochiez! - Everything is Terrible videomix 2012

 A remake of "The Holy Mountain" using only found footage of dogs. Like what, lugesin ma veelkord filmi tutvustava lause üle? A remake of "The Holy Mountain" using only found footage of dogs. OK! OK! Must see! Tegelikult oli see "The Holy Mountain´i" jutt muidugi üsna kaugelt haetud, raamis filmi küll, kuid samahästi võiks nimetada veel kolm tosinat kinolugu mille remake´iks antud koerahullus sobiks. Põhimõtteliselt siis tund aega klippe koertest mis võetud teleuudistest, õppevideotest, lastesaadetest ja Hollywoodi kassafilmidest. Neid veel omakorda mixitud ja videomixitud ja solberdatud kuidas saab. Aga oli ka teadud sisu mis läbi teemade valgustasid vaataja jaoks koerte salaelu. Täishinne on aga tingitud sellest, et olles paar minutit vaadanud, lubasin ma endale, et kui Rodeomonkey´t näitab,.siis panen täishinde ning tõesti - sekund-poolteist oli see koera seljas ratsutav vahva vallatu pärdik ekraanil. Sweet! 5/5

Amazing found footage mash up that will have you LFMAO for real. Genius at work.

Silent Souls - Овсянки

Ovsyanki - Aleksei Fedorchenko 2010

Kohalik etnograafiahobiga paberivabriku tööline kutsutakse bossi kabinetti ning tehasedirektor palub teda endale seltsiliseks naise matuste ajaks, sest kodukandi kombeid tundva ja austava mehena ei paneks ta kätt ette väheke teistsugusele, vanade traditsioonide järgi toimuvale ärasaatmistalitusele. Sõidavad siis kaks keskealist meest autoga, surnukeha pagasnikus, mööda Merjamaa teid, ajavad juttu ja meenutavad minevikku - üks oma armastatud abikaasat ning teine oma isa saatust. Vanad iidsed riitused, pühapaigad ning kombed.

Denis Osokin, kirjanikupseudonüümiga Aist Sergejev, kes viimase nime all on ka filmi peategelane, on kodukandi patrioodina kindlasti realismi romantiseerinud, sest minu terve mõistus keeldub küll uskumast, et merjalased tänapäeval veel nii tavades kinni on, neid koheselt mõistavad ning justkui klann kokku hoiavad. Räägivad, et segunemine venelastega algas tuhat aastat tagasi ning keel hääbus 400 aastat tagasi ja kui nüüd lisada see väikerahvaste väljasuretamine, mis nii NL-i kui Putini valitsuse all edukalt toimub, siis kahtlen. See aga ei vähenda kena sümpaatse filmi väärtust, sest näha on, et siin ei tehta välismaailma jaoks propagandat, et vaadake nüüd - kõik väikekultuuride kombed kenasti alles ja rahva südames, vaid pigem on see stsenaristi ilus unistus oma maast ja rahvast. Etnilise taustaga kurb-ilus draama merjalaste hingest ja usust. 3,5/5

Bear Nation

Bear Nation - Malcolm Ingram 2010

Karud on hollywoodi komöödiates ning seriaalides alati nii nunnud ja mõnusad olnud. Seetõttu otsustasin ka nende salaelu lahkava dokumentaaliära vaadata ja mis selgus? Peale selle, et kaamera ette tiritud mehed olidki nunnud ja mõnusad? Selgus, et mõned seda ei ole ning püüavad suurte meeste klubi lõhki ajada väites, et need õiged karud on musklikarud ning ülejäänud on lihtsalt suvalised rasvakarud. Kunagi sai liikumine just loodud selle tõttu, et kõik suured ja paksud tunneksid end hästi ning neil oleks oma scene kust ilueedid ja leegitsevad peded eemale hoiaksid, aga järsku läks liikumise sees samuti lahterdamiseks, et ühed on teistest paremad ning õigemad. Dokfilmina tavaline alternatiivset liikumist kuvav teos. Üllatus oli, et Bob Mould on karude esidiskor ja pettumus oli, et heterost Kevin Smith nii palju eetriaega oma tühja lobaga sai. 2,5/5

Al Borland peaks karurahva pefektne jerk off material olema.

Slice

Cheun - Kongkiat Khomsiri 2009

Punases vihmamantlis tundmatu tapab oma ohvreid eriti võikal moel, lõikab otsast nende riistad, surub need laipadele tagumikku ning lõpuks topib ära saetud jäsemed punasesse matkakohvrisse ning jätab politseile leidmiseks kuhugi avalikku kohta. Vanglas virelev politseinik tunneb, et tegu võib olla tema lapsepõlve viiva looga ning palub end türmist vabastada, et aidata mõrvarit tabada ning peasi, et saaks kohtuda oma armastatud tüdruksõbraga. Politseiülemal on jalgealune linnaisade poolt kuumaks köetud ning ta nõustub. Endine vang sõidab kodukülla ning asub ajama kunagise sõbra jälgi, keda ta kahtlustab veretööde kordapanijaks olevat.

Kiideti mitmel pool. Asusin minagi siis vaatama seda sarmõrvari thrillerit ning tundus jube keskpärane. Eriti ajasid närvi need lapsepõlvemeenutused, poiste pereelu tumedad taustad ning nende kiindumuse ja vihasegune sõprus. Siis aga toodi mängu selline twist, et isegi mina kogenud filmivaatajana ei osanud seda sekundi murdosa võrragi ette aimata, kuigi tagasivaatena tundus see ilmselge ja mitte nii originaalne. Aga sellised thai-pärased üllatused mulle ikka meeldivad ja kui kohe peale veidrat käänet läks lahti päris kenasti lavastatud tulevahetus, siis on mõistetav miks film paljudele meeldis. Ja meeldis mullegi. Päris hea stoori kokkuvõttes. 4/5

Boonuseks selle thrilleri puhul oli politseirühma bossi mängiv Chatchai Plengpanich - taimaa kõige coolim näitleja.