Joel Tammik – Horisont

Joel Tammik – Horisont
Väli 2011


01. Suunataju
02. Suplus
03. Ärkav
04. Seis
05. Pargis 2
06. Talve soojus
07. Kogum
08. Pargis
09. Lained
10. Öös
11. Põhjapoolus
12. Vihmamets

Kunagi nooruses oli idee kirjutada Herman Sergo "Lootsitoa jutud" ümber ulmejuttudeks, vahetad vaid mere kosmosega ning linnad-mandrid planeetidega ja saadki "Navigaatorite klubi mälestused". Joel Tammiku albumit "Horisont" kuulates tuli esmalt meelde just maailmaruumi ulmelised reisid, kuna helilooja poolt kasutatud mere traditsiooniline helistik meenutab kangesti kuuekümnendate ulmefilmide muusikalist tausta. Just vanad nõukogude ulmekad tulid koheselt pähe, läbi vett täis akvaariumi filmitud "Planeta Bur", "Andromeeda Udukogu" interplanetaarsed matkad ja "Suure kosmosereisi" suur kosmosereis. Muidugi on merereisi asemel kosmoserände võrdlemine allveeseiklusega täpsem, vee alune maailm sarnaneb hulga rohkem maailmaruumi omale, nagu ka allveelaev kosmoselaevale. Kapten Nemo "Nautiluse" illuminaatorist avanev vaade on kindlasti sarnasem raketi pardal olijatele avaneva pildiga ning merepõhja või sügaviku saladuslikud olendid on siiani justkui võõraste maailmade eluvormid. Võib-olla sellest on ka tulnud mere ja kosmose kujutamisel kasutatav äratuntav analoogsüntesaatori poolt loodud heliline sarnasus, mõlemale sobivad imehästi sfäärilised saundid, pulseerivad võnked ning isegi kordamiste monotoonsusest tekkiv lõppematu tühjusetunne.

Joel Tammiku album võib küll tekitada seoseid kosmosereisiga, kuid jääb tegelikkuses ikka puhtalt merereisiks. Juba albumi nimi "Horisont" ütleb meile, et kosmosega siinkohal arvestada ei saa, sest meie planeedi atmosfäärist lahkudes kaotab see sõna oma tähenduse. Merereisi ja meremeeste jaoks on horisondil aga eluline tähtsus, selle poole olid seatud kõik lootused ja ootused, ikka ja jälle heideti pilk silmapiirile, et järsku on nähtavale ilmunud must maaviir või võõra laeva siluett. Veel paarsada aastat tagasi oli rannik navigeerimisel kõige tähtsam komponent ning liigagi tihti seati laeva kurssi visuaalse vaatluse teel, andes rannajooni tundvatele meremeestele suure eelise mõõteriistade ees. Heites kõrvale kõrvale galaktilise maailma, saab kuulaja koheselt asemele väga äratuntavate märkidega merereisi, on selleks siis tuulevaikse ookeani päikeselõõsas kostuvad õrnad laineloksatused vastu pardakülgi, troopikasaarte linnulaul, õrnalt laeva raadiovastuvõtjasse kosuvad eetrisahinad või hoogne pärituule seil. Joeli muusika on ääretult pildiline ja illustreeriv, kuulajat ei ehmatata abstraktsete muundhelide ega sünteetiliste veidrustega, vaid lastakse rahus tunnikese uneleda. "Horisont" on albumina justkui naasmine minevikuambienti lätetele kus selle muusikastiili helimaailm pidevate "uute-huvitavate" krõpsatuste ja kriipimistega piitsutamise asemel pigem rahustas ning lõdvestas kuulajat, andis võimaluse osa saada millestki ilusast ja ka väheke seikluslikust. Minu jaoks on "Horisont" merereis ajast kui esimese vabariigi aegsed aurikud vedasid Aafrikast Londonisse kreekapähklitega täidetud trümmilaadungeid ning aeg-ajalt sai sama reis ette võetud veel ka purjelaevadega. Joel Tammik on loonud ilusa kergelt visualiseeritava audiopildi nauditavast merematkast.