Police Beat - Robinson Devor 2005
Aastal 2006 suhtlesin vilkalt ühe USA tüübiga kel nimeks Timothy. Vedasime koos üht netiprojekti ja kui tööjutud aetud, lobisesime muusikast ning filmidest. Oli veel see aeg kui jaksu jätkus IRC-is tunde mööda veeretada ja aega raisata. Timothy oligi tüüp kes mulle esimesena The Wire´i seriaali soovitas ning kohe otsa ka käesolevat mängufilmi, aga mina, va loru, ei võtnud kohe vedu, sest olin tõrksalt kahtlev tüübi filmimaitse suhtes. Paar aastat hiljem tuli The Wire tugeva laksuga ja meenus ka sarjaga kaasas käinud filmisoovitus, kuid Timothy kiidetud filmi nime enam ei mäletanud ning tüüp ise oli selleks ajaks samuti kättesaamatuks muutunud, traagiline juhtum perekonnas oli ta arvutis suhtlemisest võõrandanud. Soovitatud filmi poster oli selgelt meeles, kuid pealkiri mitte ja nii läks aastaid kuni ma selle postriga taas pooljuhuslikult netis vastamisi põrkasin.
Senegalist USA-sse migreerunud mustanahaline moslemist velopolitseinik tiirutab patrullides nädal aega Seatlle´i äärelinna parkides ning tänavatel, kuulab väljakutse teinud isikute muresid ja kaebuseid, püüab ohjeldada oma paarimehest sõpra, täidab õhtuti päevasündmuiste kohta politseiraportit ning unistab iga ärkvel oldud minuti oma girlfriendist. Päevad kuluvad rattasadulas ringi vändates, kuritööd järgnevad kuritöödele ja rutiinist veab eemale vaid unistamine. Vaese politseiniku tüdruk aga ei vasta ega vasta mehe telefonikõnedele ning armunu aja hakkab välja mõtlema võimalikke negatiivseid versioone seoses kihva kiskuvate südameasjadega.
Robinson Devor oli lavastanud imeilusa linaloo, kus vaikselt kulgev lugu jutustab end mitme külje pealt. Vaataja võib ise võtta nurga filmile lähenemiseks, on tegu tema jaoks siis vahetu romantilise kinoga, tõsise immigrandi mõttemaailma ja eetika piire tutvustava draamaga või mitmetahulise krimifilmiga kus igapäevase kuritöö taga peidab end veel ka varjatum seaduserikkumine, kõike seda pakutakse ja enamatki. Kümmekond minutit vaadatuna olin väheke nördinud, sest indikino raamides kunstiliselt tasemel linalood ei ole just otseselt minu maitse ning arusaamatus seoses krimilõikudega oli segadusse ajav. Paarikümne minuti pärast aga juba teasin mis laadi lähenemisega lavastaja lagedale on tulnud ning nautisin tema poolt pakutud unikaalse taustaga politseiniku olemust, tema mõtete siirust ning mõistetavust, kaunist kaameratööd ja episoodidena tunduvaid politseiväljakutseid oma suuremate ja väiksemate seaduserikkumistega. Viimaste puhul näidatakse vaid fragmenti juhtumust, jättes tihti vaataja enese arutada mis laadi kuritööga võis tegu olla. Küll aga on need kõik võetud Seattle´i politseraportitest ning tunduvad kui hullud tahes, ikkagi on kunagi midagi sellist reaalselt toimunud.
The Wire´i seriaaliga samaegselt väljapakutuna võib esialgu tunduda veider, kuid tegelikult kannavad mõlemad väga sarnaseid märke nagu politseiniku argipäeva tõepärane kujutamine, inimsuhete selgus ja tegutsemismotiivide arusaadavus ning lavastaja poolt seatud lõpptulemuse kõrge kvaliteet. Devor läheneb asjale lihtsalt väheke kunstilisema visiooniga, pingutamata aga vaataja suureks õnneks seejuures üle. Police Beat on omanäoline krimifilm, pildiliselt unelev-kena, nagu shoegaze bändi video, aga sisult kohati karm, justkui sotsiaalkriitiline industrial-raiumine. Tegu on kindlasti minu poolt sellel aastal vaadatud parima linalooga. 5/5
Seattle´i suburbias.
