Criterion Collection : Doris Wishman

The Immoral Three - Doris Wishman 1975
Gentlemen Prefer Nature Girls - Doris Wishman 1962
Keyholes Are for Peeping - Doris Wishman 1972

Kliki, et suuremalt näha! High five, primolandia!

Mad Max 3

Mad Max Beyond Thunderdome - George Miller, George Ogilvie 1985

Filmisarja kolmandat osa on paar-kolm korda varemgi vaadatud ning alati on minu jaoks sellest kõige parem olnud just keskmine osa, ehk siis koos lastega kõrbeoaasis peetud kõnelused, rituaalid ja tervise taastamine. Nende noorte lootused ja ootused on väga hinge läinud, peegeldanud minevikku ajal kui kogu ülejäänud elanikkond on suunanud pilgu juba tulevikku, proovides vana maailma prahist üles ehitada uut.Seekordsel vaatamisel aga vahetasid kohad algus ja lõpp, sest varem olen alati pinevusega oodanud lõpurallit ning Bartertown´is toimuv on tundunud tüütu eelloona. Seekord aga avastasin, et Blasteriga peetud võitlus oli väga hästi seatud ja põnev, lõpukihutamine mööda raudteed aga tuim ning isikupäratu, sisaldades vaid ühte head momenti kui põhikurjam metalltoru otsas rippus ja vastutulevate raudteekonstruktsioonide eest kõrvale põiklema pidi. George Miller oli kolmandas osas lavastanud vaid tagaajamiskohad ning needki leiget huvi üles näidates, ülejäänud stseenide eest vastutas aga ülipüüdlikult George Ogilvie ja tulemuseks oli lapsikutest secondhand naljadest kubisev maitsetu stilistikaga teos millel kahe varasema filmi aussihingega vähe ühist. Puudus b-kinole omane räpakus ilma milleta tundub lausa ilmvõimatu üht post-apocalyptlic linalugu luua. Steriilsuses muutus film omaenese žanri paroodiaks ja kuigi George Miller oleks seda osanud oskuslikult kavalalt ära kasutada, jäi uus lavastaja oma klišeedes ujumist tõsiselt võtma, seda kahjuks filmi taseme hinnaga. 2/5

Mees näeb siin screenil ikka pagana hea välja. Kahju, et neljas osa idee tasandile jäi.

Back to the Future : The Ride

Back to the Future... The Ride - Douglas Trumbull 1991

Muidugi ei olnud telekaekraanilt kogetu võrdväärne Universal Studio Floridas asuva simulaator-atraktsiooniga kus pink sind vastavalt ekraaniltoimuvaga kõigutab, kuid seda neljaminutilist reisi modifitseeritud DeLorean roolis võis täitsa nautida. Mõistetav oli millised kohad kinokülastajaid ahhetama ja ohhetama panid ning endalgi tõstsid mõned napid pääsemised südamelöökide tempot. Kahju vaid, et see raputav reis nii lühike oli, samahästi oleks võinud ju poole kauem kesta, ega siis kümme minutit autoroolis läbi sajandite kihutada kellelegi igav ei tunduks, pigem pani haigutama sõidu ette ja taha lavastatud komejant kus Dr. Emmett ja Biff püüdsid vaatajat õigele lainele sättida. Back to the Future lühifilm The Ride on peale simulaatorkinodes raha kogumist leidnud koha filmisarja box´i lisadiskil koos mockumentary stiilis lühifilmiga mis rääkis Doc´i leiutistest. 3,5/5

The Naked Civil Servant

The Naked Civil Servant - Jack Gold 1975

Gay filmid on aegadega väga palju üldisi tsensuurinorme edasi lükanud ning tänu sellele on ka praegune mainstream-kino hulga julgem, avatum. Mis aga gay filmidesse üldiselt puutub, siis tihti arvatakse, et kaks mees kes üksteist persse nussida tahavad ( või seda isegi kinolinal teevad ) on juba piisavalt atraktiivne, et vaatajaid meelitada ning stoori ise jääb seejuures tihti nõrgaks. Pole küll suur asjatundja alal, kuid julgen pakkuda, et iga kümnes valmiv gay-film on hea ja iga kaheksas, üheksas vaadatav, mis teeb siis umbes 70% saasta. Muidugi on ka sellel 70% oma auditoorium kuid suuremalt jaolt jääb see vaid paari gayfilmide festivali ning tagasihoidliku DVD tasemele. Käesolev linateos oli see üks kümnest mis üle teiste helki heitis. The Naked Civil Servant oli briti gayikooni, Oscar Wilde´i ja Boy Georg´i ühendava lüli Quentin Crisp´i biograafia, tõsi, seda küll vaid aastani 1974, sest filmi valmimise järel elas nurjatu vanahärra veel veerandsada lõbusat aastaringi. Juba filmi esimene lõik, portreteeritava enda sissejuhatus annab kätte tooni milles seda elulugu vaadata ning see on vaimukas sarkasm, eneseiroonia ja julgus. Need omadused ei lahku jutustusest hetkekski, saadavad peategelast alates kolmekümnendate salabaaridest kuni swingivate kuuekümnendateni ja kuigi filmil on tugeb nukker alatoon, jääb huumor ometi alatiseks kõrvale. See läbikumav nukrus on aga samuti Quentin´i enese valik, sest valides üksilduse ja ekshibitsionistliku isoleerituse, oled sa paratamatult kaugemal ka soojadest tunnetest ning rohkev valla kalkusele, eriti veel homofoobsel Inglismaal kus sodoomia eest anti pikki vanglakaristusi. Ei saa muidugi öelda, et peategelane otseselt õnnetu oleks olnud, kuid ekstsentrilisus nõuab oma osa, isegi kui sa teistest taotluslikult erinedes lood uusi trende, kujundad arvamusi ning sammud julgelt sisse radasid kohas kus keegi enne sind astunud ei ole. Filmist rääkides ei saa muidugi ümber ega üle John Hurt´i vapustavast esitusest. Tema ümberkehastumisvõime on alati veenev ja seekord ei läinud teisiti, alles filmi lõputiitreid vaadates tuli meelde näitleja muud mulle südamelähedal asuvad rollid - kondine Winston Smith, karastunud hitman Braddock ja külahullust Bird' O'Donnel. Filmi vaadates aga ei tulnud kordagi pähe, et peaosas võiks olla keegi muu kui Quentin Crisp ise. Suurepärane koomiliste momentidega draama, informatiivne ajastufilm ning nauditav biograafia. Made for TV, kuid seda ei märka keegi. 4,5/5

Briti ametlik gay nr. 1.

Y: The Last Man : Whys and Wherefores

Brian K. Vaughan, Pia Guerra, José Marzá Jr., Goran Sudžuka - Y: The Last Man #55–60
Vertigo 2008

Ja nüüd kallid lugejad kes käivad mu blogis koomiksite arvustusi uurimas, teil võimalus mulle lahti seletada miks Y: The Last Man on nii hea koomiks? No ma tean, et teist mõnele see väga meeldis. Ma tean, et loete ajuti mu blogi ja kuna paaris teises foorumis olete sarjale thumb up´i näidanud, siis nõuan viisakalt seletust, et mis tegi selle sarja teie jaoks vapustavaks ulmeseikluseks? Mina isiklikult kukkusin täiesti läbi, ei avastanud ma sealt ühtegi sümpaatset tegelast, põnevat möllumomenti ega adunud haaravat ulmetausta. Igas albumis oli paar head dialoogi, kuid üldpildis teeks see kokku vaid umbes 20 lehekülge kogu 1250 leheküljelisest sarjast, veits liiga vähe või kuidas? Ja veel see auhindade sadu - Hugo ja Eisner. No mille eest sarjale mille ainus eesmärk tundus olevat näidata vinninäolistele teismelistele pin-up´ilikke kauneid neide kes kõik ühe mehe järgi kiimas on, täita vihik vihiku järel poisikeste seksiunelmat.

Celia

Celia - Ann Turner 1989

Vilka ettekujutusega noore neiu mõttemaailm laseb end liigselt mõjutada muinasjuttudest ja kinofilmidest ning peagi hakkavad reaalselt toimunud asjad segunema fantaasia poolt toodetuga. Täiskasvanute maailmas toimuv jääb algkooliealisele tihti mõistmatuks ning augud täidetakse illusoorsest maailmast leitud materjaliga, vanemate inimeste hoolimatus ja tahtmatu kurjust muutub tüdruku peas krattide ja härjapõlvlaste poolseteks tegudeks ning sellistele mustadele jõududele tuleb kindlate sammudega vastu astuda. Kui lastevanemad võitlevad ringi hulkuva kommunismikolliga, siis laste jaoks on liikvel teistlaadi ohud. Viiekümnendatesse paigutuv suvefilm kus laste mängud võtavad lõpuks dramaatilise pöörde, nende suveseikluse tagant hakkab välja kooruma vägivalt ning vaikselt kasvav skisofreenia. Sarnase filmina võib esuile tuua Peter Jacksoni poolt viis aastat hiljem vändatud Heavenly Creatures´i, kusjuures mõlemad filmid on minu enda hindamiskaalal samas kastis, ju siis mulle ei istu sedalaadi reaalsust ja hullumeelsust ühtekeerutavad Okeaania fantasy-horror-draamad. 3/5

Second Run´i kaanepilt on väga minimalistlikult kõnekas, kes filmi näinud need oskavad seda ilu hinnata.

Cracker - 2. season

Cracker : To Be a Somebody - Tim Fywell 1994
Cracker : The Big Crunch - Julian Jarrold 1994
Cracker : Men Should Weep - Jean Stewart 1994

Alati on mõnus kuulda või lugeda teiste arvamusi filmidest mida oled sõpradelle-tuttavatele vaadata laenanud. Töökaaslane on mul usin filmilaenutaja ning temaga saab ikka linalood risti ja põiki läbi räägitud aga eks neid küsijaid ole teisiga, kuigi ajanappuses ei taha ma pooltuttavatega küll mingeid annan ja küsin tagasi suhteid aretada, kulutaksin sellele liialt oma väärtuslikku vaba aega. Ja muidugi laenan ise ning muyidugi huvitab teisi minu arvamus nende käest saadud filmide kohta. Näe Andri Riid uuris just paar päeva tagasi, et kaugel ma tema antud seriaaliga olen. Kui kuulis, et kaks sesooni läbi, käis paar minutit mu blogi uurimas ja nõudis siis messengeris selgitust, et miks vaadatud aga mitte arvustatud? Esimene lugu "To Be a Somebody" oli sesooni parim. Peaosas Robert Carlyle kes andis mõjuva rolli töölisklassi noormehest kes oma isiklikud pettumused maskeerib traditsiooniliseks briti rassivihaks ning asub tapma tema arust vääritult käitunud inimesi. "The Big Crunch" oli hea draamataustaga, kuid lahendina liiga ettearvatav ja "Men Should Weep" näotult detektiivide eraelu ning krimilugu kokku segav. Üldpildis aga säilitas sari teise hooaja jooksul ja isegi tõstis oma kõrget taset ning kuna Fitzi eraeluline seebiooper ja inglise töölisdraamast taust hoidsid huvi piisavalt, võis silma kinni pigitada ka pidevate politseitööd kujutavate möödalaskmiste koha peal. 4,5/5

Paki pakkimine.

Hellblazer : Rake at the Gates of Hell

Garth Ennis, Steve Dillon - 78–83 plus the Heartland one-shot : "Rake at the Gates of Hell", "Heartland"
Vertigo 1994

Hoolimata leigematest ja mõnest päris soojast momendist, jääb Hellblaizer minu jaoks ikka kaugeks ning seda suuresti tänu sellele, et üheksakümnendate sari on mattunud mitmete hilisemate pärlite alla, Lucifer ja Invisibles oskavad kogu seda okultistlikku maailma palju meelepärasemalt vorpida, Constantine seiklused on paratamatult liiga oma aja horrorsari. Käesolev kooomiks näiteks ei pakkunud mulle absoluutselt mitte mingeid emotsioone, kõik tundus igav, veniv ning targutav olevat, kuigi stoori eest vastutas tuntud tandem.

Red Hot Chili Peppers - Provinssi Rock

Red Hot Chili Peppers - Provinssi Rockfest, Finland 04.06.1988

01. Out In L.A.
02. Me And My Friends
03. Fight Like A Brave
04. Police Helicopter/We Got The Biggest Cocks
05. Anarchy In The U.K.
06. No Chump Love Sucker
07. Blitzkrieg Bop
08. Get Up And Jump
09. Nevermind
10. Interview
11. Mommy Where's Daddy?

Kunagi tädi sõbranna rääkis kuidas ta juhtus soome TV-st nägema bändi mille liikmed olid ihualasti, ainsaks riideesemeks riista otsa tõmmatud sokk. Vangutasid tädiga päid ja arutasid hukkaläinud noorsoo teemadel. Ei teagi täpselt kuidas ma juba sel ajal Red Hot Chili Peppers´i nime teadsin, igaljuhul sain aru, et jutt käib neist, kuigi ühtegi muusikapala bändi loomingust ma aastal 1988 veel kuulnud ei olnud. Nüüd 21 aastat hiljem aga avanes VHS-ist konverditud DVD vahendusel suisa võimalus vaadata sedasama YLE pooletunnist saadet millest kunagi tädi elutoa kohvilauas juttu tehti.

The Hunt for Gollum

The Hunt for Gollum - Chris Bouchard 2009

Sõrmuste isanda filmitriloogiaga jäi lõpuks nii, et kolmanda osa pikendatud versiooni vaatamiseks oli jõud täiesti otsas. Mäletan, et selle extended edition´it sai väheke kauem oodatud kui kahe esimese oma ning kui lõpuks reliisiti, ei olnud esialgsest ootusest ja huvist enam midagi järel. Tundus, et küll kunagi jõuab vaadata ja eks kunagi jõuabki, arvatavasti aastate pärast juba koos lastega. Kui aga jutud sellest fanfilmist liikuma hakkasid, panin kohe nime kõrva taha kindla kavatsusega see esimesel sobival võimalusel ära vaadata. Arvuti ning lauamängudele, eriti fantasy-teemalistele, tehakse kogu aeg uusi ekspansioone mida siis pisikese kopka eest saab läbi mängida, saades põhipeli raames pisikese originaaliga analoogse elamuse. Käesolevat filmi võibki pidada Sõrmuste isanda ekspansiooniks, täpselt selline pisike lugu mis paigutub Keskmaa olustikku, pakub tuttavaid paiku ja stilistikat ning on seda tehes päris ehe. Peter Jacksoni eepikat muidugi välja ei anna, kuid silm puhkeb, meel on jahe ning tuju püsib kõrgel, töö korralik ning viriseda võib vaid kohatise venivuse koha pealt, tegu oleks taas justkui lühifilmi extended edition´iga. Ja muidugi võiks veel viriseda DVD üle, sest seal kus filmi tegemisse oli energiat susatud, jäi disk täiesti varju. Menüü on ääretult inetu ning lausa üllatavalt lihtsate graafiliste lahendustega, halb mulje mida ei paranda isegi boonuskraam. Aga ega ma viitsinud neid making of... lisasid ja trailereid vaadata, heitsin vaid pilgu tiimi uut tööd Born of Hope´i valgustavale reklaamklipile ja jään seda järgmist LOTR´i lisalugu ootama. 3,5/5

Promopostrid olid täitsa kenad.

Breakdown

Breakdown - Dave Moseley 2005

Paar päeva tagasi sai Viimsi Säästumarketi kõrval Rahvakirjanikuga paar sõna juttu puhutud ja sõber rääkis, et zombiefilm peab olema zombiefilm ning igatsorti uuendused siia žanrisse ei sobi. Zombied peavad käituma nii nagu George A. Romero aastal 1968 seadis, mitte jooksma, rääkima ja identideedikriise põdema. Zombiejutu peale tuli kange zombifilmi isu ja kuna ühtegi täispikka käepärast ei olnud, siis langes valik sellele lühifilmile. Tegu ei olnud just kõige vaimukama looga, kuid zombiede liikumiskiirusele, ehk just sellele vanakooli värgile, väljaehitatud nali töötas ja koolipoiste kaameraproov kõlbas vaadata küll. Hea tahtmise juures saab väga nappide vahenditega luua täitsa korralike asju, idee peab vaid olema. Filmi saab alla tirida kodulehelt. 2,5/5

Lähenev zombie.

Yeah!!!

Hellblazer : Damnation's Flame

Garth Ennis, Steve Dillon, William Simpson, Peter Snejbjerg - Hellblazer # 72–77 : "Damnation's Flame", "Act of Union", "Confessions of an Irish Rebel", "And the Crowd Goes Wild"
Vertigo 1994

Täitsa loetav! Constantine seikles seekord Ühendriikides ja kogu koomiks kubises U.S.A. märkides, kohal käisid surnud presidendid, Vabadusesammas ja isegi indiaanlased, viimased olid küll surnud, kuid vähemalt olemas. Lõpuks sõimati kuulsat briti maagi jänkide poolt nõmedaks turistiks ning kusti täis. Nii, et OK!

A Bit of Scarlet

A Bit of Scarlet - Andrea Weiss 1997

Sellest reisist läbi gayfilmide jäi väga arusaamatu mulje. Ma nimelt ei leidnud kogu selles briti filmiajaloo peidetud homomomentida paraadis tugevat läbivat liini, sest õpetussõnade jagamine sir Ian McKellen´i suu läbi ning iga reegli jaoks välja otsitud kaadrid, lõid lõppkokkuvõttes liiga kirju pildi ega aidanud vaatajat karvavõrdki. Võib olla peab filmi kõigi momentida mõistmiseks "naistest mitte hoolima", kuid minu heterosilmale jäi küll mulje, et taas proovitakse mõnele stseenile exploitation võttes vägisi gaypitserit peale pressida ning lõpptulemus nägi välja nagu oleks keegi The Celluloid Closet´it Rock Hudson's Home Movies´ega segamini monteerinud, üks paras pudru ja kapsad, tõsised draamamomendid miksituna fiktsionaalsete unistustega. Eriti aga ajas mind veel närvi kõigi dokumentaalis näidatud filmikatkete anonüümsus, kui If...., Maurice ja The Naked Civil Servant ( peab vaatama! John Hurt nägi ikka faking great välja! ) olid äratuntavad, siis suurem osa jäid mõistatuseks. Eks googeldamine muidugi aitaks nimede leidmisel, kuid siis peab taas nime ja nägu kokkuviima asuma, tüütus seegi. Eks ta lõpuks tükk filmiajalugu oli, kõlbas vaadata, kuid parim arvatavasti "poiste" endi kokteilipeol lobisemise taustaks. 2/5

Mees linnu ja lilledega - totally gay!!!

OMD - Messages : Greatest Hits

OMD - Messages: Greatest Hits 2008

01 Electricity
02 Red Frame/White Light
03 Messages
04 Enola Gay [UK Version]
05 Souvenir
06 Joan Of Arc [Live On 'Top Of The Pops', 1981]
07 Maid Of Orleans
08 Genetic Engineering
09 Telegraph
10 Locomotion
11 Talking Loud And Clear
12 Tesla Girls
13 Never Turn Away
14 So In Love
15 Secret
16 La Femme Accident
17 Hold You
18 If You Leave
19 (Forever) Live And Die
20 We Love You
21 Shame
22 Dreaming
23 Sailing On The Seven Seas
24 Pandora's Box
25 Then You Turn Away
26 Call My Name
27 Stand Above Me
28 Dream Of Me (Based On Love's Theme)
29 Everyday
30 Walking On The Milky Way
31 Universal

Ei oleks uskunud, et Orkestrimanöövritel Pimeduses on aastate jooksul nõnda palju videoklippe kogunenud, vaid üks jäi puudu, et kaks tundi täis oleks tulnud. Tunnikese oleks võinud muidugi välja rookida, kuid ega need tuhmima kuulsusega lood ka otseselt halvad ei olnud, piinlik kuulates ja vaadates just ei hakanud.

Takeshi Kitano vanem vend

...filmis The Evil Spirit of Yambui

Global Frequency

Global Frequency - Nelson McCormick 2005

Warren Ellis´e loodud koomiksi järgi vändatud ulmeseriaali pilootosa mis kunagi teleekraanidele ei jõudnud. Koomiksil on muidugi tuhandeid fänne ning nemad vinguvad hääled kähedaks, et miks ja miks? Fakt, et WB otsustas seriaaliprojekti kalevi alla susata muutis teose peale netti lekkimist koheselt kultusobjektiks ning kuna keelatud vili tundub see kõige magusam olevat, siis käivad ägedad spekulatsioonid teemadel, et kui vinge ning maailmaväristav oleks seriaal saanud olema. Oleks... Vaevalt küll, sest pilootosa oli üks ütlemata hale jaburdus. Selline X-Files´i tüüpi seriaalide aeg peaks juba läbi olema ning isegi odava paranormaalse kamarajura ristamine futuristlike agentidega vanakooli FBI asemel on lõpuks ikka koolnud hobuse tagumine. Aga näe, ei tehtud peale pilootepisoodi ühtegi teist osa ja kohe on terve net targutajaid täis, kõik kindlad, et on ilma jäänud maailma kõige paremast ulmeseriaalist. Ehh, jobud! 1,5/5

Sandman Mystery Theatre : The Hourman and the Python

Matt Wagner, Steven T. Seagle, Guy Davis, Warren Pleece - Sandman Mystery Theatre #29-36
Vertigo 2008

Kui ühte albumisse on kokku pandud kaks erievat Sandman Mystery Theatre´i lugu, siis on tase alati nigelam. Tihti ei ole isegi põhjuseks aja ning ruuminappus üht kena lugu lahti jutustada, vaid kriminulli raudreegel, et mõrvar on üks pea või kõrvaltegelastest keda juba loo alguses lugejale tutvustati. Mida rohkem vihikuid, seda rohkem tegelasi ning keerukam ( loe: parem ) kuriteo ülesehitus ja kas lugeda nelja või kaheksa vihikulist põnevikku, vahe on ikka sees. Muidugi on SMT alati klass omaette ja nii ka seekord, kõva kriminull ja nunnu romantikalugu.

Pereval - Перевал

Pereval - Vladimir Tarasov 1988

Kui Metsavana paar päeva tagas minult messengeri vahendusel selle animatsiooni kohta uuris, väitis ta, et tegu on ühe ta ereda lapsepõlvemälestusega. Aga ta ei ole ainus, aastat-poolteist tagasi väitis Baka foorumis seda sama Kammerer ning sellest on pajatanud ka paar teist tuttavat. Minul isiklikult oli see aga esimene kokkupuude, võiks siis lausa öelda, legendaarse nõukogude ulmeanimatsiooniga. Põhineb Kir Bulõtšovi lühiromaanil "Mäekuru" ja sellest võib pikemalt lugeda Ulmeguru Ulmeseosete nimelisest blogist, mina raamatuga tutvunud ei ole ning võrrelda ei oska. Küll aga väidan julgelt, et tegu on ühe parima ulmeanimatsiooniga mida mu silmad näinud on. Jätan visuaalse külje kiitmise Kammereri hooleks, kes oma varjusurmas viibivas blogis on teinud animatsioonist päris põhjaliku lahkamise ja mainin vaid, et minule avaldas enim muljet kosmoselaeva kujutamine. Kui vööra planeedi toonide ning maastkega oli kõik selge, siis mägedesse hädamaandumise teinud tähelaev oli midagi enamat kui nõukogude tüüpdisaini illuminaatoritega hõbenool, standartne kommude kosmosesüstik. Vladimir Tarasov´i käe all loodud sõiduriist oli abstraktselt toimiv ristkülik, pigem telepaatiliselt juhitav, anamorfselt oma isandate tujusid tajuv ja biomehhaaniline monoliit kui raketikütust nõudev metallihunnik. Sci-fi uuem tasand mida ühest aastal 1988 valminud filmist ei oleks oodanud, avar mõtlemine, piirideta fantasia ning võib ka öelda sisekujundus ning arhiitektuur, sest kosmoselaeva mugava massiivsuse kõrval kahvatusid nii mõnedki avarad õhulised futuristlikud ehitised. Hea ulmekas kenas animavormis. 5/5

Sissepääs tähemasinasse.