Interview

Naljast oli asi muidugi kaugel, aga mulle tuletas ... ja ... kokkumäng kangesti meelde neid neljakümnendate viiekümnendate screwball-komöödiad kus taltsutatakse tõrksaid pruute või voolitakse sobimatutest poissmeestest abikaasasid. Sarnast koomikat ja ülesehitust leidus, aga nagu juba mainisin, naljafilmiga siinkohal tegemist ei olnud, vaid keskenduti eelarvamuste ja eetikamängudele, illusioonide loomisele ning nende purustamisele. Näitlejatevalik ühtaegu ärritas, tundudes ääretult sobimatuna, et siis hetk hiljem taas vastupidist muljet jätta ning ausalt öeldes ei ole ma siiani hinges rahu leidnud, et kas minu jaoks ja olid ikka nendesse rollidesse sobivad kandidaadid või mitte. Vaidle

23. 12. 2012 Heitke Pikali ürituse setlist

Mängisin pühapäeval ühel üritusel väheke eesti mussi, setlist oli enam-vähem sellises järjekorras:

White Sparks - Space Invaders
Error: Success - Circuit City (Synth Version)
Punane Magneet-Lõvi - Kuus kord kuus
Punane Magneet-Lõvi - Üliinimene
Laulan Sinule - Masina sees
Paaren - Dark Teresa
Green Regime - Videokontrol
Barthol Lo Mejor - Frank Call
Tamhiis - Tree in a Halo
K1llRGVP featuring Spice Mouse - Lakeside
Four Fingered Fisherman - Howl
Luna Vulgaris - Honey Blood
Deserts - Loneliness Killing The Mountains
brief.pastiche - Sexwave
Several Symptoms - Heartbreaker
Marikami - Summercrushes
Luka - Black Snow
killerkat - Ya Tvoy Sluga
Misha Mishajashvili - Daye2
Cosmos Laguna - Ghostpower
Future Brain - Alien (instrumental)
Sädelev kass - Mõistus
Rainer Jancis - Looper
Andres Olema - Antarktis

The Glass Shield

The Glass Shield - Charles Burnett 1994

Korruptsioon politseis. Nooruke idealistist mustanahaline politseinik suunatakse peale akadeemia lõpetamist tööle kangete meestega täidetud politseijaoskonda ning üsna ruttu satub ta tagaotsitud mõrvari vahistamise osaliseks. Vaikselt hakkab aga selguma, et tegemist on fabritseeritud süüdistusega ning noormees asub kolleegi abiga paljastama jaoskonnasisest korralagedust. Paljastama tõsi küll vaid enese jaoks, sest välja kooruva meterjaliga ülemuste või ajakirjanduse manu ei joosta ja valitakse lõpuks ikkagi vale seisukoht. Noorte oskamatus tegeleda situatsiooniga, kus ühel pool kaks vähemuses (minority) olevat  rookiet ja teisel kari politseiveterane, kogenud räpaseid mäkisid, on ilmselgete tulemustega ja haiget saavad kõik. Korralik telefilm. Väheke nagu liiga ootuspärane, kuid vaikselt tasub silm üle libistada sellegi poolest. Nii End of Watch´i oodates ja eelsoojenduseks. 2,5/5

Ted

Ted - Seth MacFarlane 2012

Minu pisike aru küll üles ei noppinud ühtegi nalja. Pidi ju komöödia olema, mõne arvates isegi aasta oodatuim, aga kus siis lõpuks see nali oli, seda aru ei saa? Mina filmist ühtegi nalja ei leidnud ja kardan, et siin pole süüd selles, et vaatasin unrated versiooni, samas kui linaloo kümme minutit lühem theatrical version neist pakatas, vaid siin lõpuks lihtsalt ei olnudki midagi naljakat ja see mis oli, sarnanes pigem udusule õrnale puudutusele, kui valusale litakale. Idee iseenesest tõotas huumorit, räägiti veel midagi roppustest, kuid lõpuks oli kõik kogupere jõulufilmi tasemel jandi venitamine. Mila Kunis ka muidugi hirmuäratavalt inetu naine. 1/5

Vaat selliseid nalju ma mõistan, Ted´i omi mitte.

Living - Жить

Zhit - Vasili Sigarev 2012

Mul oli hea tuju. Vaba õhtu kodus, naine lastega ämma juures, külmik head-paremat täis ostetud, radikas keeratud maksimumi peale ning teleka kõrvale asetatud nii konsoolipult, kui virn DVD-sid. Väljamaganud, väljapuhanud ning energiline. Mõtlesin siis, et kas alustan viimase Batmaniga või vaatan komöödiat Ted, aga käsi justkui võluväel rabas hunnikust vene draama, mõtlesin veel et olgu, vaatan selle samuti ära, millal ma muidu ikka jaksu leian. Actionit ja komöödiat võib ju poolväsinuna öösel ka vahtida, draamat siis ei jaksaks. Võtsin draama, vaatasin ära ja nüüd on kõik asjad miinuses. Tuju allpool masendust, tuba külm ja toidud külmkapis riknenud.

Living on üht otsa pidi selline tüüpiline sotsiaaldraamaga segatud masendustragöödia, kuid siin on ka erinevused. Kolmandik filmist ehitab üles traagikat, vastikut sellist, hinge lõikavalt valusat. Siis algab leina osa, inimeste püüd juhtunuga niivõrd kuivõrd leppida. Ja siis ei tohikski ju justkui midagi rohkemat olla, on surm ja on selle järellained mis peaksid justkui järjest vaiksemaks jääma..., aga mitte seekord. Vasili Sigarev toob siise täiesti uue mõõtme mida võiks tinglikult nimetada isegi horrorik, kohe kindlasti aga müstikaks, muinasjutu traditsiooniks ning paranormaalseks ulmaks. Ja see kõik on üles ehitatud varasema realismi vormis, justkui oleks kõik toimuv loomulik osa tegelaste igapäevaelust. Vaataja saab end asetada kõrvale, mõelda ja paika panna ekraanil nähtava ebareaalsust, panna seda tema jaoks sobivasse konteksti, kuid see ei vähenda kõheduse intensiivsust. Lõpuni välja võib jääda mõtlema, et hullumise asemel, skisofreenia asemel, armsamad saabusidki koju, on selle taga siis seletatavad või seletamatud põhjused. Hirmus ikkagi.4,5/5

Surma hingus.

Filmiküsitlus - Paul Sild

Paul Sild on eesti kõige ladnam lahedam iisim muusik. Võtad õlle, istud ta kõrvale, viskad paar nalja, räägid heast muusikast ja heast kinost, rüüpad lonksu õlut, näitad näpuga mõne samal peol oleva kuulsuse poole ja räägid temast pikantse musta huumorit sisaldava naljaloo, patsutad õlale ja ütled, et käin veits ringi, räägime hiljem edasi ning kõik on kogu aeg kõige paremas korras. Paul naeratab tuka alt, tõstab oma õllepudeli hüvastijätutervituseks korraks õhku ning kõik see on chill chill chill. Ei mingeid pingeid, vaid ainult naeratused ja sõbralikkus.

Nimi: Paul Sild

Bändid: Badass Yuki, Stones & Holes, Tallinn Daggers

Facebook: Badass Yuki

Soundcloud: Badass Yuki

Bandcamp: Badass Yuki

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

  Filmide puhul jälgin ma alati kõige rohkem nende atmosfääri ning kui see on usutavalt teostatud on väga suur tõenäosus, et ma naudin ka kogu kompotti. Üldiselt meeldivad ulmekad, psühholoogilised/sürreaalses võtmes draamad, noir. Väike action pole ka vahel paha. Kõige enam on hinge läinud nii atmosfääri kui stoori kui kogu olemusega kindlasti "Blade Runner". Mäletan, et olin sellest filmist aastaid kuulnud ja lugenud, et oioi ikka jõhker top 1 sci-fi ever jne. Naljakas oligi, et teades kogu haipi ei valmistanud film vähimalgi määral pettumust. Natuke suurema märulidoosiga, aga väga hea stooriga "Serenity" meeldib ka. Lapsepõlves tekitas hirmuunenägusid TV1000-st nähtud "Cube", mis on lihtsalt nii ängistav film. Ufokatest on lemmik Spielbergi "Close Encounters Of The Third Kind". Low budget atmosfääriline meistriteos "Monsters" üllatas mind väga. Alternatiivajaloo superhero teemast ligi 3-tunnine "Watchmen" on mällu päris korralikult süübinud. 1962. aasta "La Jetée" , mis on põhimõtteliselt nagu slideshow, avaldas oma formaadiga muljet, sest vahel tahaks küll filmi vaadates korraks pausi peale panna ja mõnda situatsiooni kauem jälgida, kui seda on ette nähtud, ja olukorda seedida. See laseb seda teha. Paar aastat tagasi Katusekinos vihmasajus nähtud "Last Year At Marienbad" oli parajalt sürr elamus. Väga sobiva muusikaga! Samuti animed "Paprika", "Ghost In The Shell" Kergema meeleoluga asjadest meeldivad epic "The Room", "Humpday", "Four Lions", "This Is Spinal Tap", "The Big Lebowski", "Fight For Your Right Revisited", "Saturday Night Fever", "1991: The Year Punk Broke". Sarjadest "The Twilight Zone", "Six Feet Under", "Twin Peaks", "Arrested Development", "The Mighty Boosh".

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

 Vaatasin 2 õhtut tagasi ära "A Scanner Darkly", mis on tehtud Philip K. Dick'i samanimelise romaani ainetel. Piisavalt paranoiline, piisavalt koomiline, piisavalt filosoofiline, hea näitlejatöö, haarav stoori. Ulme juures peab teose lõpp sisse jätma sellise vaevumärgatava hingekriipiva kõhedustunde. See film jättis ning seepärast ta ka toimis.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

 Viimasel ajal olen palju kaevunud Guided By Voices'i massiivsesse diskograafiasse ja avastan sealt igal kuulamisel midagi geniaalset. Hetke lemmikalbum on "Earthquake Glue". Taasavastasin ka hiljuti enda jaoks Elliott Smith'i, kes, nagu ka Mark Linkous, oli piinatud geenius ja suri liialt noorelt. Soovitan veel kindlasti Built To Spill'i altroki kullafondi kuuluvat albumit "Keep It Like A Secret". No seal on kõik lihtsalt megahea. Igas loos on umbes 10 meeldejäävat meloodiat. 10 lugu on ka, nii et kokku 100 tillukest pärli! Sügis- ja talveperioodil (tegelikult kogu aeg) ketran ka palju melanhoolia bermuda kolmnurka: Mark Kozelek/Sun Kil Moon/Red House Painters. Kozelek on mees, kelle taskus on, minu arvates, 21 sajandi ilusaimad meloodiad.

Tänan Paul!

Kaader filmist Cube.

The Flying Dutchman

De vliegende Hollander - Jos Stelling 1995

Ei ole see film mulle kunagi eriliselt meeldinud, aga seletamatu jõud kisub taas ja taas vaatama nii, et nüüdseks olen jõudnud juba neli korda pilgu peale panna. Ja iga kord mõtlen, et ma vist ei saanud millestki õieti aru, pean värske silma ja meelega üle vaatama ning siis taas pettun. Ma väga armastan Jos Stelling´u absurdset nalja, naudin loodud ajaloolist keskkonda ja groteskseid tegelaskujusid, kuid lugu ise ei haara ühes, ei vaimusta ülesehituselt ega lahenditelt. On momente mida ma jutustan sõpradelegi ümber ja saab koos naerda, kuid filmi ennast ma neile ometigi vaatamiseks ei soovitaks. Aga võib-olla ei saa ma siiani aru ja pean kümne aasta pärast taas üle vaatama? 2,5/5

Children of Iron Gods - Дети чугунных богов

Deti chugunnykh bogov - Tamás Tóth 1993

Eduard Uspenskil on lastejutt garantiimehikestest, kes on sellised pisikesed päkapikulaadsed inimesed kodumasinate sees. Nende ülesandeks on hoida garantii aja jooksul masinaid töökorras, käia siit-sealt õlitamas, keerata kinni mõnda mutrit või ühendada lahti läinud traatide jootekohti. Kui garantiiaeg möödas, tuleb pisike helikopter neile järgi ning viib nad tehasesse tagasi, kus garantiimehike pannakse taas uue masina sisse valvama. Siinses linaloos toimus tegevus hiigelsuures tehases ja sealgi olid oma garanrtiimehikesed, ehk siis tavalised vene mužikid, kes vasar ühes käes, mutrivõti teises ning gaasiballooniga keevitusaparat seljas, mööda gigantset metallurgiatehast ringi käisid ning parandustöödega tegelesid.

Uuralites asuv metallurgiakompleks on aga tõesti vapustavalt suur, lausa aukartust äratav hiigelehitis mille kõrval kahvatuvad kõik seitse maailmaimet. Mõistusevastaselt võimas ehitis, ei tahaks uskudagi, et selle inimesed (võimalik, et zekid) on ehitanud ja seda korras hoiavad. See on justkui koosneks kogu linnaosa üheksakordsete majade kõrgustest raudkonstruktsioonidest ning olen kindel, et elu lõpuni ei õpi üks inimene kogu massiivset teraskompleksi tundma. See on nii nii suur! Teiseks meenuski kohe Mad Max´i kolmandas filmis nähtud Bartertown, sest sarnaselt elab ka tehas oma kinnist isemajandavat elu ehk tehasehoonetes elatakse, armastatakse ning juuakse, viimase jaoks on olemas isegi püstijalabaar tantsupõrandaga. Ning kui igav hakkab, tehakse tehasest välja röövretki ümbruskonda.

Stsenaristideks taaskord imelapsed Pyotr Lutsik ja Aleksei Samoryadov ning vene hingega segatud veidrusi sai näha küll. Kahjuks aga oli neid kiiksuga kohti veits vähevõitu ning film justkui voolas laiali, jättes tihti õhku küsimuse selle või tolle stseeni vajalikkusest. Tuntud näitlejad, absurdet huumorit, võimsad tööstushooned ja vaimukad dialoogid, kuid see õige tunne minu jaoks filmist puudus. Kõike eelpool mainitut oleks võinud topelt olla ja film väheke ulmelisem ja satiirilisem kogu tehaseelu, kui raudeluka, kujutamisel. Hetkel vaatad ja leiad ägedaid hetki, kuid üldpildis jääb ikka tühja tunne sisse. 3/5

Aamen - Aamen MC

Aamen - Aamen MC
Trash Can Dance 2012
TCD27 kassett

 A side:

Lazy Lazers / Melanholyck / Endo(r)morphine / Aamen Riddim / Distress Disco / Holy Melanc / Psasmpsalm / Headheel / Goodmorningparty / S.U.R.M. / Nu...

B side:

...Funo / Netton Carwork / Golden Prison / Teethweel 32 / 404 / Valuta Valuuta / Black Metal & Pink Plastik / Rave Maria / Kal´N´Bass / Sõge Pliiac / K.U.H.U / Nitrointro / Kolm / Pagantron / 1996 / 10072012 / Cha-Cha-Chaos

Tiraaž 33 tk.

 Download - Lae alla!


50 minutiline mixtape kusAamen segab ühtlaseks vooks oma uue albumi lugusid ning viskab sekka ka vanu hitte. Mix tuli esmaettekandele 16. novembril 2012 Von Krahli ülesastumisel ja nüüdsest siis ka helikasseti kujul nauditav. Lisaks ka netireliis kuulamiseks jaalla tirimiseks. Kassett on müügil vaid koos Aamen CD duubelplaadiga. Kassett on kahepoolse kaanega ehk siis kuulaja ise otsustab, kumma poole ta endale välisküljeks valib.

Aamen - Aamen CD

Aamen - Aamen CD
Trash Can Dance 2012
TCD25 2xCDR

Disc 1:

01. Lyh
02. Blastbeatles
03. Skit It
04. 1996
05. Psasmpsalm
06. Holy Melanc
07. Aamen Riddim
08. Distress Disco
09. Headheel
10. Pagantron
11. Kolm

Disc 2:

01. Lazy Lazers
02. Melanholyck
03. Pasunid
04. Teethweel 32 (Pete Incoml Mix)
05. Karjus Varjus
06. Be At Beat
07. Hazardwizard
08. Endo(r)morphine
09. Cha-Cha-Chaos
10. Aamengard
11. 10072012

Tiraaž 66 tk. 33 esimest tulevad koos Aameni remix kassetiga.

Aamen CD. Paar aastat tagasi hakati tarkade poolt rääkima, et 2012 saab olema viimane aasta kui midagi üldse CD-le trükiti ning tulevikus on ainult vinüülid ning netifailid. Seega oli Aameni uue albumiga tuli takkus, jõuaks veel enne uut aastat valmis, sest järgmine aasta ju enam ei saa. Ei tohi, ega ole ilus. Sellest ka plaadi nimi "Aamen CD", et nüüd on selle CD asjaga aamen ning eks näikse kuis elu edasi läheb. Minul nagu väikesed kahtlused on, et võib olla mõni mässuline paneb veel kaaastal 2013 mussi CD toorikutele, kuid iseei julge ning tarkade inimeste sõnades ei kahtle.

Aamen oma parimas vormis. Kui debüütalbum ning selle eeskujuks põhiplaaniks olnud demoplaat sisaldasid träkke kümnekonna aasta haardega, siis "Aamen CD" on artisti kokkuvõte paari viimase aasta loomingust ning tänu sellele ka hulga kompaktsem ja ühtlasem. Alles on jäänud Aamenile omane huumor ja tahtmine kõike pahupidi teha, kuid pea kõigis lugudes on hoomatav ka tumedam noot. Kaos on mitmel puhul ruumi teinud korrale, lugude üles ehitus on kindlam ning plaanipõhisem ehk siis käesolev duubel-album peegeldab arenemisvõimelist artisti. Lood taaskord kestvuse järjekorras, ehk alustades minidiskil kõige lühemaga ning plaat lõppeb teisel diskil artisti pikima looga. Järjekord siiski ei ole tähtis, muusikaelamusesaamiseks ei oma tähtsust kumb plaatidest enne teist masinasse läheb.Kujundus minimalistlikult kaunis.

Broken

Broken - Serge Becker, Peter Christopherson, Eric Goode, Jon Reiss 1993

Aeg on selle lühifilmi ja videote kogumiku jaoks möödas. Oli seda tegelikult juba ka kümmekond aastat tagasi kui Broken esmakordselt mu silmade alla sattus, kuid nüüd tundub kõik veelgi iidsema ning tolmunumana. Valmimisaastal muidugi oleks äge tundunud ja mõju avaldanud, kuid sel ajal ei olnud seda veel kusagilt võimalik saada ja nii hardcore mees ma ka nüüd ei olnud, et mõne jänkist ahviga VHS-e posti teel vahetada. No õnneks lekitas Reznor selle ise netti ning nüüd saab nautida, kuid samas on nüüdseks ka kogu artistide endi poolt salaja netti lekitatud asjad, alates seksivideotega ning lõpetades tuliuute albumitega, väga tülgastavad teemad. Lekitamine on osa reklaamikampaaniast ja kuigi Reznor-poiss tegi seda veel niinimetatud õigel ajal, on raha ja sita maik asjal juures enivei. Pluss siis veel see haigutama ajav libasnuff. 2/5

Metal Machine Music Nine Inch Nails and The Industrial Uprising

Metal Machine Music: Nine Inch Nails And The Industrial Uprising - Ben Hardyment 2009

Üle kahe tunni kestva dokumentaali jooksul keskenduti poole tunni jagu industriali, kui muusikastiili, juurtele ning arengule ja tunni jagu räägiti esimestest NIN´i EP-dest ning almunitest ehk täpselt see mida ma näha ja kuulda tahtsin. Lõpus muidugi värskemat kraami samuti, aga kuna minu jaoks lõppes NIN siis kui nägin "Perfect Drug´i" videot ja leidsin, et aitab küll, siis viimastele pajatustele siin dokis mingit rõhku ei asetaks. Ei väida, et peale "The Downward Spiral´it" Reznor enam head mussi ei teinud, lihtsalt seeei ole enam minu tassike teed ning üks ajajärk sai eelpool mainitud albumiga läbi.

Eks saab pettunut mängida, et paljusid US industrial-scene tegijaid ei mainitud, härra ise kaamera ees ei käinud ning mitmed intervjueeritavad olid liiga fänniõhinas ning jätsid jobude mulje juttudega kuidas see kõik ikka nii ootamatult raju ja brutaalne oli , kuid kena pildi sai kokku sellegi poolest. Pildi muusikust, ärihaist ning imago-geeniusest. Tänud Adile soovituse eest, ilma tema kommentaarita oleks vast kahe silma vahelt läbi libisenud. 3,5/5

Woodstock 1994 - kult!