Flyin' Cut Sleeves

Flyin' Cut Sleeves - Rita Fecher, Henry Chalfant 1992

Siiani tundus Walter Hill´i kuulus The Warriors väheke ülepingutatud filmina, kõik need sajad kambad oma erineva välimusega ja pidev sõjajalal olemine. Muidugi on seal liialdusi, kuid käesoleva, seitsmekümnendate Lõuna-Bronx´i gangidest rääkiva dokfilmi taustal, ei tundunud see enam pooltki nii muinasjutuline, sest analoogseid kampu ja tänavavõitlejaid oli saadud Henry Chalfant´i poolt ka kaamera ette. Õigem oleks vist aga hoopis öelda, et Rita Fecher´i poolt, sest see õbluke sotsiaaltöötajast naine hakkas getoelanikke juba kuuekümnendate lõpus filmima ning just tema elulähedased portreed on filmi olulisem osa, Chalfant´i poolt tehtud töö selgroog. Päris informatiivne ja huvitava pildimaterjaliga, kuid suurim pluss on dokumentaali positiivsus. Aastaks 1991 on intervjueeritavad endised gangiliikmed keskealised pereisad ja pereemad ning nende elutarkus kampadega suhtlemisel on leidnud valdavalt kasutust sotsiaaltöös. Loomulikult on valdav enamus tänavanoortest maha lastud, vangis või end surnuks süstinud, kuid need kel elu andnud teise võimaluse, teevad kõik endast oleneva, et traagiline saatus ei tabaks praeguseid uusi gängiliikmeid. Palju filmimaterjali seitsmekümnendate alguse lagunevast räämas Lõuna-Bronx´ist ja sealsetest kampadest, hea dokk mis täitis minu teabetühikut. 4/5

15-18 aastased tänavate kuningad.

Surviving Desire

Surviving Desire - Hal Hartley 1991
Ambition - Hal Hartley 1991
Theory of Achievement - Hal Hartley 1991

15 aastat tagasi oleks see Hal Hartley väike indiefilmike kindlasti koheselt mu lemmikuks saanud. Analoogseid mõtteid ja meeleolusid kandsin siis ka mina eneses, olin rohkem avatud kurbusele ja melanhooliale ning Martin Donovan´iga samastumine oleks läbi selle toimunud hetkega. Nüüd tundus lihtsalt üks mõnus armas romantikafilmike olevat ning teose kurb-konarlik lõpp ei ei teinud üldse valu, vaid tundus igati sobilik ja õige. Tantsustseen oli fantastiliselt kena, Hartley lemmiknäitleja oma tuntud headuses ja filmi tunnine kestvus just täpselt paraja pikkusega ühe õhtuse heatunde loomiseks. Boonusena olevad lühilood põhifilmi tasemeni ei küündinud, kuid Theory of Achievement oli päris südamlik koomiline austusavaldus Pariisi boheemide elule ja ka Ambition´is oli oma moment. Tegelikult lausa häbilugu, et ma vaid kahte Hal Hartley filmi näinud olen ning kaks lõpuni vaatamata jätnud, peaks ikka paremat tutvust tegema. 3,5/5

Martin võrgutamas.

Legion

Legion - Scott Stewart 2010

Baka laagrisse sõites istusime sõber Mardiga mõnusalt Shadowman´i mahtuniversaali tagaistmeil ja lobisesime kaks tundi järjest filmidest, minnes vaid korraks teemast välja kui jutuks tuli "Mis sul viga on?" nimeline kultusvideo aga eks sedagi või ju mööndusega ajastukroonikast dokfilmiks pidada. Seal autos ma igal juhul kuulsingi esmakordselt käesolevast linaloost mida Mart tutvustas kui kõige halvemat filmi mis viimasel ajal tselluloidile võetud. Kuulasin ta juttu inglite sõjast kus kasutatakse peale traditsiooniliste õiglust lõikavate mõõkade veel ka automaatrelvi ja mõtlesin omaette, et tundub täitsa lahe olevat, selline Lucifer´i koomiksi moodi taevane vallamäng kus ootused alla kruvides on võimalik ladnat halba filmi nautida. Filmi esimesed kümme minutit kinnitasid seda tunnet, juba idee, et ingel maa peale tulles varastab kotitäite kaupa automaate ja käsirelvi ning teeb lõpuks veel plahvatuse mille tulemusena võib näha ristikujulist põlevat ava, tundus igati power olevat, just piisavalt rumal-camp, et oodata tõelist b-kräppi orgasmi. Siis viskas vahele kümme minutit mõttetut loba, mõtlesin veel, et sadalaadi film vajab vaid rajut kütet ning sõnamulin siia ei sobi, kui juba näidati üht täitsa kobedat babuškat ja jäätisemüüjat ning hea halva filmi fiil tuli tagasi. Sellega aga lõppeski kõik, vaid pool tundi filmi ja edasi midagi väga valusat, ehk kõige ehedamat ebaoriginaalsemat lamedat paska. Potentsiaali oli ühe väikese rokkiva b-filmi jaoks küllaga, kuid mõistusevastaselt otsustati taaskord welcome to the suck´i kasuks. 1,5/5

Vaene inglimaalane Paul Bettany, tal on vist hetkel väga-väga häbi.

Pulp : Live At The Eden Project

Pulp 2002-07-05: The Eden Project, Cornwall, UK

The Trees
A Little Soul
The Birds In Your Garden
Live Bed Show
F.E.E.L.I.N.G C.A.L.L.E.D L.O.V.E
Jarvis Interview
I Love Life
Sunrise
Underwear
Babies
Common People

Kohe eriti halvasti tehtud bootleg DVD, televisiooni digikanalist saadud pilt hüppab ja võbeleb tänu mingile konvertimisveale nii, et silmal valus ning võib suisa merehaigeks jääda. Vaadata tänu sellele üsna paha kogemus. Kuulata oli mõnusam aga halvasti tehtud bootlegist jäänud mekk rikkus tegelikult kogu kontsertinautimise tunde.

Eden Dome.

Jarhead

Jarhead - Sam Mendes 2005

Raamat rikkus tõsiselt kohe filmielamust. Esmavaatamisel jättis Jarhead vaimustava mulje, nüüd raamatut lugenuna aga tahaks viriseda ühe ja teise kallal. Raamat on lihtsalt nii kuradima sisutihe, informatiivne ning ääretult aus ja intiimselt lähedane, film aga vaid puudutab neid omadusi õrnalt. Kui ilma raamatut lugemata jätis Jarhead ühe mulje, siis peale algteosega tutvumist tead sa täpselt mida mõtles kirjanik ning kuidas lavastaja oli neid hetki suutnud ekraanile manada. Kahjuks mitte kuigi hästi, film võtab killukese siit ja sealt aga üldplaanis ei joonistu miski selgelt esile, vaataja peab paljuski oma kujutlust kasutades asju juurde mõtlema. Ühesõnaga sõduri hinge ei poeta, kogu sõjaväes teenimine jääb kaugeks emotsionaalse läheduse puudumise tõttu, silma jäävad vaid märgid, kuid neile seletust ei jagata. Ük tähtis moment oli isegi deleted scenes´ide hulka tõstetud, kuigi ööläbi ümber kasarmu jooksmine oleks vähemalt minu arvates andnud kogu pinget ja frustratsiooni hulga paremini esile kui paar filmi sisse jäänud lauset. Väga kahju, et peale Lahesõda tsiviilis toimunud nii vähe tutvustati ja seega jäeti avaldamata tõde, kuidas sõjaskõik, kasvõi ühtegi pauku laskmata, muudab noorte meeste maailmakäsitlust. Anthony Swofford´i raamat on inteligentsetest põmmpeadest kes naudivad jõmlust pakkuvad relvakamraadlust, Sam Mendes´i film aga segaduses tüüpidest kes üritavad olla inteligentsed, kuid põruvad läbi isegi põmmpeadena. Soovitan lugeda raamatut, film on vaid kena illustratsioon. Hea sõjafilm aga sellegi poolest. 3,5/5

Naftaväljadel.

Gladiator Days

Gladiator Days : Anatomy of a Prison Murder - Marc Levin 2002

Utah´i Osariigivanglas laiutas mustanahaline Lonnie Blackmon lõugu ja kiitles kuidas ta paneb valgeid "hoorasid" ette ning taha. Sellest sai säde mis viis mehe surmani, sel ajal kui Eric Daniels hoidis kinni ohvri jalgu, pussitas noor eluaegne WP vanglagängi liider Troy Kell meest kahe minuti jooksul 67 korda isetehtud noaga, rappides rinna ja näo hakkliha taoliseks massiks. Dokfilm võtab vaatluse alla Troy Kell´i nooruse, esmakordse kuritöö ja vanglakaameratega linti võetud kuulsa pussitamise ning püüab läbi kõige selle lahata mehe hinge. Troy on aga selline mõnus vigurvänt, väidab isegi, et mis white power tüüp tema ikka on, ei salli ta ju ka valgeid ning väidab, et kõik kahvanäod peaksid Euroopasse tagasi minema ning maa põliselanikest indiaanlastele jätma. 3/5

Troy Kell.

Noored armunud

The Passion of Darkly Noon

The Passion of Darkly Noon - Philip Ridley 1995

Töökaaslane jutustas mingist veidrast punnitatud kunstifilmist mida ta telekast oli näinud. Mõne aja pärast hakkas mulle koitma, et mees räägib Philip Ridley legendaarsest indiefilmist The Reflecting Skin ja kukkusin vastu vaidlema, et tegu ju igati friiki ja laheda kinolooga. Aga väike kahtluseuss jäi sisse, et järsku tosin aastat tagasi ägedana tundunud film ei ole üldpildis seda mitte ning peale Darkly Noon´i vaatamist see kõhklus vaid süvenes. Peale Reflecting Skin´i sai oodatud ja otsitud Ridley järgmist filmi ning siis tundus küll Darkly Noon olevat igati kobe järg debüüdile. Nüüd üle vaadates enam mitte. Lugu sellest kuidas padukristliku kasvatuse saanud Brendan Fraser ( ülemisel pildil nii korralikuna kui ka katusesõitmise lõppfaasis ) hakkab tundma tukset kubemes ja ei oska selle omapärase kihu peale muud teha kui peast küdema minna, oleks võinud olla hulga lühem ning konkreetsem. Lavastaja justkui unustas end kohati arvates, et võtab üles mõnda sulnist erootikafilmi ja mitte psühholoogilist thrillerit, mees pööras liigset tähelepanu Ashley Judd´i seksapiilile, kuigi kristliku noormehe hulluks ajamises oleksid võinud suuremat rolli mängida hoopis muud tegurid, kasvõi ürgloodus või adutavad homoseksualismi kammitsad. The Passion of Darkly Noon jäi oma aja filmiks, kus mõningaid võrratuid üheksakümnendate kino momente, kuid uude aastatuhandesse tundub seda üsna mõttetu kaasa võtta. Brendan Fraser näeb tõeliselt EVIL välja ja Viggo Mortensen teeb väga sümpaatse rolli, kuid teos oleks minu arust vajanud hulga tummisemat sisu, sest pelgalt ühest jõel triivivast kingast jäi väheks. 2,5/5

Filmi kõige tuntum stseen. Selle järgi on see kõigile meelde jäänud, seda momenti teavad kõik Darly Noon´iga seostada.

Bloody Sunday

Bloody Sunday - Paul Greengrass 2002

Kunagi ostsin selle filmi Venemaal välja antud piraatversioonina ja peale läbivaatamist muutus teos minu jaoks "eriti halvasti mõistetava audioga" filmi sünonüümiks. Esiteks on see kuramuse seitsmekümnendate släng ja iiri murre, tõsi mitte kõige keerulisem, kuid piisavalt viguriga, et pidevalt kõrv pinges hoida ning teiseks oli tegu dokumentaalfilmi stiilis käsikaamera ja selle mikrofoni kasutusega kus tegelase liikudes kaamerast eemale, läks ka tema poolt räägitav tekst vaiksemaks, rahvamurrus aga pidi seda veel eristama muu kõnekõmina vahelt. Aga filmi ma siis ära vaatasin ja elamuse sain. Nüüd korraliku soome subtiitriga üle vaadates oli veelgi parem, lausa vaimustavalt hea. 30. jaanuaril 1972 Derry´s Bogside´i linnaosas toimunud massimõrv oli väga informatiivselt ning põneva dramaatikaga üles ehitatud. Lähima vaatluse all selle päeva traagilised sündmused, kuid kõrvu lahti hoides ( subtiitreid lugedes ) võis noppida infotükke mastaapsemalt toimuvast, leida teavet ajastu kohta kui ka vihjeid katoliiklaste ning protestantide sotsiaalsete sidemete kohta. Täishindest jääb puudu vaid tänu lõigule mis näitas filmi lõpupoole IRA ridadesse värbamist. See tundus selge muinasjutuna, sest kui mõni idioot ka Iiri Vabastusarmee ridades leidub, siis ometigi mitte selliseid kes järjekorda võtnud lastele järjest relvi kätte suruvad, tegu on ikka salajase paramilitaarse organisatsiooniga ning munsterdamisest relva saamiseni võib minna kuid, vaja ju isikut ning tema tausta tundma õppida. 4,5/5

Müürimaalid Bogside´ist.

Oneohtrix Point Never - Memory Vague

Oneohtrix Point Never - Memory Vague (2009)

1. Zones Without People
2. Angel
3. Ships Without Meaning
4. Memory Vague
5. Nest 5900
6. Chandelier's Dream
7. Unmaking The World
8. Heart Of A Champion
9. Radiation
10. Computer Vision


Ütlen kohe keerutamata välja, et mina ei saanud sellest paljukiidetud eksperimentaalfilmist, Daniel Lopatin´i muusikale tehtud videotekogumiku geniaalsusest aru. Muss jättis täiesti külmaks ja infoga, et esteetilise meelega komposiitor on MovieMakerit kasutades oma vaid sajas eksemplaris välja lastud kodureliisi YouTube´i videote põhjal kokku miksinud. Mina vaatasin, et suvaline sigri-migri, samalaadne nagu pooltosinat teist retropildil ja muusikal elatuvat kräppireliisijat. No mis selle eriliseks tegi, küsin teilt kallid sõbrad? Kas pelgalt muusika enese fännamine ja reliisi rariteetsus?

Bus 174

Ônibus 174 - José Padilha, Felipe Lacerda 2002

Juba pisikese poisina teadsin kuidas Ladina-Ameerikas politseiauto vaeste linnaossa sõidab ning siis seal peal istuvad politseinikud valimatult tule avavad, tappes kõiki kes piisavalt kiiresti oma plekkonnidesse pageda ei suuda. Seega ei tundunud käesolevad dokkfilmis tutvustatud analoogsed situatsioonid üldse nii šokeerivatena kui see arvatavasti lavastajal plaanis oli. Brasiilias tapavadki politseinikud lapsi, piinavad vanglates süütuid ning võtavad altkäemaksu igal võimalikul ja võimatul juhul, selline see maa on. Loomulikult väär, kuid kogu sealne tänavagängide ja politsei vaheline kompromissitu sõda ning ka sellest tulenev juhuvägivald on nii loomulikuks muutunud, et ühegi Buss 176 dokkis näidatud momendi peale ei kerkinud isegi kulm, nii need asjad seal ju käivadki, milleks imestada. Boonuste hulgas oli usutlus kus lavastaja väga entusiastlikult jutustas oma teose valmimisest, kuid mina isiklikult soovitaksin pigem mõnda sealset favela-draamat ning kogu dokfilmis esitatud teabest saab sama kätte põnevamas vormis. Võib-olla peaks ära vaatama ka Bruno Barreto lavastatud mängufilmi Última Parada 174 mis räägib samast pantvangisituatsioonist, kuid draamateose võtmes. 3/5

Sandro do Nascimento pantvangiga.

Vajalikud raamatud - Take 2