Kung Fu Wonder Child

Ling huan tong zi - Tso Nam Lee 1986

Paar päeva tagasi vaadatud suurepärane laste fantaasiarikas seiklusfilm Peack Kid on saanud ka kaks järge, kuid enne nende kallale asumist võtsin ette peaosatäitja Hsiao-Lao Lin´i triloogiast eraldi seisva filmi. No ütleks kohe ära, et kung-fu kid on seal vaid kaunistuseks, kuulsat nägu näitamas ja stoori kulgeks sama kenasti ka ilma tema kohalolekuta. Võib-olla isegi paremini, sest roll millesse ta asetatud on, nõuaks tegelikult mõned aastad vanemat osatäitjat, sest siinses Taiwani filmis puudus Peach Boy maailmale omane noort nägu nõudev lastemuinasjutlik fantaasia ja seda asendas suurepärane kompott mitmest HK-ile omasest  žanrist. Minu lemmikžanritest, sest näha saab nii hüplevaid vampiire, korralikku kung-fu´d, leidub wuxia elemente ning päris kenas koguses maagilisi rituaale.

Ei tulegi mul varasemast meelde sedalaadi filmi kus võitluskunst oleks nii tihedalt maagiaga seotud olnud. Kohalikus kung-fu koolis pandi peale rusikatöö palju rõhku võlukunstile ning tihti satuti võitlema just maagia all viibides kus nõid-meister nukuliku inimese liigutusi juhtus. Ning et kogu kompott erinevatest, kuid muidugi kenasti sobituvatest, žanritest veel täiuslikum oleks, siis pakuti lisaks ohtralt slapstick-komöödiat, tehti animatsiooni ning ekraaniaega sai isegi üks deemon. Kena naerutav segu musta maagiat, lollut komöödiat ning võitluskunsti. Ah jah, kummitused olid samuti kohal, kuis siis ilma. 4/5

Targad mehed.

The 13 Cold-Blooded Eagles

Xin leng xue shi san ying - Dongqin Lu, Fat Tsui 1994

Massiivne lugu. Ja surmtõsine. Tavaliselt on ikka nii, et kui traaditantsu ja mõõgakunsti filmides püütakse ka teha tõsist dramaatilist lugu, siis väike komöödiaelement sattub ikka sisse, aga mitte siin. Väga väga tõsine lugu. Head ja halvad saavad surma, isad reedavad poegasid ja pojad isasid. Antakse hetk armumiseks, kuid see on vaid hetk ja siis taas surm ja viletsus. Ühesõnaga väga hea lugu, aga kui tsipake nalja oleks lisaks saanud, kiidaks rohkem. Meeldis väga ülesehitus kus peategelane selgus, et ei olegi peategelane ning siis taas, et ikka on ja siis unustati täiesti ning uus mees sai jälle ekraani enese valdusesse. Veidralt hüplikult käis see, mitte ei jooksutatud taustal väikest liini kes näitaks ära, et kes siin see kõige kiirema ja suurema mõõgaga mees on, vaid vahetati linaloo keskmesse sattunuid üsna järskuge lõigetega. Hea wuxia, aga jah, nii paganama tõsine. Isegi wuxia klassikalised naljakohad olid ilma otsese huumorita. Oi oi...4/5

Army of Darkness - Primitive Screwhead Edition

Army of Darkness - Sam Raimi 1992

Vaatasin kick-ass custom versiooni kus sisse lükatud kõik varem kääride all olnud stseenid ja originaal algustiitrid, kuid sellist vaimustust, nagu aastat 15 tagasi, see film enam ei tekitanud. Jah, on olemas üdini küüniline Ash ja tema nüüdseks juba vanasõnadeks muutunud onlinerid mis kisuvad suu naerule, on topakad luukered oma tegemistega ning Evil Dead´i(de) pärand, kuid film ise on tegelikult üsna kehvake. Liiga episoodiline ning tegevusvaene. Kindlus, tuuleveski, kalmistu ja tagasi kindlusesse. Ja siis imestad, et kuidas 103 minutit (uncut versioon) välja veab? Aga veabki nii, et venib ja venib ning vahepeal määritakse naljaga, et ei katkeks. 3/5

Child of Peach

Xing tao tai lang - Chung-Hsing Chao, Chun-Liang Chen 1984

Taiwani lastefilm võib ju välja näha justkui oleks HK fantasy-wuxiat segatud mõne Aleksandr Rou vene skaskaga, aga see on vaid visuaalne külg. Mitte üheski Venemaal toodetud lastemuinasjutus ei näidatud kunagi nalju kus loomad kusesid tee sisse ning täismehed seda haput jooki jõid, ei deemoni surnukspeeretamist ega kurtnud ealeski sealses kinos Baba-Jaga, et põlvepikkune poisike kiskus tal riided seljast ning püüdis kena vanainimest põõsas ära vägistada. Taiwanis aga küll ja kuramuse moodi ajasid need kepi ja kakanaljad mind siinses filmis naerma. Ning kui lisaks harvadele, kuid ootamatutele nokunaljadele sai näha veel kung-fu madistamist, värvikaid tobedaid deemoneid, kohatist goret ning lõpuks hirmuäratavat virsikumostrumit, siis punktidega kitsi ei ole. Mitmes kultuuris tuntud muinasjutt Taiwani kastmes ja maitses hää. 4/5

Lõbus lastefilm koera, ahvi, kuke ja väikese poisiga. Ja Kuradiga.

Hollis Frampton

Meet the Hollowheads - Life On The Edge

Meet the Hollowheads - Thomas R. Burman 1989

Kaheksakümnendate stiilis noortekomöödia. Pereisa on kutsunud oma uue bossi külla, et talle pugemisega head muljet jätta. Pereema ohkab ning asub tähtsa külalise jaoks eriti uhket õhtusööki valmistama, samas kui teismeline pesamuna sõbraga lollitab, teismeline tütar oma toas telefonis sõbrannaga lobiseb ja õhtuseks koolidiskoks klöeite välja valib ning pere vanim poeg bändiproovi teeb. Õhtul tuleb isa bossiga ja asi kisub hävinguks. Täiesti tüüpiline USA teismeliste komöödia, kõik tuttavad karakterid ning situatsioonid.

Ainult, et perekond Hollowheads elav veidras futuristlikus maailmas mis koosneb valdavalt torudest ning voolikutest. Kogu elu keerleb ainult nende ümber, sest igat eluks vajaminevat asja saab vaid voolikute kaudu ja pidevalt on need umbes või ei tööta ning pidevalt peab majavalitsuse kaebamas käima, et siis taas saadetaks keegi torusid lahti lükkama. Väheke meenutas see Robert de Niro tööd filmis Brazil ainult, et siin on peale torude veel ka muid veidrusi nagu olmetehnika ning igapäevane toit. Viimane koosnev limukatest, konnadest, kirevat värvi tarretistest ning omapäraselt pakendatud meilegi tuttavatest toiduainetest. Meelde tuli peale Brazil´i ka Caro-Jeunet tiimi Delicatessen, igal juhul äge fantaasiamaailm. Ainult, et poole filmi pealt enam uusi omapäraseid tehnikaimesid ning jälkuseid ei näidatud ning kiskus venima ja venima. Ei päästnud seda siis õieti enam ei gore puudutusega must huumor, ega vihjetena heidetud täiskasvanutenaljad. Veidrat ääre peal asuvat maailma pakkuva ulmekomöödiana tasub tutvust teha, kuid täit rahuldust lõpuks ei saa. Aga tsekake trailerit, vast näitab ära millist pillerkaart pakutakse. 3/5

The Hire

The Hire - Alejandro González Iñárritu, Guy Ritchie, Joe Carnahan, Kar Wai Wong, Ang Lee, John Woo, Tony Scott, John Frankenheimer 2001-2002

 Kaheksa lühifilmi kaheksalt mainekalt lavastajalt. Konseptilt justkui BMW reklaamklipid, kuid piisavalt maitsekalt linti tehtud ning igaüks tugevalt oma autori näoga. Alejandro González Iñárritu puhul isegi häirivalt liiga režissööri käekirjaga, sest tema stoori oleks nagu täpselt selline mida üldsus ladina-ameerika lavastajalt ootaks. Teiste puhul olid vaid lavastajate tehnilised nipid ning action-komöödia-draama osakaal autorile iseloomulik. Võrrelda võiks näiteks John Woo ja John Frankenheimer´i lähenemist kihutamispinge loomisel, kus autorite erinevused väga kenasti välja joonistusid. Natuke oli muidugi ka seda reklaami, paaris-kolmes kohas ja väga peenkoomiliselt ning tasakaalukalt, aga valdavalt lihtsalt tugevad lühilood, hea tambi ning piisava huumoriga, et iga linalugu end oma kaheksa minuti jooksul maksma suudaks panna.

Ajas muigama, et üldplaani välja töötanud tiim oleks võinud igas episoodis nähtava nimetu autojuhi rolli palgata hoopis Ryan Gosling´u. Mitte, et Clive Owen´il sarmi väheks oleks jäänud või sõiduoskustest, vaid lihtsalt kuna siis oleks kõik episoodid tundunud justkui Nicolas Winding Refn´i Drive´ist tuttava kaskadööri eellugudena. Tema varasemate tööotstena, sest sinnakanti driveriga oli igas loos vaatajal kokkupuude. Hea kogumik lühifilme. Ja päris ägedad rollid ning cameod. 4/5

DVD ise oli päris häiriva ehitusega, ehk siis puudus play all option, igale filmile tuli subbakad eraldi alla võluda ning pidevalt käis üks põhimenüü ja allmenüüde vahel sebimine. Põhimõtteliselt viis minutit kulub, et menüüdes komistades kõik filmid vaadatud saaks. Ja ühe filmi puhul oli veel repeat peale jäänud. Lõppedes ei visanudki automaatselt allmenüüsse, vaid alustas filmi taasnäitamist. No ma siis neid autopedede ekstraid ei viitsinudki tsekata, niigi juba tüdimuseni menüüd lapanud.

Pastoral : To Die in the Country - Pastoral Hide and Seek

Den-en ni shisu - Shûji Terayama 1974

Jaapani eksperimentaalne kino. Avangardne. Poeetiline. Minu jaoks oli alul liiga võõrastav ja seda just liigse artistlikkuse tõttu mis tekitas tunde justkui püüaks keegi Jodorowsky Fando and Lis´i aastaid hiljem jaapanis taaskord lavastada. Tundus, et igav ja väär ning justkui pidepunkti mitte pakkuv. Siis aga saabus tsirkus linna ja näidati kaadris vilksamisi üht Hiroshi Harada poolt maalitud postrit. Muie tuli suule ja kui hetk hiljem kõndis raamist välja filmilavastaja ise, sai stoori paika - teismeliseea mälestused. Kas ka reaalsed või sulest välja imetud ei oma tähtsust, kunstiline külg igal juhul enam ei ahistanud, sest välja oli joonistunud emotsioonides mõistetav minevikulugu mille äratuntavust ja laadsust ei rikkunud näitlejate teatraalne make-up, kirendav butafooria ega "friigid momendid". Korralik draamalugu ebaharilikus vormis.

Kõvad kiitused annan lisaks väga hirmuäratavate ja kõhedate momentide eest. Tegu ei ole mingil juhul horroriga, aga neid võbelusi tekitavaid hetki jagus piisavalt. Kui nii mõelda, siis valmis ju film aastatel kui jaapani horror oli kummituse, deemoni ja kummikolli horror, aga siin võis juba näha üheksakümnendatele iseloomulikku nihkes õõvamomente. Äge! 3,5/5

Primolandia poolt loodud fake Criterioni kaas. High five, friend!

Chasing Madoff

Chasing Madoff - Jeff Prosserman 2010

Wall Street´i suurim püramiidskeem millega lasti tuulde 50 miljardit investeerijate raha. Geniaalne lüke, sest skeemi looja ei võtnud vahelt suuri rahasid, ega lubanud investeerijatelegi kullahunnikuid, vaid vaikset, kuid kindlat hoiuse kasvu. Samuti oli pettuse keerutaja laitmatu mainega härrasmees ning pole ime, et aastate vältel investeerisid ta fondidesse raha mitmed nimekad firmad, pangad ning isegi kuninglikud perekonnad. Aga ka lihtsad inimesed, kes lõpuks said kõige kõvema paugu, ehk siis kaotasid kõik. Üks mees nägi skeemi läbi juba pea kümme aastat varem läbi ja asus koos kahe sõbrage seda uurima, püüdes tugeva tõendite hunnikuga veenda nii ametivõime kui investeerivaid firmasid-panku petuskeemi olemasolus. Keegi neid muidugi ei kuulanud. Selline lugu. Natuke põnev. Aga samas liiga heroiline. 2,5/5

Demon Warrior Koji

Üks vana postitus mille pärast sain bloggerilt 2 aastat tagasi hoatuse, et pildid mingi animepede blogist pihta pandud. Removisin nüüd alles pildid ja blogger tegi sellest automaatselt uue postituse.

 Kairauku Satsujin Chousakan Koji - Yasunori Urata 1999

Supernational demon porn on alati minu üks lemmikžanreid olnud ja seda alates Urotsukidoji nägemisest. Kujumuutvad deemonid, jõledad monstrumid ja verehimulised peletised ning nad kõik siivsaid koolitüdrukuid vägistamas kes peagi aga unustavad moraali ja annavad põrgulike naudingute jaoks end valla, seda isegi hoolimata nende ümber toimuvast veristamisest ja lihalõhkumisest. Käesolev oli selline keskmisel tasemel fantasy hentai, ühtviisi keskpärased olid seksustseenid, tegelaskujud kui ka üldstoori. Alul päris põnevat superkangelaste versus monstrumite actionit pakkuv anime muutus lõpu poole üsna igavaks, sest taustalugu jäi viimaste suurte paljastusteta. Vaadatav, kuid mitte parim. 2,5/5

Ei siis saa tüdrukuid vaadata kui peab õppima.

Erasing David

Erasing David - David Bond, Melinda McDougall 2011

Ei tule kellelegi üllatusena, et iga sinu netiskäik, mobiiliga rääkimine ning pangakaardiga maksmine jätab jälje. See on siililegi selge. Mind aga näiteks üllatas see, et GPS paigaldusseadet omavad autod on Inglismaal samuti jälgimise all, ehk sa võid siis näiteks sulle auto müünud firmast küsida, et kus sa parkisid täpselt kaks aastat, kümme päeva ja viis tundi tagasi ning sulle antakse see info. Nagu antakse ka kõik muu, küsi vaid! OK! Doki peategelane viitsis saata 80 palvet eri institutsioonidele ja firmadele, et need väljastaksid kõik tema kohta kogutud teabe ning sai virnade kaupa välja prinditud paberilehti. Mina ei viitsiks küsida ja ega ma suurt jälge peale arvutikasutuse jäta, sest maksan sulas ja helistav vaid naisele ja sõber Laurile, aga huvitav ikkagi. Dokk ise nüüd väga põnev polnud. Mees tegi katse, kadus ära ja lasi siis detektiividel nullist alustades (teades vaid mehe nime) koguda ta kohta infot ning ta kuu aja vältel kestva varjamise jooksul üles leida. Lõpuks jäi väga haledalt ja isegi minu (kui mitte detektiivi) jaoks väljamõeldud plaani järgi vahele. No hell, kui isegi minusugune pohmakapea võtab filmi vaadates sellise vaheletõmbamise arvesse, siis ei läinud ju lolli püüdmiseks küll erilist ajutööd vaja. Ei midagi uut, aga võib täitsa vaadata. 2,5/5

Privaatsusspetsialistiga arutamas.

Mildred Pierce

Mildred Pierce - Todd Haynes 2011

 Mildred Pierce. Mildred Pierce. Olin seda nime varem kuulnud, kuid vaatama meelitas hoopis väärtsarjade jätkuavaldaja HBO märk, ega selle nime all valminud tooted pettumust ikka tekitada suuda. Neljanda episoodi alguses saabus valgustatus, muidugi tean ma nime Mildred Pierce, sest see on ju lugu neist kahest veidrast naisest, emast ja tütrest, kes elavad räämas suure aiaga majas ning riietuvad-käituvad ekstravagantselt. Oh boy, I ws wrong! Mildred Pierce´i tegevus, karakterite iseloomujooned ning hobid ja aja kronoloogiline sobivus lihtsalt kiskus nii kõvasti selles suunas, et ajasin Michael Curtiz´i klassikalise draama Joan Crawford´iga peosas täielikult segi seitsmakümnendate tuntud dokumentaalfilmiga Grey Gardens. Mildred Pierce tundus lihtsalt nii sobilik dramatiseeritud eelloona kuulsale dokumentaalfilmile.

Aga oli hoopis teine stoori. Lugu ennast üles töötavast üksikemast, tema suhetest meestega ning konfliktist hellitatud iseka tütrega. Kate Winslet super nagu alati, ega vist ühtegi halba filmirolli ta pagasis ei olegi. Guy Pearce ja Melissa Leo neile igati sobivates osades ning episoodiliselt kohtus mitmeid HBO sarjade raudvara näitlejatega. Loo enese dramaatilisust ma nii väga ei nautinud, kuigi vanemate ja lastega seonduv muutub mu enesegi jaoks järjest tähtsamaks, vaid võtsin seda minisarja kui lihtsalt kvaliteetset tööd, korralikku teledraamat. Todd Haynes´i teledraamat mis Grey Gardens´ini ei jõudnudki, he he! 3,5/5

Fix

Fix - Doug Freel 2011

Kõik ootasid seda filmi nii kaua, et lõpuks läksin ka ise tuhinaga kaasa ning kibelesin kangesti vaatama. Pidi siis justkui olema Ministry´st rääkiv dokk, aga tegelikult oli Al Jourgensen´ist ning läbi tuurimaterjali (justkui Sphinctour´i deleted scenes) nii, et seal kus pidi juttu tehtama "With Sympathy" albumist, süstis Al herot ja seal kus pidi räägitama "The Land of Rape and Honey´ist", näidati samuti süstivat bändiliidrit. Kõik keerles Jourgensen´i ümber, vaene Paul Barker sai vaid hetkeks suu lahti teha. Okey, veits liialdan, sest neid jutuvestjaid seal jagus, aga ega keegi just midagi põnevat suust välja ajanud, lihtsalt selliseid kamraadlikke meenutusi headest aegadest kui ikka korralikult fixitud sai ja mida ägedat siis juhtus. Dokis ei juhtunud midagi ägedat, vähemalt minu jaoks, kes lõpetas Ministry´ga sinapeal olemise "Psalm 69" albumiga ja hilisemaid reliise enam ei tunnista. Mõni hardcorem fän võib siit aastaid valminud dokist, ehk oma iidolite suust väheke tähtsamaid ja põnevamaid asju välja kaevata. 2/5

Another fix.

Headshot

Headshot - Pen-Ek Ratanaruang 2011

Liiga kirju, liiga tegevusrohke. Iseenesest muidugi oli igale süžeekäänakule seline enam-vähem rahuldav seletus olemas ja kui mitte kohe, siis jagati hiljem nii, et aus värk, aga ikkagi. Kui juba läbivaks reklaamitavaks teemaks on, et palgamõrvarile lastakse kuul pähe ning peale paranemist hakkab ta kõike tagurpidi nägema, siis oleks ju võinud selle omapärase lähenemisega natuke enam vaeva näha. Ei piisa sellest, et tüüp paar korda mainib oma ebatavalist nägemist ning siis lipatakse muude stoori keerdkäikudega taas edasi. Pen-Ek Ratanaruang on täitsa OK! lavastyaja ja temalt oleksin oodanud hulga nutikamat ja omapärasemat stoorit. Lihtsalt sellest, et üks mees mainis ära, et ta näeb kõike tagurpidi ning lavastaja paar korda vaatajalegi lahkelt läbi tema silmade avanevat vaadet demonstreeris, jäi väheks. 3/5