The War Of The Stars : A New Hope Grindhoused

Star Wars - George Lucas, The Man Behind The Mask 1977, 2010

Uskuge mind, ma olen nii mõndagi Tähtedesõja fanedit versiooni vaadanud aga nii head tööd ei olnud siiani näinud. Nime all "The Man Behind The Mask" oma fännilõike teinud tüüpi võiks lausa geeniuseks pidada, sest kes paremini oleks osanud ära kasutada igast ametlikust reliisist kehva kvaliteediga väljajäetud stseene ning parimaid noppeid kaadritagustest, pannes need otse filmi sisse ilma, et see silma riivaks. Suur kvaliteedi kõikumine oleks muidu koheselt nina krimpsutama pannud aga mitte grindhouse versioonis kus ka kõik muu materjal oli juba halva tasemega ja kui mitte, siis arvutiga tehtult tehisvilets. Põhjaks kultuslik Star Wars´i 16 mm print ning sinna peale miksitud fanfilme, teistest fanedit versioonidest näpatut ning ka ametlikku materjali ning lõpuks veel lisatud arvutigraafikas paar detaili ning miksitud ümber OST. Esmakordselt on võimalik näha Star Wars´is verd, sest mis grindhouse see on kui punast ei pritsi ning pole midagi kaunimat kui punane verelaik stormtrooperi valgel plastmassturvisel või puhastele kosmoselaevaseintele pritsinud aju. Eriti aga meeldis mulle Darth Vader kel force´i kasutades hakkasid silmad punaselt hõõguma ning kes räkis absurdset teksti kuna tihtilugu oli kasutatud hoopis heli mõnest teisest James Earl Jones´iga filmist. Esmakordselt oli olemas ka tõlge R2-D2 piiksumistele subtiitrite kujul ning tasemel naerutaja oli seegi. Montaažimeister oli andnud endast kõik, et muuta Star Wars´i väljanägemine ja sisu odavaks juustuseks b-filmiks. Näiteks see ülal olev kaader kus Luke vaatab Tatooine´i taeva kaksik kuusid ning näeb seal oma onu ja tädi nägusid vastu peegeldumas, no mida haledust ja vaimukust. Suure töö fiili loomisel teeb ära ka täiesti uus soundtrack kus mussi Judas Priestist disco-funky´ni ja vahepeal näidatakse isegi Neil Youngi kelle bändi on miksitud kuulsa baaristseeni vahele. Pea iga minut võib avastada midagi uut ja naljakat, The War Of The Stars on hästi tehtud fanedit ja tõeline grindhouse´i jurts. Lisaks väga head boonused. Väärt kraam! 5/5

Minu lemmik momendid.

Purgatory - Чистилище

Chistilishche - Aleksandr Nevzorov 1997

Chistilishche oli halb film ja hea film, tänud MNC-le soovitamise eest igal juhul. Halb kuna kasutas ära kõikvõimalikke klišeesid nii Tšetšeenia esimese kampaania kui sõjafilmide kohta üldisemalt. Rahaahned snaiprid iz bribaltiki olid loomulikult kohal ja sedamoodi leedulannade eksploiteerimist oleks võinud isegi kannatada juhul kui nad oma tööd hästi oleks teinud, positsiooni vahetamata järjest jalalt tulistada ning iga viie minuti järel staapi molutama minemine ei jätnud just head muljet. Nagu ka afro-ameeriklastest islamivõitlejad kes püüdsid neegerslängis sõnu venitades leedulannasid moosida ja .... iga viie minuti järel staabis molutamas käia. Kohati tekkis lausa küsimus, et kes see venelastele säru teeb kui kõik vabadusvõitlejad komandiiri ümber passivad. Ega venkudel olnud lugu parem, ka seal oli kõrgeima ohvitseri ümber hunnikute viisi tuimade nägudega soldateid kes pigem oleksid pidanud kaitsepositsioonidel sitsima, kui raadiosaatja ümber paberosse kiskuma. Ja pidades kaitselahinguid, lasid mehed ometigi valimatult kuhu juhtus ning ümberpiiratutel jagus moona isegi "saluudi" jaoks, kuigi iga mees tassis oma varustuse ise kaasa. Aga ega ma sellest tahtnud rääkida mis ebaloogilisusi see film sisaldas, postitus ei saaks vastasel juhul kunagi valmis, nii üüratud määrad oli ebakõlasid. Ütlen siis hoopis miks see hea film oli. Esimese Tšetšeenia Sõja järgselt valminuna oli selles veel järgi ausust toimuva mõistmiseks ning puhast heroilisust. Lavastaja oli välja toonud faktid, et kohalikud olid sunnitud võitlema, et kaitsta oma kodumaad sissetungija vastu ning mõneski kohas seati kogu kampaania eesmärk küsimuse alla, esitati üpris otseseid vaatenurki toimuvale ning kritiseeriti isegi Moskvat. Sõda oli küll filmi tegemise ajaks juba räpaseks muutunud, kuid filmis toimuv, ehk 4. jaanuaril 1995 aset leidnud Groznõi Keskhaigla kaitsmine ja ründamine oli veel puhas hilisemas kriminaalsusest ning suutis olla isegi mõlemapoolselt vahetu. Muidugi tuleb ka kiita juba selle poolest, et pea kahetunnine telefilm koosnes ainult lahingust. No mina küll hetkel ei suuda meenutada ühtegi teist sõjafilmi mis algab ja lõppeb tulistamisega, teost mis on ainult action. Ja veel milline action! Kohati lausa naeruväärseks minev oma plahvatusterohkusega, sest kõike mida võis bensiiniga üle valada või lõhata, ka lõõmas ning, et sellest veel vähe ei oleks, kihutasid tankid ning soomukid veel pidevalt igast leekides objektist läbi, lüües üles tule ning raudtükkide sadu. Samuti minnakse goreks kätte, verd ja konditükke võib leida üle stseeni, ühel elusal sõjavangil nülitakse isegi pea maha. Amatöörliku telefilmina või öelda eheda b-action´ina täitsa tase, draamase sõjafilmina aga paras kräpp. 3/5

See lõõmas buss loomulikult kihutas ka veel.

J.M.K.E. Novosibirskis 1988

Vanakooli värk, aasta 1988 lindistus Novosibirskis klubis Noorus antud kontserdist. Päris korralik kvaliteet nii palju kui ühest kakskümmend aastat tagasi lindistatud helikassetist väljapigistada oli võimalik ning muigama paneval tekstilõigud kus Villu üritab vene keeles seletada oma laulude sisu.

1988 - Концерт в Новосибирске (ДК Юность) (mp3, 320 kbps, Cassete Rip)

01 Kaed Üles, Virumaa (3:26)
02 Tahesõdade Kaitseks (3:04)
03 Salasilmad (4:13)
04 'Живи быстро' (3:11)
05 Valge Liblika Suvi (4:28)
06 Kunda Kultuuri Tolm (3:44)
07 Võõras Sõda (4:25)
08 Tere Perestroika (2:39)
09 Võitja (6:16)
10 Loputu Laupaev (3:53)
11 Veri Mullas (2:40)

JMKE kontsertit Siberis saab alla laadida SIIT.

Ja kui seitsmes lugu ei mängi nagu mõned kurdavad, siis saab selle eraldi tõmmata SIIT.

Annan korraks sõna ka Villu Tammele: "Tegelikult suhtuti Venemaal pahatihti (õigemini "heatihti") eestlastesse tol ajal peaaegu nagu lääne inimestesse, mingi kummaline respekt toimis, isegi miilits piinas vähem kui Eestis ja paar keretäit jäi saamata, kui kuuldi, kust me tuleme. Mäletan, et sealsamas Novosibirskis astus ligi üks parasjagu dessantvägedest koju naasnud koll ja tahtis mulle üle kurgi anda, aga enne õnneks otsustas paar sõna juttu puhuda. Kui kuulis aktsenti, küsis, kust me pärit oleme ja et "nu togda drugoje delo, ja uže dumal tšto naši parni tak võgljadut". Edasine vestlus kulges sõbralikus toonis käesurumistest saadetuna. Mõni kohalik punk oleks kindla peale päris valusat kasvatust tunda saanud."

Nautige minevikukaja Eesti pungi ajaloost!

Ma ei ole kindel, et ülal olevatel fotodel on midagi ühist antud kontsertiga. Aga võib-olla on ka sama keikka, eks Villu teab.

Tort

Roger Dodger

Roger Dodger - Dylan Kidd 2002

Ühes foorumis käis kibe arutelu, et milline indiefilm dekaadi teostest sai oma kvaliteedile pöördvõrdelisel arvul tähelepanu saanud, ehk siis millist väärt kinolugu ignoreeriti enim. Keegi käis välja käesoleva filmi nime ja mitmed kiitsid valikut takka, suurem osa ei olnud muidugi sellest midagi kuulnud mis iseloomustabki asja kõige paremini. Mina olin nimega varem kokku puutunud, kuid ega ilma foorumis üles tõusnud kisata, poleks sellele suuremat tähelepanu pööranud. Nüüd aga sirutasin kombitsad välja ja vedasin paari päeva pärast teose oma DVD mängijasse. Roger on New York´i tipp copywriter, tal on hea maitse nii huumori kui naiste suhtes ning terav meel ja keel. Roger on üle linna tuntud naistemees kes oma enese sõnul ei lähe kunagi baarist üksinda koju ega veeda ööd kaaslaseta. Ometigi on mehe enesekindlus murenemas ja väärtuste ümberhindamine alanud, ta on aetud situatsiooni kus enesega rahulolu on pöördunud ta enese vastu ning lust muutunud kibestumiseks ja just sel hetkel satub ootamatult külla ta 16 aastane õepoeg, paludes onu abi ja õpetussõnu võrgutuskunsti omandamisel. Libekeelne Roger võtab õepoja kaasa öisesse New York´i eesmärgiga sokutada noor poiss mõne kena näitsiku või naise voodisse. Campbell Scott teeb siinses filmis arvatavasti elu parima rolli ja Roger´i kurb-koomiline tegelaskuju võimaldab seda suurepäraselt. Küünik keda ta enese vaimuteravus on mürgitanud ning kelle elulõtvus on viinud tüdinemise ning hingetühjuse äärele. Filmi jooksul järjest naeruväärsemalt käituv Roger on muutunud endise mina karikatuuriks ja kuigi mõned tema valikutest on õiged ja positiivsed enese taasleidmise koha pealt, suudab lavastaja õnneks viimase stseeniga taas selguse majja tuua. Aga see viimane stseen on üldse paras peavalu mida võib tõlgendada nii ja naa. Mina tõlgendasin seda hetkel kui märki Roger´i ebaküpsuse jätkumisest, tema endise olemuse riismete, millest nüüd piisab vaid selle kuulajaskonna köitmiseks, demonstreerimiseks aga samas võtsin täiskoorist punkti maha just sama stseeni teise tõlgenduse, ehk südamliku seebi teele mineku eest. Suurepärane vaimukas komöödia ühe mehe hingekaotamisest läbi enese teravuse, tarkuse ning analüüsivõime, läbi omaduste mis kunagi on talle toonud mainet ja rikkust, kuid nüüd hakkavad meest distantseerima reaalsest elust. Rollist või isegi öelda ametist mis aastatega on nii hästi selgeks saanud, et sellest loobumine on raske isegi siis kui sa mõistad olukorda kuhu sattunud oled. 4,5/5

Roger ja ta alatine hambus tossav kaaslane.

Uus label : Filmiajalugu

Mina ei ole filmidega seostuvat koolis õppinud ning kõik alased targad raamatud on inglise keelsed ja kahjuks oskan selles keeles vaid koomiksimulle ja subtiitreid lugeda. Seega vaatan enese harimiseks dokumentaale kus kõik kenasti ära seletatakse ja ausalt öeldes mulle kohe hirmsasti meeldivad sellised teabefilmid kus tuuakse välja valemid kellegi filmikeele mõistmiseks, seletatakse kaadritaguseid mõttelende ning jagatakse üldist filmiajaloolist informatsiooni. Ühesõnaga tehakse kino kohta kõik puust ette ja värvitakse punaseks, et ka minusugune tuhajuhan oskaks värvilisest pildist sügavamale vaadata. Kui ma ei ole ainus noovits filmidega tutvumise maailmas, siis võid abi leida mu hiljuti loodud uuest labelist nimega film history mis kogub enese alla kino ajaloolisi, semiootilisi kui tehnilisi dokumentaalfilme.

Browsitav märge : Filmiajalugu

The Whitest Kids U' Know - 1. season

The Whitest Kids U' Know - 1. season - Zach Cregger, Trevor Moore, Dave Diomedi 2007

Whitest Kids on selline kummaline sketšisari kus kehvemini välja kukkunud naljad ajavad mind vihale, sest hästi tehtud huumor seal on lihtsalt nii hea. On täielikke geniaalsusepurskerid ning hüpervaimukusi ja on üsna keskpärast koomitsemist aga viimased ei tundu super naerutajate vahel mitte geniaalse vaid hoopis nõrgana. Keskpärased sketšid on tihti liiga pikaks venitatud ja ülerääkimistega situatsioonides mis seda tegelikult ei vaja ning kuna episoodi pikkuseks ilma tiitrite ja vahereklaamideta on vaid 19 minutit, siis tekitavad paar liiga venivat naljatlemist tunde, justkui koosneks kogu episood vaid 4-5 erinevast situatsioonist. Sesooni kümnest episoodist jätsid paar just tänu klippide kestvusele mulje justkui ei oleks seal nalja üldse olnudki, kuigi vast ühe turtsatuse saab iga osa kindlasti garanteerida. Mulje aga selline jäi ning see varjutab väheke isegi sketše mis koheselt huumoriklassikasse läksid. 3,5/5

Minu isiklikud lemmikud ning siis veel muidugi PCP nali.

Eurythmics Greatest Hits

Eurythmics Greatest Hits 1991

1. Sweet Dreams (Are Made Of This)
2. Love Is A Stranger
3. Who's That Girl
4. Right By Your Side
5. Here Comes The Rain Again
6. Sex Crime (1984)
7. Julia
8. Would I Lie To You?
9. There Must Be An Angel (Playing With My Heart)
10. Sisters Are Doin' It For Themselves
11. It's Alright (Baby's Coming Back)
12. When Tomorrow Comes
13. Thorn In My Side
14. Miracle Of Love
15. Missionary Man
16. Beethoven (I Love To Listen To)
17. I Need A Man
18. You Have Placed A Chill In My Heart
19. Don't Ask Me Why
20. The King And Queen Of America
21. Angel

Ega ma CD pealrt ei hakka vist kunagi Eurythmics´it kuulama ( kuigi üks Lennax´i soolokas mul isegi on ) aga DVD-lt blogimise taustaks nii, et aeg ajalt heidan pilgu kirjutuslaua kõrvale sõidutatud telekasse, on seda duot lausa mõnu kuulata. Ilusad laulud ja videod ning lahe huumorikübe mis nii mõneski videos kaaslaseks on.

Afterschool

Afterschool - Antonio Campos 2009

Mainet kogunud indiedraama elitaarkooli noorest kasvandikust kus õppetööna saadud videoinstallatsiooni tarvis kaameraga koolimaja interjööre filmides saab kogemata tunnistajaks kooli kahe kõige popima tüdruku surmale. Peale seda ei ole koolis enam miski endine, tasapisi hakkavad pinna alt välja ujuma pinged ning paranoia. Tegu on sümbolistliku linalooga kus kahe neiu surm ja sellele järgnev õpilaste vabaduste piiramine ning üleüldine meelsus mis segu kahtlustest ning läägest südamlikkusest on peegelpilt Twin Tower´i vastu suunatud terroriaktist ning selle järellainetusest. Päris vaimukas idee, sest ühtpidi saab nautida mõnede originaalsete momentidega noortedraamat ja teisalt üdini originaalset interpretatsiooni nn. sajandi terroriaktist, kusjuures nüüd päevi hiljem sellele filmile tagasimõeldes tundub, et need kaks täiendasid teineteist. Pidev kahe tegevusliini jälgimine, draamana ning märkidena minevikust, oli teost väga põnev ning intrigeeriv vaadata, pelgalt koolidraamana jääks ta lihtsalt heaks, koos 9/11 järgse USA sisekliima kuvamisega aga tuleb lavastaja lähenemisele au anda. Tükk uut värsket väikese eelarvega tehtud digidraamat. 4/5

Nende kahe õpilase vahel toimuv oli päris puudutav, selline ehe toores noortepärane.

Project Grizzly

Project Grizzly - Peter Lynch 1996

Troy Hurtubise on mees kes peale metsas grisliga kokku põrkamist ja paar aastat hiljem RoboCop´i filmi nähes, sai elule uue mõtte ning selleks oli idee teha turvis mis oleks nii tugev, et selles saab täiskasvanud karuga maadeldes ellu jääda. Mees ehitas kümmekond aastat järjest uusi ja uusi kaitserõvaid, varasematest jalgpalluri polsterdust meenutavatest turvistest liiguti täiendades järjest edasi, kuni filmis tutvustatava rüüni mis tehtud titaanist ja kõvasulam-plastikust ning meenutas juba transformerit või mõnest animest tuttavat mecha-kesta. Filmi huvitavamad kohad ongi kaadrid erinevatest turvistest ning nende katsetamistest, sest Kanada valitsus ei lubanud mehel enne metsa karudega mürama minna kui ta elu ei ole 100% väljaspool ohtu.Lõpuks kui täiuslik "raudrüü" valmis ja isegi National Film Board of Canada võttegrupp kaameratega kaasas, juhtus piinlik lugu. Duell oli välja kuulutatud aga grisli va argpüks ei ilmunud kohale ning seekord mehe unistus ei täitunud. Mõnus oli ka turvise tegemist vaadata aga mulle alati valmistavad pettumuse need dokumentaalfilmid kus peaeesmärk jääb juhuste või saartuse tahtel täitmata. Nii ka seekord. Fakt, et karuga maadlemist lõpus näha ei saanud jättis mõru maigu suhu, nii väga oleks sellist jõukatsumist näha soovinud. Dokk on aga siiski muska, nalja saab Troy Hurtubise´i hobiga seoses kõvasti. 3,5/5