Full of Ghibli

Ghibli ga Ippai - stuudio Ghibli 1992 - 2005

Kunagi tellis sõber Ops endale Hong Kong´ist Ghibli stuudio piraatbox´i mis iseenesest nägi kaheksaplaadise lahtivolditavana väga kena välja, kuid kuna igale DVD-9 diskile oli mahutatud kaks filmi, siis kvaliteet oli, võrreldes filmide reegion 2 originaalreliisidega, kokkupressitud. Ometi oli aga mõnede DVD-de algusesse või lõppu mahutatud veel ka Ghibli-stuudio lühifilme ja need jäid tänu nunnulikkusele kenasti silma ning tulid käesolevat kogumikku vaadates koheselt taas meelde. Huvitav oli aga, et veel paar lühianimatsiooni oli mul nähtud, kuigi kindlalt öelda ei oska kus või millal. Samuti ei teadnud ma varem nende seosest populaarseima ja kuulsaima animestuudioga. Ghibli lühianimatsioonid, ehk reklaamklipid, promolõigud ja muusikavideod olid täiesti ghiblilikud ja seda nii minimalistlike lihtsa musta pliiatsijoonega tehtud kümnesekundiliste juppidena kui ka kogu värvipaletti, 3-D arvutigraafikat ja detailitäpset peenjoonistust kasutavates lühifilmides. Perekond Yamadad ghiblilik ja Totoro ghiblilik mis tähendab, et vaatajale pakutakse tuttavat ning turvalist pildikeelt ja millegi über-novaatorliku ega eksperimentaalsega ei vaevata. Ghiblile , vastupidiselt Madhouse´ile või Studio 4°C -le, traditsionaalne konservatism sobib ja arvatavasti on ka tiimimeeskond väiksem mis omakorda aitab luua kunstnike kompaktselt sarnast käekirja. Kõik käesolevaid reklaame vorpinud mehed on vanameisater Hayao Miyazaki käeall animatsioone viimistlenud ja kunnilt endalt šnitti võtnud. Ometi paistsid mõned sarnase stiili ja käekirjaga tööd teiste seast enim silma ja just Takeshi Imamura lavastatud House Food´i reklaamidele ( kogumikul umbes 5-6 tükki ) pöörasin oma ekstaatilise tähelepanu. Mees oli osanud väga kenasti luua nostalgilise alatooniga hea tunde, näidates vaatajale mõnekümnesekundilist lõiku jaapani argipäevast mis oma pisigraafilises väljendusrikkuses oli lummavalt kaunis ja tehnilises teostuses ülimalt professionaalne. Kõva tase oli aga kõigil animatsioonilõikudel, suurepärane paarikümneminutiline kogumik animet. 5/5

Hayao Miyazaki ja Takeshi Imamura Ghibli teemapargis.

Over-sexed Rugsuckers from Mars

Over-sexed Rugsuckers from Mars - Michael Paul Girard 1989

Korralik sõltumatu linalugu vajab läbilöömiseks vaimukat sisu. Siinses filmis lendasid tulnukad ( animatsioonitehnikas loodud savinukud ) Maa peale, kusesid ettesattunud joodiku viinapudelisse ning seda ufopissi joonud parmaat vägistas ära lähedal vedeleva tolmuimeja. Edasi seikles juba tomuimeja ise mis vägistas ära yuppist pereisa, surudes talle toru anusesse ja perenaise, viimane jäi veel isegi rasedaks ja sünnitas tolmuimejalapse - poolmasina-poolinimese. Väikeseeelarvelise ulmelise õudus-komöödia ( rõhk viimasel sõnapoolel ) nõrkus oli tempo mis kohati venivalt igavaks kätte kiskus, kuid siis näidati taas mõnda veidrat situatsiooni ning lõbusus taastus kiiresti. Hästi tehtud ja läbimõeldud b-movie, koomiline ja freaky. 3,5/5

See klassikalises stiilis b-movie reklaamplakat näeb filmi jaoks liiga hea välja, tegu oli ikka väga käsitööna valminud odava indie-filmiga.

Palms

Artour Aristakisian -1993

Mulle meeldis lavastaja Artour Aristakisian´i resoluutsus mis väljendus selges piiritluses mis on tema kui kunstniku maailm ja mis on tema poolt filmile jäädvustatud inimeste maailm. Ei mingit kaasaminekut kaastunde või sotsiaalse süüvimisega, vaid lihtsalt filmimine, kõrvalseisjana asjade jäädvustamine enese jaoks, sest lavastaja vajas igat kaadrit mitte dokumentalistika mõttes vaid taustaks isiklikele ideedele ja väljendamaks enese maailma. Karm värk, filmid päris šokeerivaid kaadreid aga ise ennast toimuvast kaasatõmmata ei lase. See on justkui mõrva filmimine, ohvrile appi ei lähe, vaid mõtled hoopis, et saaks sellest lõigust hea tausta oma videopäevikule. Olgu, mõrv on ilmselge liialdus ning pole tõesti tema kui dokumentalisti asi oma filmitutega jagada muresid ja rõõme, seda nii vaimsel kui materiaalsel tasandil. Situatsioon on tüüpiline loodusfilmijatele kus nende abiga võiks jääkarupoeg näljasurmast pääseda, kuid nemad filmivad päntajala suremist nälga, sest selline on loomulik olelusvõitlus ja see teebki filmist dokumentaalfilmi.Mind lavastaja sisemised monoloogid ei huvitanud, kõik need religioossete paraleelidega jutud ja poeesia vormi valatud olustikukirjeldused, sest see jäi võõraks ega haaranud mind oma staatilise humaansusega. Oleksin eelistanud filmis nähtud kaadritele selgepiirilist informatiivset tausta ja kaamera ette jäänud Kišinjovi eluheidikud - vaimuhaiged, sandid, kerjused ja puruvaesed oleksid võinud kanda sotsiaalkriitilisemat sõnumit kui lavastajapoolne õpetamisvormis elutarkus. Aga nagu ütlesin, et tegu oli mehe eneseväljendamisega ja karm-realistlik taust oli võetud lihtsalt ilma tõsisema suunata illustratsiooniks ning see oli lavastajast päris originaalne lüke. Eksploitatsioon ilma otsese kellegi või millegi ärakasutamiseta, elavad kerjused oma elu edasi ja elab ka režissöör. 3/5

Mittetaotluslikult oli teosel tugev dokumentalistlik ajastut jäädvustav taust ja filmi võis võtta ka kui kroonikat Nõukogude Liidu lagunemisejärgsest kaootilisest elust.

Punk and Disorderly 2 : Further Charges

1. Abrasive Wheels - Banner of Hope [2:51]
2. Adicts - Joker in the Park [2:36]
3. Angelic Upstarts - I'm an Upstart [2:20]
4. Attilla the Stock Broker - Airstrip One [4:54]
5. B-Bang-Cider - Visions [3:57]
6. Broken Bones - Civil War [2:16]
7. The Business - The Whole Truth [1:41]
8. Buzzcocks - Orgasm Adict [2:23]
9. Casualties - Killing Machine [1:15]
10. Chaos UK - Farmyard Boogie [6:02]
11. Chelsea - Urban Kids [7:00]
12. Drones - Sad So Sad [2:58]
13. English Dogs - The Fall of Max [2:32]
14. Exploited - Punks Not Dead [1:24]
15. GBH - Sick Boy [1:47]
16. Ligotage - Crime & Passion [3:19]
17. Lurkers - Ain't Got a Clue [1:46]
18. Major Accident - Clockwork Toys [1:31]
19. Newtown Neurotics - Kick Out the Tories [3:28]
20. One Way System - Believe Yourself [3:15]
21. Oppressed - Same Old Story [3:15]
22. Peter & the Test Tube Babies - Banned From the Pubs [2:14]
23. Sham 69 - Hersham Boys [2:42]
24. Sick 56 - Violence [2:36]
25. Special Duties - Police State [1:09]
26. Splodgenessabounds - Two Little Boys [2:41]
27. Toy Dolls - We're Mad [5:10]
28. UK Subs - Limolife [3:21]
29. Vibrators - Baby Baby [3:36]
30. Vice Squad - Last Rockers [3:27]
31. 999 - Nasty Nasty [2:10]

Karmi britpungi kogumik. Peaaegu stiilipuhas teise laine punk kus tili-lilu ja rock´n´roll oli asendunud sotsiaalkriitilise Oi! või hardcorega. Paar lugu tuletasid minevikku meelde, näiteks Vice Squad´i taaskuulamine tegi hinge härdaks ja viis meele meenutuste radadele. Kange kraam.

Abe Sapien: The Drowning

Mike Mignola, Jason Shawn Alexander - Abe Sapien Vol 1 : The Drowning
Dark Horse 2008

Hellboy maailma lisalugu kus peategelaseks Abe Sapien, kuid korraks saab näha ka suurt punast sarvedega meest ennast. Juttu tehakse veel eestist kus üks B.P.R.D. agent olevat kokku puutunud maakera seest pärit mehega kes sõi ära oma abikaasa ja lõpuks selgus, et tegu oli lihtsalt hullu kannibaliga ja mitte legendaarse magmamehega. Go Estonia, Go!

Painted Skin

Wa pei - Gordon Chan

See moderne wuxia ei olnudki nii halb kui kartsin ning seda tänu põhjaks olevale väga tugevale libarebaseloole. Või ütlen siis, et pigem klassikalisele libarebaseloole, sest sedalaadi jutte on hiinas aastatuhandeid jutustatud ja jutustatakse tänapäevalgi. Vanameister Gordon Chan oli osanud aga osanud ühe sellise rahvalegendi väga kenasti filmiks vormida, lisades hingekriipivale dramaatikale ja eeterlike maailmade barjääre ületavale armastusloole lisada paraja annuse võitluskunsti, mille tagajärjel püsis kogu film kenasti tasakaalus. Kohalik väepealik toob koju kauni veetleva naise kelle ta röövlite käest päästis ning lubab neiul jääda oma perre kostiliseks. Mehe abikaasa pole küll sellise korraldusega rahul, kuid kannatab, kuni hakkab tasapisi aduma noore neiu tausta. Majja võetud kaunitaril on hüpnootilised võimed, ta haavad paranevad momentaalselt, ta valetas oma päritolu kohta ning tema sulnis lahkus tundub kahtlane. Kui samaaegselt neiu saabumisega alustas linnas tööd veel salapärane sarimõrvar kes ohvritelt südamed rebib, siis oli ülikuemand veendunud, et ta mehe kaitsealune on inimnahka pugenud rebane. Abi loodab ta leida vaid endise kindrali, nüüdse joodiku ning rebase poolt mõrvatud taoistist demonoloogi lapselapse näol. Filmi suurimaks miinuseks oli arvutigraafika kasutus. Mitte, et see nüüd kehvalt teostatud oleks olnud aga silm ikka märkab ja mõte liigub vägisi 20-ne aasta tagusesse aega kui kõik sama ka ilma tehtud sai. Eks see väheke laiskus ole kui ei pea kaskadööride abil mõningaid nippe seadma, vaid võib PC-le lootma jääda. Vanakooli trossi ja kehagoreograafiaga aga loodi hinge ja pealehakkamisega ehedamaid vingemaid asju. Hea segu horrorist, muinasjutust, martial arts´isat ja tugevatest hävituslikest armutunnetest. Korralik fantaasiafilm. 3,5/5

Rebane inimese, deemoni ja oma loomulikul kujul.

The Last Joint Venture

Den Siste revejakta - Ulrik Imtiaz Rolfsen 2008

Kuna eesti narkofilm jättis tühja tunde, siis otsustasin õnne proovida norra tänavuseaastase dope´i müümisest rääkiva teosega. Filmi peategelasteks olid kaks sõpra kes aastal 1971 unistasin hipikommuunist kus võiks vaid vedeleda ja kanepit popsutada. Kaheksa aastat hiljem pole mehed oma plaanidest ja eeskujudest loobunud, kuid maailm nende ümber on võrreldes aastatetagusega hoopis tumedam ning ohtlikum paik. Hipid on väljasurev rass ja kanepi asemele on tungimas heroiin, lillelaste aeg on konkreetselt ümbersaamas ja nende ideed ei toimi enam pealesuruvas kapitalismis. Kiitust tuleks kohe jagada igavestest hipidest sõbratandemile Carl-Robert, just nende sümpaatsed tegelaskujud andsid kogu filmile väga heatahtliku kergelt-liikuva fiili, puhastasid aurat ja tõid meeldiva ürdilõhna. Kaks eluaegset sõpra, peatumatut zen-rändurit ja pilvevenda kes hoolimata oma flower-power backround´ist liigutavad kilode kaupa hashi kohalikus jaemüügis. Kaks piisavalt elu näinud meest kes ei peljanud ka pontšot õlult heita ja piipu taskusse peita kui oli vaja oma rusikaid käiku lasta. Tegu oli heatuju filmiga ja kuigi sisse toodi ka karme noote ning teost võis pidada krimidraamaks, jäi minule enim silma just see helge idealism ja sõbralikkus mida oma aja lillelapsed endas kandsid. Koomiliste momentidega ajastufilm mis ilmekalt näitas ühe dekaadi lõppu kus hipide südamlikkust hakkas asendama kasuahne yuppide materialism ning noorte küüniline punk-hoiak. 3,5/5

Igihaljad hipid.

I Was Here - Mina olin siin

Mina olin siin - René Vilbre 2008

Pettumus, kuna filmi oli mulle nii mitmestki suust ja kirjutisest reklaamitud sõnapaariga realistlik film. Realistlik teadupärast tähendab tõepärast, filmis aga oli tõepärasust segamini muinasjutuga ja seda samavõrra kui ühes tavalises jänkimaa krimifilmis, sest ega näiteks must ülikond mis tõesti (tõesti!) poes müügil on ja näitleja seljas kena välja näeb, ei tee veel Reservoir Dogs´ist realistlikku filmi või IKEA mööbel muuda Fight Club´i dokumentaalselt täpseks elukajastuseks. Samamoodi ei tee Kalamaja kant ega venekeelesegune pätišargoon käesolevast filmist realistlikku kuvandit. Kõige esimesena hakkas mind häirima dope mida peategelased müüsid. Kas tõesti oli lavastaja ja stsenarist nii lollid ( võib vabalt nii olla ), et kujutavad ette justkui müüksid Tallinna koolipoisid meth´i, ehk kristalli. Kontrollisin isegi ingliskeelsete subtiitrite abil, kas tõesti täheti öelda meth ja nii ta oli, ka eng sub viitas narkootilise aine methamphetamiinilisele päritolule. Tegelikult oli mõeldud muidugi speedi, antsu ehk A-d - amphetamiini ühesõnaga, kuid see korduvalt kasutatav nimevääratus jättis väga asjatundmatu mulje. Jutt käib siis situatsioonist kus analoogse näitena võiks talupidaja kutsuda hobust seaks, siga lambaks ja lammast koeraks, et noh, mis seal vahet on ühed koduloomad ju kõik. Ometi on methamphetamiini ja amphetamiini vahe palju suurem kui vaid 4 algustähte. Teise suure üllatusena arvasid lavastaja ja stsenarist, et kohalik maffia tapab autopommidega inimesi vaid lõbu pärast. Ei mingit uurimist, et kes-kus-mida tegi, vaid paneme ainult pommi alla juhul kui numbrimärk klapib. Mis rahadest jutt? 200 000 krooni ( 250 000 Olarile, 200 000 ehtsatele liigutajatele ) on hinnaks mis sunnib ühte meie kohalikku krimigrupeeringut täiesti süütut inimest tapma ja hiljem tõelisi süüdlasi mitte karistama. Info ei liigu või milles asi? Enne hüppan ja siis mõtlen või? Kahtlen, sest sellisel juhul poleks meil kriminaale, kõik istuksid oma rumaluse pärast juba trellide taga. Ja siis see persenuss. No kamoon, mul on juba tunne, et Ilmar Raag´i puhul on tegu perverdiga. Alul see Klassi suhuandmisstseen ja nüüd persenuss, kusjuures kummalgi juhul pole tegu reaalse situatsiooniga. Point on selles, et vanglas elatakse teises maailmas ning see mis seal toimub jääb ka sinna. Naiivne oleks mõelda, et isegi üks läbi ja lõhki platnoi hakkaks kedagi allalaskma noorte poiste, taedmata-tundmata taustaga kõrvalseisjate pilgu all. Pigem oleks siis koola pudel persse surutud või kuusejuurikat seal ringi vändatud. Tsoonis mehena käitumine võib svaboodas kõrvalseisjate jaoks pedelikuna näida ja seda isegi juhul kui tegemist on õpetliku jõudemonstratsiooniga. Seda kriminaalid teavad. Lisame siis veel juurde sellist pahna ka nagu kena kaadri saamiseks mõtetu linnapeal tiirutamine, kuigi peaks sõitma punktist A punkti B, ebausutavuse muljet tugevdav kombineeritud võttepaigad, ehk ühe hoone uks mis viib ulmelise telepordina hoopis teise hoone sisemusse ning filmis näidatav triibu tõmbamine. Jutu järgi tiriti ninna 20-st G-st 1 G aga triipudena oli laual suurem kogus ja samuti oleks olnud vaja kolme peale rohkem keemiaenergiat hommikuni remontimiseks. Samuti on entusiastlik mõelda, et tsoonivalvuri ja kriminaalpolitsei vahel telepaatiline side ja üks päti enesetapp on vanglaametnikule koheselt teada. Kokkuvõttes siiski ühe vaadatav telefilm mis ilmekalt näitab kui vaesed me filmitoodangus oleme, et Akadeemia auhinnale suvalise noorteka kandideerima saadame. 2/5

Sass Heino raamatu "Mina olin siin" kenad illustratsioonid, autoriks Jüri Saks.

From Hell

Alan Moore, Eddie Campbell - From Hell
Top Shelf Productions 2000

Ülevaade briti masoonlusesse üheksateistkümnenda sajandi lõpul. Detailirikas, informatiivne ja põnev, lisaks veel oli tegu ühega nendest haruldastest koomiksitest kus autori kommentaarid järelsõnas olid vaat, et põnevamad kui graafiline romaan ise. Võib täitsa mõista autori pettumust filmiversiooni suhtes, ontlikult käituvat punnitatud Johnny Depp´i polnud koomiksis üldse, toonid olid põnevuse asemel pigem teabest tumedad ja ähvardavad ning kogu muu taust oli samuti glamuurivabam, realistlik ja dokumentaalselt täpne. Kohustuslik salateaduste õpilastele.

Tallinn pimeduses DVD

Reliis.....................: Suvi 2008
Pikkus....................: 1 tund 35 minutit 21 sekundit
Audio......................: Eesti Dolby Digital 2.0
Subtiitrid................: Inglise, Soome
Video formaat...........: PAL
Pildi formaat............: 16:9
DVD formaat............: Anamorphic
DVD suurus..............: DVD9 - 5,51 GB
DVD tõmmisenimi......: TALLINN_PIMEDUSES
Keskmine bitrate.......: 6,52 Mb/sec ( 4,1 mb - 10,2 mb )

Minu filmiarvustust saate lugeda siit ja Eerik lahkab NTSC reliisi tehnilisi andmeid sellel aadressil. Lisade hulgas päris ladnad intervjuud režissööriga, TV spot ja Velikije Luki muusikavideo "Tallinn põleb". Viimast võiks pidada diski häbiplekiks, sest tegu oli väga amatöörliku ja andetu katsega videotegemise alalt kus arvati, et mida rohkem erinevaid arhiivikaadreid kokku kuhjata, seda põnevama video saab. Wrong! Vaja on ikka sisu ja mitte risu.

The Specials : Too Much, Too Young

The Specials : Too Much, Too Young - Brian Zabawski 2007

16 aastaselt istusin oma kunagise sõbra Maurise pool diivanil, jõime teed ja kuulasime mussi nagu ikka. Mauris pani mängima imeliku reggea-rütmis bändi nimega The Specials ja sõnas, et tegu olevat kõige karmima skinheadide muusikaga. Punnitasin imestusest silmi, ei suutnud kuidagi skinnide jõulist olemust kokku viia sedalaadi rütmidega. Tallinna paar esimest skinni kuulasid ju punki ja hardcoret ja nüüd järsku siis selline "vedel" leelotamine. Lindistasin kasseti endale ümber ja paari aastaga sai sellest kui mitte just lemmik, kuid siiski üsna tihti kuulatav bänd. Peagi lisandusid muusikamenüüsse teisedki ska-grupid ja skinnide seos sellise muusika sai selgeks. Specialsi kasseti pani aga mul ühel Plaadimäel mesimagusate lubadustega pihta Aimar Ventsel, ehk pikney tiiger ise, lubades nädal hiljem tagasi tuua aga siiani pole näinud. Samuti läks üks Toy Dolls´i kassett selle mehe tasku. Käesoleva dokumentaalfilmi puhul oli tegemist ühe haledaima ülevaatega bändi ajaloost mida üldse ettekujutada võib. Ainuke hea asi oli, et videod näidati otsast lõpuni ära, nende vahele aetud jutt oli aga väga pealiskaudne ja napp ning jutu taustaks näidati pilte mida lavastaja oli googlist otsides leidnud. Kui jutt läks skinheadide peale, siis võis taustal näha swastika tatooga Tim Roth´i filmist Made In Britain, promopilti This is England´ist ja fotosid üheksakümnendate alguse USA WP-skinnidest millel puudub igasugune otsene seos The Specials bändiga. Lausa hämmastav haltuura. Aga vähemalt videod said nähtud - Concrete Jungle rokkis ikka veel täiega ja Ghost Town kiskus pisara silmanurka. 2/5

"This place is coming like a ghost town; bands won't play no more: too much fighting on the dance floor."

My Name Is Bruce

My Name Is Bruce - Bruce Campbell 2007

Pidi ju olema film kus Bruce Campbell mängib iseennast, saabub mingisse kolkalinna, teda peetakse Ash´iks, ta peab Evil Dead´ilikult monsteritel tagumikud kuumaks kütma ja kõige selle juures koormatäie naljadega maha saama. Alustan viimasest ja tunnistan, et nalja polnud isegi topsitäis ning needk üksikud pakutud pullitamisedi väga viletsad, nii umbes 402 korda teistes filmides ja Valda Jahiloo anekdoodiveerus varem kuuldud nähtud loetud. Vaimukuse ja originaalsuse puudumine oli lausa üllatav, isegi pisiasjades oli mindud teed mis peaks olema turvalise huumori raudvalem ( pornolehed postkastis, transust strippar, kass aknast välja ), kui tuldud esile millegi hullu või omanäolisega. Ma pole kõiki Bruce´i filme näinud, et neid inside joke vääriliselt hinnata, kuid outside joke´id imesid lurinal.Monstereid oli samuti vaid üks ja see nägi pigem välja kui kolmanda klassi koolilaste jõuluetendusest plehkupistnud takune päkapikk. Ei olnud õudne ega huvipakkuv tegelane, lihtsalt kohustuslik kurikael kelle ümber lugu mätsima hakata, sest miskitlaadi jõletist oli ju filmi vaja. Ash´i tegelaskuju sarnasus puudus. Tegelikkuses oli proovitud lausa anti-ashilik tegelaskuju luua ning kuigi märgid ( mootorsaag, shotgun ) olid olemas, mindi neist meelega mööda, arvates, et nii on originaalne ja vahva. Kamoon, igaüks oleks ju tahtnud näha Bruce´i mootorsaega, see on klassika ja vaataja sellest ilmajätmine on patt. Kõik võiksin veel andeks anda aga mitte seda, et peategelane Bruce Campbell ei mänginudki filmis Bruce Campbell´i vaid hoopis stsenaristi versiooni sellest milline võiks olla Bruce Campbell. Mark Verheiden aga ei paistnud eriti terav mees olevat ja tänu sellele oli filmi Bruce Campbell täiesti suvaline kehkadivei kes prooovis ülepingutatult cool ja hot välja näha. Oleks Bruce Campbell tõesti mänginud iseennast, oleks võinud vähemalt üks asi filmis lahe olla ja arvatavasti oleks ta puise koomika asemel südamlikud naljad sisse toonud. Film oli suur pettumus, sest kuigi on teada millist madalaeelarvelist karjääri näitleja kulgeb, siis nii madalat poleks küll oodanud. Filmis oli Bruce Campbell´i fänniks 16-17 aastane kutt, kuid film ise oli 10-12 aastaste vaimseid võimeid arvesse võttes vändatud. Täismehele ja lastele meeldiks seda pühapäeva pärastlõunal telekast vaadata, lastele kollifilmina ja teismeaeast väljas olevatele iisi ning rahustava pohmellirohuna. Nissama aga ei kõlba hevo saba allagi. 1,5/5

Koomiks ja film.

Zombies : The Beginning

Zombi: La creazione - Bruno Mattei 2007

Family Guy - The Freakin' Sweet Collection

Family Guy - The Freakin' Sweet Collection - 20th Century Fox Television series 2004

Tegemist Padre de familia sarja looja Seth MacFarlane´i lemmikutega sarjast, ehk siis episoodidega When You Wish Upon A Weinstein, Road To Rhode Island, To Love And Die In Dixie, I Am Peter Hear Me Roar ja Lethal Weapons. Ausalt öeldes olin aastatega juba unustanud kui vaimukad esimesed hooajad tehti, oli meeles, et paremad võrreldes viimastega, kuid, et nii geniaalselt teravad, tuli küll üllatusena. God, kuidas mulle meeldib kui miski pole püha ning kõik asjad mida võib nimetada poliitiliselt ebakorrektseks või isegi tabu-teemadeks, võetakse julmalt ette, lõigatakse lõhki ja pannakse rahvanaerutamiseks tselluloidile. Ma naersin nii, et tilk tuli püksi, suust kukkus võileivatükke kohvitassi ning alumised naabrid tagusid harjavarrega vastu lage. Tunne on, et peaks keldrist esimeste sesoonide box´id välja tirima ja uuesti läbi käiama, igast kogumikul olevast episoodist oli enam-vähem üks nali vaid meeles, järelikult on sarjal veel palju huumoriküllast taasavastamist pakkuda. 5/5

Seth MacFarlane