Ten Canoes

Ten Canoes - Rolf de Heer, Peter Djigirr 2006

Kümme aborigeeni lõikavad puukoort, kuumutavad seda, niisutavad ja painutavad lõpuks kümneks kergeks kanuuks millega minnakse soo peale hanemune korjama. Töötegemise ajal jutustab hõimuvanem grupi noorimale liikmele legendi esi-isadest. Kunagisest vägevast sõdalasest, kes peale oma naise röövimist hullus ja tappis meeltesegaduses süütu naaberhõimu mehe. Lugu ise pole teab mis põnev ja ka jutustaja detailitäpsus venitab asja. Teistpidi võttes annab see aga ka palju juurde. Ega igapäev näe nii põhjalikku pilguheitu abode ellu ja kommetesse. Vaikse jutu taustal näidatakse keerukaid sotsiaalseid sidemeid, igapäevaseid toiminguid, meeste ja naiste toiduhankimis viise, ning hiljem kantakse ette ka müstiline rituaaltants, ehk sõdalase surmatants. Ka DVD lisad sisaldavad lühifilmidena hulgaliselt teavet aborigeenide käsitöö oskuste kohta. Kui aga main movie on mitmeaudiolise optioni ja subtiitritega vaadatav, jäävad lisad vaid kohaliku tsurra-murra keelseteks. Kahju, mõnda klippi tosinast oleksin kindlasti huviga vaadanud. Kunagise hullu filmiga Bad Boy Bubby kuulsust kogunud Rolf de Heer´i loomingust tahaksin näha veel draamat The Tracker. 4/5

Meemaias vanake Birrinbirrin ja hõimu juht Ridjimiraril.

Rub Love

Reobu Reobu - Suh-Goon Lee 1998

Kui keegi sobiks iseloomustusega kena nagu nukuke, siis see oleks siinses indie-filmis hiina palgamõrvarit mängiv Lee Suh-goon. Ta oli nii nunnu ja armas, et muutu kasvõi ise tüüpilise teismelise animefänni sarnaseks kel aasia naiste peale ila pidurdamatult voolama hakkab. Ila just veel ei voolanud, kuid silm jõllis vahtisin küll, vaikselt veerevale pisukese rahaga tehtud pop filmile andis üks kaunitar ikka hulgi juurde. Sisu pool jäigi kehvaks. Lubatud ulmet oli vaid killukena, selline near future teema mida hea odav kujutada. Rub Love´is polnud tõesti tööd teha vaja, kõik toimus koomiksikunstnikust kuti toas ühes unises hotellis. Samas hotellis elas ka ontlik maoistist naaber, üks coolimaid viimasel ajal nähtud karakterite seast. Korra sõideti koos killerist girlfriendiga tellimust täitma ja siis tsilliti taas edasi. Eks see korea indie kino ole muu maailma samalaadsete filmidega üpris sarnane. Tsipake koomikat, veitsa tulistamist ja never ending unelemine. Vaatamise hetkel meeldis tänu kaunile kangelanna rohkem kui film ise väärt oli. 2,5/5

Lee Suh-goon.

This Is England

This Is England - Shane Meadows 2006

Resurrection of the Little Match Girl

Sungnyangpali sonyeoui jaerim - Sun-Woo Jang 2002

Kunagi tegutses netis ICHI nimeline rühmitus kes spetsialiseerus aasia filmide levitamisele. Ega see mingi grupp olnudki, igaüks võis võtta ICHI logo ja lisada selle oma aasia uploadile. Suuremalt jaolt olid ICHI "reliisid" uutest Korea filmidest ja tulitikutüdruk nende seas esimeste hulgas. ICHI´st kasvas hiljem välja originaalseim ja uuenduslikum sait ADC ja edaspidine on juba bitorrent ajalugu. Hiljem olen selle filmi nordic versiooni mitmeid kordi soomes müügil näinud, hind pidevas languses. Kui nüüd viimati DVD Casablancas vaid 4 eurot maksis oli kiusatus osta juba väga suur. Õnneks loobusin. Tegu oli liiga teismeliste maitsele tehtud põnevikuga, sellise korea mixiga Matrixist ja Avalon´ist. Kuigi filmi ja videomängu segune sisu kandis mõningaid huvitavaid ideid seaoses RPG pelidele omase joonega, jäid need nappideks, ning plahvatuste tulemöllu all raskesti märgatavaiks. Vilets action, vilets ulme ja vilets näitlemine. Filmi meloodia on ka eestlaste südameid vallutanud "Armastan ma luuserit", originaalis siis Nylon Beat´i esituses. 1/5

Little Match Girl ja suur relv.

The Boxer's Omen

Mo - Chih-Hung Kwei 1983

Kuidas on kõige odavam horrorit teha? Lähed kioskisse ja ostad kummist mao, ämbliku ja kärbse, poest pudeli ketšupit ja spordikaupade osakonnast õngetamiili. Seod kummist ämbliku tamiili külge ja vead mööda põrandat. Kui ämblik jõuab inimeseni võib mängu tuua ketšupi millega saab immiteerida ämliku poolt ohvrile puremisest tekkinud vigastustest voolavat verd. 99% protsendil asi ei tööta aga üks võimalus sajast on, et oled loonud surematu kinemaatilise meistriteose. "Poksija ettekuulutus" kuulub just selle ühe protsendi hulka, jube viletsad eriefektid aga kuramuse meelelahutuslikult töötavad. Tavaliselt selline juustune kummijunni horror nõuab keel-põses huumori attitude´i, et ausalt välja vedada. Seekord aga suudeti Shaw vendade produktsioonis teha täiesti tõsine film mis oma odavate efektide ja HK bizarre triangliga libedalt töötab. Film algab justkui tavaline kick-boksi draama. Noor mees sõidab Thaimaale oma vigaseks pekstud venna eest kohalikule kakluskunnile kätte maksma. Eriti kaugele vendettaga ei jõuta, sest peagi selgub, et peategelane on kuu varem surnud pühamehe spirituaalne vend ja kohustatud ise munga surmanud deemoniga võitlusse astuma. Mees pühitsetakse ka ise mungaks ning vägikaikavedu kuulsa thai mustmaagia nõia ning pisemate kurjuse jüngritega algab. Kuna endine poksija aga ei suuda kasinusele manitsevast mungareeglistikust kinni hoida, muutub tänu mehe seks seiklusele jõudude vahekord deemoni kasuks. Filmi suurimaks plussiks on mitmete maagiliste rituaalide ja manamiste detailirohke kujutamine. Parimaks tuleb lugeda kümme minutit kestev surnu ellu äratamine mida kolm nõida oma eri oskusi appi võttes sooritavad. Super mõnus maagia, natuke kung-fu´d ja kummist elukate armaadad, meelelahutus minu maitsele. Aasia horror komöödia ilma otsese filmitegijate soovita teha naljafilmi. 4,5/5

Vigilantes

Vigilantes - Trevor L. Smith 2006

The Bare-Footed Kid - Bare Foot Kid

Chik geuk siu ji - Johnny To 1993

Paljasjalgse poisikese trailerit nägin hulk aastaid tagasi mingi videokassteti algusreklaamide seas. Kuidagi seostub see trailer mu mälestustes Akira animega, võimalik, et oligi sama kasseti alguses aga muidugi sai sell ajal ka Hong Kongi action-filme nn. originaalkassettidelt vaadatud. Igaljuhul oli nüüd võimalus näha traileri asemel terve film otsast lõpuni ja õnneks ei pidanud pettuma. Johnny To puhul vist ei saagi kunagi pettuda. Vähemalt alla keskmise ei jää ükski tema film, tase mida sellise produktiivsuse juures võib olla kohati raske hoida. Bare Foot Kid oli mehe varasema loomingu hulka kuuluv hästi lavastatud, kuid üpris tüüpilise sisuga kung-fu film. Läbi ja lõhki Shaw Brothers kraam, üheksakümnendatel juba veidike ajale jalgu jäänud. Vanakooli martial arts ajast kui ümberringi tehti fantasy sugemetega hyper visuaalseid wuxia mölle. Ka Bare Foot Kid´is on kohati märgata uuenduslikkust, kuid suuremalt jaolt järgitakse traditsioonilist stsenaariumi. Klassikaline võitluskunsti film mis peaks igal HK kino fännil trailerist kaugemale vaadatud olema. 3,5/5

Ilueedi Aaron Kwok kirjaoskamatu aga taplushimulise maapoisina.

Shanghai Dreams

Qing hong - Xiaoshuai Wang 2005

Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas

Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas - Rasmus Merivoo 2006

Minu jaoks on eesti lühifilmide top püsinud aastaid sama - Peeter Simmi "Tätoveering". Rain Sarneti "Vari seinal" ja Jaak Kilmi "Külla tuli". Tulnukas täitsa tippude jõuku ei küüni, paar filmi jääb veel vahele, kuid igati lahe oli küll. Alustasin 3 kuud tagasi, vaatasin umbes 5 minutit ja kohe üldse ei meeldinud. Kõik jorsid tundusid nii sobimatutena oma rolli, näod olid rullnokkade jaoks liiga arukad peas. Täna lõpuni vaadates aga kõlbasid küll, ega tavalise maapoisi larhv peagi urka mordjakile sarnanema ja eks kohalikud külakangelased olegi rohkem tavalised igavuse käes vaevlevad põmmpead kui tõelised pätid. Tuli meelde, et soomlased tegid sellistest maapoistest kõva dokfilmi mis tänu ühe portreteeritava enesetappule palju meediakära sai. Eestlased käsitlesid sama teemat komöödia võtmes ja hästi välja kukkus seegi. Kivirähu kirjutatud "Wremja" kangelased Aiku ja Pets tundusid mulle aga veidi ehedamate kujudena, rolli sobivamatena. Jään DVD reliisi ootama. 4/5

Ainuke eheda jõulise lõustaga tüüp inteligendi välimusega näitlejate hulgas.

Forklift Driver Klaus: The First Day on the Job

Staplerfahrer Klaus - Der erste Arbeitstag - Stefan Prehn, Jörg Wagner 2000

Kuna olen taas avastanud tänu Final Fantasy XII -le konsoolimängimise võlu, jääb aega napiks täispikki filmioopuseid vaadata. Jätkan lühifilmide lainel ja võtsin järgmisena ette tõstukijuhi Klausi verise tööpäeva. Tegu on nii kultusliku kraamiga, et arvatavasti pole kedagi, kellest see film mööda on jooksnud. Minu jaoks oli tegu esimese filmiga mida ma otse netist vaatasin. Sõber Ops oma töökohas näitas ja mulje oli äge. Aeg oli selline, et endal veel arvuti kogemus puudus, kõik võrguga seonduv tundus uus ja huvitav. Mõelda vaid milline võimalus ! Vaataks kasvõi öö-päev läbi netist filme, vahepeal käiks vaid sirtsu laskmas. Nüüd ei viitsi 20-nd minutitki arvutiekraanilt klippi jälgida ( Tulnukas ootas ka enne tänast päeva 3 kuud kõvakettal ), neetult tüütu ja energiat imev tundub. Klausi seiklusi vaatasin nagu ikka DVD-lt. Väljas on saksa retail meeletute lisadega ( german only ), kuid mina rahuldusin 500 MB-dise vene piraatversiooniga. Tegemist oli imeliku klooniga, alles olid jäetud saksakeelsed koopiakaitse hoiatused aga menüü oli tehtud ümber venekeelseks, sedagi vaid ühe option/valikuga - play! Filmi ametlikul kodulehel on ülal ka lubadus inglisekeelne versioon tänavu reliisida. Kõlbab aga saksakeelsena vaadata küll, ega asi dialoogis pole. Rohkem ikka veristamises, tapvas mootorsaes ja gore gore splätter splätter huumoris. 9 minutit igihaljast klassikat. 5/5

Alles gut !

Valley of the Stereos

Valley of the Stereos - George Port 1992

Lühikomöödia valmimisel oli abiks Peter Jackson, link mis mind selle filmi juurde tõigi. Raske öelda kas Peter Jacksoni´i kätt oli tunda või mõtles eriefektide meister George Port kõik ise otsast lõpuni välja, tulemus on igaljuhul hea. Mitte küll super mega suurepärane, kuid mõnus lahe veerandtunnine vaatamine. Stoori hipist kes vaikuse keskel lindistab looduse helisid kuni naabermajja saabub pidutsema lärmakas hevimees. Peagi muutub endine hiirvaikne kaunis org kahe mehe stereote võimsuse duelliks, kumb suudab teist valjema müraga üle trumbata. WingNut Films´i algusaastad, nice! 4/5

Helirivaalid.

Prison Girls in 3-D

Prison Girls - Tom DeSimone 1972

Illuminati 2 - The Antichrist Conspiracy

Illuminati 2 - The Antichrist Conspiracy - Chris Everard 2006

Esimene Illuminati film oli fun to watch. Tõeline turnee vandenõuteooriate maailmas, kus lühikese ajaga suudeti vaatajasse sööta hiigelkogus informatsiooni. Olles Conspiracy Centrali kuldkaardiga klient on mul põhimõtteliselt kõik need teemad hästi teada, siiski suutis Illuminati dokk paari uudse teabekilluga mõttelendu ärgitada. Seetõttu tekkis kohe kannatamatu huvi teada saada mida Chris Everard´il veel järjega lisada on, põhimõtteliselt võeti ju läbi terve ampluaa, masoonidest reptiilideni. Teine osa on nagu esimenegi jagatud nelja ossa, millest esimene andis pealiskaudset teavet Skull and Bones seltsist ja paarist selle kamba suurimast staarist. Teine osa keskendus üllatuslikult Free Tibet kampaania toetamisele. Kajastati munkade represseerimist hiina valitsuse poolt kui ka kõige selle toimumist lääne poolsel vaikival heakskiidul. Põhimõtteliselt võivad ju hiinlased kasvõi Taevase Rahu väljakul imikuid leekidesse loopida, tänu majandushuvidele keegi isegi ei iitsataks. Meie "vabariik" kuulub väga kindlalt nende hulka kes Tiibeti okupeerimist toetavad ja pisikeste hiina bürokraatide ees lipitsedes väänlevad. Filmi kolmas ja neljas osa rääkisid antikristuse tulekust, olekust ja teda teenindavast personalist. Lähimal vaatlusel käisid läbi märksõnad Manhattan projekt, Aleister Crowley, Kabbalah ja Bohemian Grove. Kuigi lasen meelel väga avatud olla, tundusid seekord mõned väited isegi minule näeruväärseina või oleks õigem öelda, lihtsamini toimivaina. Igat pisikest detaili ja märki ei tasu ka kaksiti seletama kippuda ja kui inimene poole minuti jooksul silmi ei pilguta pole ta veel deemon inimese kestas. Andrus Ansipit näiteks kõlbaks sel juhul sisalikuks tembeldada küll, täna just AK vaadates kontrollisin. Ei pilguta silmi ja nägu on tuim - reptiil mis reptiil, viimas eesti rahvast hukatusse. Montaaž oli nagu avalöögiski masendavalt halb, oma juustususes isegi hirmuäratavam kui teemad millest räägiti. Samas aga saa reliisijaoid eriti needa, hea, et üldse fanatismist selliseid ülevaateid kokku klopsivad. Jääme taas huviga järge ootama, to be continued... öeldi lõpus. Mida siis veel ? Kas tõesti templirüütlite salajased baasid kuu varjuküljel mida Mart Juur juba lehes väheke valgustas ? Ka järg oli fun to watch. 3,5/5

Saatana sümbolid briti kuninglikul vapil. Illuminati 2 annab hulga rohkem seletusi saatanliku heraldika kohta kui see netist leitud analoogne pilt.

Chronos

Chronos - Ron Fricke 1985


Ron Fricke Baraka´t pole ma viitsinud lõpuni vaadata, kuigi kunagi sai kümne minuti jagu isegi algust tehtud. Sama lugu on ka Koyaanisqatsi, Naqoyqatsi ja Powaqqatsi´ga. Chronos aga oskas kujumuutja kombel dvd mängijasse hiilida ja vaadatud saigi. Ma nimelt mõtlesin, et tegu on teavet jagava dokumentaalfilmiga kultuuri ajaloost aga oli hoopis kaunist silmailu pakkuva rännakuga arhitektuuriliste monumentide seas. Ilus vaadata, kuid liiga pillutatud. Iidsed kiviehitised segamini tänapäeva ehituskunsti massiivsete gigantidega, vahele veel hooti tühje kõrbemaastikke ja looduspilte. Muusika rütm haaras küll kõik kenasti tervikuks, kuid mina oleks ikka eelistanud rohkem kindlas teemas püsimist. Kui arhitektuur siis arhitektuur ja kui loodus siis loodus. Positiivsena mõjus paikade asukohti selgitavate subtriitritega vaatamise võimalus ja ka lavastaja hääleriba olemasolu, kuid viimase kasutamisest loobusin. Muusika ja visuaalid, 40 minutiline rännak miljonite aastate vanustest kanjonitest miljonite elanikega suurlinnade öisesse melusse. 3/5

Minu jaoks pildiliselt mõjuvaimad kaadrid olid filmitud Los Angeles´e kiirteel ja helikopteriga linnakohal tiireldes. Meenutasin ulmefilmi Tron.

Spring, Summer, Fall, Winter... and Spring

Bom yeoreum gaeul gyeoul geurigo bom - Ki-duk Kim 2003

The Cobain Case

The Cobain Case - Ian Halperin 2004

Nick Broomfield näitas seda kõike meile juba 1998-ndal aastal filmis Kurt & Courtney. Noor kanadalane Ian Halperin on lihtsalt briti keedetud vana supi uuesti soojaks ajanud. Vürtsi lisamise asemel on hoopis leent mõtetute intervjuudega lahjendatud nii, et Nicki rammusast kõhutäiest on järgi vaid vesine lurr. Kurt Cobaini surma asjaolude kajastamist on kokkuvõttes vaid paarikümne minuti jagu, et veidi üle tunnist filmi kokku saada on lisatud tänavalt haaratud tüüpide arvamusi Nirvana liidri isikust. Kirutakse Courtney Love´i, ülistatakse Kurt´i ja aetakse suust suvalist pläma. Muidugi on Courtney maailma ilgeim bitch ja usun minagi, et kõõma käsi oli rockstaari mõrvamisel mängus, kuid käesolev dokfilm esitab teemat väga ebahuvitavalt ja tuimalt. Seda igavust jagub tänu mõtetutele lisadele isegi kahe diski jagu mis on juba totaalne priiskamine. Nick Broomfield oskas asjasse panna põnevuse ja isikliku sarmi, kuigi tõendeid võrreldes praeguse filmiga oli ekraanile tuua vähem. Halvasti esitatud huvitav teema. 1/5

Kurt Cobain´i isa Kurt Vonnegut.

Battle of Wits - Bokkou

Muk gong - Chi Leung 'Jacob' Cheung 2006

Lapsena loetud Geza Gardonyi "Egeri tähed" jättis mulle sügava mulje. Lugesin hiljemgi raamatu mitu korda üle ( ja olen ka filmi Egri csillagok näinud ), kuid mitte kunagi algust. Alustasin alati poole pealt, sealt kus algab Egeri kindluse piiramine türkkide poolt. Just kangelaslikult kirjeldatud kaitselahingud on need mis lugemisel südame kiiremini põksuma panid, armu ja poliitika asjust ma nii ei hoolinud. Ken'ichi Sakemi mangal põhinev uus hiina sõjaeepos oli justkui ungari ajaloost pajatava romaani vend. Liang´i kindluse piiramine arvuka vaenuväe poolt ja Egeri vahele võib tõmmata paraleele isegi ründe ja tõrje taktikate sarnasuses, kuigi see ühine joon on vist lihtsalt klassikaliste piiramisstrateegiate universaalsuses. Lugu algab Zhao kunigriigi ( vaenuväge juhatava kindrali osas suurepärane korea staar Sung-kee Ahn ) ähvardusega vallutada sõjaretkel nende teele jääv pisike Liang´i rahva kindlus. Tegevus toimub enne taevaliku keisri kuningriikide ühendamist kui seitse valitsejat veel pidevas vaenus elasid. Lootusetuna näivat vastupanu tuleb üles kütma kindlusesse saabunud strateeg Ge Li ( Andy Lau kes on muutunud aastatega järjest paremaks ja tõsisemaks karakteriks ) , rahumeelsete ja ligimesearmastust propageerivate Moz´ude ( Mo-Tsu ) hõimust. Võites ajutiselt Liangi valitseja usalduse asub tark, kuid varasema sõjakogemuseta noormees nappide vahenditega kindluse kaitset organiseerima. Edasine on juba tüüpiline ( kuid ikkagi põnev ) action. Mustavad hordid ründajaid, justkui sagivaid sipelgaid kindlusemüüridel, nooltepilved linna kohal ja voolavat tuld ning tõrva. Iga tagasitõrjutud lahinguga saab linna valitseja enesekindlust juurde, ning rahvalemmikust kindluse päästja Ge Li jalgealune läheb kuumemaks. Kohati kehva arvutigraafika ja sobimatu dramaatikaga, kuid õnneks siiski suurepärane ning massiivsete lahingutega sõjafilm. The Emperor and the Assassin segatuna Bangrajan´iga, 100% minu maitsele vastav seiklus. 4,5/5

Andy Lau sõjapidamiseksperdina.

En Soup - A Soup

En Soup - Pernille Fischer Christensen 2006

Little Britain - 2 season

Little Britain - created by David Walliams, Matt Lucas 2004

Mulle on alati meeldinud britcomedy sketšisarjades nalja kordamise moment. Sama šketsi esitatakse väikese variatsiooniga kümneid kordi ja iga korraga kisub asi järjest jaburamaks. See töötas suurepäraselt The Fast Show puhil, kuid Little Britain´i teisel hooajal kaotasid varasemalt ülinaljakad situatsioonid oma uudsuse. Kõik tegelased ja nendega juhtuv on nii etteaimatav, ning igav, et olin lausa jahmunud. Üldmulje päästja saabus aga üllatuslikult DVD boonus materjali hulgast. Nimelt leidus seal pea tunni jagu välja jäetud materjali. Kraam polnud liiga igav eetrisse laskmiseks vaid hoopis liiga rõve ja räige, peaaegu puhas scat porr. Täpselt need omadused mis Väikesest britanniast on teinud Suure sarja. Lisade hulgas olid isegi mõned täiesti uued tegelased, samuti liiga ill´i käitumisega TV vaatajaskonna jaoks ja 30 minutiline staaridega LB special. Näha sai Elton John´i ( "I am the only gay in the village." ), Robbie Williamsi ( "I am a lady!" ) ja Georg Michael külalisena Andy Pipkin´i sünnipäeval. Kehv hooaeg televaatajate jaoks, DVD ostjatele aga tänu lisadele mitu korda haigem kogemus. Juba DVD menüü esimesel diskil ise viskab hea vembu, tsekkige järgi kui võimalik. Mina vaatan aga esimese hooaja plaadid üle, eks sealgi on väljaroogitud materjali mis esmapilgul kahe silma vahele jäi. 3,5/5

Küla ainus "gay" Daffyd Thomas kollektsioneeritaval meene tassil - want that one !!!

Tears of the Sun

Tears of the Sun - Antoine Fuqua 2003

Juba paar aastat oli kestnud töökaaslasega arutelu, et kas see Bruce Willis´e film omab mingit seost klassikalise põnevikuga The Mercenaries - Dark of the Sun. Mõlema filmi tegevus ja nimi on vägagi sarnased. Grupp sõdureid saadetakse Mustale mandrile neeger mässuliste küüsist päästma gruppi valgenahalisi. Dark of the Sun´is olid missioonil palgasõdurid, Tears of the Sun´is US mariinid, ühtmoodi tapatalgu neegrite hulgas korraldavad aga mõlemad grupid. Bruce Willis oli muidugi Mr. Cool nagu ikka, arvatavasti on tal sõdurijaki all isegi auklik määrdunud ja läbihigistatud maika - mehe firmamärk. Ka action oli OK, kohati justkui Predator ilma predatorita. Ainult see tekst, oeh ! Iga kord kui keegi suu lahti teeb, hakkab sealt sellist hevosõnnikut välja voolama, et mina soovitaks küll filmi mute´ina vaadata. Nojah, siis aga jälle ei kuuleks kuulipritsi tärinat ega granaadiplahvatusi. Loll patriootlik möla ja vaadatav action. Dark of the Sun´i ( mis oli ikka palju parem film ) seose pärast läbi vaadatud, ega muidu poleks viitsinud. Lisadena diskil olevad aafriklastest tsiviilisikute sõjakogemused on dokumentaaljutustusena isegi põnevamad ja informatiivsemad kui main movie. 2/5

Riik kust neegrid pärit on.

Colic

Colic: dek hen pee - Patchanon Thammajira 2006

Memories of Matsuko

Kiraware Matsuko no isshô - Tetsuya Nakashima 2006

Nii veider kui see ka ei tundu, sain sellest muusikali ja komöödia sugemetega draamast esmakordselt teada lugedes eesti Ulmefoorumit. Filmi sealne arvustaja Sigma väitis loo olevat "Amelie" ( visuaal ) ja "Moulin Rouge" ( muusika ) ristsugutis mis ahvatles ja mitte selle "Moulin Rouge" pärast. Tundus filmina mida koos Katiga oleks mõnus vaadata, talle meeldisid mõlemad eeskujuna toodud teosed. Matsuko mälestused oli aga kahjuks minu ja Katigi jaoks üpris õlgu kehitama panev lugu. Filmis oli palju häid momente, kurbi ja rõõmsaid, kuid lugu ise veeres ääretult ebaühtlaselt justkui oleks suvalisi muusikavideoid üksteise otsa laotud. Mitte küll nii väga erinevas stiilis, kõik suuremaltjaolt neegri soul´i ( whatever happened to northern soul ?) ja r´n´b tüüpi. Imal muusika skoor oli omakorda üle valatud magusa paksu digitaalsiirupiga, silmiväsitavalt kirevate detailidega. See mis sobis Survive Style 5+ ´i nagu rusikas silmaauku jäi Matsuko puhul võõraks ja punnitatuks, aastal 2006 puudub asjal juba jume. Tetsuya Nakashima eelmine film Kamikaze Girls oli samalaadne, ka gothic lolita elu oli konarlikult kujutatud hüppates elevusest igavusse ja tagasi. Režissöör oleks pidanud arendama tugevat draama süzheed pidades kulla ja karraga tagasihoidlikult piiri. Tatrapuder ja vahukoor on mõlemad väga maitsvad, kuid kokkusegatuna ütlen mina EI ! Vedel muusika, tüütult üritatud visuaalid ja sujuvuse puudumine. Vastukaaluks head näitlejad, läbilõige jaapani paari aastakümne tüpaažidest ja väga tugev draama põhi. 2,5/5

Matsuko koduperenaise ja ko gal´ina.

Desperate Living

Desperate Living - John Waters 1977

Paar päeva tagasi juhtusin juhuslikult vaatama Graham Norton´i showd kus külalisena oli seekord John Waters. Sirge seljaga väärikas džentelmen, raske uskuda, et sama härrasmees lavastas 30 aastat varem nii suurepärase trash-filmi nagu seda oli Desperate Living. Ma pean ka ikka mainima, et Waters on nn. trash filmide isa ja kroonitud kuningas. Sellest trash teemast ei saa tema puhul üle ega ümber, kuigi aastakümneid hiljem tundub asi trashist kauge olevat, rohkem nagu väärtfilmi kanti kisub hoopis. Aldo Valletti sõi Salò´s sitta ja Divine Pink Flamingos, ühtemoodi tähtsateks filmideks peetakse tänapäeval mõlemat. Arvatavasti tundis Waters filme tehes rohkem mõnu ja võttis asja lustina, vähemalt tema kommentaariridadest kuuleb alati midagi lõbusat seoses võtetega. Pier Paolo Pasolini on minu jaoks jäänud tumedamaks persooniks. Desperate Living on paroodia lesbidest. Minul palju isiklikke kokkupuuteid selliste imeloomadega olnud ei ole, kuid mulje on jäänud ebameeldiv. Lesbid kalduvad depressiooni, pahurusele, väiklusele ja tihti lausa fanaatilisele poliitilisele korrektsusele. Hoolitsetud välimuse ja rõõmsa tujuga vaibalakkujaid näeb vaid meestele suunatud filmidest aga seegi on ju fake. Siinses linaloos on lesbid küll suuremaltjaolt kurjad ning pahurad, kuid paljast pinda näeb see-eest sama võrra kui keskmises täiskasvanute movie´s. Arvatavasti polegi teist nii ohtrate nude stseenidega filmi mis juba erootika kategooriasse lipsamas poleks. Desperate Living pole aga mingil juhul erootika vaid puhas raju punk, selline terav NYHC mida vaid jänkid teha oskavad. 4,5/5

Rape ! Rape !