Kidnapping - Sequestro

Sequestro - Jorge W. Atalla 2009

Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel lõppesid ka rahasüstid ülemaailsetele kommunistlikele liikumistele ning mitmed vasakpoolsed rakukesed läksid oma organisatsiooni toetamise pärast kuritegelikule teele. Valitsused ladina-ameerikas pidasid paremaks neid poliitaktiviste pista vanglatesse tavaliste kriminaalide hulka, et viimased meestest punase nii otseses kui kaudses tähenduses välja peksaksid, kuid läks hoopis vastupidi - terve vangla kuulas poliitiliste inimröövidega käe valgeks saanud mehi uute teadmiste janus ning varsti lahvatas kogu regioonis inimröövide laine. Kommarid küll vabandasid ennast, et nemad tegid asju õieti ja ausalt, käitusid röövitutega härrasmehelikult, samas kui õpipoisid peksid, vägistasid ning lõikusid ohvritele omastele saatmiseks kehaosi, kuid kogu idee kiirelt rikastuda ning teadmistepagas operatsioonide läbi viimiseks tuli just nende meeste käest. Sõna levis ja inimrööviga hakkasid katsetama peale retsidivistide ka tavalised pisipätid ning kitsikusse aetud inimesed - suhteliselt hõlbus rahateenimisviis levis kulutulena.

Käesolev dokumentaalfilm jagas infot möödaniku kohta ja intervjueeris nii ohvreid, politseinikke kui kurjategijaid, kuid valdavalt näitas Sao Paulo inimroovide vastase eriüksuse igapäevatööd. Filmi põhjaks oli ühe pereisa röövimise lugu, aga vahele mahtus veel viis-kuus jälitust ning erioperatsiooni ohvrite vabastamiseks. Tõsine politseitöö situatsioonis kus kahtlusaluseid on slummidetäied ning ohvri otsimine äärelinna hurtsikutekülast või kehvikutemajadest võrdub lootusega leida nõela heinakuhjast. Mitmed traagilised ja julmad lood, aga ka südant soojendavaid õnnestumisi ning pisarat silma toovaid pereda taasühinemisi. Mitme külje alt olukorda kuvav dokumentaal informatiivne põnevusdokumentaal inimröövidest Brasiilias. 4,5/5

Värskendav oli näha ka brasiilia politseinikke kes korrupeerunult pättidega kokku ei mängi, vaid südamega oma tööd võtavad.

The Avengers

The Avengers - Joss Whedon 2012

Joss Whedon lavastajatoolis - kõik juba ette sahistasid kui äge see saab olema. Oli aga selline nagu üks hollywoodikas ikka, ehk siis palju pauku ja plahvatusi, sekka pangetäis isikupäratut madistamist. Paar tõeliselt head nalja, üks neist USA fundamentalistlikku kristlust ülistav ja teine liiga temaatilisuses, kuid üldpildis ikka hirmus mage pala. Iron Man oli muidugi oma šarmiga ning Natasha Romanoff andis samuti mõista, et seal kusagil kaugel ja asjade taga üht-teist huvitavat võib leida, aga kogu ülejäänud kamp oli lihtsalt üks tolguste paraad. Ja üldse olen ma kõriauguni tüdinenud sellest Manhattanil toimuvast actionist - nagu iga teine film lammutatakse saar maha. 1,5/5

Hollywood´i filmitööstus veel siiani üllatavalt rassistlik! Samuel L. Jackson soovis Marveli The Avengers´is mängida kas Loki't või Thor'i, aga pidi lõpuks rahulduma stuudiobosside armuliku loaga Nick Fury rollis.

The Raid : Redemption

Serbuan maut - Gareth Evans 2011

Todd Brown on ka minu feissarisõber ja härra juba päevi postitab pilte ning sõnumeid oma kullakallist The Raid´ist, filmist mille produtsentide hulka ta kuulub. Eks väheke nagu oma ristilaps ja ikka jagad kiitust, silitad pead. Mind sellised perekondlikud sidemed linalooga ei seo ning olen seda hinnates palju karmim. Stoori veits banaalne, kuid olgem ausad, tegu action filmiga ning siia sobib see suurepäraselt, ehk siis maja täis kõrilõikajatest kriminaale ja salk märulipolitseinikke nendega pikki koridore lahinguid löömas - kõik on justkui paigas. Aga mitte täielikult, saati veel täiuslikult. Esiteks reklaamib film ise kui ka seda vaadanud fännid, et maja muudetakse täielikuks võitlustandriks ning toimub selline WTF-värk, et pidevalt käib madin. Ütlevad, et kujutage ette - filmi algusest kuni lõpuni lüüakse ninasid paigast ning antakse tuld!

Tegelikkuses ei ole neid võitluskohti linaloo peale aga pooltki nii palju kui esialgu tunduda võib ja lausa imestamisväärselt palju aega kulutatakse põhjendamatule lobale, et kes pettis keda või kes on kelle sõber-vaenlane. Need mula-augud aga pidurdavad tõsiselt linaloo rütmi ja ma mitte vaqid ei räägi sellest, et ei ole ju pidev madin, vaid üldpildist kus madinate vahelised hingetõmbepausid ei tundu mitte vaid ebaloomulike, vaid lausa kahjulikena. Film võidaks selle pealt millisena ta end reklaamib, ehk continious straighforward action hoopis rohkem, kui vahepaladena mille jutud suuremalt jaolt saaks ka jooksu pealt räägitud ning püstolilaskude vahele klaaritud. See film ei ole pidev madistamine üksikute kohvipausidega, vaid pidev plikade pläägutamine üksikute rusikavõitlustega. No nii, nüüd jõudsime rusikateni.

Miks kuradi pärast oli lavastajal vaja filmi alul kena tulistamine asendada kaklusstseenidega? Ega see automaatidest udjamine mida filmi esimesed tulevahetused olid ka muidugi midagi erilist ole, aga idee peatselt tulirelvad ja soomusvestid asendada raudsete rusikate ning terasest rinnakorvidega imes samuti vilinal. Võin ju öelda, et mees-mehe vastu võitlused ei olnud kehvad, kuid see ei muuda fakti, et gun-fu on alati etem kung-fu´st. Ja intensiivne käsitulirelvade, nugade, metalltorude, granaatide, automaatrelvade, matšeetede ning rusikate pidev vahetus mafdina käigus, oleks veel see kõige etem olnud.

Nüüd aga mis, kümne minutiga visati tulirelvad nurka ning hakkas võitlus kus viis minutit kasutati raudvardaid, viis minutit "mõõkasid", viis minutit nugasid ning lõpuni välja rahmeldati rusikajõul. Kind of boring! Liiga leveli-keskne. Oleks siis võinud kasvõi reverse situatsioonist alustada, alul käsivõitlus ning hiljem korjatakse relvi justkui videomängus. Johnnie To suutis oma analoogses filmis "Breaking News" samalaadsed situatsioonid käsitulirelvadega kenasti lõpuni viia ja isegi sinna veel sotsiaal- ning meediakriitilist nooti sisse kududa. The Raid kaotas aga iga käest kukkunud relvaga järjest võlu.

Täiesti kick-ass filmi oleks muidugi saanud, kui anda igale aasia või ka hollywoodi actionlavastajale 7 minutiline segment lavastada, mille käigus politseinikegrupp puhastab saastast ühe maja korruse, ehk siis igal korrusel toimuv oleks kandnud erinevat autorivisiooni ning tehnikat möllu filmilindile saamiseks nii, et kui kukutakse läbi põranda, satutakse taaskord hoopis teise käekirjaga mehe hoolealusteks. Äge muidugi ka kui dessantpargase ramp lastakse alla ning Tom Hanks oleks tormanud oma C-kompaniiga maja uksest sisse, kui tähelaeva trooperid oleks koridorides putukaid täkseldanud nii, et plöga lendab või kui kasvõi politseinike kallale oleks kusagilt nurga tagant Pyramidhead oma sajapuudase mõõgaga raietööd tegema hüpanud. 3/5

Neljas Sektor 31. augustil Genialistide klubis

Esinevad Galvanic Elephants, Ans. Andur, Laulan Sinule ning plaate mängivad Berk Vaher ja Paul Sild.

EDASI / Mhnunrrn split

EDASI / Mhnunrrn split
Parkbench Records 2012

EDASI:

1. Slang Of The Slaves
2. The Worm Has Landed
3. Unexplained Grimness Dub
4. Instant Immortality
5. Gene Pool Deceleration
6. Fuck The Reformers!

Mhnunrrn:

7. Uanhulear Talaronsto
8. ZBT

Telli plaat siit: Parkbench Records
 
Täna rääkis üks neiu Vikerraadios oma Boliivias kogetust ning mainis ära lapsed kes mängisid kividega, ehitasid neist linnasid, tänavaid, maju ja kujutasid ette, et kivid on ka autod, jalgrattad ning laamad. Jutustaja väitis, et vaadake milline fantaasia on lastel - ees kivihunnik, aga nende jaoks mänguasjad terve maailma loomiseks. Pool tundi hiljem uut EDASI materjali kuulama hakates tundsin end ise justkui laps Boliivia mägikülast - ees hunnik primitiivseid helisid, aga minu kõrvade jaoks justkui rock bänd mida saatmas sümfooniaorkester. Muidugi liialdan, aga vähemalt mõte lippas ning teadvus paikas auke helidega mida plaadilt ei ole võimalik leida, muutes seekordset EDASI materjali tihkemaks ning tummisemaks. Mhnunrrn'i puhul ei olnud vaja fantaasial lennata lasta, sest kõik toodi kenasti kandikul ette ja pakuti just täpselt sellist helipilti mille järele mul nälg valitses. Pakuti head mürast hardcore´i (nagu 8-bit HC ja regular punk HC oleks sünkrooni pandud, jättes vahele juuksekarva laiuse veariba) mis mängis nii kenasti frustreerumisele situatsioonis kus ootad muutusi, aga sinu jaoks taas ja taas korratakse seda sama paigaltammumist. Ootad justkui stardipauku mis jääb tulemata ja lihased pingutuvad ja pingutuvad, ilma vabastava laenguta ning kui lõpuks saad kohalt minema, siis jooksed ja jooksed ilma, et finišijoon silmapiirile saabuks. Ühtaegu vihastav moment, aga samas ka masohistlikult nauditav. Mhnunrrn'i lood laiemal skaalal on vägagi rikkad helide ning nüanside poolest, kuid näiteks "Uanhulear Talaronsto" puhul oli lõppematuna näiv ja närvi torkav liikuma pääsemist takistav tunne igas sekundis nii tervalt tajutav, et pani lausa hambaid krigistama. Meeletu jõud mis püüab liikuma pääseda ning massiivsus, mis samas seda takistab. Vaimustav!

The Forgotten

The Forgotten - Vincente Stasolla 2003

Austan lavastajat idee eest teha üks Korea sõja aastatesse paigutuv film vaenlase alale eksinud tankimeeskonnast. Annan andeks ka selle, et väikefilmi tegijana oli ta ilmselgelt kusagilt tankipargist laenanud ühe metallmüraka ning võtnud kogu linaloo linti muuseumist paarisaja meetri kaugusel asuval välul nii, et kui kaamera võtaks paar meetrit paremalt, siis jääksid peale väliplatsi muud ajaloolised sõjamasinad ning nende ümber tuuritavad turistid. Mida ma aga ei andesta, on labane klišeelik lugu ning sõjapidamisega seotud vead nagu näiteks keelekasutuses väljendid, mida Korea sõja ajal veel militaarslängi tekkinud ei olnud või siis eiratakse taktikaid mis Korea sõja ajaks juba olid juurdunud. Tore idee muidugi teha üht tankifilmi, aga sisu oleks võinud rohkem olla ning toimuv tõepärasem. 2/5

The Battle of Algiers

La battaglia di Algeri - Gillo Pontecorvo 1966

Noorena rääkisin ikka, et Lahing Alžeeria pärast on maailma parim linnasisest partisanivõitlust kuvav film. Nüüd üle vaadates märkasin kohati väga naivistlikke momente ja lihtsustatust, kuid põnevikuna püsib linalugu siiski väga tugevalt. Praegu filmi üle vaadates mõtlesin hoopis selle peale, et kui ma tavaliselt igas linaloos olen kaljukindlalt okupeeritute poolt ja elan nende vabadusepüüetele hingest kaasa, siis seekord jäin kahtlevale seisukohale. Põhjuseks hilisem olukord kus peale iseseisvuse saavutamist sooisid kõik alžeerlased järsku prantsusmaale emigreeruda. Kõigepealt peame traagilist ning ohvriterohket vabadussõda koloniaalvõimu alt pääsemiseks, aga kui vabadus käes, siis kodumaal enam elada ei passi ning püütakse salaja hiilida endiste peremeeste võimu alla tagasi - muutuda taaskord Prantsuse valitsuse alamateks.

Eestlastel näiteks ei ole soovi Venemaale elama minna. Seda soovi ei ole üllatuslikult isegi siia jäänud venelastel kes küll võivad praegust valitsust kritiseerida (nüüd siiski juba koos eestlastega) lõpmatuseni, aga kui nende ebajumal Putin neid kodumaale meelitab ning Eesti riik isegi rahaliselt toetaks ümberasumist, siis ei soovi keegi lahkuda. Keegi siis mõistes, et need 38 või 39 perekonda välja arvatud, aga see protsent on tõesti nii väike, et võime öelda vabalt, et mitte keegi. Alzeerlastel aga teisiti. Isad ja vanaisad panid pomme ning tulistasid sõdureid-sandarmeid selga, et iseseisvust saada, aga laste unistuseks on vaid iseseisvast riigist pääsemine ja mitte nii, et 38 peret paarikümne aasta jooksul, vaid 38 peret päevas võtab ette immigrandisaatuse mõnes teises euroopa riigis, valdavalt aga oma endiste röövvallutajate maal. 4/5

Alžiiris köetakse õhkkond kuumaks.

Saint Francis

Saint Francis - Ezra Gould 2007

Põhimõtteliselt mitte midagi. Ainult üks ambitsioonikas surra-murra ja sigri-migri mida vaimuvaese lavastaja Ezra Gould´i aju on suutnud välja mängida ning tema võttegrupp linti saanud. Aga! Aga! Filmis mängib Dita Von Teese ja nüüd on kohe selge miks seda linalugu vaadatakse. Mina kaasa arvatud. Dita Von Teese on aga filmis pelk nimi millega inimesi videokassetti ostama meelitada. Ekraanil näeb teda väha ning absoluutselt mitte seda tegemas millega meil kõigil see nimi seostub, vaid lihtsalt tuleb korraks kaamera ette, lausub paar sõna ning kõnnib taas minema. Glamuurne jah, aga ühe filmi jaoks jääb teda väheks. Või mis filmi, suvalise digitaaljurtsu mille ainus väärtus on just seesamune tuntud nime ära kasuamine kavalal viisil. 0,5/5

Tendres Cousines - Cousins In Love

Tendres cousines - David Hamilton 1980

Topeltstandardid. Kujutage nüüd ette, et keegi teeks sellise filmi kus 14 aastane neiu on armunud oma 15 aastasesse tädipoega, kuid kuna selline kogenematu ning kohmetu, siis ei oska õigest otsast armujutuga alustada. Õnneks tulevad aga kõik suvituskohaks valitud mõisateenijad sõbralikult vastu, sängist käivad läbi nii tallipoisid, aednikud kui sohvrid, igaüks jagab õpetusi seksi võlumaailmast nii, et lõpuks on noormehe võrgutamine imelihtne - vaja vaid ta riist püksist kätte saada ning armastus lööbki lõkkele. Põmm põmm põmm! Kohe löödaks pedofiilia templid nii tugevalt peale, et filmi ennast enam nende alt näha saagi. OK, võib-olla prantsusmaal oleks seitsmekümnendatel saanud sedasorti kino isegi teha, olid neil seal ju kõik need "kutsikaarmastuse filmid" (mille hulka tegelikult kuulub ka käesolev), kuid tänapäeval jookseks stsenaariumi lugemise peale kogu võttegrupp hirmuga laiali.

Nüüd on vist kõva sõna prantsuse erootilises kinos sinna porno kanti kiskumine, kus simuleeritud seks on asendunud ehtsa panoga ning kes seda aga räigemalt suudab arthouse maitsega mainstreamkinno asetada, on kõige kõvem lavastaja. Isegi ei räägita enam erootilisest kinost seoses explicit sex kinoga, vaid ikka tugevatest draamadest, kuigi üks pano järgneb seal teisele. Tender Cousins oli aga veel oma aja süütu filmike kus peale lastega müramise südamlikku romantikat ning koomikat.

Ja lõpus tühirabelemist, sest miks muidu kõik paikkonna mehed sõjaväkke astusid, kui juba peale paari tundi sakslaste vastu võitlemist viskasid kõik justkui üks mees relvad põõsasse ning lidusid kodupoole. Oleksid võinud siis parem juba kohe koju jääda ja ühe lapse asemel oma pruute musitada. 3,5/5

14 aastase Romeo seiklused maamõisas.

Robot Chicken - 5. sesoon

Robot Chicken - 5. season - Seth Green, Matthew Senreich 2011

Viies sesoon tõestas, et poistel on nali ikka veel aktiivne. Võiks isegi öelda, et viies oli üldse parim Robot Chickeni hooaeg, sest pea iga sketš oli tõeliselt vamukas ning lõpuni viimistletud, ehk siis sedalaadi ülesehitusega, et lõppes teravmeelse naljaga ja mitte vaid sellega, et asi keerati absurdi. Absurd on muidugi hea, aga liiga tihti on juhtunud, et õiget sisu välja ei mõelda ning selle asemel mängitakse hoopis vastanditega, momentidega kus keegi ootab, et valge värv ilmuks, aga tuleb hoops mus. No mõistate mu pointi, right? Seekordne Robot Chicken oli neid hetki vältinud, kõik oli paremini läbi mõeldud ning sätitud. Ebarahuldavaks võiks vaid pidada juubeli, ehk sajandale episoodile pühendatud tralli, sest ega nii ka saa, et võtad kõik sarja põhitegelased ning topid nad ühte pikka venivasse lõiku. Not not fun! Kõik muu aga much much fun. Sada episoodi valmis, jään ootama sesoon kuute ehk episoode 101-120. 4,5/5

Gantz : Perfect Answer

Gantz: Perfect Answer - Shinsuke Sato 2011

Järjefilmi nimi on küll Perfect Answer, aga väga perfektsed need ei ole, sest ikka jäi paratamatult paar asja kummitades vastust ootama. Mõningaid vastuseid aga antakse, Gantz´i maailma avardatakse ning üsna õiges suunas näidates, et kõik ei pruugi olla nii mustvalge kui esialgu paistab. Lugu ise oli esimesest osast põnevam, aga kui alguses tundsin puudust stoorist ning kirusin väheke taga erinevatega tulnukatega madistamisi, siis seekord oli vaat' et vastupidi - stoorit oli piisavalt, aga omanäolisi vastaseid nappis. Aga ikkagi ulme ja loopõhiselt põnev ulme, pluss lõpus veel aasiapärane eepilist laadi eneseohverdus. Anime seriaaliga tutvust tegema ei hakka, aga mõne Gantz´i filmi vaataks küll ära. Another Gantzi vast mitte, selle oleks pidanud kahe vahele paigutama. 3,5/5