Bill Hicks: Relentless

Bill Hicks: Relentless - Chris Bould 1992

Kanadas koomikute festivalil ( umbes selline pidu ) linti võetud Hicks´i tunnine show oli ootuspäraselt superhea. Loomulikult, mees oli ju 92. oma tippvormis, kuulus, rikas ja järjest enam vaimukas. Teravast huumorist vaat, et rohkem nautisin aga Bill´i lihvitud lavaesinemist. Tänu varem vaadatud showle One Night Stand olin mõned sketšid tuttavad. Tekkis võrdlusmoment, kus hilisem esitlus oli juba täiendatud, poleeritud versioon varasemast. Näha oli, et standup comedian ei kõnni mitte lihtsalt lavale möga ajama, vaid harjutab enne kõik peensusteni selgeks. Iga paus, käe- ja pealiigutus olid täpselt paigas, suurepärane väljenduslikkus ka füüsiliselt. Verbaarselt aga oli Hicks ikka kunn. Ka riietusstiilile oli rohkem rõhku pandud, pintsakule olid lisandunud nörtti prillid ja tumedamas toonis pullover. Väike samm hilisema Johnny Cash´iliku spagetti western look´i poole. Muidugi ei puudunud ka kohustuslik sigaret Bill´i sõrmede vahelt. "It is hard to quit smoking. Every one of them looks pretty good to me right now. Every cigarette looks like it was made by God, rolled by Jesus and moistened shut with Claudia Schiffer's pussy right now." Mees nautis suitsu, publikut ning omaenda esinemist, kõik oli cool, chill ja ka spicy hot. Maailm kaotas Hicks´i näol suure talendi, mingi hale koomik Michael Moore poleks suutnud ta varjust kuidagi esile trügida. Kus teised lahmisid, seal Hicks torkas,kus teised vaikisid ütles Hicks veel paar viimast sõna. Mida rohkem ta kohta netist loen, seda enam on austus kasvanud. Great man ! Puhka rahus Bill ! 4,5/5

Dr. Hicks. Tool´i Aenima plaadil on fragment sellest maalist.

Bewitching Attraction

Yeogyosu-ui eunmilhan maeryeok - Ha Lee 2006

Promise - Lupaus

Lupaus - Ilkka Vanne 2005

Vaprad Lotta Svärd´i liikmed oleks küll paremat filmi väärinud kui Ilkka Vanne suhkrusiirupi ja mannavahusegune hüperpatriootlik teleteater. Isegi naisteka võtmes oli asi liiga imal. Kuidagi ebalevalt kokkuklopsitud näitamaks pooleteist tunni jooksul viit aastat kolme inimese elust. Kohustuslik Lotta Svärd´i eri struktuuride ja hooldusalade demonstreerimine oli veel talutav, kuid sinna juurde kirjutatud lame teks ja tegevus ajasid südame läikima. Ja veel need fucking eriefektid. DVD-l on lausa lisafilmike FX meeste tööst, kuid tulemus ise on ilge sitt. Arvutigraafikas tehtud nõukogude hävitajad näevad välja justkui pikslitest seebikarbid kusagilt Atari aegadest. Graafika mehed aga noogutavad kõrval päid ja kiidavad kui hästi neil kõik välja kukkus, kui realistlikult. Lotta liikumist mustati aastakümneid nõukogude paine all, nüüd lõpuks antakse tublidele tüdrukutele ja naistele au. Tehke ainult korralikumalt, nad selle ära teeninud. Plussid tulevad heade lahinguvõtete ja üldise ajaloolise informatiivsuse eest. 2/5

Naine nimetas mul seda filmi soomlaste "Nimed marmortahvliks".

Gunman - The Sister-In-Law

Mue puen - Chatrichalerm Yukol 1983

Tai kultusrežissööri Chatrichalerm Yukol´i ( Suriyothai ) draama sugemetega põnevik oli vägagi sarnane hiljem Hongkongis toodetud samalaadsetele filmidele. Ei oska kindlalt väita, kuid arvatavasti on Gunman nii mõnegi stsenaristi inspiratsiooniallikaks olnud. Sisuks vigase palgamõrvari, kes kogub tapatööga raha oma poja ajuoperatsiooniks ja teda jälitava politseiinspektori, hüüdnimega "Must kinnas", vägikaikavedu. Kõlab üpris kornilt, kuid tegelaste perekonna suhete ja ühise mineviku kujutamine annab asjale mõnusa draama-touch´i juurde. Positiivne on ka actioni puudumine, plahvatuste ja kuulisaju asemel minnakse lihtsalt juurde ja lastakse tinatükk ajju. Thai hitman style ! Samalaadse tehnikaga palgamõrvari lugu on ka eelmise aasta põnevik Hit Man File. Polnud kunagi varem nii vana thai filmi vaadanud, tavaliselt satuvad ikka värskemad teosed ette. Natuke harjumatu oli kvaliteet, selline iidvana india ja Mei Ah´i HK reliiside tasemel, hajuvad pleekinud värvid ja sissepõletatud subtiitririda. Film ise oli aga tasemel. 3,5/5

Tõeline hitmani ohver Pattaya´s.

Memories of Murder

Salinui chueok - Joon-ho Bong 2003

Undead

Undead - Michael Spierig, Peter Spierig 2003

Filmi kaheksandal minutil ilmub esimene zombie välja ja umbes kaheteistkümnendal lüüakse kõndiv laip roolilukuga pooleks. Kõlab nagu hea ja paljulubav algus splätterfilmile, eks ole. Kahjuks aga hakkas edasine tegevus venima, takerdudes klassikaliste b-movie kohustuslike kaadrite taha. Minuteid raisatud aega, näitamaks vaid aegluubis vaaruvaid zombie´si, Austraalia Indy relvaballetti ja elavate surnute eest varju otsiva seltskonna erinevaid näoilmeid. Kuigi nalja sai piisavalt ja häid kohtigi leidus, tundus kõik ikkagi ääretult tavalise, klišheelikuna. Olen näinud, olen käinud! Aga oot ! Viimased 25 minutit olid hoopis teist masti. Zombie horror keerati sci-fi´ks ja anti kogu juhtunule omapärane seletus. Tavaline zombie flick muudeti ebatavaliseks looks. Tavalised zombied muudeti ... Nii, et kokkuvõttes ikkagi originaalne, kahjuks küll ainult lõpupoole aga hea seegi. 3/5

Paranoiline Indiana Jones Austraaliast. Tegelikult jäi see sarnasus vaid kaabu tasandile...

Scum - BBC version

Scum - 1977 BBC version - Alan Clarke 1977

TV jaoks toodetud film mis kunagi tänu oma liigrealistlikule noortekoloonia "kasvatusmeetodite" demonstreerimisele teleriekraanidel ei jõudnud. BBC hakkas kartma kõrgemate instantside viha Inglise Sotsiaalministeeriumi suunalt ja suskas valmisfilmitud materjali keldriarhiivi tolmuma. Kaks aastat hiljem filmis Alan Clarke terve Scum´i otsast peale uuesti, kasutas kohati samu näitlejaid ja sama käsikirja ( Roy Minton ), sedakorda siis kinolinal näitamise tarbeks. Aga ega siis seegi lõpptulemus ametnikke rahuldanud. See mis oleks teleriekraanilt näidatuna lausohtlik jäi ka kinoekraani jaoks kohati siivutuks ja ülivägivaldseks. Jälle löödi montaažiruumis tublide moraalijüngrite pilgu all käärid sisse ja lõikelaua alla põrandale jäid mitmetki tähtsad stseenid. Mina nägin oma Scum´i versiooni nägin kümmekond aastat tagasi. Tegemist oli Soome VHS cut´iga kus brittide poolt kastreeritud teost oli veelgi lühemaks nülitud. VHS väljalasked olid minu teada kõik rohkem või vähem lõigutud. DVD reliisile aga lisati 1979 aasta kinoversioonist välja jäetud kaadrid, sealhulgas kuulus kasvuhoones vägistamise stseen ja üldpilt muutus kohe märgatavalt arusaadavamaks. Kui lõigutud tükk hakkab filmi tegevuse mõistmist segama, siis on juba halvasti. Kinoversioon sai oma algse kuju tagasi ja peatselt järgnes ka duubel DVD reliis, kus lisaplaadil kõige esimene varem avaldamata lõikumatu Scum - BBC televersioon.

Carlini vanglanaine.

Erinevused kino ja televersiooni vahel on üldpildis pea olematud. Siiski sisaldab varasem versioon lõiku kus peategelane ja vangla mitteametlik pomo Carlin ( Ray Winstone ) võtab endale noorte poiste hulgast "girlfriendi". Tänu sellele toimub ka hilisem stseen mis annab Davis´e tegelaskuju enesetapule veelgi julmema varjundi. 79-nda lõigutud variandis oli isegi Davis´e vägistamine välja jäetud, siis tundusid enesetapule ajendavad põhjused täesti hämarad. Kinoversioonist sümpaatsem oli ka algne igavest rebelit ja kolooniafilosoofi Archer´it mängiv näitleja David Threlfall. Alul harjumatuna tunduv ( seekord erinev näitleja kui kinoversioonis ), kuid lõpptulemusena lähedasem ja paremini rolli sobiv. Vaatamata 20 minutit lühemale sisule on Scum´77 samaväärselt hea ja tõsine, midagi märgatavalt väärtuslikku puudu ei ole. Võrdväärselt võib mõlemat briti töölisklassi kujutavat teost kõrgelt hinnata, Alan Clarke on insider ja tunnetab teemat. Julma teemat. This is gonna be a borstal breakout ! 5/5

Tsensoreid eriti ärritanud vägistamisstseen. Õnnetu Davis.

Bill Hicks One Night Stand

One Night Stand - HBO TV series

Bill Hicks on nüüdseks nii kuulus mees, et isegi keskpärase HBO show jaoks linti võetud 29 minutiline esinemine antakse eraldi DVD-l välja. HBO sari polnud vist suurem asi ( ise näinud ei ole, kuid tegin kerget netiluuret) ja esinejad keskpärased USA "naljamehed". Esmatutvus härra Hicksiga oli aga suurepärane. Mehe naljad olid värsked ja ajakohased ka nüüd, 15 aastat hiljem. Muidugi olid ka teemad igihaljad: sex, drugs ja rock´n´roll. Standup koomikute Chomskyks peetud Hicks´i seekordne esinemine oli rohkem meedia teemadel irvitamine kui teravalt poliitika kriitiline. Naeruvääristati loodud müüte seksi ja narkootikumide kohta, kiruti usklikke ja ei puudunud ka Bill Hicksi ka kohustuslik suitsetamise "propaganda". Ahelsuitsetajast koomik naerab pea alati enda suitsetamisharjumuse üle ja kirub taga jobudest mittesuitsetajaid. Igavesti ei ela nagunii keegi, nagu ta ütleb. Bill Hicks ise lahkus 26. veebruaril 1994. aastal 32 aastasena. 4/5

Gentleman Killer - Gentleman Jo

Gentleman Jo... uccidi - Giorgio Stegani 1969

La Belle

Mi in - Kyun-dong Yeo 2000

Critters

Critters - Stephen Herek 1986

Cowboy Bebop

Kaubôi bibappu - Shinichirô Watanabe 1998

56 So Far - Till Date 56

Ab Tak Chhappan - Shimit Amin 2004

A Dirty Carnival

Biyeolhan geori - Ha Yu 2006

Unustage Kim Ki-dukid, Chang-dong Lee´d ja Chan-wook Park´id, sest Ha Yu on korea kino tulevik and coming on strong. Just keep coming on, just keep coming on...nüüd kiskus Shamen´iks aga point on selge. Ha Yu on siin, et jääda ja päästa meid läiladest romantilistest "komöödiatest" ja noortefilmidest, mida nüüdne Korea filmitööstus masstoodanguna väljastab. Korea puhul võib lausa öelda, et riigi liigne toetus filmikunstile on väär, kunstnik peab ikka nälgima, et meistriteosed sünniksid. Tegelikult oskavad nad raisad hoopis omi filme hästi turustada, isegi kehvematest kehvemad filmid jõuavad maailma teise otsa vaatajateni. Kolm aastat tagasi liikusid ainult festivalidelt auhindu noppinud väärteosed euroopa turul. A Dirty Carnival on korea Goodfellas, kuna näitas pisipätte ja nende eraelu. Korea Yakuza Paper peaosatäitjate välise ja positsioonilise sarnasuse tõttu. Korea Election , sest sarnaselt sellele HK meistriteosele aeti ka siin läbi ilma relvadeta. Kuna Koreas on tulirelva omamine koheselt vanglaga karistatav, peavadki kohalikud pätid pesapallikurikate ja nugadega läbi ajama. Noore kriminaali Byung-du abilised armastasid võitlustes jaapani köögis kasutatavaid fileerimisnuge. Sashimi kill ! Korea kõigi aegade parim ja realistlikum kuritegeliku maailma kujutamine linal. Kõhedusttekitavalt ehe. Ühesõnaga korea väärtkino. Veidi actionit, suurepärast kakluskoreograafiat, kapaga põnevust ja suurt draamat. Super ! Andsin režissöör´i eelmisele filmile, Spirit of Jeet Keun Do´le kümme kümnest ja saab ka A Dirty Carnival. Just keep coming on and coming on strong, dear Ha Yu ! 10/10

Shozo Hirono´ga sarnanev "perekonnapea" Byung-du.

Little Lord Fauntleroy

Little Lord Fauntleroy - Alfred E. Green, Jack Pickford 1921

Killer Klowns from Outer Space

Killer Klowns from Outer Space - Stephen Chiodo 1988

Kunagi 95-ndal aastal ostsin endale 250 krooni eest esimese telliskivipaksuse Blockbusteri videokataloogi. 250 krooni oli siis ikka suur raha, kuid tasus ära. Lugesin terve kataloogi, st. 12 000 arvustust läbi ja niimõndagi on siiamaani meeles. Hiljem tuli muidugi iga aasta kohta uus, täiendatud trükk ja põhjalikud Time Out arvustuste kogumid. Naljakas oli aga see, et ükskõik millist kataloogidest keskelt lahtilüües sattusid alati Killer Klowns from Outer Space´i arvustuse peale. See film tundus sel ajal nii kauge, haruldane ja kättesaamatu tänu oma veidrale sisule. Aga näe, ei läinudki kauem kui 12 aastat ja see meistriteos jõudis minugi DVD masinasse . Ja god damn kui super õnnelik ma olen, et ei pidanud pettuma. Kõik oli täpselt sellina nagu ma ettekujutasin. Camp, lõbus ja lahe. Austusavaldus ja samas ka paroodia 50-ndate drive-in kinodes näidatud tulnuka ja monster filmidest. Fantaasial oli natuke rohkem lennata lastud, tobedused olid mõnusalt ebaameerikalikult absurdsed ja situatsioonid taju piire ületavad. Kaheksakümnendate popkornkino kõige paremas valguses. DVD lisade hulk on aukartustäratav. Huvitavaimad olid Chiodo vendade poolt teismelistena nukuanimatsioonina vändatud horrorfilmid. 4,5/5

Killer clown from outer space.

The Coast Guard

Hae anseon - Ki-duk Kim 2002

The Manchurian Candidate

The Manchurian Candidate - John Frankenheimer 1962

Vaatan vaikselt 15 minuti kaupa megakestvat dokfilmi "A" mis räägib Aum´i kultuse "mõjutatud" noortest ja lugesin Nuksi blogist arvustust kus ta mainis raamatut "Kuristik rukkis". Mõte jooksis koheselt ajupesu teemadele, kuna "The Catcher in the Rye" raamat on USA´s kõige sagedamini mandžuuria kandidaadi alateadvuse vallandamise ( triggering ) vahend. Põhjuseks on toodud raamatu kättesaadavus kõigist ühendriikide raamatupoodidest ja brainwashed persooni algteadmised raamatust mis on kohustuslik lugemisvara ka Ameerika koolides. Paljud inimesed keda on püütud psüühiliselt mõjutada, on hiljem tundnud vastupandamatut soovi see raamat alati bookstore´ist möödudes osta. Isegi Mel Gibsoni tegelaskujul konspiratsiooniteooriaid võltsavavas ja rohkem summutavas filmis Conspiracy Theory oli neid riiulil mitu. Filmi "The Manchurian Candidate" triggering vahendiks oli pasjanssi ladumine. Kui kaarte ladudes ruutu emand kätte juhtus oli endine sõjasangar kalestunud mõrvar valmis. Hiinlaste ajupesu Korea sõja ajal töötas laitmatult. Film on paljuski dokumentaalne. Ajupesu sõjavangide kallal tõesti harrastati nii hiina kui nõukogude teadlaste käe all Korea sõja ajal, mingite märkimisväärsete tulemusteni, vastupidiselt filmile aga ei jõutud. Jänkide oma, CIA poolt rahastatud MKULTRA käivitati alles aastaid hiljem. Ka olid sel ajal nn. mustad nimekirjad ja kommunistidele peetav ajujaht, nii poliitilistes, ajakirjanduslikes kui kultuuriringkondades. Filmis kommuniste kõigis ühendriikide pattudes süüdistav senaator Iselin on täiesti käegakatsutavalt ehe tüüp ja ka poliitilised manipulatsioonid töötavad reaalses elus sama julmalt. John Frankenheimer on üldse korralikku tööd teinud, isegi pisidetailid on hästi suurde pilti sobivad. Muidugi on teatud goof´ilikku kohmakust, kuid selle võib andestada. Suurim nõrkus on hoopis üht peaosa mängiv Frank Sinatra. Mees oleks ikka võinud ainult laulda, näitlejana pingutab oma laheda mehe šarmis üle. The Man with the Golden Arm´sis oli ta palju talutavam kui siin. Mina jäin movie´ga kokkuvõttes väga rahule. Oli taiplikku põnevust ja informatiivsust, oli mida nautida. 4/5

Harv juhus näha Angela Lansbury´t mõrva kavandajana, mitte lahendajana.

The Wicker Man - The Wickerman

Anthony Shaffer's The Wicker Man - Robin Hardy 1973

Mifune's Last Song

Dogme # 3 - Mifunes sidste sang - Søren Kragh-Jacobsen 1999

Dawn of the Dead

Dawn of the Dead - George A. Romero 1978

One Take Only - Som and Bank: Bangkok for Sale

Som and Bank: Bangkok for Sale - Oxide Pang Chun 2001

Oxide Pang´i nimi peaks eestlaselegi midagi ütlema, tema ja ta venna Danny horrorfilmi The Eye´d on minuteada ka ETV näidanud. TV1000 aga kindlasti vähemalt 1000 korda, nagu neil kombeks. Ise olen rohkem Pang´i vendade crime-thrilleri Bangkok Dangerous´i fänn. Horror on rohkem selline teismeliste tüdrukute kama, täismehed tahavad kõmmutamist, porri ja dokumentaalfilme. No vähemalt Nuks tahab kõmmutamist, Lauri porri ja mina dokumentaalfilme. Täismehed oleme kõik. Bangkok for Sale´i pidasin Bangkok Dangerous´iga samalaadseks filmiks, lausa mõtteliseks järjeks. Tegemist oli aga hoopis teistlaadi linalooga, Tai indie-filmiga. Vähemalt selline mõnus kohmakalt naljakas väikese-eelarvelise filmi fiil oli pidevalt õhus. Peale kaameratöö ja montaaži meenutas ka sisu tüüpilist sõltumatut kino. Pisisuli Bang´i ja prostituut Som´i tsillimine Bangkokis tegi lausa kadedaks. Jalutatakse linnapeal, süüakse odavaid hõrgutisi ja võetakse katusel päikest. Thai tsilli-villi. Ja siis müüakse dope´i, vihastatakse "suuri poisse", relvad sülgavad kuule, ning verd pritsib. Suur tükk ajas taaskord suu lõhki. Visuaalselt originaalne, sümpaatsete näitlejatega ja hea tiblasid erutava techno-trance soundtrackiga. Ka maffiossidega kaasas tolknev "Rage Against The Machine´i" särgiga töll oli juba iseenesest nägemist väärt. Täpselt see mida ma Thai kinost ootan - värske ja omapärane. Kahju ainult, et Panorama Entertainment´i reliis, kvaliteet on sutsu kehva. 4/5

Filmi üks huvitavamalt monteeritud kohti - tulevahetus hotellis.

Lawrence of Arabia

Lawrence of Arabia - David Lean 1962

The Da Vinci Code - extended version

The Da Vinci Code - Ron Howard 2006

Aastaid tagasi nägin sõbra juures telliskivisuurust ingliskeelset Dan Brown´i tähtteost ja lubasin, et loen selle ka läbi. Paari nädalapärast oli raamat ka eestikeelsena poeletil. Ostsin ära, lugesin läbi ja täitsa meeldis. Lõpu kolmandik oli muidugi paras jama, tüüpiline kioskipõnevik. Vereliini teemad olid juba varem tuttavad nii, et mingit erilist vapustust ei tekkinud. Selline laisale inimesele mõeldud raamat, mis veidi peaks ajule tööd andma. Varemgi oli teemat käsitletud ja hulga paremini kui Brown. Aasta jagu hiljem sai raamatust üllatuslikult ülemaailmne bestseller. Peale "Da Vinci koodi" edu on muidugi kirjutatud eraldi raamatud ka igast Jeesuse varbast, lastest ja sohilastest rääkimata. Film oli megaedu loomulik jätk. Filmi esilinastusest saati on seda taga kirutud. Kuna põhiargumendiks toodi juhtumiste ja niidiotste leidmise ebaloogilist jada, arvasin et pikendatud versioonis on kõik paremini arusaadav. Aga ei! Raamatu huvitavaim osa, DaVinci maalide lahtiseletamine Louvre´s oli kokkupressitud minutile, samas kui mingit suvalist politseiautode rallit näitas kordades kauem. Nõrk. Ei vedanud ka põnevikuna eriti välja, igatepidi jäi keskpäraseks. Kui aga sisu ei teaks ja suurt lärmi filmi ega raamatu ümber löödud poleks, saaks asja isegi kergelt fännata. Muidugi peaks Forrest Gump´i ja Amelie ( kes rääkis Schwarzenegger´i aksendile sarnast engrishit ) sealt samuti minema lööma, nad olid lausa jubedad. Alfred Molina, Jürgen Prochnow ja viimasel ajal üha enam meeldima hakanud Paul Bettany olid aga suurepärased. Tundub lihtsalt, et kõik ootasid midagi vapustavat, maadkõigutavat, kuid tulemus oli lihtsalt keskpärane. Ei otseselt halb, ega ka hea. Palju kära ei millestki. 2/5

Katoliku kiriku ja Siioni Prioraadi enimvarjatud saladus - Maria Magdalena "Playboy" fotoseeria. Tänu Da Vinci koodi lahtimurdmisele nüüd ka lihtsureliku silmadele valla.

Oasis

Oasis - Chang-dong Lee 2002

We Children from Bahnhof Zoo

Christiane F. - Wir Kinder vom Bahnhof Zoo - Uli Edel 1981

Millegipärast oli mul kange isu vaadata Hollywoodi noortefilmi Thirteen mis nädal tagasi telekanalilt tuli. Kahjuks sattus see tööpäevale ja kuna VCR on juba nädalaid katki, jäi ka lindistamata. Otsustasin siis jänkiplikade tegemiste asemel piiluda kolmeteistaastaste germaanitüdrukute ellu. Mein Got !!! Eestis ei pane tiinekad niipalju suhkrutki kohvisse kui Berliinis herokat soonde suratakse. Olgu, tegemist oli seitsmekümnendate lõpuga ( põhineb raamatul mis räägib seitsmekümnendatest, film valmis 1981) mil heroiini laine üle terve "mädaneva kapitalistliku" euroopa veeres. Modstrilogy 2 - A Respectable Life räägib samast asjast Stockholmis ja ega suurt erinevust ei ole. Ega H nalja ei mõista, laipu tuleb nii Berliinis, Stokis kui ka Kopli liinidel. Hämar mälestus on sellest, et Christiane F´i kurba saatust näidati okupatsiooniajal ka meie kinodes. Sel ajal oleks mõju kindlasti suurem olnud, praeguseks on igatsorti narkofilmide suhtes tüdimus tekkinud. Liiga palju on neid peale Trainspottingu edu tekkinud, suuremosa aga lamedalt sisutühjad, pingutatult coolid ja pigem kasutamist propageerivad kui hoiatavad. "Loomaia jaama lapsed" on hoiatav ja mitte vaid süstimise, vaid ka lapsprostitutsiooni teemat käsitlev. Hilisemad narkofilmid on paljuski nn. jalgratta uuesti leiutamised, suurepärase Last Exit to Brooklyn´i režissöör on suutnud juba kõik välja öelda. Filmis kõlanud lauseid on sämplinud oma lugudesse ka mitmed saksa punkbändid, tuli kõrvale tuttav ette. Kokkuvõttes masendav nagu kogu see süstimise teema ikka. 4/5

Christiane oma iidoli David Bowie´ga.

Mokpo the Harbor - Mokpo Gangsters Paradise

Mokponeun hangguda - Ji-hun Kim 2004

Renaissance

Renaissance - Christian Volckman 2006

Filmi screenid võivad tunduda eksitavad. Tahtmatult tekib ( vähemalt minul tekkis ) paraleel Sin City´ga, kuid Renaissance on hoopis teisest puust. Sin City oli ikkagi film reaalsete näitlejate ja kaameraga, Renaissance aga täispikk arvutianimatsioon, mille jälgimine mustvalgena hulga kurnavam. Võttis minulgi kolm õhtut, et läbi vaadata. Must-valge pilt koos harjumatu kaameraliikumisega osutus silmadele ääretult väsitavaks. Ei tea kuidas kinos vaadata oleks, DVD-lt oli küll paras pain in the ass. Oli küll omapärane valguse ja varju lahendus, neutraalset halli tooni pea ei näinudki. Paaril korral näitab ka värve mis mõjub punnitatuna, kohustusliku "omapärasemaks" muutmisena. Ka sponsorite värvikirevad logod filmitiitrite lõppedes on juba kahe põhitooniga harjunud silmale võõrad. Stoori oli OK. Keskmine sci-fi mida juba alates Akirast on kasutanud iga tulevikku viidud anime. Ghost in the Shell, Appleseed ja ka Wonderful Days olid koheselt märgatavad inspiratsiooniallikad. Lähitulevikus toimuvatest sci-fi filmidest saadud lõikudega võib kindlasti tükk-tükihaaval terve Renaissance´i üles ehitada. Kuidagi liiga tuttav tuleb kõik ette. Pariisis käinule võib lisaboonusena huvi pakkuda tuttava linnapildi tulevikuvisioon, ülejäänute maiuspalaks jäävad vaid paar hästilavastatud stseeni. Põnevust pakkusid kasvuhoones toimuv tulevahetus ja Avalon korporatsiooni datapangas nightvision optikaga kassi-hiiremäng. Ka paljud tuleviku vidinad olid huvitavad ja hästi disainitud. Lõpptulemusena siiski keskpärane, omapärane animatsioongi jätab nõutult õlgu kehitama - no oli kah. 2,5/5

Kivikõva cop Barthémémy Karas ja ahelsuitsetajast kaunitar Bislane Tasuiev.