36 Quai des Orfèvres

36 Quai des Orfèvres - Olivier Marchal 2004

Märkate kaanepildi sarnasust Michel Mann´i Heat´i omaga? "Department 36" jääbki minu jaoks Heat´iga ühele tasemele nii sisu kui välise külje eest. Ainult good cops versus criminal mastermind asemel on kahe oma suva järgi seadust painutava politseiinspektori omavaheline konkureerimine ja vägikaikavedu. Poltseinikueetika ( nagu see sõnapaar reaalses elus midagi tähendaks) vastaselt ülepiiri minekud tehakse siiski pigem kurikaelte tabamise nimel, mitte ainult rivaalitsemisest tekkinud pingete tõttu. Kunagisi sõpru, nüüdseks eri osakondi juhtivaid karismaatilisi liidreid mängivad prantsuse kino kuldvara, näitlejad Daniel Auteuil ja Gérard Depardieu. Kui Auteuil on mu jaoks koguaeg sümpaatne püsinud, siis Depardieu muutus alles selle filmiga taas arvestatavaks tegijaks. Mees ikka lahmib liiga paljudes filmides korraga, kvantiteeti on aga kvaliteet kannatab. Siin filmis tal palju staaritseda ja rääkida ei lastud, ning kohe oli tulemus parem. Ka ettekasvatatud vuntsid andsid väärikust juurde.

Gérard Depardieu tiim...

Kohe tulid meelde teisedki vuntsidega mehed nii politseinike kui pättide hulgast seitsmkümnendate itaalia ja prantsuse krimipõnevikest. Prantsusmaa gängsterifilmides suudavad kurjategijaid kehastavad näitlejad alati ehedate bandiitidena välja näha. Ka mendid on suuremaltjaolt samalaadsed pätilõustad ja nii juba pool sajandit järjest. Kui jänkimaa röövlid muutuvad järjest stiilsemateks nii kõnes kui välimuses, jäävad konnaõgijatest kurikaelad kulunud vihmamantlile ja lössivajunud kaabule truuks. Ka noorte tuliste nagade asemal ajavad sealmail asju enamuses väsinud vanglakogemusega vanamehenässid, kõik kindlasti üle viiekümnesed. Prantsusmaa allilmas pole eputamisele ruumi. 36 Quai des Orfèvres sisaldas ühe meeletu automaatrelvadega actioni, mis meenutas juba mõne uuema sõjafilmi lahingustseeni. Intensiivne tulevahetus raharöövijate ja politseinike vahel jäi aga kahjuks ainsaks rajuks action kohaks, suuremosa filmist oli kriminaalthrillerile omaselt detektiivitöö ja üksikumad tagasihoidlikud lasud. Üle keskmise põnevik, hea vaadata aga ei midagi erilist. 3/5

...ja Daniel Auteuil´i pätipüüdjate kamp.

Wicked Priest - The Evil Priest - Priest Killer

Gokuaku bôzu - Kiyoshi Saeki 1968

You See Me Laughin'

You See Me Laughin' - The Last Of The Hill Country Bluesmen - Mandy Stein 2002

Iga film on hea kui seal näitab kasvõi hetkeks Conan O'Brien´it. Seda võib nimetada kinokunsti kuldreegliks. Ka teist koera, kassi, sussi või peremehe jalga "kargav" kutsu muudab filmi kohe väärteoseks. No Hill Country Bluesmen´ides koer ühtegi neegrit ei pilastanud, kuid maailma naljakamat meest Conan O'Brien´it näidati küll 3 sekundit ja dokumentaalfilmi aktsiad tõusid kohe katuseni. Peale Conani näidati pooletosina penskarist murjani oskust kitarrimängida ja oma kurba lugu kõrvale jutustada. Vanapapid otsis kapipõhjast välja noor valge vallaline mees, puhus tolmu pealt ja tassis stuudiosse lindistama. Vanamehed jorisesid kilomeetrite kaupa oma "sinist" elulugu linti, näppisid pilli kõrvale ja saidki kuulsaks. Isegi iirimaa kuningas Bono kummardab austusest. This is the story of Mississipi blues. Mustanahaliste South valgenahalise bluesifänni kaameraobjektiivis. 3/5

Hillbilly black trash.

Surplus: Terrorized Into Being Consumers

Surplus: Terrorized Into Being Consumers - Erik Gandini, Johan Söderberg 2003

Andres Maimik kirjutas oma Armastus ja Anarhia festivali reisikirjas, et rootslaste Gitmo pole ikka Michael Moore´i tasemel. Maimik on muidugi suur Moore´i fänn ja kummardaja, on seda "maailmaparandajat" mitmed korrad varemgi eeskujuks toonud. Tegelikkuses on Moore lihtsalt väike tasakaalustaja, kes töötab sama riigi heakskiidul mida kritiseerib. USA valitsuse ventiil mille kaudu aeg-ajalt auru välja lasta. Nagu koer on peremehe sarnane on ka Moore Bushi valitsuse peegelpilt. Tema filmid on loomulikult fun vaadata aga suured ja tõsised teemad jätab mees targu puutumata, surgib niisama lõbupärast kaugelt toikaga. Minu jaoks oli Gitmo väga hea informatiivne dokfilm, lõbusast montaažist puudust ei tundnud. Erik Gandini varasem dokk Surplus on aga just tänu Johan Söderberg´i ( Lucky People Center ) geniaalsele lindilõikumisele ehk "lõbusale montaažile" ja soundtrackile nauditav. Tarbimisevastase filmi teabe pool jääb kasinaks aga see ei peagi alati über olema, visuaalse pildiga paaris kulgev helipilt on asi mis mõjub. Tekno, industriali ja minimalistliku ambienti segu, sisse samplitud peotäis maailmavalitsejatest poliitikute lausekatkeid. Muusika kõrval on ka tagasihoidlik hoiatus. See, et 20 % rahvast tarbib 80 % maailma toodangust on teada teema, kuid tasub siiski meeldetuletust. Ühe kõht on ettekasvanud vaid teise kõhutäie arvelt. Teretulemast globaliseeruvasse maailma ! 3,5/5

Jubilee

Jubilee - Derek Jarman 1977

Briti tuntuima pedelavastaja Derek Jarman´i kultusliku filmi võtsin ette kahel põhjusel. Esiteks mängib seal peaosa Toyah Willcox, omaaegse menubändi Toyah lauljanna ja juhtfiguur. Alles paar päeva tagasi oli temast juttu, kuna alustab peatselt Inglismaa tuuri koos teiste veerandsaja aasta taguste kuulsustega. Mu soome sõber läheb teda Birminghami vaatama, mina otsustasin DVD-lt nooremat versiooni tsekkida. Ausalt öeldes näeb 50 aastane Toyah palju veetlevam välja kui 19 aastasena Jubilee võtete aegu. Teine põhjus oli viimasel ajal tagasi tulnud pungi lembus, on ju Jubileegi pungiplikadest ja muusikast kihav. Tegelikult taipasin peatselt, et selle seitsmekümnendate pungiga on nüüd lõplikult jokk. See film tilgutas viimase piisa lahjat punki mu juba aastaid tagasi täisammutatud meeltesse, hakkas üle ajama ja saabus täielik tüdimus. Edaspidi ainult Briti Oi!´d, Ska´d ja USA idaranniku hardcoret. Igasugune tolatsev kusipunk saab loa vajuda unustustehõlma. Pole see Jarman kunagi mu lemmik olnud, mäletan hästi oma ükskõiksust kui teised läbisegi Soome TV-st näidatud Wittgenstein´i, Caravaggio´t ja Edward II kiitsid. Ega olnud ka nüüd vaadatud Jubilee suurem asi, liiga võõraks jäi "made in england 1977" teema. Oma aja film, kes vastu vaidleb on eputaja. Muidugi peab Jarman veel oma seksuaalsele suundumusele lõivu maksma. Paljaid poisse jookseb pidevalt ekraanil, ääretult tüütu ja lame. Plussid tulevad ainult Suzi Pinns´i laulu "Rule Brittannia" eest. 1/5

Jubilee staarid pidutsemas.

Annecy 2005 Awards

Annecy 2005 Awards - Various 2004 - 2005

Annecy võitjate kogumik on hea. Seitsmest lühianimatsioonist on vaid 2 nõrka, neli head ja saksa pullimeeste Fliegenpflicht für Quadratköpfe ( Audience award Annecy 2005 ) on lausa geniaalne. Stephan Mülleri pakutud visuaalne puzzle nõuab vaatajalt tähelepanelikku silma, erksat vaimu, huumorimeelt ja kahjuks ka algtasemel saksakeele oskust. Keelebarjääri taha just palju ei jää, minugi 3 aastaga õpitutust piisas parajalt.Vaimukas optiline trikitamine näitas, et ka käepäraste vahenditega (paber, värvid, paar trossi, fotoprinter ja digikaamera) saab teha suurepärast ja originaalset kino. Kõigile kodukino filmimeestele kohustuslik õppematerjal kuidas 100 krooniga maailmamainet saavutada. Midagi nii vaimukat ei olnud pikalt näinud. Heil Germaania ! Paremuselt teiseks oleks The Mysterious Geographic Explorations of Jasper Morello ( Best Short Film Annecy 2005 ) aurupungi seklusanimatsiooni vale pidada, liiga erinevad on teostused. Jules Verne ja Hayao Miyazaki teostest inspireeritud industriaalne fantaasia mehhaaniliste õhulaevadega on sama vaimustav kui fritzude meelevälgatus. Maitsekalt 3-D arvutianimatsiooniga segatud seepiatoonides animatsioon on kogumiku kestvaim - 25 minutit ja väärt igat neist. Seiklus segatuna horrori, ulme ja meremehelugudega. Maitsev segu. Tugev on ka Soome TV-st hiljuti näidatud City Paradise ( Jury's special award Annecy 2005 ). Vaimukalt vallatu värvikirev lugu mis meenutas kangesti Marc Caro silmailu pakkuvaid maiuspalu. Nõrgimad ( loe: mitte nii silmapaistvad ) olid aga Puleng ja Vent. Lisadena oli veel hunnik minutipikkusi animatsioonitükke ja Annecy 2005 festivali ülevaade. Väärt kogumik igale ilusast, naljakast ja põnevast pildist lugupidajale. Viva Annecy ! 4/5

The Mysterious Geographic Explorations of Jasper Morello.

Mission: Impossible III

Mission: Impossible III - J.J. Abrams 2006

Mission Impossible läbivaatamine ei olnudki nii võimatu missioon. Kartsin teise osa sarnast või veelgi sitemat käkki, kuid tulemus oli isegi parem kui esimene osa. Võib-olla ka mitte, ega see esimenegi mingi meeldejääv spektaakel olnud ja õnneks midagi mäletagi. No teine osa oli igaljuhul räige sitt, see jäi meelde. MI3 oli niiöelda vaadatav põnevik. Sisse oli minu üllatuseks isegi üks valitsust kritiseeriv sõnavõtt susatud. Kuidas siis nüüd niimoodi Tom ? Kas sientoloogia on ajud täitsa pehmeks teinud ? Lolliks läind või mitte kuid vähemalt ühes asjas tuleb Tom Cruise´le au anda. MI3-s tunnistab ta oma väikest kasvu (132 cm.) ja laseb end varjamata filmida õunakastil seisvana. Tubli töö väikemees ! Sinu järel tulevad teisedki filmimeka kääbused nn. "kapist välja" ja põletavad oma 25 sentimeetrise tallaga kingad, jättes digitaalvõlurid, kes arvutigraafikaga filmidesse pikkust lisavad, täiesti tööta. Ainult Dudley Moore võtab veel ühe martinidringi ja laulab omaette edasi. "Tom, sega mulle veel üks kokteil!" 2,5/5

MI meets Big Train.

Dog Bite Dog

Gau ngao gau - Pou-Soi Cheang 2006

Reklaamiti nagu parimat Hongkongi actionit aastal 2006 ja eks ta nii olegi. Election 2 mis iseenesest on parem film oli rohkem krimidraama poole kaldu, Dog Bite Dog pakum enim võitlust ja tulistamist. Kõik on parimate HK traditsioonidele kohane. Närvekõditavat tagaajamist kitsastel äärelinnatänavail, külmaverine mõrvar, heidutamatud mendid ja kaunis neiu. Ainult tavalise bullet-ballet´i asemel on Kitano Sonatinest tuttav stoiline fataalse maiguga vastastikkune tulistamine. Varjuda eriti mõtet pole, kel määratud kuul saada, see ka saab. Kuigi põnevust ja ka kohatist uudsust jagub lõpuni, jäi minu jaoks siiski öisel slummitänaval peetud ajujaht Kambodžast saabunud umbkeelsele palgamõrvarile filmi tipuks. Hong Kong hellitab meid ikka aeg.-ajalt ülekeskmise väärt põnevikega, midagi meeletud aga seekord ei olnud. 3,5/5

Edison Chen - peatumatu tapamasin Pang´ina.

The Reckoning - Morality Play

The Reckoning - Paul McGuigan 2003

Tänu keskajal ( Inglismaa 14. sajandi algus) toimuvale tegevusele ja mõrvatöö uurimisele meenutas kohati Jean-Jacques Annaud´i The Name of the Rose´i. Sarnaselt "Roosi nimega" uurib ka seekordki mõrva tagamaid vaimuliku seisusest mees, väikeküla preestrikohalt jalga lasknud isa Nicholas. Abiks rändnäitetrupi liikmed asutakse selgitama külas toimunud noore poisi vägivaldset surma. Tüüpilisele detektiiviloole sarnaselt pole muidugi miski see mis esmapilgul paistab, tuleb kaevata sügavamalt, et tõde esile tuua. Näitetrupiga sarnane eesmärk on ka külassse saabunud kuninglikul prokuröril, prügikala asemel sihib tema aga kohaliku normannist valitseja, vandenõusse segatud Lord De Guise pead. Kõik toimib väga hästi kuni viimase pooltunnini. Mõrvar on selleks hetkeks teada, kuid üldine pingelangus pole suurim viga. Lõpp on lihtsalt nõrgalt ülesehitatud, ebareaalselt ja igavalt. Toimub midagi enneolematut, mõisad põlevad ja saksad surevad. Matsid, kes peaksid oma pudrumulgu kinni hoidma muutuvad lausa Petrogradi revolutsiooniliste madruste sarnaseks. Kurjasti riivab veel silma kohaliku aadli sõjasulaste riietus. Roostevabast terasest (!!!) kiivrid ja hevibändile sobivad needitud nahast rõivad, milles mõõgavõitleja end kuidagi vabalt ega mugavalt tunda ei saaks. Stlistid oleksid justkui Sõjaprintsess Zena võtteplatsilt kostüüme laenamas käinud. Hea mõrvamüsteeriumina alanud ajastutruu thriller keerati muinasjutuga sarnanevaks käkiks. Häbi sul olgu Paul McGuigan ! 1,5/5

Näitleja ja preester.

Poor, Poor Pavel - Бедный, бедный Павел

Bednyy, bednyy Pavel - Vitali Melnikov 2003

Millegipärast arvasin alul selle filmi kohta, et tegemist on tobeda televisioonijaoks toodetud paroodiaga vene valitsejakojast. Huvi hakkas tekkima alles, kui märkasin peaosatäitjana venemaa kuulsamat kiilaspead Viktor Sukhorukov´i, tuntud vast kõigile laliseva läbipõlenud palgamõrvarina filmist Brat. Minu jaoks on ta koos Andrei Paniniga number üks näitleja praegusel Venemaal. Teine "Vaese Paveli" staar oli muidugi soliidne härrasmees Oleg Jankovski oma tuntud headuses. Lavastajaks varemgi tsaaride elu kujutanud Vitali Melnikov. Stoori tsaar Pavel Esimese võimuloleku aastatest oli hästi lavastatud koos kenade rõivaste, kaunite losside ja ajaloolise taustaga. Vene suurejooneliselt hästi. "Sõda ja Rahu" stiilis hästi. Katariina Teise pojast Pavelist, teisejärgulisest tsaarist, ma suurt midagi varem ei teadnudki. Teda oli küll mainitud suurepärases Simon Sebag Montefiore biograafias "Potjomkin", kuid film andis palju rohkem informatsiooni selle omapärase valitseja kohta. Tükike naaberriigi ajalugu suurejoonelise filmi kujul. 4/5

Pavel Esimese kroonimine tsaariks.

To Kill a Mockingbird

To Kill a Mockingbird - Robert Mulligan 1962

Vaatasin hiljuti Bennett Miller´i Capote´i kus veetlev Catherine Keener mängib "Tappa laulurästas" romaani autorit Harper Lee´d. Kuna raamatulugemiseks aega napib, otsustasin vähemalt filmi läbi vaadata kuni veel võimalus on. Nimelt on Harper Lee koos Mark Twain´i, John Steinbeck´i ja paljude teiste "lõuna" kirjanikega sattunud USA-s ebasoosingusse, lausa musta nimekirja. Põhjuseks Lõuna-osariikide elu-olu liiga tõepärane kujutamine mis Uue Maailma Korra poliitilise korrektsuse konteksti ei sobi. Liiga palju kasutatakse N-sõna (negro, nigger), tihti kujutatakse mustanahalist tobedana ja laisama, kalduvusega kuritegudele. Kuna maailmakodanikule sobiva mõttesuuna järgi on kõik rassid olenemata nahavärvist võrdsed, ei sobi need realistlikud teosed enam korraliku inimese raamaturiiulisse. Täna ebasoosingus, homme tulle ja ülehomme omanikule vanglakaristus, Bradbury Fahrenheit 451 on tõeks saamas. Ja peale kirjandust keelatakse filmid ära.Movie tuletas meelde enda lapsepõlve seiklusi, isegi suvelõpu lõhnad tulid selgelt meeltesse tagasi. Sama jõmpsikalik uudishimu, julgustükid ja ninatark käitumine. Boo Radley asemel aga käisime hoopis venelasest bussijuhi maja ümber luusimas ja ta perekonda kiusamas. Peale isikliku lapsepõlve Koidu tänaval ja Muugal, tuletas film veel meelde Tom Sawery ja Huck Finni koeratempe Mississipi jõel. Laste trallitamine on aga vaid pool filmist. Teine pool on kohtulugu, kus vägistatud neegrit asub kaitsma peategelaste isa, sirgjoonelise käitumisega advokaat Atticus. Tüüpiline kohtudraama, kus lõpptulemus on ette teada. Must mees mõistetakse alati süüdi, mis päriselt juhtus ei oma tähtsust. Tuletas meelde dokki, kus 50-ndatel tuli New York´i juudist advokaat lõunasse viite mõrvas või vägistamises süüdistatavat mustanahalist kaitsma. Kuigi tehti 100% selgeks meeste süütus, mõistis vandekohus tahmatondid siiski vanglaleivale. Taheti näidata, et mingi juudist yank ei tule "meie lõunasse" lõugu laksutama ja õpetust jagama. South on selline - ilus ja uhke. Film näitas, et raamat tuleb kindlasti läbi lugeda. Liiga palju vihjeid anti teemade põhjalikumale käsitlemisele romaanis. 3/5

Rüblikud Jem ja Scout.

The City of Violence

Jjakpae - Seung-wan Ryoo 2006

Aasias on kõik peapeale pööratud. Enne tootis Korea keskmisest paremaid realistlikke thrillereid ja Hong Kongi hooleks jäi natuke ülepingutatud põnevike turule paiskamine, kuid nüüd on kohad vahetunud. Hongkong on suuna võtnud tõepäraste karmide krimipõnevikele ja korea kinotööstus toodab ülevõlli keeratud keskpärasust. Kui HK võidab žhanrimuutuses ( näiteks Derek Yee võrratu One Night in Mongkok ), siis "The City of Violence´it" näitena tuues on endine Silla kuningriik kaotaja rollis. "Vägivalla linn" on sobimatult ülepingutatud, hüper-coolid mehed on veel OK, aga nende supermanlikud kaklusvõimed ja väljamängimata jäänud kättemaksutahe on hale. Suureks miinuseks on ka muusika valik. Tobedisko kõrval tundus eriti klišheelik kättemaksu hetkel tinisema hakkav Desperaadost inspireeritud mehhiko kitarrimuusika. Ka stoori on tavaline. Revange ! Sõpruskonna ühe liikme mõrv paneb pättide tabamiseks liikuma suurlinna politsei inspektori kes vahendeid valimata peksab kurjamite seas oma tee tapjani. Abiks on omal käel juurdlust alustanud kompromissitu pisipätt, kunagise sõpruskonna noorim liige. Kahe mehe armee võitlebki lõpuks rusikate, raudkangide ja mõõkadega kuni õiglus on taas jalule seatud. Tandem ei kohku tagasi ka 40 liikmeliste kampade kallale minekuga, tase missugune. Sisaldas üksikuid häid montaazi ja huvitavalt lahendatud võitluskoreograafia hetki. Postrid on muidugi korralikud nagu koreas kombeks, kuid üldpilt jäi lahjaks. Kestvus poolteist tundi, mis tähendab kahetunnise Directors cut´i peatset ilmumist, täiendatud versiooni uuesti vaadata aga ei viitsiks. 2/5.

Spirit of Jeet Keun Do - Once Upon a Time in High School

Maljukgeori janhoksa - Maljuk Street's High School - Ha Yu 2004

Minu isiklik kokkupuude Bruce Lee´ga toimus esmakordselt Alma-atõ ´sse sõitvas rongis 1987- ndal aastal. Üks vagun oli ümberehitatud videosalongiks, kus 1 rubla eest sai filme vaadata neli korda päevas. Mina sattusin vaatama Enter the Dragon´it ja olin peale seda muutunud poiss. Kung-fu viirus võttis võimust, sest sellise võitlusfilmi vastu ei osanud mu nõukogude sõjafilmide ja USA vesternitega harjunud organism mingit antikeha toota. Olin kindel, et minust saab tugev karateka ja kondimurdja. Olin ikka ühe Kurosawa filmi ka selleks hetkeks näinud, ning see hakkas martial arts tõve mu kehast väja tõrjuma, kuni hullus möödunud oli. Võitluskunstide meistrit minust ei saanud, kuid väike retsidiivne pisik jäi ikka sisse. Bruce Lee pildiga särgi ostsin selle reisi ajal ikkagi Kasahhimaa pealinnast, kus mees oli 1987 aastal koos biitlitega väga kuum kraam."Spirit of Jeet Keun Do" algabki kaadrist kus noored koolipoisid kinos suuammuli Bruce Lee filmi vaatavad. Tagasihoidlik Hyun-soo on just uude sõjaväelise disipliiniga kooli tulnud ja teeb esimest tutvust tulevaste sõprade, kaklejast Woo-sik´i ja erootilise kirjandusega äritseva paksmao "Hamburgeriga". Kõik on hullumiseni Bruce Lee fännid. Filmidest nähtud kaklusstseene lavastatakse klassiruumis koolivendade kaasabil uuesti üle ja elu keerleb kung-fu ümber. Kaklusoskusest tuleb kasu, koolivägivald lokkab ja nii mõnigi jobum kõnnib verise nosuga kodupoole. Mõne aja pärast tuleb mängu nägus läänelikku muusikat armastav tüdruk Eun-ju ja endised sõbrad muutuvad rivaalideks, koolimaja piinavaks õudustemajaks ning käepigistused rusikahoopideks. Ükskord keskkooli ajal... Polnud ammu nii head Korea filmi vaadanud. Tavalise koolistoori ja romantika filmina alanud, keeras asi poolepealt väga painavaks jõuliseks draamaks. Koolikiusamise all kannatamine ja valulik vastuarmastuseta suhe muudavad peategelase vaatajale koheselt sümpaatseks. Kaastunnet jagub ka filmi teiste tegelastele, olla noor aastal 1978 koreas tundub justkui põrgus viibimisena. Masendav kooli vägivald, ranged reeglid ja lootusetult tühjana tunduv vaba aeg kohustusliku diskotantsuga Boney M´i järgi ei ole mingi kadestusväärne elu. Filmi võib võtta ka kui survival story´t. Tugevad jäävad ellu, kuid vaid inimlikud pääsevad edasi. Ülirealistlikud kaklusstseenid, tõeparane luhtunud suhte kujutamine ja tugevad rollisooritused viivad selle pärli mu korea lemmikfilmide top kümnesse. Massiivne draama veristest päevadest keskkoolis ei unune nii kergelt. Filmi lõpp on õnneks positiivsem. Õhtukooli õhustik on kergem, armu haavad paranevad ja kinodesse on jõudnud Jackie Chan´i kung-fu komöödia Drunken Master. Elu peab paremaks minema ! 5 /5

See screen räägib rohkem kui sada sõna !

The Keep

The Keep - Michael Mann 1983

"The Keep" on Rumeenia mägedes asuv iidset kurja vangistav kindlus -klooster, sünge müstiline hiiglaslik kivirajatis. Okultismihuvilised Kolmanda Reichi pomod on seda valvama pannud Jürgen Prochnow juhitud sõduritegrupi. ( Märkasin, et heal inimlikul saksa ohvitseril on alati mundrinööbid eest lahti, tegemist vast juba kümnenda seda laadi tähelepanekuga.) Loomulikult ei oska sõdurid käituda ning pea koheselt lastakse "jõud" maagilisest vanglast vabaks ja tapatöö võib alata. Mõtlesin, et military horror on hiljuti väljamõeldud žhanr. Meelde tulevad hetkel selles stiilis lavastatud korealaste Vietnami sõja teemaline R-Point ja brittide hale The Bunker: The Evil Is Within. The Keep näitas, et juba paarkümmend aastat tagasi kombineeriti sõjafilmi ja horrorit kokku. Olen suur war-movie´de fänn ja ka horrori vastu pole midagi, kahjuks ainult neid miksides midagi head ei saada. The Keep kannab endas korraliku õudusfilmi ainest aga miskit on nihu läinud. Vigadele ei oskagi täpselt osutada, vaid tobe videoanimatsiooni ja kummijunni ühendina loodud tont on selgelt nähtav möödapanek. Samas koomiksifännidele võib jälle deemon sümpaatne tunduda, välimuselt rohkem nagu vanakooli superkangelaste maailmast pärit kosmiline kurjam. Ükshaaval võttes on nagu kõik hea. Lavastajaks põnevikumeister Michael Mann, näitlejate hulgas veel Scott Glenn, Ian McKellen ja SS ohvitseri rolli suurepäraselt sobiv Gabriel Byrne. Ka Tangerine Dream´i raske painav helipilt on väga sobiv. Pannes aga kõik kokku on tulemus ikkagi keskpärane. Normaalne vaadata aga koguaeg mõtled kuidas oleks võinud natuke paremini teha. Oleks saanud küll. 2,5/5

Kapten Klaus Woermann - häid saksa ohvitsere mängiv Jürgen Prochnow.

C.R.A.Z.Y.

C.R.A.Z.Y. - Jean-Marc Vallée 2005

SPOILERITEGA !!!

C.R.A.Z.Y. on siiamaani kõige mõnusam gay-film üldse, kuna filmis ühtegi gay-meest lõpuks ei olegi. Kui väike voodimärgajast Zac vanemate lahkudes ema kleidi selga paneb ja kõrvarõngad külge ütleb vaataja kohe elutargalt - Oookkeeeeiiii ! Selge pilt. Sellest ema lemmiklapsest kasvab kindlasti omasoolisi jahtiv noormees. Selles suunas hakkab ka film vaikselt tüürima koos Zachary kasvamisega täiskasvanuks. Viieteist aastaselt mõtleb ta juba oma täditütre boyfriendist, jätab isale üheselt mõistetavaid vihjeid ja väldib kaunist naabritüdrukut. Kahekümneselt mängib imelikku muusikat kahtlastes kõrtsudes ja jõlgub pühalinna Jeruusalemma homobaaris koos kohaliku mehega kes näeb välja justkui Jeesuse kloon. Aga ei ! Vaataja ootuste, lootuste ja eelarvamustega mängitakse suurepäraselt pimesikku. Alles filmi lõpus taipad, et tegelikult sulle midagi otseselt ei näidatud, ise panid peas võltsi pildi kokku. Zachary on lihtsalt poiss kes oma seksuaalsust avastab ja nii mõnigi kord võib see tegevus vale mulje jätta. Mitte ainult vaatajale, ka peategelase vennad ning isa on veendunud oma veidrikust pereliikme homoseksuaalses suundumuses. Kuigi Zac on "C.R.A.Z.Y." peategelane kelle silmade läbi 20 aastat kestev peredraama lahti seletatakse, pole ta filmi ainus tähtis persoon. Tegemist on ikka kogu Zac´i pere showga, isa, ema ja nelja ülejäänud venna. Hoolitsev mõistev ema, kellel Zac´iga lausa paranormaalne vaimne side on hea pereema võrdkuju. Koos autoriteetse, kuid sõbraliku isaga kasvatada 5 poissi inimeseks on raske ülesanna, kuid saadakse enam vähem hakkama. Elu kisub mehepoegi muidugi eri radadele, millest mõnel kõndimine päris ohutu ei tundu. Kaks aastakümmet Beaulieu pere rõõmude ja muredega oli hea ajaviide. Parim Kanada prantsuskeelse Québec´i elu kujutus, nagu mitmed saidid on filmi reklaaminud aga ega palju erinenud seitsmekümnendatest USA-st ega Euroopastki. Lõppkokkuvõttes ikka universaalne südamlik coming-of-age lugu koos suurepärase soundtrackiga. Suurepärane teos minu Kanada filminädala teiste linateoste hulgas. Mõlemad pöidlad on püsti. Tubli Kanada ja jätka samas vaimus ! 4,5/5

"Kes lõhkus mu Patsy Cline´i vinüüli ära?" - üks filmi läbivaid teemasid.

Lilya 4-ever

Lilja 4-ever - Lukas Moodysson 2002

Filmi tegemise ja linastuse aegu räägiti stoori meie ajakirjandus risti-põiki läbi ja tänu sellele tulid isegi tegelaste suust öeldud lausedki tuttavad ette. Kahjuks aga minu jaoks film ise sisu etteteades midagi ei pakkunud. Moodysson on tublile rootslasele omaselt sotsiaalse ahdingu kujutajana hea, mina eestlasena vaid vilets vastuvõtja. Tunnen end hoopis solvatuna kui "nimetu" endise sovjetimaa määratakse koidulapildiga rahatähte kasutades üheselt kindlaks. Kunagi veel proovisin filmifoorumites võõramaalastega vaielnud, et tegevus EI TOIMU Eestis aga Moodysson´il oli ikka asi selgelt ära sätitud. Inimkaubanduse vastaste teoste lipulaev näitab maailmale Eestit kui selle julma kuriteo tüüpilist kodumaad. Endine nõukogude riik oleks pidanud anonüümsem olema, pole ime, et mind ennastki on foorumites alaeliste prostituutide teemaliste naljadega kostitatud. Mitte ainult, et iga teine filmifriik laiast maailmast teab tegevuskohana Eestit, paljud neist peavad "Lilja 4-ever´it" ka eesti filmiks. Tahaks ikka uskuda, et meil need asjad nii hullud ei ole. Loomulikult on paljud lääneriikidesse prostituudiks, kuid nii tobeda petuskeemiga, võltsitud passiga ning nii noored vaevalt. Tekib taas küsimus, miks on vaja ühe tüdruku moosimiseks ja Rootsi saatmiseks teha mõttetuid kulutusi, kui mõnedki oleks valmis seda teed palju vabatahtlikumalt jalgealla võtma. Realism tuuakse hetkeks ohvriks. Julmus ja ebaausus jätavad vaatajasse sügavama jälje kui tõepärasuse nimel juuksekarvalõhestamine. Kahjuks vaatasin filmi ETV-st ja The Sandrew Metronome´i reliisitud DVD-d ei oma. Oleks vägagi tahtnud kuulata Lukas Moodysson´i The Guardian´ile antud pooleteistunnist intervjuud mõtetest filmi tehes ja vaadata diskil boonusena olevaid UNICEFi ja Amnesty Internationali lühipromosi. Võib-olla kunagi tuleb isegi DVD hankida tänu intrigeerivale seosele eestiga, filmi enda pärast küll ei tasuks. 2,5/5

Chapter 6. nimi "The Pentagon" on vaid eestlasele arusaadav.

Black Magic Woman

Black Magic Woman - Surbsak Chalongtham 2004

Nii nagu ma ei suuda vastu panna aasia kummituskomöödiatele, on mul ka nõrkus Tai maagilise sisuga filmide vastu. Black Magic Woman oli siiski petliku pealkirja ja kaanepildiga. Maagilise horrori asemel oli TV jaoks toodetud lame thriller kus "põnevuse" tipp oli inimese liiklusavariisse sattumine. No natuke maagiat oli, tehti armu ja õnne nõidust, kuid eriti haledalt. Ei mingeid loitse, veriseid ohverdusi ega maagilisi tätoveeringuid, nagu heale Tai võlukunstile omane. Peale nõrga sisu oli kokku aetud veel terve Siiami kuningriigi kõige inetumad näitlejad, nende hulgas ka kohali koomik Petchtai The Bodyguard Wongkamlao. Kõrvalrollis küll, kuid ainsana sümpaatne ja sedagi vaid tänu oma tuttavale näole. Pool punkti tänu mõtetule auto transformatsioonile kilpkonnaks ja tobedale poisikesest kaitsepühakule. Õudne kogemus ja mitte horrori mõttes. 0,5/5

Tai maagia abivahendid.

Within the Woods

Within the Woods - Sam Raimi 1978

Tegemist on promofilmiga, millega tandem Raimi ja Campbell lootis The Evil Dead´i jaoks raha koguda. Ei tea kas just see 30 minutiline lühihorror kedagi meeste geniaalsuses veenis, kuid täispika filmi raha igaljuhul kokku saadi ja edasi tehti juba ajalugu. Within the Woods jäi aga vaid fännide maiuspalaks. Lühifilmis kõlava muusika autoriõigustasude vaidluse tõttu pole seda kunagi ametlikult reliisitud. Minu käes on fanmade DVD menüüdega, kus lisadena triloogia trailerid ja Hail to the King peli promokas. Kunagine laialivalgunud pildiga VHS on converditud aviks ja 800 mb-ist uuesti 2 gb-iseks DVD-ks parima digitaalpuhastusega mis amatöörile kättesaadav. Pilt on kokkuvõttes ikka super-vilets, häirib filminautimist kohati tõsiselt, eriti hiljen , öösel toimuva tegevuse ajal. Heli on siiski puhas, sahinaid ei ole ja näitlejate jutt on selgelt eristatav. Film ise on ikka puhas kodukaamera, kuid kohati nupukalt lavastatud, tulevast tipprežissööri kätt on juba tunda. Natuke slasher ja natuke gore, mõned najlad ning kõhn 20 aastane Bruce Campbell. Tore, et sai vaadatud aga pigem siiski die-hard fännide kama. 2/5

Indiaanihaua rüvetamine on teinud Bruce Campbell´ist hoopis teistsuguse mehe.