Medium Cool

Medium Cool - Haskell Wexler 1969

Filmi trailer on paljusõnav, ehk jagab koheselt kahte lehte need kellele see linalugu võiks meeldida ja kes siit enese jaoks midagi ei leia. Vanasti oligi see traileri ülesandeks ning seekord sai tutvustav klipike sellega kenasti hakkama. Mitte, et ma nüüd trailerit varem oleks vaadanud, ikka boonuste hulgast ja peale filmi nagu mul kombeks, kuid ei suuda kiitust jagamata jätta heale tööle. Igal juhul kui keegi mõtleb, et kas see on tema jaoks, siis vaadaku trailerit kus sirgelt pildis, et hakatakse näitama poliitilist sõnavõttu läbi õrna meediasatiiri ning peale 1968-ndal aastal toimunud presidendivalimiste ja iminõiguste aktivismilaine, näeb veel üht armsalt arenema hakkavat romantikasuhet.

Film segab cinema-verite dokumentalismi lavastuslikkusega, loobib vahele kiire montaažiga loosungeid ja pilavaid posterlikke momente, mängib oma aja popkultuuriga ja selle mõjuga ajastu noortele ning suudab lõpuks hulga huvitavamalt tuua vaatajani infoküllased 1968 valimised kui seda võiksid teha tõelised dokumentaalfilmid. Suurepärane kinolugu, tükike suurt ajalugu taustana väikestele inimlikele lugudele. Film ajast kui iga ekraanile toodud linalugu oli autoripärane, novaatorlik ning originaalne. 4/5

Filmis näidatud neegrid olid kõik väga nahhaalsed ja pealetükkivad, üritasid oma roots ja orjateemat lükata ette kõigile kes hetkekski ette sattusid. Väga ebameeldivad situatsioonid, valge mees oli justkui lärmakate platnoide piiramisrõngas, aga juu siis sellised nad aastal 1968 olid, kõigi oma Mustade Pantrite ja roosade cadidega.

The Princess Bride

The Princess Bride - Rob Reiner 1987

Stardust oli üks igati muhe fantasy ja seda on ka käesolev film, ega siis muidu soovitata seda igas netinurgas ning kiideta foorumites. Lihtne lahe huumor, mõnusad viited klaasikalistele filmidele ja muinasjuttudele ning lõpuks veel suur kõikehaarav armastuslugu. Jätame selle romantika teismelistele neiudele ja vatame filmi nalja, napsu ja seikluste pärast, sest kõike seda siin pakutakse parajalt, vaid üks koralik draakonitapp jäi puudu. Robin Wright printsessina oli armas, Cary Elwes piraadina kobe, mõõgamehed, hiiglased, kurjat kuningapojad, geniaalsed strateegid ning briti verd piinakoja töölised humoorikad, vaid see väike värdjas Fred Savage oli tõrvatilgaks meepotis. Õudne vastik pägalik, fui! Õnneks üldstoorit ta rikkuda ei suutnud ja see oli mõnus mõnus. 4/5

Sean Penn´i ex. No ei tea mis sel mehel ka peas oli, et nii nunnust printsessist loobus.

Garlic Is As Good As Ten Mothers

Garlic Is As Good As Ten Mothers - Les Blank 1980

Jänkid, va imelikud, ei taha küüslauku süüa. Rändasid siis dokfilmitegijad mööda maad ringi ja filmisid kõike küüslauguga seonduvat, alates taime kasvatavatest farmeritest ning lõpetades veidrikega kes küüslauku justkui jumalat kummardavad. Põhirõhk oli aga küüslaugutoitudel ning seetõttu istuti tihti kaameraga köögis või õues keedupoti taga ning puhuti mõnusat juttu, samal ajal kui hõrgud road küpsesid. Tegijad ise mingid suured küüslaugu propageerijad ei olnud, kihistasid ise ka aeg-ajalt naerda kui mõni kiidulauluga ulmelistesse sfääridesse kerkis, vaid tsillisid ise lihtsalt hea seltskonna ja hea toidu kõrval. Mõnus ladna dokffilm söögitegemisest ja küüslaugu kasulikkusest, sõna ütlesid sekka ka mõned kuulsused. 4/5

The Thick of It - 3. season

The Thick of It - 3. season - Armando Iannucci 2009

Kolmandaks hooajaks oli tegijail selge, et vaataja soovib näha ja kuulda Malcom Tuckerit. Väikesed parteimutrid võivad oma hulle plaane seada ja kontoris tuuseldada palju soovivad, vaataja ootab aga ikka, et millal astub sisse Malcolm ning kukub meelitama või sõimama, seab kurssi ja kisub kuivale jooksnud paadi madalikult. Tucker´i tegelaskuju oli põhifookuses, tema jaoks kirjutatud tekst oli suurema rõhuga ning tema tegelaskuju arendati välja palju mitmekülgsemaks persooniks kui vaid sihikindlalt oma tööd rügav parteivalvur. Toodi sisse mehe inimlikumad küljed, jätmata samas seda tehes tähelepanuta kogu veidruse ja kõheviltunde mida sellised käigud kaasa tõid, sest ega siis sõimamisspetsialisti olemus sellega enam avatumaks muutunud, pigem vastupidi, hoopis keerukamaks. Kui oleks võimalus panna 11/10, siis kolmas sesoon seda kahtlemata vääriks, väga hea oli muudetud fantastiliselt heaks. Sama mängumaa, veelgi mustem ja koomilisem huumor. Super!

Kurb lugu sarja puhul on see, et iga disk sisaldab veel umbes 25-40 minuti jagu väljalõigatud materjale, nii umbes 10 minutit episoodi kohta ning neid on väga halb järgi vaadata, parem kui diskil oleks olnud option koheselt valida kas originaalepisood või "vaata episood koos lisamaterjaliga". Minul jäid lõpuks deleted scenes täitsa puutumata, ei suutnud nähud pilti lihtsat õigesse kohta bonusena juurde mõelda. 5/5

"I'm really sorry, you won't hear any more swearing from us, YOU MASSIVE GAY SHITE! Fuck off!" - selle mehe suust tulev jutt peaks olema õppematerjaliks kuidas sõimata ropult ja vaimukalt, samas end kunagi kordamata, vaid alati uudset lähenemist omades.

In the Soup

In the Soup - Alexandre Rockwell 1992

Indiekino raudvara, vaadatud enam kui kolm korda, kuigi viimasest oli nüüd juba aastaid möödunud. Film ajaga kehvemaks polnud muutunud, ma ise vaid nõudlikumaks ning seetõttu jäi sisse tunne justkui oleks lõpp veninud ning oma hoo kaotanud. Varasemast nagu ei mäletaks, et mul filmile midagi ette heita oli, nüüd aga tuli lõpustseeni ajal väike haigutus. Mis mis mis muidugi absoluutselt ei muuda tõsiasja, et tegu ikka kuratlikult mõnusa komöödiaga kus väike kunstipunnitajast filmisõber on end kõriaeguni Tarkovskist, Godard´ist ning Kurosawast täis õginud ning kavatseb nüüd ise uue maailmakino klassik-taiese luua. Raha aga napib ning seal tuleb mängu vana wise guy kes küll lubab produtseerida filmilavastust, kuid mässib noort režissööri hoopis sügavamale ja sügavamale krimimaailma.

Indiekino peab muidugi mustvalge olema, eriti NY üheksakümnendate alguse undergroundipuudutusega töö. Ja loomulikult peab seal olema vana sõltumatu kino saurus nagu Seymour Cassel ning uus (aasta 1992 mõistes) indikino tõusev täht nagu Steve Buscemi ning otse loomulikult peab väikeses kõrvalrollis nägema meest nagu Jim Jarmusch ning veelgi väiksemas rollis poisikest nagu Sam Rockwell, unustamata intensiivgeeniust nagu Stanley Tucci. See kõik on olemas ja on mustvalge ja on veel kääbus ning gorilla ja on koomilis-kurb nagu üks korralik New York´i lugu ikka. Klassika! 4,5/5

Võrratu Seymour Cassel.

The Friends of Eddie Coyle

The Friends of Eddie Coyle - Peter Yates 1973

Ütle kes on su sõbrad ja ma ütlen kes oled sa ise. Paljuski on see Eddie Coyle´i koha peal vettpidav vanasõna. Aga räägime koheselt sellest kes on Eddie Coyle. Elatanud gangster, allilmas tuntud ning respekteeritud kurjategija kes nüüd vanaduspäevade hakul püüab madalat profiili hoides saada kokku piisavad summad, et kolida kaasaga lõunasse, Florida päikese kätte oma penskarikonte soojendama. Suures mängus mees enam ei osale, pangaröövid jäävad teiste teha, kuid mees annab nõu siin ja seal ning varustab linna karmimaid kutte tulirelvadega. Ta hea sõber mängib topeltmängu ja .... kes on su sõbrad, see oled sa ka ise.

Alles hiljutises blogipostituses kirjutasin, et Boston on karm linn kus armu ei anta ning käesolev linalugu oli just selline pehmendusteta krimithriller. Samal ajal kui valdav osa seitsmekümnendate krimkadest olid väheke pulp mekiga isegi novaatorlikkuses, siis see film tundus ülesehituselt justkui uue milleeniumi põnevikuna. Maalähedane, mitmetahuline ning armuti oma mängus kus ühel pool pätid ja teisal mendid, üks hoolimatus mõlemaid saatmas. Kõva krimka, vaid Robert Mitchum´i valik peaossa oli minu jaoks väär, kuid see põhineb isiklikel meeldimistel ja filmi enese väärtust teiste jaoks vast alla ei tiri. 4/5

Boston beat.

The Thick of It - 1. and 2. season

The Thick of It - 1. and 2. season - Armando Iannucci 2005

Mul oli õigus kui arvasin, et selle sarja vaatamiseks vajan kindlasti subtiitritega DVD-d, sest teksti mahutavusest ja rikkusest on vaja saada kõik. Ja isegi nüüd oli osa teksti jäänud subtiitriteta, lihtsalt kui kõvemaks vaidluseks või sõimamiseks läks, siis purskasid tegelased, Malcolm Tucker eesotsas, nii tihesajust teksti, et subtiitridki seda 100% katta ei suutnud, vaid jätsid sõna siit või sealt välja. Suurepärane (võimas!!!) poliitsatiirisari, kahju vaid, et esimesed kaks sesooni mõlemad vaid kolmest episoodist koosnesid, ega pakkunud kaheksaosalist pikemat naudingut nagu kolmas seda teeb. Ah jah, boonusena (disc 5 ja 6) sai vähemalt jõulueri jaksot nagu see brittidel ikka kombeks on. 5/5

"Come the fuck in or fuck the fuck off!"

Hard Core Logo

Hard Core Logo - Bruce McDonald 1996

Aastal 1989 väntas Bruce McDonald (Dance Me Outside´i lavastaja) maailma parima roadmovie nimega Roadkill, seitse aastat hiljem sai see järje. Vean võssa! Tegelikult sai film ametliku järje juba aastal 1991, kuid minule tundus käesolev linalugu hulga sobilikuma jätkuna. Roadkillis otsis nooruke Ramona taga Kanada kõnnumaa vahelistelt teedelt kaduma läinud rockbändi ja selle solisti, Hard Core Logo´s sõidetakse samadel radadel, kuid kaduma on läinud bändi tulevik. Laulja püüab meeleheitlikult seda uuesti pihku haarata, tuua tagasi kuldaeg kui punkbänd oli kuulus ja kummardatud, aga need aastad on jäädavalt läinud ning elu peab teistel radadel kulgema hakkama. Teed on samad, linnad on samad ja stilistika on mitmeti sarnane, Hard Core Logo on tõesti justkui järg Roadkill´ile, järgmine samm mille võtmine on ees kõigil pikemat aega tegutsenud bändidel.

Endine punkar Bruce McDonalt sattus Michael Turner´i samanimelisest raamatust vaimustusse ja seetõttu on ekraniseering väga intiimset laadi, harukordse õrnuse ja hoolega sätitud ning meisterlikult lavastatud. Arvatavasti maailma parim mockumentary, sest nii teravmeelset ülesehitust ei olnud ma veel lavastuslikus dokumentaalfilmis näinud. Eriti avaldas muljet režissööri oskus end ekraanile tuues lisada audentsust nii, et kinokaugemale inimesele võib käesoleva filmi küll päris õige bändi ja selle laulja autobiograafiana ette sööta, jääb uskuma üheksal korral kümnest.

Fookuses küll punkbänd, kuid tegelikult on lugu universaalsemat laadi, rääkides meestest kes keskea lävel avastavad, et elu aeg on mussi tehtud, kuid näpu vahel pole dollaritki ning järgmises konsertpaigas napib kuulajaid. Rock´i attitude aga keelab virisemast, mida vähem seda parem ja mida sitem, seda rohkem punk. Aeg aga on keeranud uue lehekülje ja need tõed millega 1978 alustati, ei tööta 18 aastat hiljem enam kuigi hästi. Valitseb nii materiaalne kui loominguline kriis, vanu pungipeere enam keegi ei vaja, aga teistmoodi ei osata elada.

Kormoranide tegijad oleksid pidanud seda filmi vaatama ning Punklaulupeole roninud ätid samuti. Paremat linalugu keskeakriisist punkrock maailmas ei leidu kui see kurb-naljakas draama neljast lapsepõlvesõbrast (egomaniakist laulja, skisofreenikust bassimees, lihtsameelne trummar ning mõningast vastutustunnet omav kitarrist) kes kimavad laguneva bändikaubikuga mööda lumiseid Alberta, Manitoba ja Ontario teid ilma pennita taskus ning lootuseta tuleviku suhtes. Fantastiliselt elutruu ja südamesoe mockumentary-draama. 4,5/5

Väike LSD mekkimine endise kuulsa punkari maamajas.

The Royal Hunt Of The Sun

The Royal Hunt Of The Sun - Irving Lerner 1969

Konkistafilm millest ootasin veriseid taplusi kahe erineva kultuuri esindajate vahel, aga sain hoopis ühe tilu-lilu draama, põühimõtteliselt My Dinner With Andre inkaversiooni kus kaks meest jahuvad maast ja ilmast. Korraks haarati küll ka relvad ja notiti maha paarkümmend pärismaalast kes nägid välja justkui mardisandid ning meenutasid rohkem näsuseid Patagoonia vilepillimehi Fast Show´st, kui vapraid leopardisõdureid, kuid muidu vaid üks pläägutamine nagu sõbrannadel veiniklaasi taga. Sõprus ja koostöölepingud  sõlmiti, kuid see kõik oli igavapoolne. 2/5