Trash Can dance 2017
TCD 139 kassett
A : X (Red)
B : X (White)
Kestus umbes 88 min.
Kogus 70 tk
Kasseti hind on 4 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.
Ma olen ühe Postinstrumentumi müristaja Urmas Lüüsiga rohkem kui korra vestelnud teemadel, et kuidas mõjub muusika visuaalse pildiga ja ilma? Kuidas live tunnetus, koos laval nähtuga, võib emotsionaalsel tasemel mõjutada kõlavat muusikat ja muuta seda siis vastavalt paremaks või erandjuhtudel ka kehvemaks. Postinstrumentumit ei ole ma kunagi laval näinud, aga netist leitavatele videokatketele siiski olin tähelepanu pööranud ning sellest meil ka jututeemad, et kas väga võimsale isetehtud instrumendipargile rajatud improvisatsiooniline muusika elab oma elu ka pelgalt salvestise näol? Kassetile pandud mitmest erinevast lindistatud kontsertist lõigatud kaheksat helilõiku kuulates võin öelda, et töötab küll. Töötab tõenäoliselt teistmoodi kui näha pea kümmet inimest laval isevalmistatud instrumentidest häält välja tõmbamas, väntamas või kraapimas, raudplaate tagumas, vedrusid painutamas, mutreid loopimas ning kohati ka inimhäält pakkumas. Teadmine muusika valmimise moodusest annab isegi põnevama arvamismängu, kui seda või teist häält teinud tööhoos masina visuaalne nägemine ja muudab kogu kuulatva materjali ühtlasemaks vooks, kus sinu detaile otsiv silm ei varjuta kuulavaid kõrvasid. Teades, et metall käib metalli vastu, on pilt industriaalsemast kõlast lihtne tekkima, kuid salvestised sellest pakuvad hoopiski enam naturalistlikku ambientset fooni, mis liigub suisa looduskeskse shamanismi ja elektrooniliste instrumentide mängumaale. Raud justkui ei oleks kogu aeg raud, vaid midagi hulga amorfsemat, vastavalt tajude häälestusele kuju ning heli muutvat. Postinstrumentum pakub kindlasti laividel elamust, aga seda teeb samuti nende loodud heli nii massiivina, kui eraldi üksiksaundideks lahterdatuna ja selle pakutav on hoopis teisest nurgast lähenedes teistmoodi põnev ning avastamisrõõmu pakkuv.
No comments:
Post a Comment