Wednesday, January 25, 2017

Centre Electronique Muusa - An Evening With Muusa


Centre Electronique Muusa - An Evening With Muusa
Trash Can Dance 2017
TCD 121 kassett

A

1 - A contrario 01'26
2 - Subito 01'04
3 - Visio 05'15
4 - Nigra in candida vertere 11'00
5 - Griseus 01'24


B

1 - Magna res 02'22
2 - Triangulos acutus 02'41
3 - Tempus saltandi! 02'00
4 - Centaurea 13'32

Kestus 41 minutit ja 5 sekundit
Kogus 50 tk.
Kasseti hind on 5 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.

Misha Panfilovit iseloomustab kiindumus aastakümnete tagusesse nõukogude jazz ja levimuusikasse ning seda jagub tema puhul ka albumite kaanekujundustesse ning palade asetuse järjekorda. Kõik on retro, vanaaegse stilistilise puudutusega. Aga fantaseerime väheke, viime Volodja Brodsky ja Misha Panfilovi teise Centre Electronique Muusa nime all tehtud albumi samuti ajas tagasi, pakume seda kuulajatele millalgi kuuekümnendate lõpus. Kujutame enesele ette, et aastal 1969 on Heliloojate Liidu maja saalis laval asuvatele laudadele tõstetud 3 kokkulaenatud lintmakki, need ühendatud kõlaritega ning lava ääres nurgas seisab klaver. Ühele lauale on asetatud algeline elektroonilisi praginaid ja vilinaid tootev osilaator, kõrval mõned metallist kellad ja torujupid, mida helistades või kokku tagudes hõõrudes, on võimalik metalselt kriipivat heli tekitada. Heliloomingu taustad on salvestatud magnetofonilintidele ja valmis on ka poiste poolt palgatud abiline, kes makke pausile paneb, uuesti käivitab ning vajadusel kiiresti linte vahetab. Esiettekandele tuleb noorte Tallinna Riikliku Konservatooriumi õpilaste Volodja Brodski ja Misha Panfilovi vabakava õppetöö paljulubava pealkirjaga "An Evening With Muusa". Kohale tulnud teenekad heliloojad, õppejõud ja õpilased on laval olevatest makkidest ning elektrimasinast üllatunud, aga seda enam uudishimulikud algava kontserti suhtes. Esireas istuv seltsimees Turbanjev süütab paberossi, seltsimees Allujeva kohendab kleiti. Ärevus. Ja esimestest saali paiskuvatest helidest saati ärevus üha süveneb. Inimeste nägudelt peegeldub nõutus, teenekamate kultuuriametnike puhul aga suisa viha. Noored muusikud klimberdavad klaverit, kolistavad metallitükkidega ning jändavad lärmitausta pakkuvate helilintidega, panemata tähelegi, kuidas saalis olijad nägusid krimpsutavad, vihaselt teineteisega sosistavad ja mõnel juhul demonstratiivselt kõrvad peopesadega katavad. Ettekanne ei ole jõudnud paarkümmend minutitki kesta, kui Lenini ordeniga autasustatud lugupeetud helilooja Martinson püsti kargab ning karjub, et see lärm tuleb nüüd koheselt lõpetada! Keegi usin jookseb seinani ning tõmbab stepsli välja. Paar-kolm sekundit valitseb täielik vaikus, siis sõnab  üle saali seltsimees Turbanjev, et midagi nii õudsat ei ole tema mitte kunagi varem kuulnud, sellist helide kakofooniat ja mürade kaost ei tundnud tema kõrvad isegi Suure Sõja ajal rindel. Tema sellist huligaansust mingil juhul ei tolereeri ning lisab üha enam ärritudes, et Stalini ajal oleksid sellised muusikud otseteed saadetud... , laseb siis pilgu üle tagareas istuvate õpilaste nng jätab lause lõpetamata. Süütab väriseva käega uue paberossi. Sõna võtab sm. Allujeva, kes väidab, et ostis oma kahe aastasele pojale sünnipäevaks ksülofoni, plastmassist fanfaari ning plekktrummi ning isegi tema väikelaps oskab harmoonilisemat muusikat teha. Muusikat!, hõikab sm. Martinson. Te kutsute seda muusikaks! Ei ei, see müra on justkui töötava lennukiturbiin ja piaano klahvidel ringi hüppava marutaudis ahvipärdiku koostööl valminud õudus, aga mitte mingil juhul muusika! Kes seda muusikaks nimetab, see tuleks viivitamatult psühhiaatrilisse viia! Heakskiitev pomin. Sõna võtab seltsimees Tammearu ja väidab, et kui sellist huligaansust nimetatakse vabaks jazziks, improvisatsiooniliseks muusikategemiseks, siis tema oleks igal juhul õnnelik, kui nõukogude jazz kunagi vabaks ei saaks, sest täna kuuldud "muusikast" hullemini haisevad kapitalistliku degeneratsiooni järele vaid kunstnik Pollock´i õlisoperdised. Sõna võtab veel üks kui teine muusikaõppe asjapulk, mõni laimab kuuldut niisama, teine nõuab tõsisemaid vestlusi nii noorte muusikute, kui nende eest vastutava õppejõuga. Tagares kribab muusikakooli majandusülem ja KGB usaldusisik sm. Kirpitšov midagi oma siniste kaantega märkmikusse. Alles peale seda, kui muusikaeliit ja komsomiliaktiiv on torisedes saalist lahkunud, julgevad mõned kaasõpilased makke koku pakkivaid koolivendi lohutama tulla, üksikud isegi julgustavalt seljale patsutada ning kuuldut kiita, avaldada kahetsust, et kogu programmi kahjuks lõpuni ei lubatud mängida. Volodja Brodski ja Misha Panfilovi näkku hakkab tasapisi kerkima naeratus, esialgu veel küll mõrumekine. Seltsimees Kirpitšov kiikab ukse vahelt uuesti sisse ja kirjutab üles nimesid. Koolst välja viskamine tundub enam kui kindel.
Meediana on kasutatud laojääk läbipaistva korpusega C44 helikassette, millel värviprindis kleebis. Läbipaistvad nagadeta karbid ning vaheleht kahepoolses värviprindis 250 grammisel paberil. Kassett on limiteeritud ning käsitsi nummerdatud 50-le eksemplarile. Retrohõngulise kujunduse aurtoriks on Misha Panfilov.

No comments: