Rainer Jancis – Hibernatus
Trash Can Dance 2016
TCD122 kassett
A:
Leegiheitja
Iiri laks
Pilet Kuule
Illusioon
Vabane endast
B:
Kiirtee
Nähtamatu
Alasti tänaval
Zombie
Hibernatus
Nats orav, veits karu
Kuula albumi avalugu!
Kestus 39 minutit
Kogus 50 tk.
Kasseti hind on 10 eurot.
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.
Kitarrimängumeistri Rainer Jancise uus sooloalbum on parim tema loomingust, sest kuigi häid muusikapalasid on artist loonud kogu oma eluea jooksul, on siinse plaadi stiilide ja lähenemiste apluaa senisest laiem, moodustades aga ometi tugeva albumiterviku. On kaks põhijoont, mis üksteist väisavad ja täiendavad ning nendeks on vast läbivamaks rock ning väheke toon õrnemalt kumav popmuusika. Piir siin vahel ei ole aga üldsegi esile kerkiv, sest Raineri käredamad palad on popilikult kaasahaaravad ning hillitsetud poplugudest võib kõigist leida jõulisemat kitarri või eksperimentaalse elektroonika pärusmaalt pärid helisid. Rainer on loonud plaaditäie lugusid, mis oma rocki ja popilikus haaravuses meeldivad kindlasti tavakuulajale, aga samas peitnud sinna sisse hulgaliselt eksperimentaal ja ääremüüsika elemente nii, et kogu materjal on nauditav ka peavoolule sügavamat alternatiivi otsivate seas. Poplugu on üles ehitatud proge võtmes, rock veatakse friigiliku outsider metalini, kusagil träki põhjas ragiseb heliseva kitarri all industriaal või doomise riffi vastukajaks on pandud mehhiko matusemuusikat puhuv vask, unustamata samas aga kuulajale, kindlasti Mait Vaigu kirjutatud tekstide toel, pakkumast ka väheke minevukukaja Metro Luminali nostalgilisuse moel. Kohati on mulje justkui oleks salvestamise ajal stuudios ringi põrkunud mitmed moondunud helid, negatiivkajad, mürasahinad, pahupiditoonid ja libanoodid, millest mõned ka salakavalalt ülbelt salvestisse pugesid, kuid Raineri vilumust lõpptulemuse viimistlejana teades, on mõistetav, et iga ebaheli on taotluslikult lisatud, täppis paika pandud ning oma otstarvet omav. Minu jaoks teeb albumi suurepäraseks Raineri vokaal. Rainer laulab julgemalt, jõulisemalt ja avatumalt, kusjuures oma laulmismaneeri nii träkkide kaupa, kui ka loo siseselt muutes. Ühte otsa võiks tinglikult panna väsinud bluusimehe mörina ja teisele küljele sõpradega omemehelikult kavala kergusega naljatleva noormehe hääle, aga humoorikus hääles ei muutu kunagi jantlikuseks, ega tõsidus vokaalis mineta keel-põses ironiseerimist. Kui plaadi esimene träkk hakkab oma korduses, "kus on mu leegiheitja, lööks korra majja!", koheselt peas kummitama, siis tegelikkuses omab iga vokaaliga lugu konksu, mis sõnad või laused su pähe ringlema jätavad. "Hibernatus" on tavalisest laiema saundipaletiga riukalik rocki ja popialbum, mille kogu avalike ja peidetud helide avastamiseks tuleb seda kordi kuulata, sest kõrvaklapid võivad pakkuda peenemat maailma, kui põrandakõlarid ning ferro-lindilt kõlavad lood erinevalt kui digist või diskilt.
No comments:
Post a Comment