Voog - I

Voog - I
Trash Can Dance 2016
TCD107 kassett

A: I - versioon Platoo
B: I - versioon Kuristik

Kuula!

Kestus umbes 79 minutit ja 27 sekundit. 
Kogus 54 tk.
Kasseti hind on 4 eurot.
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.

Kahju, et ma ei mäleta esmamuljeid "I" kuulamisel, sest koheselt peale versiooninimede Platoo ja Kuristik väljakäimist, mis olevat olnud ka esialgsed, salvestamisel tekkinud nimetused, muutus kogu Voo materjal minu jaoks justkui filmisaundträkiks, ühe mägedesse eksinud ekspeditsiooni surmaheitlusseikluseks. Voog on salvestatud kõigi stõuneri arusaamade järgi, ehk siis stuudio tassiti äärest-ääreni täis analoogvõimendeid, mis justkui müüridena kõrgusid ning pillimehed tossutasid plotskeid nii intensiivselt, et naabrid tahtsid Ö Stuudiosse tuletõrje välja kutsuda, aga selle kõige juures loodi ometigi helitööd, mis peegeldavad loomingut mitme erineva nurga alt. Jah, muidugi on Voog doom ja on stoner, aga siin on küllaldaselt, tänu sisse toodud süntesaatorile, vanakooli nihet, sinna krautikantti eksperimenteerimist, noppeid hard rockist ja metali mustemast küljest. On võimalik seda võtta ambientse kulgemisena ja saab kõrva alla ka psühhedeelse eksirännaku. Voog voogab, tee on ühtpidi selge, aga samas käänakuline, viperusi täis. On helgust segamini ööva ja õudusega. Voog on suurepärane näide eksperimentaalrocki innovatiivsusest, elujõulisuisest ning piiridevabast hea tunde jämmist, mis peaks igas kuulajas isikupäraseid ulmasid esile kutsuma. Minul...isegi...jõudis mõttelend H. P. Lovecraft´"At the Mountains of Madness´ini" välja.

Smõuk oli minu jaoks (ja on muidugi siiani) kõva sõna. Kui sain teada, et kõrvahüppena valminud Voog "I" promodisk liikvel, siis tundus see justkui plaadikogu Püha Graalina, et peab olema, peab selle kusagilt hankima. Paar aastat hiljem ka sain ja pea koheselt tekkis idee, et see salvestis võiks kassetil olla. Läks aega ja selgus, et Voog "I" on miksitud ja sätitud kahes erinevas versioonis ning sellest hetkest oli mul juba kindel tahtmine see kassetil reliisida, panna ühe versiooni ühele kasseti küljele ning teise versiooni B-poolele. Õnneks oli see gvaid bändile idee tutvustamise küsimus ning juba samal õhtul hakkas Andres Rohtma oma varasemast loodud kuvasid kassetivahelehe formaati ümber tõstma ning välja mõtlema kleebiste ning sisekülje kujundust. Helifailid saabusid valmis kujundusest paar päeva hiljem ning kui kassetid salvestatud, olid juba ka prindimasinasoojad kaaned karppidesse pakendatud. TCD reliisimisloo juures vast üks kiiremini valminud üllitus, ehk idee tutvustamisest kuni täispakendini kulus 5 kuni 6 päeva.

Kassetimeediana on kasutatud C86-C90 BBC kuuldemängude kassette, neist valdav enamus läbipaistva korpusega, kuid sekka ka musta ja välje põhjaga eksemplare. Kassetikarp on spetsiaalne läbipaistev ilma nagadeta, mis andis võimaluse kasutada niinimetatud kahe esikaanega postkaart-tüüpi printmisvõimalust. Vaheleht on kahepoolse värviprindiga ning 250 grammisel paberil. Kassetil on värviline kleebist, mille puhul A ja B poolt tähistavad kassetikaantelt leitavad similaarsed märgid. Kassertt on limiteertitud 54-le eksemplarile ning käsitsi nummerdatud.