Darkside - Spacestation

Darkside - Spacestation
Trash Can Dance 2014
TCD67 CDR

1. Rock It    4:23
2. Spacestation   3:59
3. Breakdance Party   5:15
4. Sick In The Bus   3:05
5. Asteroid    5:26

Tiraaž 50
Kestus 22 minutit 20 sekundit
Hind 5 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

See on see tunne, et oled just diskid prindist ja duplikatsioonist jkätte saanud, pistad ühe plaadi auto plaadimängijasse, sõidad ja naudid ning kui garaaži keerad, siis kuidagi ei tahaks autost välja astuda, vaid kuulata mussi veel ja veel.*  Nihelesin natuke, asetasin sõrmed juba süütevõtmele, et mootor välja keerata ning tuppa minna, kuid ei saanud. Pidin kuulama. Pidin kuulama veel natuke järgmise loo algusest samuti ja siis veel natuke. Olin ju lugusid varem mitmeid kordi kuulanud soundcloudis. Olin kodus träklisti kokku pannes nii ja naapidi neid lugusid mängitanud, aga kordagi ei olnud Darkside sedavõrd hästi kõlanud kui betoonist keldrigaraažis säravate päevavalguslampide all. Darkside´i viie looga EPon minu kõrvade jaoks alati olnud muusika kus segunevad kõik arcade-halli helid - mänguautomaatidest kostuvad piiksud ning 8-bit meloodiad, saali kõlaritest purskuv kaheksakümnendate popmuusika, videomängurite walkman´ites lindilt tuleb nerdide hingi puudutav süntesaatoriklassika ja laes asuvast televiisorist lõputult käiatavad VHS-id ulmeliste B-filmidega. Keegi mängusaali nurgas demonstreerib sõpradele oma räppimise oskusi, keegi tutvustab uut tarka Casio taskukalkulaatorit ning helilisele paablile annab oma tooni isegi lauanurgale unustatud plakkpurk Pepsit. Artist ise, kes näiteks juba lasteaias proovis mudilastega "organiseerida" techno-rave´i ja varateismelisena unistas analoogsüntesaatoritest, on oma inspiratsiooni ammutanud küll rohkem üheksakümnendate teises pooles populaarsust nautinud elektrofunki uuest lainest, kuid minu jaoks jäävad need raudvaral loodud elektrolood alati kaheksakümnendate peegelduseks, imeilusaks nostalgiaks. See on see lummus mis mind artisti loomingu ülge liimib ning ei lase kohe aotost tuppa tormata, vaid sunnib kuulama veel natuke. Ja siis veel.

Meediana on kasutatud tuhmhalli CDR toorikut millel kollase ning rohelisega värviprint. Plaat asetatud spetsiaalsesse roheliselt toonitatud läbipaistvasse jewel case´i ning vahelehtede puhul kasutatud digitrükki 250 grammisel ning 120 grammiselt kollasel (corn yellow) paberil. Kujunduse loojaks on Ivo Liidemaa, ehk Aamen.

* - Autos kuulatud plaat jäigi autosse ning seetõttu viis artist koju Tartusse ühe ilma plaadita tühja karbi, kuna kogemata suskasin selle autorieksemplaride hulka.