Tankist - Mortuary

Tankist - Mortuary
Trash Can Dance 2014
TCD68 kassett

1. At The Gate  3:52
2. Mutilator   3:20
3. Doom   3:12
4. Death Division   6:37
5. Mortuary  3:21

Kuula ja osta digitaalselt!

Tiraaž 30
Kestus 20 minutit 34 sekundit
Hind 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Käesolev reliis on alguse saanud bändilogost. Nägin Tankisti logo ning koheselt viis see mind õigele lainepikkusele, et parimate tulemustega vastu võtta need viis demolugu. Thrash metal, isegi brutal thrash metal, nagu bänd end ise märgib. Thrashi puhul on muidugi kõik alati oldschool ja seda piirini kus selle väljendi kasutamine tundub juba naeruväärne, kuid ei saa minagi seda vanakooli leibeldust peast välja, sest demo tõesti kõlab nagu oleks see salvestatud kaheksakümnendate lõpul. Ei räägi ma saundidest ega tehnilisest küljest ja kindlasti kohe mitte sellest justkui oleks bänd taotluslikult sinna suunas rihtinud, vaid fiilingust mida need viis demolugu kuulates tekitavad. 100% oldschool thrash demo, väga ausad ja väga hingega tehtud lood. Isegi natuke hirm, et kui demofaasist jõutakse korraliku stuudiosessioonini, siis esendub emotsionaalsus tehnilisusega ning südames pulbitseva noorusliku innu asendavad tehislikud atribuudid, joonlauaga sätitud seaded ning kohustuslikud "kellad ja viled". Demol on aga kõik täpselt nii nagu üks trotslik noor bänd oskuste ja teadmistega, aga kõige enam oma armastusega thrash metal muusika vastu, teha suudab.

Tankisti demokasseti kujundus on ist TCD ajaloo jooksul kõige enam muutusi läbi elanud reliis. Alustasin ideega, et kassetiümbris võiks samuti välja näha nagu välismaal kaheksakümnendate lõpus ja meil üheksakümnendate alul seda tehti, kuid alul järgisin liiga palju bändi enese poolt reliisitud CDR-i kujunduselemente ning viskasin sisse ka nende poolseid ideid. Prindid olid juba valmis, kassetid pea pakendatud, kui huvi tundis muusikakriitikust sõber ning järsku taipasin, et temale ma küll valmis kujundust oldschool thrash metal bändi demokujundusega pakkuda ei tihka, näeb asjatundja ju kohe kõiki stilistilisi vääratusi. Täitsa puhtaks lehte siiski lükkama ei pidanud, asendasin kaanel oleva pildi enese joonistusega ning rookisin välja mõned hilisemad, alles black metali võidukäiguga märgilist tähtsust saanud sümbolid ja detailid. Minu arust õnnestus teisel korral (koos kujunduseskiiside ning sätitud prooviprintidega kuuendal-seitsmendal korral) paremini, kuigi täiesti vanakooli vahelehest jäi vajaka ka nüüd. Ei jaksanud ma otsida vana tahmaga töötavat xerox-koopiamasinat, vaid lasin õrnalt prindidefekti lisada digitaalselt ning samuti paaril korral võimendada digitöötluses ebasümmeetrilisust ja paari väikest näpuapsakat. Lõpuks loobusin ka ühepoolsest prindist, sest print vahelehe mõlemal küljel pakkus visuaalselt täiuslikumat tunnet. Samasugune kompromissile minek toimus ka mustvalge prindi tonaalsuse valikus, kus lõpuks must pea süsimustaks keeratud, kuigi paarikümne aasta tagused demod olid pigem sinna häguse hallika tooni suunas kaldu. Viimast kompenseerin natuke sellega, et hõõrusin kassetikarbid liivapaberiga tuhmiks ning nüüd kumab vaheleht läbi selle hallika, kulunud vana ning ebakvaliteetsena. Mustvalge digiprint 100 grammisel paberil ja kleebisel, kassetid C42-C46 läbipaistva korpusega. Võrreldes bändi enese poolt välja lastud "Mortuary" CDR versiooniga, on träklist isiklikust maitsest lähtuvalt ümber paigutatud.

Darkside - Spacestation

Darkside - Spacestation
Trash Can Dance 2014
TCD67 CDR

1. Rock It    4:23
2. Spacestation   3:59
3. Breakdance Party   5:15
4. Sick In The Bus   3:05
5. Asteroid    5:26

Tiraaž 50
Kestus 22 minutit 20 sekundit
Hind 5 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

See on see tunne, et oled just diskid prindist ja duplikatsioonist jkätte saanud, pistad ühe plaadi auto plaadimängijasse, sõidad ja naudid ning kui garaaži keerad, siis kuidagi ei tahaks autost välja astuda, vaid kuulata mussi veel ja veel.*  Nihelesin natuke, asetasin sõrmed juba süütevõtmele, et mootor välja keerata ning tuppa minna, kuid ei saanud. Pidin kuulama. Pidin kuulama veel natuke järgmise loo algusest samuti ja siis veel natuke. Olin ju lugusid varem mitmeid kordi kuulanud soundcloudis. Olin kodus träklisti kokku pannes nii ja naapidi neid lugusid mängitanud, aga kordagi ei olnud Darkside sedavõrd hästi kõlanud kui betoonist keldrigaraažis säravate päevavalguslampide all. Darkside´i viie looga EPon minu kõrvade jaoks alati olnud muusika kus segunevad kõik arcade-halli helid - mänguautomaatidest kostuvad piiksud ning 8-bit meloodiad, saali kõlaritest purskuv kaheksakümnendate popmuusika, videomängurite walkman´ites lindilt tuleb nerdide hingi puudutav süntesaatoriklassika ja laes asuvast televiisorist lõputult käiatavad VHS-id ulmeliste B-filmidega. Keegi mängusaali nurgas demonstreerib sõpradele oma räppimise oskusi, keegi tutvustab uut tarka Casio taskukalkulaatorit ning helilisele paablile annab oma tooni isegi lauanurgale unustatud plakkpurk Pepsit. Artist ise, kes näiteks juba lasteaias proovis mudilastega "organiseerida" techno-rave´i ja varateismelisena unistas analoogsüntesaatoritest, on oma inspiratsiooni ammutanud küll rohkem üheksakümnendate teises pooles populaarsust nautinud elektrofunki uuest lainest, kuid minu jaoks jäävad need raudvaral loodud elektrolood alati kaheksakümnendate peegelduseks, imeilusaks nostalgiaks. See on see lummus mis mind artisti loomingu ülge liimib ning ei lase kohe aotost tuppa tormata, vaid sunnib kuulama veel natuke. Ja siis veel.

Meediana on kasutatud tuhmhalli CDR toorikut millel kollase ning rohelisega värviprint. Plaat asetatud spetsiaalsesse roheliselt toonitatud läbipaistvasse jewel case´i ning vahelehtede puhul kasutatud digitrükki 250 grammisel ning 120 grammiselt kollasel (corn yellow) paberil. Kujunduse loojaks on Ivo Liidemaa, ehk Aamen.

* - Autos kuulatud plaat jäigi autosse ning seetõttu viis artist koju Tartusse ühe ilma plaadita tühja karbi, kuna kogemata suskasin selle autorieksemplaride hulka.