Stalingrad - Yuriy Ozerov 1989
1989 valmis soomes maailma parim sõjafilm "Talvisota", aga samal ajal vändati idanaabrite juures maailma kõige sitemat sõjafilmi. No aastal 1974 oleks veel selline käkk nagu venkude ja jänkida koostööna valminud "Stalingrad" kuidagi mõistwetav olnud, aga 15 aastat hiljem küll sedalaadi nõmedusi teha ei tohiks, seda isegi perestroikajärgses Nõukogude Liidus. Perestroikast ja glasnostist oli vaid üks märk filmi sattunud - NKVD-lased maha laskmas taganemisel kuulipilduja kaotanud sõdureid. Kõik muu oli vanas vaimus. Film kestab nii kolm tundi, kusjuures otsest lahingutegevust näeb väga vähe ning see on ülimalt tuim, ehk siis mingid lähivõtted punaarmeelastest vaheldumisi panoraamkaadritega lähenevatest saksa tankidest. Patriootilis idealistlikult sätitud veel, et punaarmee on pidevalt ründamas, kuigi toimub ainult taganemine. Välja näeb see nii, et joostakse saksa positsioonidele tormi ja siis järgmises stseenis istutakse uutel, Stalingradi linnale lähemal olevatel, positsioonidel ning mõne aja pärast kõik kordub.
Lund ja nälga ei ole, filmis tehakse kiire lõpuspurt ning alates oktoobrist kuni järgmise aasta veebruarini toimuv tuuakse vaatajani kõiges paari lõpuminuti jooksul. Stalingradis toimuvat on kokku nii 25 minuti jagu, samapalju välisrinnetel ning ülejäänu võtab enda alla Berliinis hargnev mõttetu spioonilugu, Hitlri salaplaanide kuvamine ning noorusliku ja targa, väheke Ron Swansonit meenutava, Stalini kujutamine. Ahjah, korraks vilksatab ekraanil ka Nikita Hruštšov´i tegelaskuju ning üsnagi nutma ja naerma ajavana. 1/5
No comments:
Post a Comment