Inside No. 9

Inside No. 9 - David Kerr 2014

Paar The League Of Gentlemen´i tüüpi oma asja ajamas. Meenutab natuke neid Alfred Hitchcock Esitleb asju lühifilmidena, et on natuke koomikat ja veidi krimilugu ning kohe kindlasti puänt. Erinev tase oli neil Hitchcock´i presenteeritud asjadel ni9ng samamoodi kõigub ka briti koomikute looming. Iga episood erinev stoori ja seetõttu soovitan teil tutvust teha vaid sesooni kahe esimese osaga, esimene neist üsna musta huumoriga perepidu ja teine slapstick kahest kunstiröövlist. Muu võib vabalt vahele jätta, sest kuigi nende lugude huumor ja lugu on OK värk, ei osata seda aga välja mängida ning kõik kipub venima. Aga kaks esimest - jah! 2,5/5

Tont - Subtroopika / Gerilja

Tont - Subtroopika / Gerilja
Trash Can dnce 2014
TCD59 kassett

A:

1. Dahab 04:16
2. Cicada 04:20
3. Habak 04:26
4. Al-`Aqabah' lained 07:09
5. Subtroopika 04:49

B:

1. Gerilja 05:35
2. Wu du 05:51
3. Dub vice 05:58
4. Loojang 07:08

Download - Lae alla Subtroopika
Download - Lae alla Gerilja

Kestus 60 tk. (30 kollast ja 30 rohelist kassetti)
Hind 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Tondi EP "Subtroopika" on väga tugevaid visuaale pakkuv muusika. Reisipildid millele on muusika vaid taustaks. Paned salvestise mängima ja koheselt ilmub lendav vaip, mis silmapilguga viib sind Põhja-Aafrika väikelinna bažaarile ja asetab sind minareti kõrvale maha. Ninna tulevad eksootilised lõhnad - segu puhastamata bensiini aurudest, roiskunud puuviljast, küpsenud lambalihast ning hõljuvad vürtside aroomid. Kuldne päike, läikima hõrutud vask. "Subtroopika" on justkui reisikiri, dokumentaalfilm või fotoalbum. Nii intensiivselt on Tont saanud kohapeal lindistatud olmehelid sulatada oma muusikasse.

"Gerilja" aga toob silme ette hoopis teise pildi. Kalamaja hoovi kus laguneva tellistest laotud garaaži uksed on valla ning seinapistikusse torgatud sangast kostub muusikat. Poiste muusikat. Ja poisid ongi garaažiuste kõrval aiatoolidel istet võtnud, ladunud logiseva puitlaua täis õllepudeleid ning korgivad neid lahti seda intensiivsemas tempos, mida valjemine taob muusika bass ja mida kõvemaks läheb jutuvada. Räägitakse poiste asjadest - videomängudest, krimiseriaalidest, actionfilmidest ning selle idioodist Raineri uuest tüdruksõbrast keda keegi kusagilt teisest kohast juba varasemast teab. Kustakse sinna samasse sirelipõõsa taha ja loivatakse lauani, et avada järjekordne õlu. Aega on, õhtu hoiab sooja ning muusikat vahetama ei kipu keegi.

"Subtroopika / Gerilja" meediaks on 30 kollase ja 30 rohelise korpusega C50 virgin tape´i. Kasseti mõlemal küljel kleebis variatsiooniga 12. Vaheleht kahepoolne värviprint 120 grammisel paberil, karp standartne läbipaistev. Kujunduse on kokku seadnud artist ise.

The Bletchley Circle

The Bletchley Circle - Andy De Emmony 2013

A viib B juurde ja B viib C juurde. Nii lihtsalt lahendavadki neli endist, WW2 ajal armee jaoks töötanud, koodide dešifreerijat sarimõrvari juhtumit. Politseist ei ole asja, neli naist panevad mängu oma sõjaväe koodilaboris õpitud oskused ning voilaa!, mõrvar ongi leitud. A viib B juurde ja B viib C juurde, kusjuures punktide vahel hüpatakse nii kiiresti, et vaatajale unustatakse vahepeal paari lihtsat asja seletada. Ei pea sellega vaeva nägema, targad naised on nii hüpertargad, et vaataja peaks juba puhtalt sellest leilis olema ning unustama vildaka krimiloo mille õblused väga lõdvalt kinni tõmmatud. A viib B juurde ja B viib C juurde ja kui D-ni jõuakse, siis on selleks üks isikupäratu junn, keda isegi alati mõnusalt ekraanil viibiv Steven Robertson ei oska lahedaks mängida. Stsenaarium teeb mööndusi realistlikele detailidele, ehk siis stoori surutud vägisi olustikku või vastupidi - olustikku venitatud loo mõõtude järgi. Kiitust palju jagatud, aga minu maitse jaoks liiga lihtne ning mööndusi tegev, kuigi jah, teise sesooni võtan samuti ette, sest mõnikord on ju natuke esimese tegemise ajal juurde õpitud. 2,5/5

Targad naised. Suus aga mehe poolt sinna pandud sõnad ja peas mehe loodud teadmised.

Heavy Metal Picnic

Heavy Metal Picnic - Jeff Krulik 2010

"Heavy Metal Parking Lot" oli kohene kultusfilm ja mul on tunne, et pikniku tegijad salasoovides lootsid seda sama. Aastal 1985 korraldasid mõned laisklevad Maryland´i noored väikese metal festari oma sõpradele, kuid kohale vajus mitmeid teisigi värvikaid tegelasi ning pidu venis tervele nädalavahetusele. Kogu jooming võeti videoentusiasti poolt linti ning aastal 2009 näidati seda kohalikele, nüüdseks juba keskeas esinenud bändide liikmetele ja paikkonna maakatele ning paluti kommentaare. Lõbus oli noorena ja naerma ajas enese nägemine mehi nüüdki, sest tegu ikka korraliku redneck´de laaberdamisega, peoga kus tooni andsid purjus kohalikud jõmmid ja hulka eksinud ka mõni tõsine hevimees, kusjuures viimased nägid suvaliste maajorsside taustal välja eriliste tontidena. Kohal olid ka peenema maitsega härrad muusikaajakirjanikud, kel seljas Slayeri särgid ja iga teine sõna death-metal. Lahe vaadata, kuid kultusfilmi seekord sündimas ei ole, sorri vaan! 3/5

Stalingrad - Сталинград

Stalingrad - Yuriy Ozerov 1989

1989 valmis soomes maailma parim sõjafilm "Talvisota", aga samal ajal vändati idanaabrite juures maailma kõige sitemat sõjafilmi. No aastal 1974 oleks veel selline käkk nagu venkude ja jänkida koostööna valminud "Stalingrad" kuidagi mõistwetav olnud, aga 15 aastat hiljem küll sedalaadi nõmedusi teha ei tohiks, seda isegi perestroikajärgses Nõukogude Liidus. Perestroikast ja glasnostist oli vaid üks märk filmi sattunud - NKVD-lased maha laskmas taganemisel kuulipilduja kaotanud sõdureid. Kõik muu oli vanas vaimus. Film kestab nii kolm tundi, kusjuures otsest lahingutegevust näeb väga vähe ning see on ülimalt tuim, ehk siis mingid lähivõtted punaarmeelastest vaheldumisi panoraamkaadritega lähenevatest saksa tankidest. Patriootilis idealistlikult sätitud veel, et punaarmee on pidevalt ründamas, kuigi toimub ainult taganemine. Välja näeb see nii, et joostakse saksa positsioonidele tormi ja siis järgmises stseenis istutakse uutel, Stalingradi linnale lähemal olevatel, positsioonidel ning mõne aja pärast kõik kordub.

Lund ja nälga ei ole, filmis tehakse kiire lõpuspurt ning alates oktoobrist kuni järgmise aasta veebruarini toimuv tuuakse vaatajani kõiges paari lõpuminuti jooksul. Stalingradis toimuvat on kokku nii 25 minuti jagu, samapalju välisrinnetel ning ülejäänu võtab enda alla Berliinis hargnev mõttetu spioonilugu, Hitlri salaplaanide kuvamine ning noorusliku ja targa, väheke Ron Swansonit meenutava, Stalini kujutamine. Ahjah, korraks vilksatab ekraanil ka Nikita Hruštšov´i tegelaskuju ning üsnagi nutma ja naerma ajavana. 1/5

The Crimson Field

The Crimson Field - created by Sarah Phelps 2014

Harva kui ma mõnda seriaali juba enne valmimist tähele panen ning ootama asun, aga käesoleva puhul seda juhtus ning tõenäoliselt selle tõttu olin ka rohkem pettunud. Lubadus näidata elu Esimese Maailmasõja aegses välihospitalis tõi silme ette mürsurahes kanderaamidega ringi jooksvad sanitarid ning veristel mädastel koikudel vaevlevad sõdurid, kuid selle asemel näidati vaat et idüllilist rahulikku elu kauni looduse keskel ning rõhk oli hoopis vabatahtlikena saabunud põetaja-neidude omavahelistel suhetel ja kergel kuramaažil noorte doktoritega. Seriaal oli liiga episoodipõhine ja kuigi taustal ujus ka põhiliin, ei olnud nii igas osas pakutav väike lugu ega suur draama mainimisväärse väärtusega. Natuke teavet jagati välihospitali elu-olu kohta, tutvustati reegleid ning paari lahedat tegelaskuju, kuid üldpildis magedapoolne. 2,5/5

Esimeseks tööülesandeks oli veriste sidemete pesemine.

Halt and Catch Fire

Halt and Catch Fire - created by Christopher Cantwell, Christopher C. Rogers 2014

Aasta 1983. Cardiff Electric kompanii uksest marsib sisse visionäär, IBM´i taustaga libadekeelne Joe MacMillan, räägib pehmeks kohaliku inseneri Gordon Clark ning käivitab kavalusega töö esimese kaasaskantava personaalarvuti tootmiseks. Laptopi esiisa loomisel võetakse abiks noor geniaalne programmeerija Cameron Howe ning trio asub raskusi trotsides looma midagi enneolematut seninägematut. Aga ega ka konkurendid maga, toimumas on personaalarvutite vallas hüppelised uuendused ning ajaga võidu joostes püütakse esimesed olla, pakkudes unikaalsust seniolematute tehniliste näitajatega.

Esimeses episoodis muugitakse lahti IBM´i arvuti tarkvaraprogrammid ning püütakse neid kloonida, luua samalt baasilt midagi sarnast, kuid samas piisavalt erinevat, et neid tööstusspionaažis ja kopeerimises süüdistada ei saaks. Selline tunne oli ka esimest episoodi vaadates, et AMC püüab lahti muukida Mad Men´i koodi ning luua sarnane toode, ajastupildiline stiilne draama. Õnneks see tunne hajus juba teise episoodiga ning Halt and Catch Fire jätkas originaalse draamasarjana, kusjuures erinevusena torkas esiteks silma tegelaste sümpaatsus. Kui Mad Men on ebameeldivate tegelaste presentatsioon, siis käesolev sari vastupidi - luuakse väga inimlikud situatsioonid ning igale ühele omased emotsioonid koos kenade aksepteeritavate lahendustega.

"Halt and Catch Fire" on läbi ja lõhki heatuju seriaal. Selline kaheksakümnendate heatuju stuff, nagu sel ajal ikka neid tehti ning luua seriaal mis mitte ainult ei peegelda stilistiliselt aastat 1984, vaid teeb seda ka stsenaariumi põhiselt, on üsna tubli töö. Seriaalis on piisavalt põnevust, seda just läbi ärigeeniuse Joe MacMillan´i petuplaanide, kes oma ideede elluviimisel ei kohku tagasi ei valetamise ega ... well, isegi ... eest ja mängib kõiki töökaaslasi nagu nukke, et vaid tema visioonid teoks saaks. Eesmärk pühitseb abinõu, oleks ta motoks sobilik. Silutud yuppie, aga kaugel corporate slut sildist ning pigem vastupidi - anarhisti hingega looja. Igal juhul suurepärane tegelaskuju, kelle isiklikku jõulisust ei suuda summutada isegi tema kaks lähimat töökaaslast.

Seriaal on kaheksakümnendate stiilis nunnult koomiline, aga samavõrra armsalt ka romantiline. Vaatajale pakutakse kahte romantikaliini - noorte nahistamisi, kus programmeerija, noorukese ja naiivse pungitüdruku, armastus yuppiest pomo vastu saab vitsu ning tasakaalukamat, ehk keskealise inseneri ning tema abikaasa pingestuvaid suhteid. Mõlemad armumised, armastused ja pettumused on ääretult hingelised ning meeldivad. Noorte armulugu on aga mõnusalt saatmas veel mõlema muusikamaitsete kokku põrkumine, kus noore neiu hardcore pungi vaimustust vastandatakse ta kümmekond aastat vanema ärimehest armukese pop´i ning new wave´iga. Väärt mussi kohe kuhjaga.

Halt and Catch Fire on üdini heatuju film ning kui ette heita peale tänapäeva seriaalides niivõrd kohustusliku gei-liini veel midagi, siis vast kohatist õrnalt kumavat lapsikust, kuid samas röövib ju kogu see kaheksakümnendate filmi hõng sellegi etteheite jõu, sest täpselt sellised need toona tehtud kinolood olidki. Ja täpselt selle pärast me neid armastame. Täpselt selle kaheksakümnendate hinge pärast nii draamas, koomikas kui ka romantikas, mina seda uut armsat seriaali nii kõrgelt hindangi. 4,5/5

Insenerid bossile edusammudest aru andmas.

Sociasylum - Sociasylum

Sociasylum - Sociasylum
Trash Can Dance / Sociasylum 2014
TCD60 kassett

A: 

1. Groundwork 01:11
2. Guilt 01:02
3. Rodenticide 01:37
4. Day After Day 01:25
5. Empty. Null. Void. 01:20

B: 

1. Lost 01:41
2. Found 00:53
3. Variable 01:49
4. Heritage 02:28 

 Kuula - Download

Kestus 13:55 minutit
Tiraaž 90 tk.
Hind 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Sociasylum, mu vana lemmik. Kuulsin neid esmakordselt paar aastat tagasi ning jätsin nime meelde, kuid et armastus tekiks, selleks oli vaja sattuda nende live´i nägema. Toores higine hardcore, peksab igas suunas, lõhub kõik barjäärid. Nii saadana pidurdamatu, hooletult metsik, piiridest piiridest kergusega sisse ja välja kargav. Nüüdseks olen neid mitu korda lavalaudadel näinud ning viimasel korral sai ka omanimelise EP lood juba ette kuulatud, kuid salvestise kättesaamisel olin ikkagi meeldivalt üllatunud, sest kuigi konsadel tuleb juurde kogu visuaalne pilt ja õhustik, on sama energia suudetud ka purkki toppida. Lühikesed jõulised lood taotakse ja käristatakse kuulajani 14 minutiga, pea ühtlane tugev hoop mis võtab läbi kõrvad, meele ning raputab kontideni välja. Justkui saunalava kuumusest jääkülma järve ja tagasi ja uuesti ja nii 66 korda järjest. Jarvis Cocker teadis mis on hardcore ja tean seda minagi - this is hardcore!

Meediana kasutatud Computape´i C14 kassette millel mõlemal küljel mustvalge kleebis. Vahelehena mustvalges digitrükis 100 grammisele paberile tehtud voldik tavalises läbipaistvas kassetikarbis. Kujunduse autoriks bändi laulja Erik Hallik. B poole viimane träkk "Heritage" on digiversioonis olevast samast palast 40 sekundit lühemaks kärbitud. Kassett on valminud TCD ja Sociasylum´i koostööna.

The Third Planet - Третья планета

Третья планета - Aleksandr Rogozhkin 1991

Raskelt haige teismeline tüdruk on Helsingis ravil, kuid lääne doktorid teda aidata ei suuda. Varakast ärimehest isa otsustab panna kõik viimasele lootusele - viia tüdruk tagasi Venemaale ja seal asuvasse mõistatuslikku Tsooni. Saarel asuvas Tsoonis oli kunagi toimunud mingilaadi tuumakatastroof, ala on armee poolt valvatud ning võõrastele suletud, kuid altkäemaksu eest smugeldatakse isa ja tütar sisse. Nüüd tuleb saarelt otsima hakata saladuslikku tervendajat, kelle radiaktiivsusest tekkinud mutandivõimed võivad tüdruku elu päästa. Enne seda hulk seikluseid ning peale tervendajaga kohtumist samuti.

Aleksandr Rogozhkin on teinud pool tosinat rahva seas ülipopulaarset komöödiat esiotsas "Rahvusliku jahi eripäraga" ning väga masendava karmi draama "Tsekist", kuid ka ühe sci-fi stoori, siis käesoleva. Tsoon ise on põnev koht, segu Tšornobõlist ning Stalkeri tsoonist ning seda kujutades oli leitud mitmeid ääretult ägedaid võttepaiku. Paik oli müstiline, väga paljut vaatajale ei seletatud nii, et kõhe tunne oli kerge tekkima, et mis surnukeha ja kujumuutjad ja... Lugu ise aga selline rumaluke, seda eriti filmi lõpupoole kus "metshaldjad" tegid desantnikutega kung-fu´d ja lillelapsed tervendajahipid headust kiirgasid. 1991 aastal ekraani näinud filmina ei puudunud ka selle aja vene kinole omane tisside näitamine ning Soome külluslike poelettide demonstreerimine oli samuti väga aegunud mekiga teema. Aga Tsoon oli huvitav, ähvardav. 2,5/5

Isa ja tütar Tsoonis. Nagu The Last Of Us.

The Dry Valley - Суходол

Sukhodol - Aleksandra Strelyanaya 2011

Peale "Raske on olla Jumal" vaatamist tuli vene kino isu peale ning otsustasin lõpuks alustada Juri Iljenko loominguga. Kuidagi nii aga alustasin, et ette sattus hoopis Aleksandra Streljanaja film. No ikka täitsa valesti alustasin, vale lavastaja, valed meeleolud kinoloos. Vene maaelu 19 sajandil - usu fanatism, hullumeelsus ja vägistamine. Ja kõik see nii kunstiline, nii kaadrikaunis, et igavus kohe sangpommina unele vedamas. Natuke elevust tõi kinoloosse veidrad maausu ilmingud õigeusu taustal ning aadlinaise süles beebina kantud kana. Viimane kusjuures tundub juba nagu vene maa-aadliku hullumeelsuse märgina, et kui ikka peen mõisapreili peast natuke opakas, siis peab tal kindlasti kana kaenlas olema. 2/5

Venemaa kolkamõisa "kahe korruse rahvas".

Oudeis - Desmion

Oudeis - Desmion
Trash Can Dance 2014
TCD54 kassett

A side:

01 Thick Glass 4:34
02 43 4:11
03 Noise In Itself 4:23
04 Triangular 5:08
05 Sound Rehash 3:16
06 Station 5:02
07 Phase 3:44
08 Loss Of Serendipity 3:36
09 GRID 5:19
10 IORITF 2:06

B side:

01 Rund Um 40:47

Kestus 42 + 40 minutit
Tiraaž 36 tk.
Hind 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Kunagi rääkis Mihkel Kleis arhitektuursest noise´ist ning se kontseptsioon jäi pähe kummitama, mutanteerudes minu mõtteis kindlasti erinevaks kui stiili tutvustaja silmas pidas. Mina kujutasin ette tühjade ruumide kõla, hävineva maja helisid ning kogu ümbritseva looduse hävitustööd klaasi, terase ning betooni kallal. Oudeis´i materjali kuulates tulid need mõtted taas koheselt esile, isegi nii intensiivselt, et silme ette kerkis konkreetne ehitis. Kaheksakümnendate lõpus hakati Kirovi Kolhoosis haigla ning kohaliku administratiivhoone vahele ehitama hiigelsuurt maja, kuid töö jäi riigikorra muutudes seisma ning kunagisest lootustega arhitektuuriauhindade võitjast sai lagunev kummituslik kõle tondiloss. Oudeis´i muusika tuletas just seda gigantset hoonet meelde ning seetõttu valisin esimeseks träkiks plaadil optimistliku sündiloo mis pärit justkui kerkivaid uusehitisi kujutava sovjetiaegse ringvaatefilmi heliribalt. Vuravad kallurid, rügavad buldoožerid ning kraanat vinnavat betoonblokke päikese piirile. Järgmine pala on neutraalne ja iseloomustab hetke kui töös tehti paus, kuid arvati, et kohe peatselt töö jätkub ning edasi tuleb juba häving mis minu mõtteis kinnitunud maja puhul kestis üle paari aastakümne. Tuul, lumi, vihm. Rooste sööb metalli, jää purustab betooni. Vaikselt, kuid järjekindlalt hoone hävineb, laguneb koost. Just seda laialikukkumist, terase ja kivi mädanemist ma "Desmion´i" kuulates iga pooriga tundsin. Kolm nädalat aega tagasi sõitsin Viimsisse, et samas hüljatud hiigelhoones kassetti reklaamivaid fotosid teha, kuid üllatuseks avastasin, et see maja on juba aasta tagasi lammutatud ning praegu laiub seal kena muruplats. Väga sobilikult on kasseti viimane lugu "IORITF" oma ambientilikkuses just seda peegeldamas.

B poolelt võib leida 40 minutit kestava heliabstraktsiooni, sellise õrnalt mürase ja kolaažliku ambient-kulgemise.Kassetina taaskasutasin BBC kuuldemängude läbipaistva korpusega kassette C86-C90 ning karbina taaskasutatud beežika tooniga TDK karpe. Kassetil on mõlemal pool värviprindis kleebis ning kaaned, kahepoolne värviline digiprint, trükitud 200 grammisele paberile. Tiraaž 36 tükki. Kassetiga ühes tuleb APJ-i CDR plaat, kus Oudeis´i albumi lood boonusena lisatud. Kui oled huvitatud, siis võta ühendust!