The Americans - 1. season

The Americans - 1. season - created by Joseph Weisberg 2013

Washington 1981. Reagan´i võimuletulekuga algas uus võidurelvastumise ajastu ning sel ajal veel üsna patriootlikud KGB spioonid püüavad haarata võimalikult palju informatsiooni, mõjutada inimesi ning juhtida mängu. Sarja peategelasteks vene agentidest fiktiivne abielupaar, kes elanud Ühendriikides juba üle tosina aasta pealtnäha korralikku pereelu, teinud natuke äri, kasvatanud lapsi ning käinud naabrite pool grillipidudel, kuid aeg-ajalt hiilivad nad ööpimeduses välja, et käia armukestelt teavet välja seksimas, kedagi röövimas või mõne tülika eluküünalt kustutamas. Perekond Jennings´ite isa ja ema on vaid pealtnäha tavalised suburbia ameeriklased.

Väga huvitav teemavalik, kus jänkist vaataja pannakse kaasa elama aastakümnete taguse vihavaenlase edule, sest eks see nii juhtub ju ikka olema, et pigem hoiad pöialt peategelastele, kui neid püüdvatele ahistavatele vastuluureagentidele, seda enam, et räpast mängu mängivad mõlemad pooled. Põnev oli muidugi ka sleeper agentide olemus, kuigi siinses sarjas neil palju just "sleepida" ei lastud, vaid rabeleti ringi justkui marutaudis. Vaat see viimane oli üksasjadest mis mind häiris, sest vaikselt nupukalt lahti hargnevate lahendite asemel mindi pidevalt täispanga peale, kõmmutati keegi maha või sunniti vaikima ja seda pea iga episoodi siseselt nii, et ühest kompaktsest sesoonist jäi asi kaugele. Aga ega seda kompaktsust püütudki saavutada, vaid koheselt terendas silme ees teine sesoon ning vaatajaid vaja igat pidi lõa otsas hoida, kasvõi lihtlabaselt hooaeg lahti jättes. Kurvastas, et ühtegi põhimeest ei aetud tõeliselt nurka nii, et sel pisar silmas ja tilk püksis, vaid toimus pidev tasandamine ning balanssi hoidmine, kus FBI edu nullisid kaagebešnikud ja siis järgmises osas taas vastupidi. Kordagi ei mindud ülekäte, ei pakutud suure pasa sisse astumist, ega tõelise taiplikkusega vastaste üle mängimist. Ja siis veel vahele otralt seebiooperlikkust mis küll kohati oli väga südamesse minev ja sümpaatne, tegelaste motiive ning tundeid inimlikult peegeldav, kuid samas ka filler mekiga ning ennast kordav. Mitte nüüd, et leigelt oleks jobistatud, aga ega vaataja suurt midagi sesooni peale targemaks ka saanud. Aga lõpuks oli ikkagi põnev ja vaatasin episoodi episoodi järel, vahepeal isegi kohvi keetmata ja võikut tegemata. Kiitust annan muusikavalikule, mis ääretu maitsekusega seriaali teemadega ootamatult haakus ja kaheksakümnendate seriaalide kaugele kajale, näiteks Wiseguy tuli koheselt meelde. Ja loomulikult ei unusta mainimast, et kaheksa kümnest venelasest rääkis aksendivabalt vene keelt, mitte ei purssinud nii segaselt, et piinlik kuulata. 3/5

Üks relv käes, teine jalge vahel.

Of The Wand & The Moon - Live At The Lodge Of Imploded Love

Of The Wand & The Moon - Live At The Lodge Of Imploded Love 2012

We Are Dust 2:57
Hold My Hand 2:27
A Pyre Of Black Sunflowers 3:37
Watch The Skyline Catch Fire 2:55
Immer Vorwärts 2:58
I Crave For You 3:00

Bonus:

Sunspot 7:16
We Are Dust (No Yule This Year My Love) 3:28

Boonuste hulgas olev Sunspot on ikka nii kõva lugu, et hoolimata öisast kellaajast, lõin korteris tuled põema nimng asusin hea tujuga koristama. Ja loomulikult on kogu Of The Wand & The Moon´i looming, kaasaarvatud käesolev kontsert, nii hea, et indu kraamida jätkus pea tunniks ja isegi peale seda oli tuju laes, lasin aga enesele Sunspot´i veel paar korda.

Top of the Lake

Top of the Lake - created by Jane Campion, Gerard Lee 2013

Uus-Meremaa kolkalinn. 12 aastane rase tüdruk, kelle isaks kohalik narkokaubandusega tegelev kurikael. Kohalikele politaseinikele meenub, et samaaegselt on linnas oma vähki surevat ema külastamas väljaõppinud lastekaitseinspektor ning naise abi palutakse noore tulevase emaga suhtlemisel, selgitamaks lapse kallel seksuaalvägivalda tarvitanud isik. Laps aga vaikib ning mõne päeva pärast kaob sotuks, pakib asjad ja püssi ühes ning läheb linnalähedasele, järve teisel kaldal asuvale mäele end varjama. Lapse otsingud ning toimunud seksuaalkuriteo uurimine hakkab aga päevavalgele tooma muid süngeidsaladusi, millest puutumata ei jää keegi. Sarja tugevaimaks küljeks ongi need väikelinna räpased saladused, mis tõusevad nii sügavalt ja on nii valusad, et kohati ei kannata justkui enam seriaali edasi vaadata - hirm tuleb peale, et kui palju seda kurbust ja mesendust sarja tegijad veel ilmavalgele toovad. Kerib ja kerib vaikselt järjest jubedamaks, mõtled vahepeal juba, et kas valgete inimeste kinos nii palju traagikat üldse kunagi pakutud on, tavaliselt ikka selline aasia sotsiaaldraama rida. Või, et kas selline see NZ-i krimisari oma olemuselt ongi - segu briti politseidraamadest, taani kriminullidest, USA maakandi hillbilly-outlaw jõmmielust ja Austraalia aborigeenide seas levivatest probleemidest. Külm karge maa kus mentidele näidatakse keskmist sõrme ning kus mendid ise samuti pättide kombel trallitada oskavad. Kõvad tegijad ja head näitlejad, kiitust jagaks kohe sületäie kui mitte viimase episoodiga ei suudetaks palju ülesehitatust taas maha lammutada. NImelt tundub, et arvati seda ängi juba piisavalt olema ning asuti otsi teistlaadi kokku sõlmina, õnnelikke lõppe ja lahendusi kiiresti kokku klopsima, jättesselega nii mõnegi tõsisema teemaliiga labaselt käsitletuks. Minu arust oleks võinud veelgi kaugemale minna ja mitte häid lahendusi nii kergekäeliselt vaatajale pakkuda. Nüüd vaatad kuus episoodi karmi insestist, vägistamisest ja pedofiiliast läbi imbunud seriaali ja siis setismendaga saad ikka ühe ilusa happy end´i kätte. 4/5

Samuti Sundance Channel´i originaalsari. Ootame lisa sealt poolt.

Rectify

Rectify - created by Ray McKinnon 2013

Sundance´i filmikanali originaalsari ning vägagi Sundance´i mekiga, selline oma isa-ema suust kukkunud laps, mida võiks hästi ette kujutada ka festivalil linastunud filmina, kuid millele tõelise tugevuse annab just pikemat stooritellingut pakkuv miniseriaali formaat. Lugu räägib täiseas mehest, kes vabaneb peale 20 aastat surmamõistetute blokis istumist vanglast, kuna DNA analüüs välistab tema isiku ohvri vägistajana. Süüdistus mõrvas jääb siiski kohalike arvates pidama ja nii peab noore poisina istuma läinud mees elama väikelinna õhustikus, kus harvad tema tõelisesse süütusesse usuvad.

Kui alul tundub, et sari hakkab kriminulli pakkuma, kerima avatuks neid saladusi mille liiga kergelt tõlgendamise läbi poisike trellide taha saadeti, siis tegelikkuses on tegu ikkagi draamalooga, mille keskmes ühe isiku kohanemine vabadusega situatsioonis kus 20 aastat on elatud täiesti äralõigatud elu. Surmamõistetud on viibinud üksikvangistuses, ei mingit telekat ega ajalehti, aeg-ajalt vaid raamatud ning vestlusi naaberkongi asukatega ja nii tundub mehe jaoks kõik uus ja võõrastav, sealhulgas ka inimsuhted. Turvatunnet pakuvad vaid vanad riided, helikassetid ning Nintendo mängukonsool.

Väga ilus vaikne suurepäraselt kirjutatud seriaal kohanemisest, mille ainsaks tõrvatilgaks jääb jutt teise sesooni väntamisest, sest tegelikult pakkus esimene just sellise indiekinolikult kompaktse terviku mille lahtiste otsadega vaataja leppida suudab ning järg võib vaid ainult kommertslikumaid eesmärke kanda, panna rohkem rõhku hetkel vähe tähtsust omavale minevikule. 4/5

Plebs

Plebs - Sam Leifer 2013

Arukat, ajastuhõngulist ning sellest lähtuvat, nalja ei tehtud, vaid täiesti tavaline noortekas, mis viidud tegevustikus Vanasse Roomasse. Elutoas oli isegi diivan olemas, no see peaks ilmekalt illustreerima, et millist huumorit jagatakse. Paar korda aga ajas siiski turtsuma ning väsinud kerele ja meelele kõlbas õhkkergeks meelelahutuseks. Paar kõrvalkarakterit olid isegi päris hästi välja kukkunud - võõrastemaja pidaja ning töökoha boss. Ülejäänud kõik lihtsalt ruumi täiteks labasusi tegema topitud, mõeldes vääralt, et kui üks tobe sitcom viia paartuhat aastat minevikku, siis on see juba automaatselt supernaljakas. 1,5/5

Antarctica

Nankyoku monogatari - Koreyoshi Kurahara 1983

1958. Esimene Jaapani ekspeditsioon Antarktikas saab neile vahetust toonud laevalt käsu pardale tõusta, jättes neid ustavalt teeninud kelgukoerad kuni mõne päeva pärast maabuva teise ekspeditsiooni hoolde. Koerahooldajad kontrollivad üle koerte kinnitusrihmad ning ketid ja lähevad järgi saadetud väikelennukiga jäälõhkujale. Ilm aga ühe halveneb ja halveneb ning lõpuks võetakse vastu otsus naasta kodusadamasse ja kogu teine ekspedititsioon ära jätta. Otsus tähendab ühtlasi seda, et jaapanlaste baasi kinni köidetud kelgukoerad jäetakse saatuse meelevalda ning laeva kapten keeldub isegi autoriseerimast ühte tagasilendu, et koerajuht saaks oma ustavad kaaslased mürgitada, selle asemel, et neid lihtsalt jääle surnuks nälgima jätta. Mis edasi toimuma hakkas oli üsna uskumatu ning kui võtta arvesse veel, et põhineb tõestisündinud lool, siis ei ole ka ime, et Hokkaidol aretatud sahhalini huskide üle jaapanlased sellist uhkust tunnevad. Ega siin muidugi spoilerdamata suurt edasi rääkida saa ja seetõttu ütlen vaid, et tegu hea helitaustaga südamliku ja ääretult traagilise looduse ja loomafilmiga, mille miinuseks on vaid mõned kohmakad stuudiovõtted ning jaapani loomafilmidele liiga omane narraatortekst. Ilma viimaseta oleks linalugu minu arust veelgi mõjusam olnud. Aga teile soovitan peale filmi vaatamist netist veel koerte saatuse kohta lisaks lugeda. 4/5

Esimene ekspeditsioon oma koertega.

The Mamas & The Papas - Straight Shooter

The Mamas & The Papas - Straight Shooter : The Authorised Video Biography - Prism Leisure 2003

Muidu nagu tavaline muusikadokk, et bändi algusajad, kuulsaks saamine ning hilisem tuntuse periood, aga üllatavalt avameelne. Mõistetav veel kui John Phillips rääkis oma narkomaaniaastatest ja kõigest muigega meenutatavast, mis sellega kaasnes, kuid kui jutt kiskus juba radadele, et küll see Michelle Phillips oli ikka litsakas plikatirts, kes oma mehele sarvi tegi, siis vahid küll suu ammuli. Selliseid avaldusi justkui ühest kenast pisikesest muusikadokist ei ootaks. Vahele veel Cass Elliot kitus üht ja teist, tal vist siiani väike pind tagumikus, et bändi kauneim lauljanna ei olnud ning kõigi pilgud pöördusid esmalt ikka Michelle suunas.2,5/5

Nooruke Michelle Phillips.

Foto autor Suki Hill.