Harjunpää ja ahdistelija

Matti Yrjänä Joensuu - Harjunpää ja ahdistelija
Otava 2009

Alustasin ühe venelase kirjutatud fantasy romaaninga ja avastasin, et see on alles triloogia esimene osa, kahest järgnevast aga ei veel kippu ega kõppu. Loobusin. Alustasin teise venelase kirjutatud fantasy romaaniga mis pidi pilama Sõrmuste isandat aga kuna kahekümne esimese lehekülje peal ei olnud midagi põnevat ega vaimukat, siis loobusin samuti. Haarasin siis hoopis taas järjekordse Harjunpää romaani ning seekord ei mingit pettumust, tegu võib-olla isegi parima looga üldse, lihtsalt eestikeelsena ilmunute sisu ei mäleta nii hästi, et juba võrrelda julgeks. Igal juhul viimasel ajal loetud neljast Harjunpää loost parim. Ja lahe oli, et Harjunpää pandi vägistamisjuhtumite jada uurima koos Onervaga, hilisemast teada ju, et selle koos naisega töötasid nad mitmes romaanis paarilistena.

The House of the Devil

The House of the Devil - Ti West 2009

Kaheksakümnendate stiilis õudukas mis üle tunni kruvib pinget ning alles siis toob vere mängu. Olgu, üks pauk käis ja ajutükke lendas ka varem, kuid peategelase ümber keerlev võtab vaikselt samm-sammu haaval tuure üles jõudes lõpuks...mitte just kõige originaalsema lõpuni. Korraliku, kuid üsnagi tavalise. Vähemalt mitte vaikse atmosfäärilise alguse väärilise, sest meel krutib end alateadlikult lainele kus vaikusejärgselt peaks pauk eriti valjult mõjuma, mitmekordse intensiivsusega lajatama. Ma mõistan, et lavastaja püüdis võimalikult kaheksakümnendate stiilis õudukat vändata mis tal ka suurepäraselt õnnestus, lõpus toimuv kaasa arvatud ning seal ei saa nõuda modernsemat lähenemist, kuid kolmkümmend aastat hiljem mõjunuks müstikast loobumine ning kult-killing teemale truuks jäämine vaat´et kõhedamana. The House of the Devil on väga hea aastate tagust stilistikat ning horrori tunnetust tabav film, kuid kui see oleks tehtud tõesti kaheksakümnendatel, jäänuks ta lihtsalt üheks keskpäraseks Rosemary´s Baby klooniks. 3,5/5

Collapse

Collapse - Chris Smith 2009

Mart Kalvetile oli käesolev linalugu muljet avaldanud, kuid mitte minule. Võib-olla ma otsisin sealt liialt seda mis talle meeldis, püüdsin näha "sünget lugu ühe kergeuskliku ja surmani ära hirmutatud mehe aeglasest vaimsest hääbumisest", kuid ei adunud seda nii valdaval määral, et asjas traagikat ning koomikat samaaegselt näha. Minu ja Mardi standardid vaimse hääbumise ja hirmu suhtes on vist erinevad. Mina vajad enda veenmiseks enamat kui paar koomilist paranoiat ja ahelsuitsetamine, et hirmu ära tunda ning rohkemat kui üksteise otsa laotud ökoloosungeid, et kellegi vaimset hääbumist märgata. Lavastaja ei olnud mehe klaari või häguse mõtlemise demonstreerimisele rõhku asetanud, vaid jäi paari kahtleva kommentaari tasemel puutujaks, lastes Michael Ruppert´il ise hing tühjaks rääkida ning mingil juhul ei lähe mina kellegi hoolt tuleviku pärast vaimseks hääbumiseks tempeldama, on need tema mõtted siis kindlad faktid või kaheldavad vaieldavad teooriad. Portreefilmina oli veel midagi väärt, informaatiline külg oli mitmeid kordi varemgi kuuldud. 2,5/5

Isegi minu jaoks varasemast tuntud arhiivikaader.

Tricked

Alex Robinson - Tricked
Top Shelf Productions 2005

Poole koomiksini oli tunne, et sellest saaks ühe mõnusa ladna indiefilmi, pane või kasvõi otse piltide järgi, ei pea storyboard´i joonistamagi. Lõpus aga tunne hajus, sest film vajab väheke rohkem särtsu kui koomiks seda pakkus, kuid koomiksina oli taas kõike täpselt parasjagu, ei mindud liialdustesse ega lõpetatud lahjalt. Kuue LA-s elava inimese kurb-naljakad saatused jooksid kokku just parasjagu tugeva kõmakaga, et kõiki läbi rputada, kuid mitte jalust lüüa. Piisavalt põnev ning humoorikas, lugemisnauding garanteeritud.

Hobo with a Shotgun

Hobo with a Shotgun - Jason Eisener 2011

Skaterape - see on tänase päeva uus õpitud sõna. Uiskudel vägistamiseks küll ei läinud, kuid igat masti muud veristamist sai gorekomöödia vormis küll parajalt. Mul on kuri kahtlus, et Hobo with a Shotgun on film mida pakutakse vaatajatele väheke vales vormis, olen kuulnud juba virisemit teemal, et ei olnud nii haarav kui vaja ja pean põhjuseks just rohkeid eelarvamusi tänu vilkale reklaamile. Tegu oli aga kõige tavalisema tüüpilisema Troma reliisidega sarnase kinolooga mis pea üks-ühelt jälgis kõikide kättemaksufilmide süzeekäike alates westernitest ning lõpetades kaheksakümnendate erigrupeeringus olnud veterani märulitega, segades sinna sisse b-filmide juustusust ning verevägivalda. Stiilipuhas klassikaline krimisplätter, just piisavalt halb, et jääda sinna hea filmi poolele ning piisavalt korn, et muutuda kultusfilmiks. Kulutulena levinud reklaam aga justkui kärbiks seda tromalikkust, andes mõista nagu saaks vaataja väikese odava filmi asemel hulga suurema kinoloo ning kultuslikkus võib saabuda filmifriigi mõistes vales seltskonnas.

 Peaosas vanameister Rutger Hauer ja kuidas sa ikka paigutad teda low-budget verekomöödiasse ilma eelarvamuseta, et nüüd saabumas justkui mingi suurem comeback läbi eripärase kinoloo mis peaks meeldima võimalikult paljudele. Teos aga on ihtsalt üks järjekordne tulija reas kus mitmed analoogsed kinofilmid juba ammu ees ootamas, küll piisavalt silmapaistev, kuid mitte mingil juhul eripärane, jätkates pigem traditsiooni ja tehes kummardust just sellisele heale/halvale kinole mis lõbusas seltskonnas koos väikese napsuga tuju tõstab. Tavaline aga selline mõnus vana mõnus tuttav tüüpi tavaline. 3,5/5

Muruniitmisest, mitte tapmisest unistav hulgus.

War Party

War Party - Franc Roddam 1988

Aastal 1989 oli mul kinost lahkudes pisarad silmas. Kuidagi ei suutnud uskuda ülekohut mis tänapäeva USA-s põliselankele osaks saab ning ei olnud ennast valmistanud ette ka traagiliseks lõpuks mis tundus täiesti harukordne ühe meie kinodes jooksva j'änkimaa filmi kohta. Kakskümmend aastat hiljem pisarat silma ei tulnud ning kõik need nüansid mis selle fimi kommunistliku okupatsioonivalitsuse jaoks vastuvõetavaks tegid olid selged, kuid üsna nukker tunne jäi peale vaatamis ikkagi hingesoppi. Mõtlesin täna töölgi mitmeid kordi selle filmi peale ja leidsin, et noorena kogetud hingeline šokk oli asjakohane ning muutis mind õiges suunas paremaks inimeseks.

Reservaadi nõukogu võtab vastu otsuse korraldada muistse lahingu rekonstruktsioon, pakkuda turistidele vaatemängu mis peaks indiaanikogukonna jaoks raha sisse tooma. Noored tuulepead on aga tülli keeranud lähikonna redneck´idega ning US ratsaväe ning indiaanlaste näidiskokkupõrkes lastakse käiku ehtsad padrunid ning lüüakse tomahoogiga kolp sisse. Veretööst ehmunud indiaaninoored põgenevad südmuskohalt mägedesse ning kuni poliitikud situatsioonile rahumeelset lahendust otsivad, asuvad kohalikud põgenikku jälitama. Valged muutuvad taaskord kauboidest kättemaksu-posseks ning indiaaninoored elu ohverdavateks koersõduriteks.

Nüüd aastaid hiljem märkasin muidugi naiivseid kohti ning telefilmilikke momente, kuid lufgu sellest, et pealispinna all keevad samad tunded, punanahkade ning kahvanäguide vastandumine, köitis mind siiski. Isegi püütud pagana skalpeerimine valgete poolt oli sees, mida paremat ikka näidata sellest kui erinevas kultuuris elavad inimesed rez´i ääres ja sees. Film oli juurte leidmises, tahtmatult valgete poolt, kuid palju tugevama tunnetusega indiaaninoorte seas. Kurb film intsidendist mis vallandas sajandeid poliitilise korrektsuse alla maetud põlisomadusi. 3,5/5

Tänapäeva indiaanlased metsas sissielu veetmas.

Stray Dogs - Псы

Psy - Dmitri Svetozarov 1989

Väike parteimutrika, alkohoolikust komaktivist, kutsutakse ülemuse juurde kohvile ning antakse kätte ülesanne panna kokku grupp kes peaks lähikonnas inimliha mekkinud hundikarja hävitama. Õnnetu mehike jookseb portfell kaenlas linna peale, sakutab unest üles ja tirib peedipudeli kõrvalt ära auuli kõige suuremad joodikud ning päevavargad, andes kätte käsu olla järgmisel päeval valmis hundijahiks. Element laseb end ahvatleda preemiarahadest mis hundinahku ettenäitavat ootavad ning reis logisevas bussis võib alata. Mõne aja pärast aga selgub, et paikkonnas ei ole ühtegi hunti ning grupp mehi satub silmitsi analoogse, kuid hoopis teise vaenlasega.

Film mille õhustiku lõid võttepaigad, ehk surnud linnad Araali mere ääres. Õigem oleks öelda taandunud mere ääres, sest vett näeb filmis harva, küll aga liiva, mis enese alla matnud külad ning asulad kust kunagi kaluripaadid merele läksid. Minu jaoks oli see sisemere kadumine justkui hilisem probleem, kuid juba aastal 1988 võis näha kaadreid kuidas tuletorn troonib keset liivaluiteid, mahajäetud tööstusmasinad vajuvad vaikelt pinnasesse ning terved suured asulad on poolenisti liiva alla mattunud. Võimas võttepaik, ökoloogiline katastroof traagilisel kujul.

Pealkiri muidugi reedab. Seltskond satub vastamisi hulkuvate koerte karjaga, aga tänu tegelaste tumedale taustale visatakse sisse vempe mis muudavad relvastatud meeste võitluse metsistunud loomadega üsna võrdväärseks. Nautisin põneviku atmosfääri ning olin üsna veendunud, et koerte killimise juures ei saada ikka korralikult hakkama, kuid vastupidi. Tõesõna jäi paaris kohas mulje, et ei mingeid eriefekte, vaid hoopis võetud varjupaigast posu koeri vaid selleks, et nad kaamera eest reaalselt maha lasta. Verd pritsis ning penid kiunusid.

Montaaž tulistamiste ja surevate koerte kokkusobitamises oli väheke nõrk ja filmi lõpus olev sümbolism liigne, kuid üldpildis pakkus siiski väga korraliku elamuse. Hea, tuntud näitlejatega, perestroikaaegne film mis kandis aimatavat sõnumit karmavõlast, situatsioonist kus inimtegevuse tagajärgedel muutunud loodus leiab teise viisi taas inimest ennast hirmutama tulla. Ja läbi valu muuta inimest loomale lähedamaks. 4/5

Jahiseltskond - parmud, vargad ning rahaahned kütid.

The Smoking Room - 2. season

The Smoking Room - 2. season - Gareth Carrivick, Brian Dooley 2005

The Smoking Room´i teine sesoon oli sama hea kui esimene ja ega suurt erinevust pole, võta ükskõik millised kaks või enam episoodi ning vaheta sesoonides ära, midagi erilist sellest ei juhtu. Ikka istub kamp nikotiinisõltlasi suitsutoas ja räägib oma igapäevasest elust, kõigest välja arvatud töö. No nii palju muidugi juhtus, et rOBINI SEKSUAALNE SUUNDUMUS TUUAKSE PEA IGAS episoodis esile, heidetakse selle üle päris teravmeelset nalja ning narritakse vaest poissi päris korralikult. Caps Lock hüppas peale, see tähendab, et homme hakkab vihma sadama nagu sajanditetagune vanarahvatarkus õpetanud on. Läen nüüd kurgipeenraid kinni katma, järsku hakkab juba öösel sadama. 4/5

Suitsupaus.

Truck Tunes

Truck Tunes - Robert Gardner 2007

Teine DVD täis lühifilme suurtest masinatest, seekord vaatluse all buldoožerid, ekskavaatorid, skreeperid ning mitmed erinevat metsatööautod. Pildiliselt pere pisemate jaoks sama huvitav aga selgitava teksti asemele oli seekord pandud hoopis selgitav laul ja üks kantrimees lõõritas kogu info konede kohta maha. Muss selline naivistlik ja primitiivne, paar lugu meenutasid Visage´i ja Kraftwerk´i, valdav enamus olid aga country stiilis soperdused. Poisile huviotav vaadata küll, kuid edaspidi peab heli maha keerama, sest kaks või enam korda neid laule küll kuulata ei tahaks. 3/5

Wasteland : Tales of the Uninvited

Antony Johnston, Christopher Mitten - Wasteland #7, 14, 20, 25
Oni Press 2010

Wastelandi neli lisalugu mis vastavad küsimustele, et mida varjab artisan Skot, kuidas Michael õppis tundma Doc´i isa, milleks ja kuidas ehitas Isand Looja Marcus Newbegin´i linna ning miks Michael´i ja Sultan´i suhted on jahenenud? Big fucking deal! Keda see ikka huvitab! Arusaadav, et tehakse lisalood mis põhistoorit ilmestama peavad, kuid siinsed teemad on nii mittemidagi ütlevad, et mingit lisateavet, vähemalt põhiliini suhtes väärtuslikku, küll kätte ei saa. No, et Skot on pepupoiss, oli muidugi üllatus aga see jäi ka ainukeseks. OK oli lugeda, eriti viimast värvilist stoorit, kuid tegu ikka konkreetse filleriga, hing aga tahaks kangesti teada kuidas põhilugu edasi kulgeb.

I Love You Phillip Morris

I Love You Phillip Morris - Glenn Ficarra, John Requa 2009

Ei tea kust kohast mul selline väärarusaam oli jäänud, kuid arvasin kuni filmi vaatamiseni, et tegu on homonalju sisaldava heterokomöödiaga. Nagu uduselt kumas, et Jim Carrey hakkab pedet mängima selleks, et oma südamedaami tagasi võita, kuid selgus, et Carry ei mängi ning küsimus on hoopis südamehärra meelitamises. Igati muhe film, sobis küll õhtulõpetuseks kenasti. Suuri vaimukusi välja ei käidud ning film tundus ise ka justkui eesmärgitu, kuid üle pika aja oli mõnus vaadata nii kumminägu ennast kui ka eriti nunnut Ewan McGregor´it. Vaheapeal on ikka mitmeid Carreyga filme vahele jäänud, nüüd tundub, et justkui rehalibiteeris end petturist gay rolliga. 3/5

Fafhrd and the Gray Mouser

Fritz Leiber, Mike Mignola - Fafhrd and the Gray Mouser #1-4
Dark Horse 2007

Parimad olid Bazaar Of  The Bizarre ja When The Sea King Away..., aga üldiselt ikka üks suur igavus mida ei suutnud päästa isegi Mignola nimi. Mees järelsõnas mainib, et tegu tema lapsepõlve lemmikkirjaniku Fritz Leibers´i illustreerimisega, aga tundub, et see mis Mignolas seitsmakümnendatest pärit nostalgiat tõstis, minule igal juhul ei mõjunud. Sõber Lauri jäi samuti ükskõikseks ning väitis, et algmaterjal olevat nii sitt, et sellest korraliku pildilugu ei saagi ehitada. Mind isiklikult häiris veel ka loodud maailma ebaküpsus, justkui liiga hooletult siit ja sealt kokku kraabitud fantasy elementid, ilma ühtse nimetajata. Final Fantasy saab selliste erinevatest sajanditest pärit kultuure segava maailma loomisega hakkama, käesolev aga feilis.

Club Dread

Club Dread - Jay Chandrasekhar 2004

Minu arust oli see Adi kes käesolevat komöödiat soovitas ning tänud talle selle eest! Tegu oli igati muheda rumala filmiga kus sees seda Jay Chandrasekhar´ile omast nihkes huumorit, kuid õnnetuseks kadus pea kogu nali viimase paarikümne minuti jooksul ära. Või muutus ebanaljakaks. Mõtlesin, et kui nalja enam ei saa, siis vähemalt mingi eriti ootamatu twist keeratakse ikka peale, sobinuks selline nagu igati, aga kahjuks ei midagi. Hea lollkomöödia hakkas üha tõsisemalt slasheriks kiskuma ning seda metamorfoosi ei olnud pehmendama jäänud ühtegi tõelist vaimukust. Igava lõpuga komöödia, lõikumata versioonis sai näha üsna korralikult tisse, poolpaljaid näitsikuid on kindlasti mõlemad lõiked paksult täis. 3/5

Alul tsikid ja nali, hiljem sahmerdamine ja veri.

Kellele ei meeldiks Steve Busceme´i!?!

Tsekka seda fan-lehte!

Scratch Acid - Muggin's, Indianapolis

Scratch Acid - 1986-05-23 - Muggin's, Indianapolis, IN

01 - Lay Screaming
02 - Monsters
03 - Albino Slug
04 - Damned for all Time
05 - Mess
06 - El Espectro
07 - Amicus
08 - Big Bone Lick
09 - Cannibal
10 - Eyeball
11 - Owner's Lament
12 - This is Bliss
13 - Greatest Gift
14 - She Said
15 - Greatest Gift (Touch & Go Video)

Üheksakümnendate keskpaiku käisid mul korteris kaks korda vargad sees. Teisel korral viidi ära vaid grammari kõlarid ning nipet-näpet, esimesel sissemurdmisel tehti puhas töö: läks tehnikat, riideid ja pool kassetikogust, nii umbes 300 helikandjat. Sellest viimasest oli kohe eriti kahju, isegi kohale tulnud politseinik lohutas mind ja väitis, et saab kaotusest aru, kuna tal eneselgi hulk muusikat kokku korjatud. Igal juhul läks ka Scratch Acid´i "Just Keep Eating" lindistus ja alles nüüd pea paarkümmend aastat hiljem kuulasin seda bändi taaskord. Paari looga oli isegi selline äratundmisrõõm ja mõnus minevikuvärin, kuid uuesti ma bändi enam fännima ei suuda hakata.