The Short Animations of Shintaro Kago

The Short Animations of Shintaro Kago - Shintaro Kago 2008

Paar esimest animatsiooni jätsid üsna punnitatud mulje. Sellised gore´le üles ehitatud naljad mis erilise vaimuteravusega ei hiilanud, vaid tundusid pigem üliõpilase, kui kuulsa mangakunstniku, poolt igavusest valmistatud flashanimatsioonidena mida võib koolivendadele näitamiseks saata, kuid kaugemale pole mõtet trügida. Varsti aga hüppas sisse paar tööd mis lapsiku nalja asendasid absurdiga ja arvamus Shintaro Kago fantaasia piiratusest muutus. Üllatavalt aga meeldisid mulle mehe näitlejatega lühifilmid hulga rohkem kui paari minutilised animatsioonisketšid. Filmid olid diski lõppu jäetud ja nii võibki öelda, et mehe loominguga tutvumine lõppes kõige parema palaga, täieliku kinodesserdiga mis seisnes ühe kulunud mustkunstitriki naivistlikult lihtsast esitusest ja tänu sellele võrratule lõpufilmile jäi tervest kogumikust hea mulje. 4/5

Näkineiul on merekarpide all rindade asemel kihvadega suud. No ei olnud väga naljaks ega fantaasiarikas nali.

Infestation

Infestation - Kyle Rankin 2009

Põhimõtteliselt sedalaadi õudusfilm kus mõned muutuvad zombiedeks ja mõned mitte ning siis proovib grupp inimesi ohutult linnast välja jõuda, kusjuures mõned neist on puretud ja hakkavad ise ka zombiedeks muutuma. Ainult, et zombiede asemel on tulnukputukad, mitte just eriti targad, elutruud ega hirmuäratavad. Ja on kangelane ning kangelanna kes huumorit ja actionit segades püüavad putukatekolooniaga 1:0 teha. Laisa mehe horror, võib ühe silmaga magada ja teisega piiluda. 2/5

Poster annab filmist koomilisema pildi kui asi seda tegelikult oli.

Tolmunud Mesipuu album "Puusse panen" mp3 kujul netis tasuta jagamisel

Tolmunud Mesipuu debüütalbum "Puusse panen" anti välja oma kulude ja kirjadega ja tänu sellele on võimalik Creative Commons´i litsensi alusel muusikat kõigile huvilistele neti teel tasuta jagada.
Tõmmake alla, kopeerige sõprade jaoks ja laadige taas üles erinevatel torrent trackeritel ning P2P failivahetus keskkondades. Kõrvetage CD-le, kuulake arvutist või oma mp3 mängijast. All asuvat MediaFire´i download linki jagage erinevatel muusikasaitidel, blogides ja foorumites. Keelatud on muusikat ilma tegijate loata kommertseesmärkidel kasutada, kui vaja võtke palun Tolmunud Mesipuuga ühendust.

Rar. pakk sisaldab:

Tolmunud Mesipuu album "Puusse panen" mp3 320 kb/s
Plaadi kaanekujundus ( Aadam Kaarma ) jpg.
Foto CD kaanest ( Aadam Kaarma ) jpg.
Tolmunud Mesipuu logo ( Heiki Lepist ) jpg.
Foto sisekaanest ( Aadam Kaarma ) jpg.
CC promokuva "Copy me" gif.
2 bändi kontsertfotot ( Allan Amberg ) jpg.
Tolmunud Mesipuu grupifoto ( Allan Amberg ) jpg.
Tolmunud Mesipuu CD infofail txt.

ja boonusena lugu Ainus poeg demoversioonis mp3 320 kb/s

Tasuta allalaadimise link:

Tolmunud Mesipuu download

Kontakt:

Tolmunud Mesipuu MySpace
puumees@gmail.com

CD müügil:

Tolmunud Mesipuu Nailboardis

Tolmunud Mesipuu albumi "Puusse panen" arvustused:

Trash Can Dance
Eesti Ekspress
Ghosts and Corpses

Hoidke Eesti raskerocki underground elujõulisena!


Puusse panen CD album by Tolmunud Mesipuu is licensed under a Creative Commons Attribution-Noncommercial 3.0 Unported License.

Foto Allan Amberg.

Summer of '42

Summer of '42 - Robert Mulligan 1971

Film põhines kirjanik Herman Rauche´i noorpõlvemälestustel ning 1942-l aastal Nantucket´i saarel kogutu põhjal, tema esimesest armastusest ja suhtest endast kümmekond aastat vanema naisega. Armastusväärne draama, kuid kogu filmis ette näidatud loost põnevam on minu arust hoopis päriselu. Kui film lõppeb kirjaniku ( narratsioon ) tõdemisega, et peale seda sõjasuve ta hiljem oma ihaldusobjektiga ei kohtunud ega kuulnud temast midagi, siis ometigi peale filmi jõudmist kinodesse, naine kirjutas talle ja tundis muret ega noorele poisile liiga valu teinud. Viieteistkümne aastasele võib-olla tõesti valus kogemus, kuid keskealise kirjaniku jaoks pigem tugev emotsionaalne laeng loometöö jaoks. Hea draamafilm. 3,5/5

Private lessons.

Good Arrows

Good Arrows - Helen Grace, Irvine Welsh 2009

Irvine Welsh kaaslavastajana oli süü miks ma selle briti komöödiaga tutvust tegin. Welsh on ju ikka mõnus säga olnud ja eks ka käesolevas filmis leidus neid mõnusaid momente kus kirjanikuhärra kätt tunda oli. Mockumentary stiilis lavastatud lugu snooblikust filmilavastajast kes otsustab linti saada briti tõusikluse hinge kasutades materjalina kohalikku noolevisketšempioni ja tema naise jutte ning tegemisi. Paroodia uusrikaste ja nende labasuse teemal, lisaks kohustuslikke briti elemente nagu heroiin, huligaanid ning pubikultuur. Paari sügavalt musta naljaga, kuid kokkuvõttes keskpärane. 2,5/5

Stsenaristist kaaslavastaja cameo moment.

NY Indies

NY Indies - Sylvie Zale 2005

Robert Downey Sr. ütles selle dokfilmi lõpus mõnusalt, et tänapäeval kus digitaalne filmimine on nii meeletult odav, ei tohiks mitte keegi enam viriseda, et temal ei ole võimalust filme teha. Tehku palju soovib, iseasi muidugi kas neid ka vaadata viitsitakse. Käesolevas prantsuse telekanalile tehtud ülevaates räägivad New Yorki underground´i sõltumatud filmitegijad ja produtsendid kuidas on võimalik linti saada üks korralik festivalifilm mitte enama kui poole miljoni eesti krooni eest. Lugesin just täna ühe kriitilise kinokülastaja kommentaari kes imestas, et kuhu kadus uue eesti mängufilmi Pangarööv puhul 6 miljonit produktsiooniraha, sest ekraanilt ei pidavat üle milli kuidagi välja paistma. Siin filmis aga tehakse miljonistki väiksemate summade eest auhinnatud ja isikupäraseid teoseid, poetakse nahast välja ja elatakse peost suhu, kuid väikeseid kinokunsti pärleid valmib üksteise järel. Üsna tavapärane dokk teemadel mis indiekinoga sinapeal oleva jaoks palju uut ja huvitavat ei paku peale hea fiili vaadata ning ühe eksinud infokillu. Mina näiteks varem ei teadnud, et Tom DiCillo´t võib sõltumatu kino madalamasse kasti liigitada. No Johnny Suede oli küll väga indiefilm, kuid Living in Oblivion juba ronis tänu ülemaailmsele kuulsusele aste kõrgemale ning mina paneksin lavastaja pigem Jim Jarmusch´i, Doug Liman´i või Kevin Smith´iga ühte kampa, kui NY videokaameraga undergroundfilme tegevatega getokunstnike sekka. Vaadatav dokumentaal kuid tänu teleformaadi kestvusele liiga pealiskaudseks jääv. Oleks võidud pikemalt ja sügavamale lõigata. 3/5

It's Always Sunny in Philadelphia - 2. season

It's Always Sunny in Philadelphia - 2. season - John Fortenberry, Daniel Attias, Rob McElhenney 2006

Minu arust ei ole Danny DeVito naljakas ja seetõttu süüdistan sarja teise hooaja nigelas huumoris tema kaasamist. Tegelikkuses on vist põhjus aga hoopis selles, et ajutiim ei suutnud nii kiiresti piisavalt tihket nalja välja pressida. Esimese hooaja boonuste hulgas olid loojate demod, videoharjutused läbi mille sari loodi ning näha oli kui palju sättida ja parandada võis, enne kui suure produktsioonifirmaga käed löödi ja tõsine filmimine algas. Teise hooaja alul neil sedalaadi pidurdusruumi ees ei olnud, kõik tuli stuudiobossie nõudmisel kohe välja punnitada ja selle tõttu oli kogu sesooni peale vaid üks ( Mac Bangs Dennis' Mom ) sügavalt koomiline episood. 2,5/5

Mina ei naera.

13 Most Beautiful...Songs for Andy Warhol's Screen Tests

13 Most Beautiful... Songs for Andy Warhol's Screen Tests - Andy Warhol 1964 - 1966

Asjatundjad soovitasid, et neid kolmteistkümmend Andy Warhol´i poolt screentesti jaoks filmitud portreed tuleb kindlasti vaadata ilma muusikataustata, kuid ega ma siis mõni selline ole kes viitsib tund aega tuimalt inimeste nägusid telekaekraanilt passida, loomulikult valisin ma menüüst audioga mode´i. Tegelikult ei olnud see soundtrack üldse nii kole kui arvasin, need elektroonilised ludistamised olid nõrgad jah, kuid instrumentaalpillidel mängitud psühhedeeliasugemetega lood olid heliloojatel täitsa kenasti välja kukkunud. 13 muusikapala ja kolmteist Factory nägu, DVD mida sobib suurepäraselt koduste toimingute taustaks mängima panna. Kuulad helisid ja aeg-ajal heidad pilgu ekraanile, et näha kelle nägu nüüd näidatakse, kas Dennis Hopperi, Lou Reed´i või Nico oma.

Edie.

Left Bank

Linkeroever - Pieter Van Hees 2008

Noore neiu soov on pääseda maailmameistrivõistlustele, kuid ta treenib eesmärgi nimel füüsiliselt üle ning kuuleb perearstilt, et vähemalt kuu aega tuleb lihtsalt niisama oleskleda ja alles siis on organism piisavalt kosunud, et jooksmisharjutusi jätkata. Neiu kolib oma uue poisssõbra juurde linna lahutava jõe vasemale kaldale ning proovib üheksakordse betoonmaja korteris armastuse ja puhkuse väel kosuda. Peagi selgub, et korteri varasem asukas on teadmata kadunud ning tütarlaps asub uudishimust ajendatuna eelmise üürniku jälgi ajama.Belgia horror ja täitsa kõva. Ma ei räägi siin nii väga uudsest ideest, kuna suures plaanis oli tegu The Wicker Man´i laadse looga ega ihukarvu tõstvatest õudusmomentidest, sest 99% protsenti ajast kulges film justkui põnevikuvormi valatud töölisdraamana, vaid väga korralikult tehtud filmist ja vähemalt minu maitsele sobivast lõpplahendusest. Minule just meeldis, et vaatajat ei tulistatud pidevalt kõhemomentide ja ehmatuskohtadega, vaid näidati vaikset filmi kus annab kuuenda meelega tajuda, et midagi on korrast ära, miski veab vaikselt viltu ning kisub tumedaks. Pinnal on kõik vaikne aga halb eelaimdus on juba hoiatanud, et sügavusest midagi tõuseb. Meeleoluline ja müstiline enne õudsat, selline nagu need head uued horrorid on. 3,5/5

Minule meenutas film veel mõnda aasia õudukat, eriti just need keldrit puudutavad uuringud.

Art of Noise - Into Battle with the Art of Noise

Art of Noise - Into Battle with the Art of Noise 2003

1 Moments In Love 4:40
2 Beat Box Pop Promo 3:47
3 Close To The Edit (Version 2) 4:15
4 Metaforce 4:07

Art of Noise´i 1983 ilmunud EP juubeliväljalaske boonusdisk kõlas klappidega kuulates suurepäraselt. Selgemad helid lõid hulga armastusväärsema pildi sellest bändist mis segas avangardi popiga, piinas sünte ja miksis tehislikke helisid loomulikega. Kõlas nagu hea kaheksakümnendate muss ja Beat Box Pop´i ja Close To The Edit´i videod olid samuti korralikud.

Sleep Dealer

Sleep Dealer - Alex Rivera 2008

Kümmekond aastat tagasi vaatas lavastaja Alex Rivera dokumentaalfilmi Teise Maailmasõja aegsest Kalifornia ja Teksase osariigi tööjõupuudusest, situatsioonist kus suurem osa mehi oli armeesse värvatud ning lõikuse ajal nappis töökäsi. Selle kriisi leevendamiseks toodi Mehhikost ajutist tööjõudu kes miinimumpalga eest rügas kogu sügise ja peale tööde lõppu laaditi nad nagu kotid autole ja veeti piiri taha tagasi. See mustvalge arhiivimaterjal andis mehele idee lavastada lühifilm analoogsel teemal ainult, et isegi mehhiklastel endil ei ole vaja kohale sõita, piisab kui nad interneti teel juhivad roboteid mis siis kogu jõutöö ära teevad. Lühifilm lõi laineid, paar kohalikku ajalehte võtsid seda isegi tõepähe ja kajastasid kui modernse tehnika suursaavutust. Paar aastat arendati mõtet edasi ja lõpuks kaubeldi välja täispika filmi tootmisrahad. Idee sellest kuidas inimene läheb kaarhalli, ühendab end kehal olevate portide kaudu arvutiga ning saab DNA võtme abil asuda neti teel juhtima tuhandete miilide kaugusel asuvaid ehitus, koristus või hooldusroboteid oli vinge. Need "unemüüjad" olid tuleviku mustatöö tegijad ilma viibimiseta Ühendriikide pinnal, immigrantide vaev mis makstakse kinni kohapeal ja kellelgi ei ole vaja üle piiri paremat elu otsima silgata. Muidugi teenitakse tänu korporatsioonide vahendustasudele ja absurdsetele maksudele vähem, portide tegemine maksab isegi mustal turul parasjagu ja viirus või elektririke arvutivõrgus võib töötaja tappa, kuid vähemalt saab puruvaene posu dollareid pihku. See kaugtöötamise mõte oli geniaalne ja satiiriline, kuid ülejäänud film oli päris tavalise ulmeka mõõtu. Hea vähemalt, et vägisi liiga scifi-ks aetud ei olnud, paar tulevikutobedust kannatas välja ja ülejäänu jäi lihtsalt keskmisele küberpungi tasemele. Kui aga tahtmist Mehhiko ulmet vaadata, siis laske käia, halb film see ei olnud. 3/5

Ülal jänkide high-tech "sleep dealer" ja all mehhiko odavat tööjõudu pakkuvad ametivennad.

Filmiõhtu blogis käidud ja vandenõu paljastatud!

Nädal tagasi usaldati minu kätte kullatud võti millega sain avada saladusliku "Filmi6htu" nimelise blogi ukse. Ja ega mul lubatud vaid ukselt kiigata, lükati tagant, et astuksin sisse, tunneksin end justkui kodus, käpiks ja näpiks kõike mis ette satub ning kui vaja, tiriksin isegi sahtlitest pererahva aluspesu välja. Võtsin kutse rõõmuga vastu ja oma muljetest lubati mul ka blogivahendusel pajatada.
Filmi6htu on üks kuradima hea filmiblogi mida peavad kolm sõpra kes üksteise filmimaitset tunnevad ja kamraadi soovitusi kuulda võtavad. Postitustihedus on tugev, iga mats vaatab ja kirjutab üle päeva, kusjuures teksti on oma konkreetsuses ja kriitilisuses väga nauditavad. Poster, filmi nimi, väike sisukokkuvõte ja arvustaja endi sõnadega teose head ja vead. Filmi ennast hinnatakse kahe kriteeriumi järgi: meelelahutuslik külg ja vaimutugevus-teravmeelsus. Lühike selge tekst, iga tumb saaks aru kas film on tutvumist väärt või tasub skippida. Lõpus on link meediaväljaande, žanrinimekirja või blogi juurde kust soovitus filmi vaatamiseks saadud.
Kahju muidugi, et niivõrd ladna lahe blogi oma ringi kuttide jaoks vaid loodud, kuid kuna sisaldab viiteid rootsi moodi filmihankimistele ning sõpruskonna eraelu paljastavaid tekstlõike ja kommentaare, siis on arusaadav kui proovitakse madalalt lennata. Igal juhul kinnitas peremees, et plaan blogilugejate ringi laiendamiseks võib arutlusele tulla. Ootame, vaatame!Mis minu enda tegemistesse puutub, siis andsin hiljuti Tiiauspaikka blogile intervjuu mida huviline võib lugeda SIIA KLIKKIDES.

Lugesin just, et Lovecraftile viitamine pidi sel aastal trenditeadlike järgi totaalselt OUT olema.

In Paradisum

In Paradisum - Sulev Keedus 1993

Kõige ideaalsem DVD hankimine näeb välja sedasi. Üks päev mõtled filmi peale ja järgmisel näed lavastajat oma maja ees ning küsid, mispeale võetakse disk portfellist välja ja ulatatakse sinule. Olgu, tegelikult Keedusega kokku treffamine mu maja ees ei olnud kõige juhuslikumat laadi, mehe produktsioonifirma F-Seitse asub nimelt ületee naabermajas aga see, et lavastajal oma film just äsja DVD-ks konverdituna kaasas juhtus olema, on küll hea juhus. Mõtlen nüüd täna filmile "Öine navigatsioon" ja loodan, et homme astub Marko Raat ukse ees vastu ja ulatab nõudmise peale põuetaskust DVD. Kusjuures ka mitte ilmvõimatu, lõpetab ta ju kõrvalmajas F-Seitsme jaoks "Lumekuningannat." Lapsepõlvest mäletan minagi jutte Nõmme kannibalist kes just teismeikka jõudnud poiste fantaasia järgi praadis pannil kannikarasva sees meheuhkuseid kui sardelle ning viskas peoga munandeid sekka. Tegelikult oli menüü mitte nii seksuaalse alatooniga aga Keeduse jaoks ei omanud sellised asjad tähtsust, tema film rääkis ühe naise elusaatusest. Siinkohal olen ma nõutu, sest Pille Hanni monoloog, tema mõrvari kõrval veedetud elu, ei olnud üldsegi nii harukordne ega emotsioonidetormi tekitav kui oodanud oleks. Võib-olla meie väikese eesti kontekstis, kuid filmi näidatakse siin ju harva ja algusest peale oli suund võetud välimaa ekraanidele. Piiri taga aga kaob jutustatava loo uudsus ja ainupära, mõrvaritesse kiindunuid on alati olnud ning paljud neist on otseselt või kaudselt ka kuriteoosalised. Jutt armastusest tapja vastu jättis mind täiesti külmaks, pigem oleksin huvi tundnud ta armastusest oma lapse (või laste) vastu. Jutustajale võis raske olla end avada ja lindistaja võis jutu sügava mõistmisega vastu võtta, kuid minuni jõudnud tekstist oli jõud juba väljas ja peale uudishimu ei oleks mind miski edasi kuulama kannustanud. Dokumentaalfilmi kiidan aga taustakaadrite tõttu. Keedus oli ise kaamerat kandes sisse pääsenud mitmesse kinnipidamisasutusse ja linti saanud materjali ajast mil nõukogude vanglasüsteem oli mõranenud ja lagunemas, kuid uut ei olnud veel jõuliselt peale tulnud, valitses anarhia ja omavoli mida vangid ei häbenenud ka võõrale demonstreerida. Mees kaameraga ja talle eputades näidatakse tosinat korrarikkumist, mõelge vaid milline karistamatuse tunne! Samas muidugi olid sel ajal vanglas ka omad hüved ütlen naljatades, sest vaevalt tänapäeval kinoseansiks hardcore pornofilmi näidatakse. In Paradisum oli film mille puhul mina hindasin kuva ja mitte teksti. 2,5/5

Pille Hanni elulugu raamatukaante vahel.

The Children

The Children - Tom Shankland 2008

No see kohe on üks selline film millest mul ei ole olnud jaksu kirjutada, sai teine juba kuu aega tagasi ära vaadatud aga kohe kuidagi ei jaksanud märget blogisse teha, lükkasin päevast-päeva edasi. Ei jaksa praegu ka, sunnin vägisi, sest taas on isu hoopis muudest filmidest pajatada aga kuna ka Kalver hiljuti kirjutas, pidin linnukese kirja panema. No teeme siis lühidalt. Oli hea. Aga mitte väga hea. Oli atmosfääriline, tagasihoidlikult õudne ja ühe pisema kinofilmi kohta väga korralikult tehtud. Ei meeldinud aga see, et ... Ah, piisavalt juba kirjutatud, sain mure kaela pealt ära. 3,5/5

Filmile heitsin esmakordselt pilgu kui briti PAL reliis ilmus, kuid kuna sellel puudusid subtiitrid, jäi tutvus sobitamata. Siis tegi Paranoiadisko kiitvat promo ja kohe läks kahetsus hinge, tundus liiga kegekäelise loobumisena selle PAL´i pagasilükkamine. No õnneks haaras asjast kinni Lions Gate´i labeli all olev "Ghoust House Underground´i" õudusfilmidesari ja NTSC reliisil olid kenasti subbid all.

The Shonen Merikensack - The Brass Knuckle Kids

Shonen merikensakku - Kankurô Kudô 2008

Mainekes plaadifirmas töötav tsikk avastab YouTube´i vahendusel bändi mis talle omapärane tundub ning tõttab bossi oma talendiavastusest teatama. Firmajuht seletab siis naiivsele plikale, et muusikavideo ja soundide järgi otsustades on tegu punk-rock bändiga ja, et ka tema ise olevat nooruses sellist mussi kütnud. Punkarid bändist The Shonen Merikensack jätavad ka bossile soodsa mulje ning neiu saadetakse lepingut sõlmima ning turnee graafikut sättima, vaja ju kohe uue bändi pealt raha teenima hakata enne kui kuttide muusikatööstuses kehtiv parim enne, ehk 25. eluaastat, kukub ja ühtegi tiinekat nad enam ei huvita. Katastroofiks avastav nooruke talendiotsija, et video on 25 aastat tagasi filmitud ja karmid pungimehed kõik viiekümnendates pässid, kes lehmasõnnikut vedav farmer, psühhopaadist vägivallatseja, alkohoolik või üldse koomapatsient. Jaapani komöödiad ei ole kuigi naljakad ja sama võib öelda lääne filmide kohta kus püütakse mingitest vanameestest bändi kokku panna, kuid seekord vedasid mõlemad teemad vaimustavalt edasi. Põhjus lihtne, filmitegijad olid väga hästi taibanud mis on punk ja mis pungi poosetamine ning osanud teha ühe korraliku punk-filmi. Ehedust ja maalähedust oli töösse korralikult sisse pandud ja viiekümnendates pungid ei mõjunud ühegi otsa pealt naeruväärsete või võltsidena. Paari lauljat puudutava koha pealt võiks muidugi silma kinni pigistada, kuid mees rehabiliteerib ennast stseeniga kus nutma puhkeb ja lõpuks oli ka tema tegelaskuju kenasti üldpilti sobituv. Punkrock pungiks aga peale selle pakkus film ka mõnusat südamlikkust, head indiemeeste ja popparite vastu suuna paroodiat ja hulgaliselt tobe-armsaid nalju. Kõige rohkem aga vaimustusin ma filmi peentest detailidest mida lavastaja oli kaadritepõhja asetanud. Väikesed koomilised nipsud, kerged torked ja sätted mis kergelt võivad ka kahe silma vahele jääda. Minu jaoks oli tegu igati nauditava komöödiaga ja seda isegi hoolimata elatunud punkidest, veits liiga sexpistolsilikust mussist ja paarist nõrgast haledast naljakohast. Punk and destroy and anarchy Jaapani moodi! 4,5/5

Boss teab millest räägib.

Star Trek

Star Trek - J.J. Abrams 2009

Ega ma tegelikult suur Star Trek´i fänn ole. Originaalseeriaid olen vaadanud kuidas juhtub, Next Generation´it omal ajal MTV3 vahendusel väheke rohkem aga muude kõrvalsarjade koha peal valitseb täielik tühjus, ei ole huvi pakkunud ega kätteotsimist väärivaks pidanud. Filme olen siiski kõiki näinud - asi seegi. Põhimõtteliselt võib öelda, et Star Treki maailma kohta olen ma rohkem õppinud kuulates kauaegset lemmikut, rootsi sündipopi bändi nimega S.P.O.C.K, kui seriaaliepisoode vaadates. Olen rohkem BSG ja B5 mees, kui ST oma. Käesolevast uuest loost olin kuulnud vaid kiidusõnu ning läbi selle maalinud enesele vaimusilmis pildi hyper-ulmekast, Star Trek´ist kus visuaalselt kaunis pilt on segatuna hard sci-fi sisurikkusega ning nauditava actioniga. Pettumuseks avastasin aga, et teos on tüüpiline noortekas, selline popfilm mis kõigest ripsutab tiiba ulmega aga tõsist stoorit ei paku. Lapsik märul, lapsikud naljad ning rumal ajasrännulugu. No viimast on juba nii mitu korda meelelahutustööstuses ärakasutatud, et kui jutt ajarännule kaldus, kiskus juba nutuvõru suule. Teismeliste meelelahutus, tüüpiline sekskomöödia ainult, et ülikooliühika asemel kosmoselaevas toimuv. 2,5/5

My name is James Tiberius Kirk!