Chicks With Guns

Berlin Calling

Berlin Calling - Hannes Stöhr 2008

*SPOILER* Saksa tekno-DJ on masenduses kuna plaadifirma lükkab järjest mehe järgmise albumi materjali tagasi, väites, et tegu ei ole mitte küpse kraamiga, vaid vajaks veel korralikult kõpitsemist. Mees prooovib muret narkootikumidega lahendada, paneb mingit psühhotroopi liiga palju, katus sõidab minema ning ärgates avastab end psühhiaatriakliinikust kuhu arst soovitab tal mõneks ajaks puhkama jääda. Alul puiklenbmees vastu, kuid peagi avastab, et haigla rahulik õhkond sobib muusukategemiseks suuurepäraselt. Peagi valmid uus materjal, mille peale alul vaimustunult aplodeeritakse plaadifirmas ja peale reliisimist on kogu maail pöördes*SPOILER END* Selline banaalne lugu. No ma oleks võinud isegi seda pideval klišeedel liugulaskmist tegoijaile andestada kui mees lõpuni välja oleks droogide patrioodiks jäänud aga eks oli taas vaja üht imetabast tervenemist näidata, halleluuja ja edasi kuldsesse tulevikku. 2/5

Sláine : Warrior's Dawn

Pat Mills, Mike McMahon - Sláine : Warrior's Dawn, The Beltain Giant, Heroes' Blood, The Shoggey Beast, Sky Chariots
Jalava 1995

Conan Barbari laadne seiklus mis on ajaliselt asetatud keltide ja gaelide poolt asustatud Lõuna- Britanniasse umbes 700 aastat enne Kristuse sündi. Ajaloolisest täpsusest ei peetud aga väga kinni, sest mängus olid peale mõõgajõu veel ka maagiad ning iidsed energiaväljad. Pulp lugemine, veits lollitamist, kohati täitsa nauditavat druiidide maailmakäsitlust ning loomulikult paar madinat. Ülal olev poster ei ole loetud koomiksi kaanekujundus, õiget pilti ei oska hetkel leida.

Cosplay Sex Machine

Cosplay Sex Machine - 2009

Homme kell 17.45 toimub Animatsuril vestlusring millest on palutud osa võtma ka mind. Ei tea mis küsimustega nad mind pommitama hakkavad, igaljuhul pidi keegi juttu suunama ja ohjeldama ning eks nemad teavad paremini millest minusugune vanamehenäss noortele rääkima peaks. Teine vestlusringi kutsutu on Kristo Nikkole kes vast tutvustamist ei vaja, tema poolt täiendatav Kristo Nikkolo Aasia blogi on eestis parim teemablogi täis huvitavaid fakte ning infokilde aasia kultuurist ning elust. Kolmas aga on keegi Iiris Vesik. Nimi tundub üsna kahvatu ja kõlavaba, Googli kaudu pilte otsides satute aga täitsa kena noore tüdruku peale. Novot, pannakse mind väikese ilusa tüdruku ja targa noore mehega ühele lavale ja küsitakse küsimusi. Igaks juhuks tegin kodutöö ära. Kuna Animatsuri on animesõprade kokkusaamisüritus kus toimub ka cosplay võistlus, siis valisin õhtusesse filmiprogrammi anime milles peitud sõna cosplay. Kui nüüd õhtujuhil peaks tulema pähe minult midagi anime või cosplay kohta uurida, tean koheselt vastata, sest Cosplay Sex Machine näitas üsna graafiliselt millega on tegu ning tänu nii puust-punaseks ettenäitamisele ei jää ma kindlasti ühegi küsimusega jänni. Pinnige mind aga julgesti! Cosplay Sex Machine oli üllatavalt hea. Alul üsna tavalise koomikaga alanud teos tõi juba esimese OVA lõpus sisse vähemalt minu jaoks küll üsna vallatu momendi ja teises osas tehti sama situatsioon niinimetatud negatiivis ära, kusjuures mõlemad aktid olid armased enne kui bizarre. Juba nende kahe seksmomendi pärast tasuks animega tutvuda, kuid ka kõik muu oli mõnus. Selline väike armas nohikuhentai. 4/5

Tolmunud Mesipuu - Puusse panen

Tolmunud Mesipuu "Puusse panen"
Tolmunud Mesipuu 2009

1. Kulda ülevalt
2. Kui ma leian sind magamas
3. Kuradisosin
4. Puusse panen
5. Lõpus hakkab sadama
6. Viska tulle
7. Seitsmetolline
8. Professor, prillipapa, kuradi intelligent nahhui
9. Pulgapillamisevähk
10. Lugu mustadest tablettidest

Lae alla - Download

Tolmunud Mesipuu on mu töökaaslase bänd ja tänu sellele on mul nende muusikaga palju lähedasem suhe kui tavakuulajal. Alul suhtusin muigega sõbra bänditegemissoovi ja irvitasin omaette pihku juttude peale kuidas peab pidevalt Tartu vahet bändiproovi sõitma, samas kui muusikast õieti midagi välja ei tule - küll ei tundu saundid klappivat, puudub vokaal või on trummar jälle vallatule elule järele andnud. Esimesed esinemised, esimesed demod. Ajapikku aga suhtumine muutus ja Tolmunud Mesipuu hakkas tunduma justkui oma ristipojana, kui isa nägin siis ikka küsisin, et kuidas poisil läheb? Tundsin rõõmu trio edusammudest ja vangutasin laitvalt pead kui millegagi puusse pandi. Kolme tegutsemisaasta jooksul kuulasin läbi kõik bändi demod ja live-salvestused, olin kursis iga liikme eraeluga ja teadsin kõike kõige räpasematest lavatagustest momentidest. Mina isiklikult tahaksin kangesti bändi liigitada Eesti hardrocki undergroundi hulka kuuluvaks ja minu arust sobib see silt neile väga kenasti. Sinna samasse punti kuhu kuuluvad Smõuk, Nevesis, Melmac, Talbot ja Soar ning väheke kiiremalt kitarre vedavad Zahir, One Dollar Project ja Shelton San. Samas aga tänu muusikale on võimalik Tolmunud Mesipuud asetada ka teistesse lahtritesse, samasuguse innuga kui mängis bändi riigiraadios oma metallisaates esmakordselt Mop, on seda teinud ka teistele muusikasuundadele spetsialiseerunud DJ-d. Grupi intsrumentaallugude kõlakeel on sobinud nii udutavatele indie-meestele, Vaderi mängitava lääge rahvarocki vahele kui klassikaraadio öösaate helidel uinuvatele, isegi house´i importija Raul Saaremets lasi nende muusikat oma muidu nii leige rütmiruumi üleskütmiseks. Vaid Eplik, vana munn, pani plaadi Raadio 2 valvelauas taskusse ja viis koju aga eks tema kuulabki rohkem programmijuhi sõna pleilisti koha pealt ning ei risusta eetriaega igasuguse veidra muusikaga. Tuld antakse mitmest suurtükist ja sihitakse kõigis suundades ning Tolmunud Mesipuule paistab see sobivat. Nende muusika iseloomustamiseks võib ju kasutada kahte tosinat žanriterminit ja stoner, post-rock, happy-doom, gospel-rock, hard-rock ja acid-country on neist vaid mõned. Mõjutusi on saadud kuuekümnendate psühhedeeliast, seitsmekümnendate hard-rockist, kaheksakümnendate funk-muusikast, üheksakümnendate grungest ja uue dekaadi drone´i monotoonsusest. Kõike seda segatakse esikplaadil maitsekalt, kord tabab kõrv ühte stiili iseloomustavat bassikäiku ja siis taas teisele muusikasuunale omast trummirütmi. Lood ise on ülesehituselt lihtsad ja kuigi viskab sisse absurdilähedasi vallatusi, jäävad biisid siiski teisel-kolmandal kuulamisel otsast-lõpuni koheselt äratuntavaiks. Omadus mis korvab vokaali puudumise, sest juba peale paarikordset kuulamist hakkad sõnade asemel hoopis viisijuppe ja rütmikatkeid kaasa laulma ning võid vallatledes sinna isiklikke tekste või kurguhääli peale jämmida. Muusika elab ja kuigi paljud on adresseerind Tolmunud Mesipuud kui head live-bändi, on jõuline värskus väga hästi ka digikettale püütud. Tulevikuplaanidest rääkides kavatseb trio kohe peale esikplaadi tiraaži läbimüüki alustada teise albumi salvestamisega. Materjali pidi olema piisavalt, energiat midagi uut luua ja vanaga katsetada aga lausa ülevoolavalt palju. Kõmujuttude järgi saab uus reliis olema raskema tooniga ja hea õnne korral sisaldab boonusplaadina üht eriti toore minekuga kontsertsalvestist. Plaaditegemine ei ole enam tänapäeval kallis lõbu ja Tolmunud Mesipuu müüb noore geeniuse Aadam Kaarma poolt poolt kujundatud ja Baltic Disc´is pressitud CD-d käest-kätte omahinnaga milleks on 50.- krooni. Küsige Heikilt või häda korral kasvõi minu käest.

Tolmunud Mesipuu MySpace
Mart Kalveti arvustus Eesti Ekspressis
Plaat Nailboard´i netipoe kaudu

Krahli kontserdil tehtud fotod : Evert Palmets.

Mayhem - Live in Bischofswerda

Mayhem - Live in Bischofswerda East-Club 1997

01. Funeral Fog
02. Fall Of Seraphs
03. Carnage
04. Necrolust
05. Deathcrush
06. From The Dark Past
07. Chainsaw Gutsfuck
08. I Am Thy Labyrinth

Black metal on kaheksakümnendate lõpu punk rock - toores, vulgaarne ja nihilistlik. Ja mis suudaks seda paremini edasi anda kui kontsert mis oma helipildis niii juba räämas on võetud keskpärase kvaliteediga videokassetile, seda paarkümmend korda käiatud ning lõpuks DVD-ks konverditud. Heli on just täpselt nii must kui olla saab, teleka bassid plärisevad ja kõrged praksuvad. Mayhem´i kontsert oli just täpselt nii punk rock nagu ma ootasin.

Maniakk nussib lehma pealuud.

Deathsport

Deathsport - Allan Arkush, Nicholas Niciphor, Roger Corman 1978

Kui keegi ei mõistnud mida parodeeris Neil Marshall ülima oskuslikkusega filmis Doomsday, siis võib näiteks tutvust teha käesoleva b-ulmekaga ning kõik peaks muutuma paugupealt arusaadavaks. See prahikino ristiisa Roger Corman´i poolt produtseeritud käkk näitab väga ilmekalt millisest ulmejurast eeskuju võeti ning miks Doomsday on selline absurdsuste rägastik, et võib treenimatul kinovaatajal juhtmed kokku ajada. Siin on rüütleid mootorratastel ja hobustel, gladiaatorite võitlusi, tulevikuvangla, klaasist mõõgad, veidrad laserid, kurjad imperaatorid ja head vaimuinimesed ning otse loomulikult ei puudu ka David Carradine´i poolt kehastatud õilis rändur ja räpased verehimulised mutandid. Post-apokalüptilise kino musternäidis ajast mil see žanr veel nii populaarne ei olnud. Hea odav kino läbipaistvate mugavdustega mis tehtud raha kokkuhoiu nimel. Aus kräpp. 3,5/5

Hell yeah!!!

D.R.I. - Live At CBGB's

D.R.I. (Dirty Rotten Imbeciles) - Live At CBGB'S 1984

1. I Don't Need Society
2. Reaganomics
3. Commuter Man
4. Plastique
5. Why
6. Balance Of Terror
7. My Fate To Hate
8. Who Am I
9. Money Stinks
10. Human Waste
11. Yes Ma'am
12. Dennis' Problem
13. Closet Punk
14. How To Act
15. Give My Taxes Back
16. Equal People
17. On My Way Home
18. Bail Out
19. Snap
20. Explorer, The
21. Slit My Wrists
22. Stupid War
23. Counter Attack
24. I'd Rather Be Sleeping
25. Running Around
26. Coach Slouch
27. To Open Closed Doors
28. God Is Broke
29. Soup Kitchen
30. Sad To Be
31. War Crimes
32. busted
33. Draft Me
34. First Round Draft Choice
35. Capitalists Suck
36. Mad Man
37. Misery Loves Company
38. No Sense
39. Blockhead
40. Violent Pacification

Vaata ja imesta kuidas mehed suutsid 45 minutit sellist vihast äsamist enesest välja pressida ilma mingeid väsimuse tundemärke ilmutramata, samas kui mina ähin juba ronides teisele korrusele. Väga intensiivne kütmine, vanakooli hüva hardcore kust aastal 1984 puudusid veel thrashi mõjutused. Aga samavõrra raju kütmine oli ka hilisem crossover. Jõud muusikas!

See ekraanipauk ei ole tehtud legendaarse rockklubi laval toimuvast, vaid boonuste hulgas oleva turneematerjali hulka kuuluv.

Sandman Mystery Theatre : The Mist and the Phantom of the Fair

Matt Wagner, Guy Davis, Steven T. Seagle - Sandman Mystery Theatre #37-44 : The Mist and the Phantom of the Fair
Vertigo 2009

Seekord ei olnud kaantevahele sattunud mitte just kõige parema sisuga Sandman Mystery Theatre lood, mõlemad olid küll korralikud, kuid ilma vaimustust tekitava krimi ja draamataustaga. Mulle aga ei istunud kohe üldse see Kolmanda Reichi teema sissetoomine, siiani väga sõjakaugeks jäänud New York´i ei paistnud see sobivat, kuigi eks ajaloolise tõena olid kõik situatsioonid võimalikud. Ootan järgmist trade paperback´i, sest vaatamata käesolevate detektiivilugude kasinale põnevusele, on Wesley Dodds ikka üks äge "maskis kangelane".

Transformers 2 : Revenge of the Fallen

Transformers: Revenge of the Fallen - Michael Bay 2009

Meil olid Opsiga sovitud treffid Limonaadiplaza ees, pidime peale Transforersite jätkuosa seanssi mida sõber külastas, minema minu poole filme sorteerima, otsima ja leidma. Kinost väljudes küsisin kohe, et kuidas siis film oli ja Ops vastas, et seal leidus üks moment mis minule peaks kohe kindlasti meeldima. No kui mulle midagi filmis meeldib, siis on see alati stseen kus koer oma kiima inimjala vastu välja nühib, haledamal juhul pilastab kodukassi või proovib purtsu sussi sisse hõõruda.Küsimusest, et kas midagi vastavat toimub ka filmis, hiilis Ops vaikselt mööda. Kuu aega hiljem käisin ka ise kinos seda vaatamas ja tõesti - analoogne stseen oli täiesti olemas, koera asemel võis vaid näha robotit ja spermat asendas Megan Fox´i teksapükste säärde imbuv mutriõli. Võib muidugi öelda, et paremat momenti filmis ei leidunud. Alguses failiti näitamast seda kuidas ÜRGTIIGRID MUUTUVAD ROBOTITEKS! kuigi sellele moondumisele vihjeid anti ja filmi keskpaigas näidatud high-tech rünnak militaarkompleksi vastu jäi liiga napiks. Rohkem nagu midagi huvitavat vaadata ei olnud, vaid üldhaare mis esmakordselt näitas masinateksmuutujaid kui oma kultuuri ja ajaloolise taustaga tulnukate rassi ning nende poolse otsese ohu kujutamine Maale oli hästi välja toodud, arusaadav ja aktsepteeritav. Samuti tekitas koomikat filmi põimitud Barack Obama välispoliitilise suuna vastane kriitika, mehe sõjatandritelt armee väljatoomise ebaotstarbekusele vihjamine. Film demonstreeris meile vabariiklaste arusaamu sellest kuidas pidev valvel oleks ja oma liitlastega arvestamine on riigikaitse seisukohalt esmatähtis, samas kui Obama idee tuua välja väed Iraagist ( saata laiali Transformersite team ) võib saada saatuslikuks, sest terroristid ( Decepticon´ide meeskond ) üritavad igal hetkel selja tagant rünnata. Üle kahe tunni actionit ilma ühegi verepiisata, näidates vaid põsel kuivanud punast ja tahma, on kindlasti saavutus omaette ja väärib seeläbi samuti siletoomist. Samuti julgus tuua poliitkorrektses hollywoodis ekraanile kaks poolearulist afro-mehhiko sugujuurtega tegelast, mis sellest, et rauakolakateks maskeerituna, nende vähemusrahvuse rumalusel baseeruv comic relief oli ilma autokestatagi märgatav. Muidu aga oli film täiesti ajuvaba lauslollustesse laskuv tatt. Transformersite moondumine masinateks või vastupidi oli arusaamatult kujutatud, lahingolukorrad täis absurdsusi ( langevarjuga hüppavate dessentnikute käsutuses on järsku tank näiteks ) ja huumor alla igasugust arvestust. Stsenaarium puudus samuti, lahendid tundusid filmimise käigus hoopealt välja mõeldud olevat ning suures osas koosnesid jumalikust sekkumisest, ehk kõik asjad laabusid vaid tänu heale juhusele. Esimene osa oli üks ülimaid näiteid oskuslikust meelelahutuskinost ja teine vastupidi näidates sama žanri põhjakihti. 1,5/5

Transformerõ!

The Incal : The Epic Journey

Alejandro Jodorowsky, Jean Giraud (Moebius)- The Incal: The Epic Journey
Humanoids / DC 2005

Teine, ehk lõpuosa oli võrreldes esimesega hulka parem. Kui alul lipsas sisse vigu ja lahtijäetud otsi, siis teise albumini jõudes sai Jodorowsky´le selgeks mida ta teeb, kuidas lugu areneb ja lõppeb ning kogu asi võttis sirgema loogilisema ( kuigi seda sõna oleks käesoleva koomiksi puhul veider kasutada ) vormi. Pullitamisena alanud koomiks finišeerus väga tugeva sci-fi loona, täiesti taju ületava astraaltripina kus küberpunk kohtus kõrgemates tšakrates enesetadvusega, tvinaalsus õitses protomullas ja kõikvõimas jumal materialiseerus IPodis. Huumor muutus teisejärguliseks, samuti seikluslikkus ning ulme troonis täiega. Lugemiselamus, hüper-hüper!

Chungin & Strap-On Faggots

Chungin & Strap-On Faggots
Satisfactory 2009

1. Cats Of Destiny
2. Tight Jeans
3. I'm Not Your Messiah
4. From The Early Morning Movie To The Late Late Show
5. Birds They Count To Murder
6. The Professional Skinny Girl
7. This Is Not Titties Enlargement Announcement
8. Dogshit City
9. Pioncchio
10. Victor
11. Das Mann

Koit Raudsepp ütles oma Raadio 2 saates, et Chungin & The Strap-On Faggots tõstis eesti pungi uude sajandisse. Peale kolmekordset nende albumi läbikuulamist on mul tahtmine küsida, et kas Tokyo Hotel tõstis saksa pungi uude sajandisse? Ma lugu-loo haaval proovisin avastada, otsisin higipisar palgel seda punki, kuid ei leidnud kusagilt ja lähim pungisugulane oli teatav sarnasus Kojamehe kaheksakümne lõpu Kulo lollitamistega. Ja võibolla siis paaris kohas The Fall´ile omane kaootiline kraap, kuid üldpildis kukkus läbi mu üritus Chungin & The Strap-On Faggots´ist punki leida.Pop paistis kohe silma, seda noortele tüdrukutele mõeldud mett oli igale rajale määritud ja kogu plaat tundus just sellele suunale orienteeritud, veel samm edasi ja juba tehakse mussi mis meelejärgi bändi nimes viidatud vähemusgrupile, saab biidi järgi hästi higiurkas tantsulkat vihtuda. Samuti kargasid esile glämmi ning juuksehevi momendid, Mötley Crüe näitas oma kohalolekut ja nurga tagant piilus Gary Glitter.Bändi liikmed võivad ju kõik rajud mehed olla, kuid muusika mis plaadile sai ei ole seda mitte. Liiga silutud ja tasandatud, puudub igasugune karusus ja räpasus, minnalaskmised ja möödapanemised. Selle asemel, et traadibändilikult kriuksuda ja viliseda on esile toodud hoopis elektroonilised saundid, kusagilt rokilugude alt kostuvad piiksud ja kellukesehelinad justkui iga lugu oleks peale traditsiooniliste pillide nõudnud veel ka mõnda heliefekti kuulaja kõrva torkeks. Jõulist tukslevat ja kiima tekitavat meheuhkust justkui häbenetaks ning seda varjatakse plastmassist külma strap-on´iga.See pungi uude sajandisse toomise jutt tuletas hoopis meelde seda kui trashpungi bändi The Germsi legendaarne laulja Darby Crash inspiratsiooniotsinguid Londonis kus ta kaheksakümnendate alul LA-sse tagasi pöördudes lubas lääneranniku pungi viia uuele tasemele. Läks lavale riietatult nagu Adam Ant ja hakkas kuulajaid uue laine soigumistega tüütama. Vilistati välja sest kõik kuulasid sel hetkel juba HC-punki, scene liikumine uude pungiaastakümnesse oli toimunud ilma Darby´ta ning mehe uued ideed olid juba sündides surnud. Võib-olla Chungin & The Strap-On Faggots´i pungi imelapse oreool näitab tegelikult vaid hea korraliku pungi puudumist meie plaaditurul, ei ole mida võtta, mida promoda ja raadios mängida?

Kirjutatud Rada 7 jaoks hommikukohvi kõrvale kuulates D.R.I. aasta 1984 kontsertvideot ja kopitud 2 tundi hiljem blogisse. Esimene muusikaarvustus minu blogis, ei tea öelda kas neid saab veel olema või mitte :)

Pildid pärit bändi MySpace lehelt.

April Fool's Day

April Fool's Day - Fred Walton 1986

Maailma üksa kõige halvemaid filme on Taboo, mitte see jaapani oma, vaid Made-in-USA. Seal filmis toimub üks tavaline slashimine mille lõpuks on elus vaid tsikk ning majas luurav maniakk. Igaljuhul viimasel momendil kui elu ripub juuksekarva otsas, avatakse uksed ja neiu näeb, et... Siinkohal jätan spoilerdamise pärast edasi rääkimata, igal juhul selgus, et olles üks vilets õudukas, oli Taboo seda veel ka ebaoriginaalne, sama süžee leidis kasutust juba 16 aastat varem filmis April Fool's Day mis omakorda võis valmimisaastal olla tänu lahendile väga omapärane slasherfilm. Minul oli seda banaalse sisuga kerget noorteõudukat igati mõnus vaadata. 3,5/5

Käesoleva filmi postrit nägin esmakordselt põlvepikkuse poisikesena ja sellest saati oli kange tahtmine ka filmiga tutvust teha.

Portishead - Concert Prive

Les Concerts Prives #6 - Portishead
Recorded at Studio 104, La Plaine Saint Denis, France
Recording date : May 03, 2008

01 - Silence
02 - Hunter
03 - Mysterons
04 - The Rip
05 - Magic Doors
06 - Wandering Star
07 - Machine Gun
08 - Nylon Smile
09 - Threads
10 - Roads
11 - We Carry On

Kolm lugu Dummy pealt, ülejäänud kolmandalt albumilt. Minu kõrva ja silma jaoks jättis liiga hüpliku ja külma mulje, stuudiokontsert ilma otsese kontaktita, sest kuulajad olid lava ümber justkui kanad õrrele asetatud ning said vaid muusikataktis päid kiigutada ning pauside ajal kohustuslikult korralikult loiult käsi plaksutada. Preili Beth Gibbons nägi vana ja väsinud välja, suitsetamine ei paista talle kohe üldse hästi mõjuvat, esikalbumi plika oli muutunud tädiks. Bootleg DVD Concert Prive sarjast järjekorranumbriga 6, kenad menüüd ja klaar digipilt, boonusena 25 minutiline intervjuu bändiga.

A Lovecraft Dream

A Lovecraft Dream - Leonardo Manna, Michele Botticelli 2008

Locecrafti festivalil linastunud ( nagu nad kõik, nagu nad kõik ) lühifilm mängis ideega, et kust kohast kultuskirjanik sai kõik oma ajastumõistes väga veidrad ideed ning pakkus võimaliku variandina välja unenägu. Eks neid vallatuid spekulatsioone ole mitmeid ja kogu chtulhu-shmulhu teema inspiratsiooniallikana unes nähtut kasutaga ei ole just kõige originaalsem lähenemine. Film oli lühike ja tänu sellele täitsa vaadatav, pikki unenägusid, on need siis animeeritud või kaameraga püütud, on muidu alati tüütu läbi uneleda. 2,5/5

Monster.

Mouse Guard: Fall 1152

David Petersen - Mouse Guard: Fall 1152 #1-6
Villard 2007

Kuna hiired on metsa kõige pisemad ja kaitsetumad, otsustati luua Hiirevalve kuhu kuuluvad noored närilised said lahingväljaõppe ning asusid metsas hiirte "riigis" tegelema piirivalvurite, salaluurajate, linnagarnisonide kaitse ning sõjaväepatrullidena. Koomiks tutvustab Hiirevalve nelja truud sõdurit Saxon, Kenzie, Sadie, Leiam´it kes saades teada salaplaanist viia läbi riigipööre asuvad ohtlikule teekonnale, et oma ülemust, hiirte kaitsetaktika juhti Gwendolyn´i läheneva ohu eest hoiatada. Nimelt on paljude hiirsõdurite seas rahulolematus praeguse kaitsetaktikaga ning eelistatakse rahule hoopis sõda, seda nii rebaste, nirkide kui rästikutega ja sellist mässumeelt on enda kasuks pööranud saladuslik varju jääv isik. Väga muhe fantasy seiklus mille ainsaks miinuseks on see, et saab liiga ruttu läbi loetud ja järgmist osa ei ole veel kusagilt võtta. Mouse Guard: Winter 1152 seiklusest on siiamaani ilmunud vaid 4 osa ning peale kuuendat võib alles taas kõiki julgete mõõgahiirte tegemisi kõvade kaante vahele kogutult lugeda saada. Armas, humoorikas ja ülimalt positiivse laenguga koomiks mis sobib samahästi nii lastele kui täiskasvanutele lugemiseks.